Читать книгу Patune Šoti mõisahärra. Teine raamat - Julia London - Страница 5

Šoti mägismaa, 1742

Balhaire

TÕLD ägises ja rappus peaaegu läbipääsmatul teel, heites reisijaid ühest pingiotsast teise ja vastu istmepatju. Noore lord Chatwicki jume oli muutunud halliks ja ta nõjatus jõuetult vastu seina.

„Mu vaene kullake,“ lausus ta ema Daisy, leedi Chatwick, tasa, paitades poisi juukseid.

„Ma olen algusest peale öelnud, et selline tormakas reis teeb lapse haigeks. Loodan, et ta paraneb kiiresti.“

See rõõmsameelne tähelepanek tuli Daisy täditütre, preili Belinda Hainsworthi suust.

„Ma tunnen end hästi, kui tõld ei liigu,“ oigas Ellis.

„Armas poiss, sa ainult arvad nii,“ ütles Belinda ja naeratas kurvalt, nagu oleks Ellis reisimisest peast nõdraks läinud ega saaks omaenda tunnetest aru. Ta heitis pilgu Daisy poole. „Kas on juba liiga hilja ots ringi pöörata ja meid kõiki sellest säästa?“

Liiga hilja? Jah, selleks oli liiga hilja! Nad olid terve igaviku sõitnud ja sihtkohani olid jäänud vaid mõned miilid. „Liiga hilja,“ sõnas Daisy ja pani silmad kinni.

Ta arvas, et plahvatab kohe. Puruneb miljoniks vihaseks ja väsinud tükiks. Nad olid peaaegu kolm nädalat teel olnud, algul Londonist Liverpooli, siis laevaga mööda rannikut tormisel Šoti merel ülespoole liikunud ning seejärel aina edasi loksunud, mööda turbast ja mullast ehitatud osmikutest, kummaliselt riietatud inimestest, väikestest loomakarjadest ja haukuvatest koertest, miilide viisi mööda tühja maastikku koos väikese pojaga, kellel oli süda sõitmisest paha, ning sünge täditütrega, ainsaks puhkamiskohaks vaid mõni harv keskpärane kõrts.

Reis oli kohutav olnud.

„Sa tundud närviline, Daisy.“

Daisy avas silmad; Belinda uuris teda, pea ühele küljele kallutatud. „Jah, olengi. Mul on selles tõllas sõitmisest kõrini,“ kaebles Daisy. „Ja ma tunnen suurt kergendust, kui saan selle neetud korseti seljast võtta.“ Ta vajutas raskelt ohates käega vastu külge, kompides korseti tugevdusi, mis talle roietesse surusid.

Täpselt samal hetkel rappus tõld tugevasti ja vajus järsult paremale küljele ning korseti tugevdused kaevusid sügavamale Daisy külje sisse. Tema poeg maandus mühatades talle otsa ja ehmatusest karjatav Belinda paisati vastu tõlla seina.

„Taevas hoidku,“ sõnas Daisy hingetuna.

„Armuline emand!“ hüüdis keegi tõlla juurest, mille uks tõmmati kiiresti lahti. „Kas te olete terved?“

„Meiega on kõik korras. Kas ratas läks katki?“

„Nii on,“ lausus Daisy saatja Sir Nevis, tõstes ta poja tõllast välja.

„Mida me teeme?“ küsis Belinda, kui ta ettevaatlikult tagurpidi tõllast välja ronis. „Meil ei ole ratta parandamiseks õigeid tööriistu. Me oleme sunnitud siia laagrisse jääma!“

„Me püüame seda parandada,“ ütles Sir Nevis, ulatades Daisyle käe, et teda alla aidata.

Daisy astus kergelt kindlale maapinnale ja kohendas korsetti nii hästi kui sai, ilma et oleks kleidi seljast võtnud ja selle neetud asja keha ümbert ära kiskunud, ning läks seejärel koos Sir Nevisega ratast vaatama. Üks kodar oli murdunud ja ratas oli lopergune. Kutsar ja tema abiline vabastasid kiiresti hobused trengidest.

„Me peame tõlla üles tõstma, et ratas ei murduks,“ ütles Sir Nevis. Ta vaatas kolme mehe poole, kelle nad olid sadamas end Auchenardi saatma palganud ja kes pidid olema Gordonid, võimsa klanni liikmed. Daisy ei teadnud, kui võimsad Gordonid on, aga talle ei olnud nende kolme väljanägemine algusest peale meeldinud. Nad olid piitspeenikesed, nende riided kulunud ja räpased ning nad vaatasid teda nagu poisikesed maiustusi kaupluse aknal. Neile meeldis viski ning Daisy ei saanud aru, kas nad oskavad inglise keeles rääkida või ei – nad kõnelesid haruharva ja kui nad seda tegid, siis oli neil nii tugev aktsent, et ta ei saanud millestki aru. Nüüd seisid nad eemal ja silmitsesid murdunud kodarat osavõtmatult.

„Armuline emand, otsige koos lordiga varju nende puude all,“ ütles Sir Nevis, osutades peaga tõllast mõne jala kaugusel asuva salu poole. „Sellega võib veidi aega minna.“

Võib? Daisy ohkas väsinult. Tõllas reisimine ei olnud tema jaoks uus asi ja ta kujutas ette, et ratta parandamiseks kulub terve päev. Ta vaatas enda ümber ringi. Oli päikeseline päev, õhk oli ebamugavalt lämbe. Isegi tõlla katusel olevad suled olid longu vajunud. Varjupaika ei olnud, nii kaugele, kui silm seletas, oli näha vaid miilide viisi tühje laugeid mägesid ja sääseparvi.

Ellis oli mingi kivi kohale kummardanud. Vähemalt oli tema jumesse veidi roosat tagasi tulnud, selle üle oli Daisy tänulik. „Vaata, mamma,“ lausus ta ja tõstis kivi üles. „See on püriit.“

„Tõesti?“ küsis Daisy, kummardades lähemale, et kollaka kivi poole kiigata. „Ongi nii,“ nõustus ta, kuigi tal ei olnud aimugi, mis kiviga on tegu. Ta vaatas uuesti üle õla oma kaaskonna poole – seal olid kolm teenijat ja koduõpetaja; Sir Nevis ja tema teener härra Bellows, kes olid neid koos kahe kutsariga Londonist saadik saatnud; kaks vankrit, mis olid härra Greeni hoole all, täis karpe ja reisikohvreid; ning väiksem tõld, kus sõitsid proua Green ja teenijatüdruk.

Ta oleks nagu mustlaste killavoori läbi mägismaa juhatanud.

Daisy märkas silmanurgast mingit liikumist lahe juures ning selle kaldal Gordoneid. Nojah, muidugi, nad vaesekesed peavadki just praegu ujuma. Pesevad endalt ehk pisut teetolmu maha, kuni tema mehed lõõskava päikese käes rassivad, et ratast parandada. Kui palju nad olid neile kolmele kaabakale maksnud?

„Me ei või ometi siia laagrisse jääda,“ ütles Belinda endale tuult lehvitades. „Siin ei ole varjupaika! Me oleme marodööride ja varaste meelevallas.“

„Belinda, jumala eest, lõpeta,“ sõnas Daisy väsinult. Ma olen su kaeblemist nii palju kuulnud, et ma enam ei jaksa. Me ei saa antud olukorras midagi teha. Me oleme siin. Me ei sure. Me ei saa viga. Meile ei tule vargad kallale!“

Aastaid tagasi, kui Daisy oli äsja abiellunud ning tal ei olnud ema ega kedagi, kes oleks talle nõu andnud, oli ta oma emapoolsele tädile tolle surivoodil lubanud, et ta hoolitseb Belinda eest. Loomulikult – Daisy armastas oma lapsepõlve mängukaaslast. Ta ei olnud lihtsalt märganud, milline hädaldaja täditütar on, enne kui too tema katuse alla elama asus.

Belinda ei kostnud Daisy noomimise peale midagi. Ta paistis hoopis Daisy selja taga midagi ainiti vaatavat. Daisy sõnas tülpinult: „Mis nüüd on? Marodöörid?“ Ta pööras ringi, et näha, mis Belinda tähelepanu oli köitnud, ja tema süda vajus saapasäärde – mäest alla nende poole sõitis galoppi viis mägismaalase riietuses inimest.

„Mitte marodöörid,“ ütles Belinda väriseva häälega. „Salakaubavedajad. Olen kuulnud, et nad varjavad end nendes mägedes.“

Selle tähelepaneku peale oli Daisy täiesti pahviks löödud.

Kui ülejäänud Daisy kaaskonna liikmed ratsanikke märkasid, tõid äkitselt kõik koos kuuldavale ärevushüüdeid. Keegi oleks nagu nende sekka mitu püssipauku teinud: inimesed jooksid, kahmasid oma asju ja tormasid vankrite taha peitu.

„Leedi Chatwick!“ hüüdis Sir Nevis. „Varjuge tõlda!“

Ta oli mõõga välja tõmmanud ning seisis koos härra Bellowsiga, jalad harkis, näoga sissetungijate poole, olles valmis lahinguks. Belinda juba tegutses, ta kahmas kokkukorjatud kive ritta seadval Ellisel käest ja vedas teda tõlla poole.

Aga Daisy? Tema ei liigutanud end. Ta oli selleks liialt jahmunud. Täiesti kangestunud hirmust ja elevusest, pooleldi tahtes õudusest kisada, pooleldi olukorra absurdsuse peale hüsteeriliselt naerda – loomulikult ründavad neid mägismaa vargad! Just sellist õnnetust oli Belinda kogu aeg ennustanud.

Mõte õnnetusest sundis teda liikuma, ta pööras kiiresti ringi, et kolm Gordonit kohale kutsuda, aga lahekaldal neid enam ei olnud. Nad olid põgenenud. Põgenenud! Daisy süda hüppas talle kurku ja ta pööras kiiresti tagasi… peaaegu eeldades, et Gordonid on ratsanikega liitunud.

Mägismaalased olid hobuste käiku aeglustanud ning lähenesid nüüd ettevaatlikult. Üks neist – näis, et naine – kannustas oma ratsut, et kõige ees sõita. Naised ju ei juhtinud vargabandesid, ega? Äkki nad siis ei ole need, kes nad tundusid olevat.

Püssipauk ehmatas Daisyt nii väga, et ta langes neljakäpukile maha, enne kui taipas, et härra Bellows oli oma musketist lasknud. Aga tema sihik oli paigast ära ja lask tabas rikošetina puud, mis jäi mägismaalaste jõugust paremale.

Üks ratsanikest kannustas hobust kiiresti edasi ja püüdis esimese ratsu päitsed kinni, enne kui naine otse püssi ette ratsutas, ja sundis teda järsult peatuma. „Jumala nimel, pange relv käest!“ möirgas ta inglise keeles. „Pagan võtaks, mees, te võite nii kellegi ära tappa.“

Härra Bellows sihtis meest püssiga. „Meile pole maanteeröövleid ega jakobiite vaja, härra! Kui te edasi ei ratsuta, siis ma sihin teile silmade vahele!“

Daisy tõusis püsti ja tõttas ettepoole, kavatsedes viltuvajunud tõllast varju otsida. Kuid ta peatus kutsari istme juures ning piilus üle jalatoe, kuidas üks teine mees sõitis esimesele järele ja kõneles temaga šotlaste keeles.

Esimene mees vastas madala ja vaikse häälega. Mida ta iganes ütles, see ajas tema kaks kaaslast naerma. Aga mees ise ei naernud. Ta istus hobusel sirgelt ja rahulikult, hoiak äärmiselt uhke, pilk terane ning Sir Nevisele ja härra Bellowsile naelutatud. Ta oli laiaõlgne ja kandilise lõuaga, paksude kastanpruunide juustega, mis olid kuklas sabasse seotud. Tema välimus oli nii karune, nii tohutult mehelik, et Daisy veri hakkas täielikust hirmust ja lummusest soontes kiiremini voolama. Mees nägi välja tugevam kui ükski teine, keda ta oli eales näinud, nagu oleks tema üksinda need mäed graniidist välja tahunud.

Daisyt läbistas järsku midagi kuuma, mis muutis võimatuks hingamise, veel rohkem liikumise.

Mees kõneles naisega, kellele tema järsu pilgu ja ägedal toonil antud vastuse järgi arvates mehe jutt selgelt ei meeldinud.

„Tee nii, nagu ma ütlesin, tüdruk,“ sõnas mees ärevaks tegevalt rahuliku häälega. „Hirmunud mehed tulistavad hoiatamata ja sihtimata.“

Naine pobises midagi endamisi, kuid keeras ratsu ringi ja läks kolme mehe taha.

Nüüd müksas mees oma hobust ettepoole, pilk endiselt härra Bellowsile ja tema relvale naelutatud.

„Ärge tulge lähemale!“ hoiatas härra Bellows teda ja vaatas siis ringi. „Gordon, kus sa oled? Miks sa midagi ei tee?“ hüüdis ta.

Mees naeris. „Gordonid ei aita teid, mees.“ Üks ratsanikest pomises midagi, mis ajas teised naerma. Nad ei kartnud vähimalgi määral härra Bellowsi relva ega seda, et nad olid vähemuses, mõistis Daisy, endal süda rinnus pekslemas. See tegi neile… nalja.

Mehe tähelepanu liikus äkitselt nagu kassil vasakule; Daisy järgis tema pilku ja märkas, et kutsarid olid ühe vankri tagant välja hiilinud, mõlemal musketid käes. Mees ohkas valjusti, kui mõlemad kutsarid ta sihikule võtsid. „Me ei ole maanteeröövlid,“ ütles ta järsult. „Pange relvad käest. Ma ei taha teid tappa pärastlõunal, mis on seni väga kena olnud.“ Ta hüppas hobuse seljast maha, kõik Daisy kaaskonnas astusid sammu tagasi.

Aga Daisy mitte, sest ilmselgelt oli ta oma nõdra mõistuse kaotanud. Ta teadis väga hästi, et peaks varju otsima, Ellise ära peitma, otsima midagi, millega end kaitsta… aga ta ei suutnud sellelt täiuslikult isendilt pilku rebida. Teda läbistas välgunoolena iha, millesarnast ta polnud kunagi varem tundnud, kui ta vaatas, kuidas mees seisab, raskus ühele jalale kallutatud, ning tõmbab kindaid käest. Ta ei olnud nägus tavapärases mõttes. Ta oli piisavalt kena välimusega, aga Daisyt paelus tema isik – tema olek, hoiak ja puhas enesekindlus, mida temast õhkus.

Mehe riided olid ruudulisest kangast ja tema jalad, taevane arm, tema sitked, lihaselised jalad olid kaetud puna-valgeruuduliste sukkadega, mis olid allpool põlve sukapaelaga seotud. Ta oli pikk, aga mitte ülemäära, ja sale, aga samas jõuline. Ta oli puhta lõuaga, kuid tema juuksed nägid välja taltsutamatud, kuigi need olid kuklas kinni seotud. Ta oli nii rahulik, nii häirimatu – temast kiirgas käegakatsutavat jõudu.

Igas teises paigas oleks Daisy endale ehk tuult lehvitanud. Ta oli minestamise äärel. Daisyt hämmastas tema füüsiline reaktsioon mehe peale, kes võis vabalt olla mõrtsukas, salakaubavedaja, varas – aga pagan teda võtaks, tolle pöörase hetke jooksul, mil ta iha ja hirmu tundis, ei suutnud ta meenutada, millal mõni mees oleks teda varem niimoodi lummanud.

Nüüd, kui mees oli kindad käest võtnud ja need kuhugi ruudumustrilise kanga vahele pistnud, liikus ta väga muretult härra Bellowsi poole, samal ajal kui Sir Nevis tiirutas tema ümber, mõõk üles tõstetud, olles valmis ründama.

„Mi Diah¹, vaadake õige enda ümber ringi,“ sõnas šotlane. „Kas nahksaabastes daam ja härrasmehed röövivad tõldu? Siin? Kus peaaegu mitte keegi ei ela?“ Ta viipas jämeda käega avarale, puutumata maale nende ümber. „Me ei ole jakobiidid ega maanteeröövlid. Aga kui oleksime, siis passiksime Invernessi viiva tee ääres. Mitte selle, mida harva kasutatakse.“

See tundus Daisyle täiesti mõistliku selgitusena. Oli ju nii? Ta tahtis meest uskuda, aga tema närvid, mis olid alati nii pingul, hoiatasid teda, et kogu see olukord võis olla plaanitud. Võib-olla juhatasid Gordonid nad siia, et need mehed saaksid neid röövida. Nüüd hakkas ta süda võimaliku ohu pärast pekslema, tema peopesad tõmbusid niiskeks ja hingamine muutus kiiremaks. Aga sellegipoolest ei peitnud ta end – ta lipsas tõlla tagant läbi, samal ajal kui härra Bellows närviliselt meest endiselt sihikul hoidis.

„Meie ülesandeks on leedi Chatwicki ja tema poega kaitsta ning me anname kõhklemata oma elu kui vaja, härra! Ärge tulge lähemale!“ Härra Bellowsi käsi värises.

Kui šotlased on nende näruste Gordonitega mestis, siis jääb Daisy kaaskond iga hetk vähemusse. Ta kangestus, kujutades ette, kuidas neid kümnete viisi mäenõlvalt alla tuleb, et neid röövida, täpselt nagu Belinda oli ennustanud.

„Me soovime vaid aidata,“ lausus šotlane. Tema hääl ei olnud nii tugeva aktsendiga kui Gordonitel. Tegelikul tundus tema kõnes pisut inglise aktsenti peituvat.

Mees tõstis käed õlgade kõrgusele, näitamaks, et tal ei ole relva. „Me ei soovi teile viga teha, annan teile oma mägismaalase ja härrasmehe sõna.“ Ta ei värisenud, olukord ei paistnud talle vähimalgi määral muret tekitavat. Ta tundus olevat ainult kärsitu, nagu ta oleks soovinud, et see kohtumine juba läbi saaks.

„Kas te tahate, et me usuksime seda?“ nähvas härra Bellows.

„Meie seas pole ühtki meest, kes tahaks nii paljusid kaste ja rõivakirste mööda teed vedada.“

Üks ratsanik šotlase taga kõneles kohalikus keeles ja kui ta seda tegi, vaatas härra Bellows ekslikult tema poole. Selle napi hetke vältel sööstis šotlane nii kiiresti musketitoru järele, et Daisy tõi tahes-tahtmata kuuldavale ehmatushüüde. Mees tõmbas relva puhtalt härra Bellowsi käest ja keeras selle ühe liigutusega ringi, et seda talle suunata. „Öelge nüüd oma kaaslastele, et nad tulirelvad käest paneksid,“ lausus ta ohtlikult rahuliku häälega.

Daisy uskus, et ta peab iga hetk oma poja turvalisuse pärast kauplema hakkama, ning mõtles paaniliselt, mida teha. Kas ta peaks poisi üles otsima ja lahe poole jooksma? Ta heitis pilgu tõllale, kus Ellis end peitis, ning nägi, kuidas härra Green hakkab vargsi oma musketit tõstma ja sihtima. Härra Green, tema aia hooldaja, kes ei olnud tõenäoliselt kunagi ühtegi inimest tulistanud. „Ei!“ karjatas ta tahtmatult, ehmudes oma häälest kostva meeleheite peale. „Teie kõik! Tehke nii, nagu ta ütleb, härra, palun.“

Šotlane ei pööranud Sir Neviselt pilku. „Kuulake oma emandat.“

„Ma palun tungivalt, armuline emand, et te läheksite tõlda!“ hüüdis Sir Nevis.

„Kui need mehed kavatsevad meid röövida, kas nad poleks seda siis juba teinud?“ küsis Daisy, komistades tõlla tagant välja tulles rattarööbastes, püüdes meeleheitlikult kriisiolukorda vältida. „Kas meie palgatud mehed ei oleks siis sekkunud? Ma arvan, et ta kõneleb tõtt.“

„Ahaa, et siis mõistuse hääl,“ lausus šotlane sõnu venitades.

„Daisyl oli mõistus hoopis otsas – tal polnud aimugi, mida need mehed kavatsevad, ning ta kõneles vaid selleks, et lootis meeleheitlikult verevalamist vältida. „Palun, Sir Nevis, käskige oma meestel relvad alla lasta,“ anus ta. „Me ei soovi tüli.“

Sir Nevis surus hambad kokku, kuid keeras end veidi ja noogutas teistele meestele ning aeglaselt, kõhklevalt langetasid nad relvad.

Šotlane muigas, siis keerutas musketit käes, nii et selle pära jäi temast kaugemale, ja ulatas selle härra Bellowsile. „Niisiis… kas saame teid ratta parandamisel aidata?“ küsis ta, nagu polekski olukord äsja ähvardavalt tuliseks kiskunud. Nagu mitte keegi neist poleks vaid mõne hetke eest oma elu pärast kartnud.

„See ei ole vajalik,“ sõnas Sir Nevis jäigalt.

Šotlane kehitas ükskõikselt õlgu. „Nojah siis. Meil pole tahtmist kuuma suvepäikese käes rassida.“ Ta pööras ringi, nagu hakkaks lahkuma, kuid märkas Daisyt ja kõhkles, vaadates naisele silma.

Daisy hingas kiiremini, tema esimene intuitsioon oli tagasi astuda, põgeneda. Kuid teine intuitsioon sai esimesest võitu, sest mehel olid hämmastavalt sinised silmad. Taevasinised. Daisy tegutses millelegi mõtlemata, ta astus tõlla juurest eemale, surudes närviliselt oma niiskeid peopesi vastu kleidiesist.

Mehe tuline pilk rändas aeglaselt kogu tema kehal, tema silmad olid nagu tõrvikud, mis kõrvetasid Daisy nahka, kui ta silmitses igat sentimeetrit tema kleidist ja kinganinasid, mis serva alt välja piilusid. Seejärel liikus pilk tagasi üles, tema rinnale, kuhu see jäi häbenematult pidama, ja viimaks näole.

Daisy pühkis ebakindlalt käeseljaga põske, mõeldes, et äkki ta on must või kurnatud moega.

Mees jätkas tema vahtimist nii julgelt ja häbenematult, et Daisy oli sunnitud närviliselt naeratama. „Ee… a-aitäh pakkumise eest,“ kogeles ta. Mida kuradit ta pidi sellises olukorras ütlema?

Šotlane vaatas teda ainiti.

„Armuline emand, soovitan teil tungivalt minna tagasi tõlda oma toatüdruku juurde,“ anus Sir Nevis.

„Jah, ma teen seda,“ kinnitas Daisy, kuid ei liikunud paigast, isegi kui kuulis Belindat end hõikamas. Ta lihtsalt ei suutnud šotlaselt pilku pöörata.

„Kes te olete?“ nõudis mees äkitselt.

„Mina?“ küsis Daisy tobedalt, kuid suutis end siis koguda ja tegi sügava reveransi, mõeldes ähmaselt, et kui midagi muud ei aita, siis viisakusest on ehk abi. „Andestust. Mina olen leedi Chatwick.“ Ta vaatas üles, käsi endiselt ette sirutatud. Šotlane põrnitses alla tema poole. Paistis, et ta ei kavatsegi naise kätt vastu võtta.

Daisy ajas end ebakindlalt sirgu. Ta ei olnud mitte kunagi nii siniseid silmi näinud, selles oli ta kindel – need olid nagu varakevadine taevas. „Olen teile abipakkumise eest tõesti tänulik. Oleme väga pika tee läbinud ja nii halbu teid pole meil varem ette tulnud.“

Mehe silmad tõmbusid ähvardavalt kissi ja ta astus sammu Daisy poole. Siis veel ühe. Ta kallutas pea küljele ja silmitses teda uurivalt, nagu ta poleks temasugust olendit elu sees näinud. „Mida teeb üks Inglise aadliproua nendes mägedes?“ nõudis ta kahtlustava häälega.

„Me oleme teel Auchenardi,“ ütles Daisy. „See on jahimaja…“

„Jah, ma tean, mis see on,“ lausus mees. „Auchenardis käivad neil päevil vaid indlevad isahirved. Mis asja teil sinna on?“

Daisy kohkus veidi tema jämeda märkuse peale. „Noh… Auchenard kuulub nüüd minu pojale. Arvasin, et ta peaks seda nägema.“

Mees kortsutas kulmu, nagu ta ei usuks Daisyt. Tema pilk langes naise huultele ja jäi sinna pidama.

Daisy veri kuumas ja tõusis põskedesse. Ta puudutas närviliselt juuksekiharat kuklal. „Andestust, aga kas ma tohiksin teie nime küsida?“

Mees tõstis aeglaselt pilgu. „Arrandale.“

„Arrandale,“ kordas Daisy.

Šotlane astus veel kord ootamatult edasi ja nüüd seisis ta nii lähedal, et Daisy pidi talle otsa vaatamiseks pea kuklasse ajama.

„Eemale!“ hüüdis Sir Nevis, kuid šotlane ei teinud temast välja.

Daisy süda peksles rinnus meeletult. Ta nägi selgelt kerget habemevarju ja silmi ääristavaid tumedaid ripsmeid. Ja pisikest armi ninaseljal, teist lõual. Ta vaatas samuti mehe suud, tema tumedaid huuli.

„Te poleks tohtin’d siia tulla,“ sõnas mees vaikselt. „See maa ei ole sassenach’i² naiste ja laste jaoks ohutu. Parandage ratas ära, pöörake ots ringi ja suunduge mere poole.“

Daisy pilgutas silmi. „Andestage, aga me…“

Mees keeras talle järsult selja, sammus oma hobuse juurde ja vinnas end selle selga. Ta ütles midagi teistele ning nad ratsutasid lihtsalt minema, sama tee suunas, mida Daisy ja tema kaaskond olid päev läbi vaevaliselt läbinud.

Näis, et möödus mitu sekundit, enne kui Daisy suutis jälle hingata. Ta vaatas suurte silmadega otsa Sir Nevisele, kes hakkas lõpuks teistele käske jagama. „Ratta juurde,“ ütles ta. „Kiiresti.“

„Mis juhtus?“ hüüdis Belinda Daisy selja tagant. „Kuhu nad läksid?“

„Olge tänulik, et nad läksid ning teile kukru ja vooruslikkuse alles jätsid, armuline emand,“ sõnas Sir Nevis süngelt, pööras end kiiresti ringi ja marssis teisi ratta parandamisel aitama.

Daisy tundis Belinda kätt oma seljal. „Sa värised,“ sõnas Belinda. „Rahune, Daisy. Nad on läinud – praegu ei ähvarda sind mingi oht.“

Daisy ei värisenud hirmust. Ta värises, sest ta ei olnud kunagi varem ühestki mehest niivõrd lummatud olnud.

1 Mu jumal (gaeli). Tlk

2 Sassenach – gaelikeelne, sageli halvustav sõna inglaste kohta; tuleneb gaelikeelsest sõnast sasunnach (saks). Tlk