Читать книгу Patune Šoti mõisahärra. Teine raamat - Julia London - Страница 6

ROHKEM kui kaks tundi pärast seda, kui šotlane ja tema seltskond nad tee peale maha jätsid ning ratas oli parandatud nii hästi kui võimalik, alustasid Daisy ja tema kaaskond taas vaevalist teekonda itta.

Samal ajal kui nad teel loksusid, värises ta süda veidi. Ta ei suutnud meest peast heita. Poole kõrvaga kuulas ta Belindat, kes liibus väikese akna vastu, vaatas maastikku ning tegi märkusi selle tohutu tühjuse ja seal varitsevate ohtude kohta, kuid Daisy mõtles mehele.

„Ma ei oleks vähimalgi määral üllatunud, kui need metslased meid ründaksid,“ lausus Belinda õlgu väristades.

„Lõppkokkuvõttes nad ei tundunudki ju eriti metsikud, ega?“ lausus Daisy. Ta mõtles hoiatustele, mida sõbrad olid talle jaganud, enne kui ta Šotimaale sõitis. Ta oli mitu daami teed jooma kutsunud. „Kui palju hädaohte seal võib leiduda, nende seas on ju nii palju reetureid,“ oli leedi Dinsmore hüüatanud. „Te ei või minna! Olen kuulnud, et inglased lüüakse seal maha.“

„Nad on metslased,“ oli leedi Whitcomb süngelt lisanud. „Stuartid on neid vääralt mõjutanud ja nad on kohutavalt ebausaldusväärsed! Teil ei ole nende seas hetkekski ohutu olla – kõik teavad, et inglanna on kõige väärtuslikum autasu.“

Daisy ei jaganud nende pessimistlikke vaateid. Ta oli olnud abielus mehega, kes oli šoti verd, ja too ei olnud andnud talle kunagi põhjust uskuda, et neid tuleks karta. Samas jälle ei olnud ta kunagi kohanud sellist šotlast nagu täna.

Belinda nähtavasti samuti, sest ta pööras järsult pead, kulmud peaaegu juuksepiirile kerkinud. „Ma tänan armulist issandat, et me viga saamata pääsesime!“

Ellis tõstis pead ja vaatas emale otsa, murelik ilme näol. Daisy naeratas rahustavalt ja tõmbas ta enda vastu. „Meid ei ähvarda oht, kullake.“

Daisy oli sageli endamisi mõelnud, et äkki oli ta poissi kandes midagi teinud, et laps on niivõrd ärev ja pelglik. Mille muuga võis seda selgitada? Ta oli üheksa-aastane ja tal ei olnud kunagi millestki puudu olnud, teda ei kimbutanud mingid märkimisväärsed tervisehädad, aga ta oli ikkagi väga arglik. Nende Londoni arst oli paari aasta eest Daisyt hoiatanud, et tema poeg on põdura olemisega. „Ta on kindlasti kogu elu haiglane,“ oli mees kotti kinni pannes öelnud.

Seda uudist ei olnud Daisy oodanud ja ta oli arstile segaduses otsa vaadanud. „Haiglane? Mida te silmas peate?“

„Justnimelt seda.“ Arstil oli täiesti ükskõik temast ja Ellisest, kes oli piisavalt vana, mõistmaks, mida mees oli öelnud.

„Kas te tahate öelda, et ta on krooniliselt haige?“ oli Daisy küsinud, sest tol talvel oli küll tundunud, et tema poeg on pidevalt tõbine. Siis oli ta arsti Ellise voodi juurest minema juhatanud ja sosistanud: „Või midagi hullemat?“

Arst oli õlgu kehitanud ja hajameelselt lausunud: „Seda ei tea kunagi, kuidas sedasorti asjad avalduvad.“

„Andestust, härra, aga sellepärast ma teie järele saatsingi,“ oli Daisy kärsitult öelnud. „Et te selgitaksite mulle, mis haigus tal on ja kuidas see võib avalduda.“

„Leedi Chatwick.“ Arst oli ohanud, nagu oleks naine tema kannatuse proovile pannud, ning seejärel üsna valjusti sõnanud: „Te ei saaks poisi tervisliku seisundi üksikasjadest aru. Te peate mind usaldama, kui ütlen, et temast ei saa kunagi tugevat poissi.“

Ellis oli nutma puhkenud, nagu võiski arvata, olles oma tervise kohta niivõrd tundetut prognoosi kuulnud. Daisy oli siis mõistnud, et arst soovib vaid oma tasu saada ega hooli mitte põrmugi tema pojast. „Sel juhul on meil probleem, härra, sest mina ei usalda teid üldse,“ oli ta öelnud ning siis ülemteenri kutsunud, et too tohtrihärra minema saadaks.

Kui ta samal õhtul oli arsti käitumise üle nurisenud, oli abikaasa teda noominud selle eest, et ta oli arsti vastu lugupidamatu.

Kuid Daisy oli keeldunud uskumast mehe ennustusi Ellise tuleviku kohta. Tõtt-öelda oli poja tervis teine põhjus, miks Daisy oli ette võtnud aina ohtlikumaks muutuva teekonna põhja.

Esimene põhjus oli Robert. Kui Robert oleks vaid õigel ajal tema juurde jõudnud, oleks seda reisi ehk vältida saanud.

Daisy puudutas alateadlikult mehe kirja, mida ta hoidis kleiditaskus kindlas kohas. Ma tulen kiiruga niipea, kui mu teenistus lõpeb, oli Robert talle kirjutanud.

Aga tuli välja, et see ei juhtunud piisavalt kiiresti.

„Kui nad meid praegu üles ei leia, siis jahimajast kindlasti,“ hoiatas Belinda, nõjatudes vastu seljatuge, olles võtnud endiselt nõuks kõiki muretsema panna.

„Meid ei ähvarda mingi oht,“ ütles Daisy ning püüdis nägu krimpsutades täditütart hoiatada, kuid otse loomulikult ei pannud Belinda seda tähele. Daisy naeratas ja pigistas Ellise põlve. „Ära pööra Belindale tähelepanu, kullake. Tänane päev on meie kõigi jaoks raske olnud.“

„Minu mure ei ole põhjendamatu,“ lausus Belinda. „Need ohtlikud mehed hirmutasid meid kõiki.“

„Kas tohib meelde tuletada, et need ohtlikud mehed pakkusid meile ratta parandamisel abi?“ küsis Daisy, seejärel pani impulsiivselt käed Ellise kõrvadele ja kummardas ettepoole, sosistades: „Unusta see nüüd, kallis. Kas sa ei näinud seda härrasmeest? Ta oli nii… külgetõmbav.“

Belinda pilgutas silmi. „See šotlane? Külgetõmbav? Daisy!“ Ta ahmis õhku, tundes selgelt õudust. „Mis sul viga on? Šotlased ei ole külgetõmbavad. Nad on kuningriigi reeturid!“

Kui Daisy poleks olnud nii väsinud, oleks ta Belindale vastanud, et ta ei tunne mitte ühtki šotlast ning ei või seega teada, kas nad kõik või osa neist on jakobiidid. Ta oli hoopis pettunud, et Belinda ei olnud mehe köitvust märganud. Ta ei saanud jagada oma mõtteid selle kohta, kuidas sai niivõrd erakordset meest kohata mahajäetud teel, kohas, mis paistis asuvat maailma äärel. Ta võttis ohates käed Ellise kõrvadelt ära ja pööras pilgu määrdunud akna poole, samal ajal kui Belinda hakkas oletama, kas nad on sunnitud ööseks teepervele laagrisse jääma.

Mees oli täielikult ootamatu. Daisy punastas šotlasele mõeldes taas. Oi, ta oli lootusetu. Võimalik, et suisa mõistuse kaotanud! Ta väristas õlgu, mõeldes, kui rumalalt võlutud ta oli olnud, eriti kuna tegemist võis olla kohutava ohuga. Ta oli ammusest ajast elujõulisi mehi imetlenud, aga see… see oli peaaegu hullumeelsus.

Aga sellegipoolest… Daisy lootis, et ta näeb meest ühel päeval taas. Talle oleks väga meeldinud teda naeratama panna, näha valgust, mida õigetel asjaoludel saab neist sinistest silmadest kindlasti välja meelitada. Ta värises veidi, kujutades ette, kuidas seda teha saaks.

Oojaa, ta oli hull – täiesti hull.

Kalduvus fantaseerida oli omadus, mis oli tasapisi Daisys kasvanud pärast abikaasa surma üle kahe aasta tagasi. Sellest ajast peale oli ta Mayfairi salongides ohtralt flirtimiskunsti harjutanud, paljusid nägusaid härrasmehi erinevates kompromiteerivates olukordades ette kujutanud ja seda niivõrd, et nüüd oli seda harjumust sageli võimatu ohjes hoida. Tõde oli see, et Daisy igatses väga mehe puudutuse järele.

Tema abikaasa Clive oli olnud jõuline, kui nende abielu sõlmiti, aga varsti pärast Ellise sündi oli ta laastava haiguse küüsi sattunud. Oma viimastel eluaastatel kannatas ta väga, ta oli liiga haige, et olla isa, liiga haige, et hoolitseda Daisy eest nii nagu abikaasale kohane. Nüüd, kui Daisy oli kahekümne üheksa aastane, voolas iha Daisy tühermaad meenutavas kehas nagu jõgi, mis on üle kallaste tõusnud.

Pidev kosilaste voor pärast Clive’i surma oli mäslev tulvavesi, mis seda jõge toitis.

Kuid see šotlane ei olnud kosilane ja Daisy mõtles temast hoopis teises valguses. Ta pani silmad kinni ja kujutas ette, kuidas mees ta röövib, oma hobuse seljas ära viib ja mõne lihtsa lossi tornis voodile viskab. Ta kujutas ette tema suuri käsi oma kehal. Ta kujutas ette, kuidas ta alguses mehele vastu paneb, kuid siis tema vilunud puudustele alistub. Ta kujutas ette mehe kuuma ja toekat ihu enda sees ning siniseid silmi, mis teda puuriva pilguga vaatavad, kui ta vabanemiseni jõuab.

Daisy niheles ebamugavalt.

„On sinuga kõik korras?“ küsis Belinda.

Pauh. Hetkega kadus mehe kujutluspilt tema peast. „Kuidas palun?“ Daisy põsed hakkasid õhetama, kui ta veel kord asendit muutis. „Jah, minuga on kõik korras.“

„Kas korsett valmistab ebamugavust?“ küsis Belinda kaastundlikult. „Tead, korseti tugevdused võivad üsna ohtlikud olla,“ sõnas ta ning hakkas korsettide võimalikust ohtlikkusest vatrama.

Daisy vajus vastu tõlla istmepatju ja otsustas võõrale enam mitte mõelda. Ta kavatses mõelda Londonile, kõikidele põhjustele, miks ta oli nii väga sealt lahkuda tahtnud.

Ah jaa, see rodu kosilasi.

Abikaasa testament oli Londoni tema jaoks väljakannatamatuks teinud. Linna poissmeestest härrastele ei olnud saladus, et lord Chatwicki lesk peab pärast tema surma kolme aasta jooksul uuesti abielluma, muidu võib ta poeg päranduse kaotada.

Clive oli seda Daisyle oma surivoodil selgitanud. „Sa pead aru saama, kallis. Ma ei taha, et sa keeldud uuesti abiellumast ning kulutad Ellise pärandit nii, nagu ise tahad. Piiskop Craig aitab sul sobiva kaasa leida. Ta kannab hoolt selle eest, et mees, kellega sa nõustud abielluma, tagab Ellisele hariduse parimates koolides ning tal on Ellise jaoks olemas õiged sidemed selleks ajaks, kui poeg täisikka jõuab.“

Daisy oli selle ootamatu käsu peale kohkunud. Ta suutis vaevu toime tulla abikaasa ees terendava surmaga, veel vähem siis plaanidega, mis mehel olid tehtud selleks ajaks, kui teda ennast enam pole. „Ma suudan ise tema eest hoolitseda, Clive,“ oli ta öelnud. „Ma olen tema ema – loomulikult ma teen seda.“

Tema abikaasat tabas hetkeks köhahoog, seejärel patsutas ta Daisy kätt. „Sa teed nii, nagu mina otsustan, Daisy. Usun, et sa mõistad.“

Aga Daisy ei mõistnud. Ta ei hakka seda kunagi mõistma.

Daisy ja Clive’i liit oli sündinud sobiva varandusliku seisu ning perekondade huvi põhjal. Clive oli temast viisteist aastat vanem ja Daisy oli tema teine abikaasa, sest esimene oli sünnitusel koos lapsega surnud. Sedasorti abielu oli ta üles kasvades alati oodata osanud ja selleks mõnes mõttes valmis olnud. Kohustused kõige enne, seda oli ju talle pähe taotud?

Aga esimesel abieluaastal oli juhtunud midagi imetabast – ta oli Clive’i kiindunud. Ta oli olnud mehele vankumatu ja ustav kaaslane ning talle poja kinkinud. Ta oli püsinud mehe voodi kõrval, samal ajal kui teised naised oleksid ehk mõtete kõrvaleviimiseks mujalt abi otsinud, ja ta oli mehe kätt hoidnud, kui terav valu tolle keha läbistas. Ta oli olnud naine, kes ta oli lubanud olla.

Ja selle pühendumise eest oli Clive oma viimastel elunädalatel oma soovid talle teatavaks teinud. Plaanid, mis ta oli juba teinud. Milles üheski ei olnud temaga arvestatud.

Daisy oli tundnud end ärakasutatu ja ebaolulisena. Kui tema abikaasa surivoodil lebas, oli ta mõistnud, et ta oli pelgalt vahend poja saamiseks ja seejärel selle poja täisealiseks kasvatamiseks ning ei midagi muud. Selline oli tema väärtus Clive’i silmis. Tema tunded, soovid olid mehe jaoks tähtsusetud.

Kuigi Daisy oli pingutanud, et tema kibestumus ei varjutaks mehe surmale järgnevaid päevi ja nädalaid, olid jutud Clive’i viimastest soovidest hakanud Mayfairi salongides ringlema. Chatwicki varandus oli pakkumisel!

Kui aus olla, siis alguses oli Daisy tähelepanu nautinud – see oli tervitatav vaheldus pärast seda, kui ta oli palju aastaid haige abikaasa eest hoolitsenud. Temast sai kiiresti kõige tahetum naine Londonis… aga see oli nähtav kõigile peale tema enda. Ta oli rikas lesknaine ja pidi teatud aja jooksul uuesti abielluma ning see mõjus kõrgseltskonna poissmeestele nagu toores liha lõvidele. Ta suutis neid vaevu ukselt minema ajada.

Aja möödudes, kui raisakotkad tema ümber kogunesid, hakkas Daisy kõikide külaliste kavatsustesse umbusklikult suhtuma. See kõik lämmatas teda ja ta hakkas omaenda sisetundes kahtlema. Piiskop Craig muutis olukorra veelgi väljakannatamatumaks, sest ta hakkas tema eest läbirääkimisi pidama – tema teadmata – meestega, keda Daisy vaevu tundis. Tema kõrvad jäid kurdiks naise palvetele see lõpetada. „Teie abikaasa usaldas mind, leedi Chatwick. Ma ei valmista talle pettumust.“

Rohkem ei saanud Daisy midagi teha ja ta oli oma saatusega peaaegu leppinud. Aga siis, viis kuud tagasi, sai ta otsekui inglitelt kirja Robert Spiveylt. Robilt.

Rob oli nüüd Briti kuningliku mereväe kapten. Tegelikult Daisy ei teadnudki tema kohta eriti midagi, sest oli teda viimati näinud pisut rohkem kui üheteistkümne aasta eest. Ta oli ette kujutanud, et Rob on abielus ja kindlasti on tal lapsed. Ta arvas, et mees on ta täielikult unustanud. Üksteist aastat on kaotatud armastuse jaoks terve igavik, eks ole?

Noh, Daisy ei olnud teda unustanud. Rob oli olnud tema esimene armastus, tema sügavaim ja ainuke tõeline armastus.

Ah, aga nad olid kohtudes olnud nii noored, nii lootusetud idealistid. Nad olid unistanud ühisest tulevikust – ei millestki suurejoonelisest, vaid sellisest, mis sobib kahele inimesele, kes on haaratud teineteisest ja armastusest. Tulevikust, kus on ruumi vaid neile kahele.

Issand, kui naiivne ta oli siis olnud! Ta unustas, kuidas nad elama hakkavad: õlgkatusega majakeses, mille akende all on kastid täis lilli. Neil on ka lapsed – tugevad, terved lapsed –, kes jooksevad kanarbikuväljadel ringi. Tal on aed, mille üle ta on väga uhke, ning ta viib oma lilli ja köögivilju küla laatadele. Öösiti lebavad nad Robertiga teineteise kõrval ning kuulavad oma magavate laste ja nurgas puhkavate koerte hääli. Ja nad armatsevad, armsalt, hellalt, hardalt.

Millised tobedad unistused. Ta oli alati oma rada teadnud ja ükskõik kui palju ta ka ei soovinud, ta ei suutnud seda muuta. Daisy oli kahe eaka vanema ainus elus olev järeltulija ja läikiv peibutis, mida nad tiitlitega ning jõukate meeste ees liputasid. Daisy oli väikesest peale teadnud, et ta abiellub peenest perest mehega, et tema abielu toob kaasa varanduse ja maade liitmise ning loob tähtsaid sidemeid. Aga siis oli ta Robertiga kohtunud ja rumalalt uskunud, et kui kaks inimest tõeliselt teineteist armastavad, siis nad leiavad võimaluse, kuidas koos olla.

Kuid tema vanemate ja ühiskonna silmis ei olnud Robert tema jaoks piisavalt hea. Robert oli teda selle eest isegi hoiatanud, tema nägi nende suhet palju realistlikumalt kui Daisy. Ta teadis, et kuna tal ei ole tiitlit ega varandust ning ta on pelgalt ühe maakoha vikaari poeg, ei nõustu Daisy vanemad iialgi abieluga. See oli tõsi – samal ajal kui Daisy unistas oma idüllilisest elust Robertiga, leppisid tema vanemad Clive’iga abielus kokku. Daisy saatus oli otsustatud, enne kui ta isegi teadis, mis on silmapiiril.

Asjast teada saades oli ta anunud, et Robert koos temaga põgeneks, aga alati mõistuse hääleks olev Robert oli keeldunud. „Ma ei häbistaks sind iialgi sel moel, Daisy,“ oli ta galantselt lausunud.

Daisy oli talle vastu vaielnud. „Ei häbistaks mind! Palun vii mind siit ära! Sa armastad mind – kuidas sa saad mul minna lasta?“

Kuid Rob oli tal minna lasknud. „Sa pead sellega leppima,“ oli ta öelnud.

Kas polnud naljakas, et täpselt neidsamu sõnu lausus Clive talle oma surivoodil palju aastaid hiljem? Sa pead sellega leppima.

Robert Spivey perekonnal oli õnnestunud ta kuninglikku mereväkke saata ja ta oli Nottinghamshire’ist lahkunud, jätmata Daisyga isegi hüvasti. Ta oli naist sellega leppima sundinud.

Nüüd oli Daisy vanem ja targem ning otsustanud, et ta ei lepi enam selliste asjadega oma elus. Ta ei lepi sellega, et üks vana piiskop ütleb talle, kellega ja millal ta peab abielluma. Ta ei lepi sellega, et ühe tema elu tähtsaima otsuse määrab varandus, mis saatis teda kõikjal, kuhu ta läks.

Ja siis oli saabunud see kiri. Tundsin kurbust ja sügavat muret, kuuldes uudist sinu abikaasa lahkumisest, oli mees kirjutanud. Olen sind kaua oma südames kandnud, Daisy. Ma ei kaota sind jälle mõnele teisele…

Robert oli kirjutanud, et asub varsti laevaga teele, et tema teenistus kuninglikus mereväes saab sel aastal läbi ning ta loodab, et Daisy võtab ta siis Londonis vastu.

Daisy oli olnud üllatunud. Julgust kogunud. Kuidas saab olla võimalik, et pärast kõiki neid aastaid põleb tema armastus Roberti vastu nii ereda leegiga? Aga ta tundis seda lisaks endas pulbitsevale lootusele. Kahjuks Robert ei öelnud, millal ta võiks Londonisse tulla. Mida tähendab „sel aastal“? Homme? Kuue kuu pärast? Siis oleks Daisy jaoks hilja.

Ta peab andma Robertile aega, et ta jõuaks temani ja teeks teda ümbritsevale hullusele lõpu. Ainuke viis, kuidas seda teha, oli mõneks ajaks Londonist põgeneda.

Ta oli kirja ja oma hädaohtlikku seisundit arutanud oma hea sõbratari leedi Beckinsaliga, kes oli ärgitanud teda lahkuma, et ta annaks vaesele mehele aega teenistus lõpetada ja Londonisse tulla, et teda päästa, enne kui piiskop Craig sunnib teda astuma õnnetusse abiellu. „Kui ta tuleb ruttu, suve jooksul, lase lihtsalt oma ülemteenril temalt küsida, kas ta soovib sulle sõna saata. Kui ta sind endiselt kalliks peab, siis ta ootab su vastuse ära,“ oli leedi Beckinsal talle kinnitanud.

Koputus tõllalaele ehmatas Daisy oma mõtisklustest üles; Belinda avas väikese luugi, samal ajal kui Daisy tõusis istukile ja nägu krimpsutas, kui korseti tugevdused talle jälle roiete vahele surusid.

„Armuline leedi, Auchenard on otse ees,“ hõikas kutsar alla. Tõld aeglustas paremale pöörates käiku.

Daisy toetas kätega vastu tõlla seina ja piilus tolmusest aknast välja. See oli nii räpane, et ta ei näinud peaaegu midagi, kuid ta eristas torni kõrge müüri kohal. Teeäärne loodus oli nii metsistunud, et rohkem ei näinud ta eriti midagi. Seal ei olnud eluskarja, ei veiseid ega lambaid – ei midagi peale hoolitsemata niidu ja metsa.

Mõni hetk hiljem jäi tõld värisedes pidama. Ellis ajas end sirgu, puges Daisyle külje alla ja piilus aknast välja. „Kas me olemegi kohal, mamma?“

„Jah.“

Tõllauks lendas lahti, Ellis lükkas trepi jalaga alla ning seejärel peaaegu et hüppas tõllast välja, täis rohkem tarmukust, kui Daisy oli temas mitme päeva jooksul näinud. Ta järgnes pojale, saputas kleiti ja pani käed seljale, silmitsedes enda ees olevat hoonet.

Belinda koperdas välja tema taga välja, põrkas Daisyga kokku ja võttis tasakaalu hoidmiseks ühe käega ta õlast kinni. „Heldeke,“ lausus ta, kui ka tema pilgu tõstis.

„Heldeke,“ oli kõige lahkem asi, mida sai öelda. Vana jahimaja oli tegelikult palju suurem, kui Daisy oli oodanud – see meenutas pigem keskaegset lossi. Kivi oli tume ja kulunud ning üle poole majast oli vohavasse ja metsikusse luuderohtu mattunud. Selle pikad väädid tantsisid õhtupooliku tuules. Hoone mõlemas otsas oli kaks torni. Aknad – millest mõned olid laudadega kinni löödud – olid tumedad ja nägid välja sellised, nagu neid ei oleks aastaid puhastatud. Majal oli mitu korstent, millest vähemalt kaks olid lagunemas, ja ühestki ei kerkinud suitsu. Auchenard paistis olevat täiesti maha jäetud.

„Arvasin, et majahoidja hoolitseb selle eest,“ lausus Daisy jahmunult. Selle koha eest ei olnud üldse hoolt kantud – kui üldse midagi, siis oli see unarusse jäetud.

„Ahaa, seal te oletegi!“ Suur ilmast puretud puituks läks lahti ning tema kadunud ema vend, onu Alfonso, sammus Daisy poole, samal ajal kui teine tõld ja vankrid sissesõiduteele pöörasid. Mehe paksud hallid juuksed olid sabasse seotud ja tema pikk sale keha oli riietatud nii, nagu Daisy ei olnud kunagi varem näinud – onu oli kuue seljast visanud, varrukad üles käärinud ja tal oli ees nahkpõll. „Viimaks ometi! Arvasin, et te ei tulegi!“ ütles ta laulvalt ja naeratades. „Ellis, kulla poiss, tule ja kallista oma vana onu.“

Uksele ilmus härra Rowley, kauaaegne Chatwicki ülemteener ja veidi väiksem versioon onu Alfonsost. Ta oli samamoodi riides nagu Daisy onu, kuid peale selle tolmuga kaetud.

Härra Rowley kummardas. „Armuline leedi.“

Onu Alfonso ja Rowley olid kohale sõitnud kaks nädalat enne Daisyt ja teisi, et maja nende jaoks elamiskõlblikuks teha. Tundus, et see oli olnud suurem ettevõtmine, kui nad kõik olid oodanud.

„Milline rõõm teid mõlemaid näha!“ hüüatas Daisy. „Teekond oli nii kohutav, kartsin, et ei jõuagi kohale.“

„Ma hakkasin juba muretsema,“ ütles onu Alfonso, kummardades Belindat põsele suudlema. „Te olete kindlasti rampväsinud. Me anname teile korralikult süüa, aga kõigepealt tulge, sirutage jalgu ja vaadake oma Šoti jahimajas ringi,“ lausus ta Ellise juukseid sasides. „Asi pole nii hull, kui esmapilgul paistab.“

Oi, aga asi oli täpselt nii hull, kui esmapilgul paistis.

Jahimaja oli seest niisama lagunenud kui väljast. Põrandad olid kaetud paksu tolmukihiga; Alfonso ja Rowley jalajälgi oli saali teisest otsast selgelt näha. Õhus oli tunda korstnate ja niiske turba läppunud lõhna. Maja seinteks olevad tahutud kivid olid nii paksud, et toas oli üsna külm. Daisy arvas, et jaheduse peletamiseks peab ilmselt iga päev kaminatesse tule tegema. Ja majas oli pime, osalt seepärast, et katkised aknad olid laudadega kinni löödud, ja osalt seepärast, et seal polnud küünlaid.

Jahimaja oli muldvana. See ei meenutanud kuidagi Chatwick Halli päikeselisi tube, kus olid damastist kardinad ja Aubussoni vaibad, marmorpõrandad ja Prantsuse mööbel. See ei meenutanud kuidagi nende Mayfairi helget ja avatud linnamaja.

Aga hoolimata maja lagunevast seisukorrast nägi Daisy selle rustikaalset võlu… kuid selle väljakaevamiseks läks vaja tervet armeed.

Kui nad olid ringkäiguga lõpule jõudnud, viis onu Alfonso nad enda sõnul peasaali. Lagi, mida hoidsid üleval jämedad postid, kõrgus pea kohal. Onu lükkas rasked sametkardinad eest ja paiskas õhku tolmupilve, mis nad kõik aevastama pani. Kui Daisy silmad avas, tervitas teda ootamatult kaunis vaade lahele õrnrohelise nõlva jalamil. Õhtuhämaruses tõusis selle pinnalt udukeerde ning lahe taga olevad mäed moodustasid sellele tumerohelise, kuldse ja lilla tausta. Daisy naeratas rõõmsalt.

„Kõik, mida sa näed, kuulub sulle, kullake,“ ütles onu.

„Tõesti? See kõik?“

„See kõik,“ kinnitas mees. „Ilus, kas pole?“

„Siin on vaja nii palju tööd teha,“ lausus Belinda käsi vaheliti pannes. „Ma ei tea, kust sa enda meelest selleks tööjõudu leiad.“

„Kui me tööjõudu ei leia, siis teeme seda ise,“ sõnas Daisy ja pööras end onu poole. „Kas siin ei olnudki majahoidjat?“

„Oi, oli küll,“ ütles mees. „Aga minu meelest mõtles ta Auchenardi asemel pigem sellele, kust järgmist klaasikest saada. Pigem oleks võinud majal tühjalt seista lasta kui paluda sellisel vennikesel selle eest hoolitseda.“

Daisy ohkas väsinult. Talle ei meeldinud tegelda teenijatega, kes ei tahtnud oma palga eest tööd teha. „Mida sina meie jahimajast arvad, kullake?“ küsis ta pojalt.

Ellis kortsutas mõtlikult kulmu. Ta on alati nii tõsine!

„Torni tipus on tuba, kust saab ideaalselt tähti vaadata,“ pakkus onu Alfonso välja.

Ellis pilgutas silmi. „Kas kõiki on näha? Kas sealt Orioni näeb?“

„Orioni,“ kordas onu Alfonso küsivalt.

„Laeva kapten õpetas Ellisele meie merereisi ajal veidi navigeerimist,“ selgitas Daisy.

„Jah, olen kindel, et sealt on seda näha,“ kinnitas onu Alfonso poisile.

„Äkki tahavad Ellis ja Belinda oma tube näha,“ pakkus Daisy Rowleyle välja. „Belinda, kas sa läheksid palun Ellisega kaasa? Ma pean onuga mõningaid asju arutama.“

„Las ma kõnelen esiteks Sir Nevisega,“ lausus onu ning läks Belinda ja Ellise järel toast välja.

Daisy seisis hetke, kuulates, kuidas onu saapad kivist koridoris vastu kajasid. Olles kindel, et ta on üksi, vajus ta tolmuga kaetud istesohvale ja tõstis jalad toolile. Ta oli rampväsinud ega tahtnud muud kui korralikus voodis magada. Ta pani silmad kinni ning lasi mõtetel rännata lahele ja selle taga olevatele mägedele… ja ühe šotlase hämmastavalt sinistele silmadele. Ta kujutas taas ette, kuidas mehe käed on temal – seekord selles korralikus voodis –, puudutus aupaklik, pilk leebe.

Daisy ei teadnud, kui kaua ta niimoodi uneles, kuid teda äratas naerukõkutus.

Daisy tegi ühe silma lahti. Onu seisis tema ees, käed põllel risti, ja naeratas lõbustatult tema sündsusetu lebamise peale.

„Kas sa saad seda mulle süüks panna?“ küsis Daisy end sirgu lükates. „See oli jube teekond.“

„Jah, arvata võib.“ Onu Alfonso läks puhvetkapi juurde ja valas välja kaks klaasi veini. Ühe ulatas ta Daisyle.

Daisy haigutas, seejärel rüüpas veini. Ta krimpsutas nina.

Onu Alfonso kehitas õlgu. „Midagi paremat ma kalurikülast ei leidnud.“

„Siin valitseb korralagedus, onu,“ sõnas Daisy mornilt. „Belindal on õigus – siin peab väga palju tööd tegema! Kuidas me selle korda suudame teha?“

Onu Alfonso hõõrus hetke silmi. „Ma ei tea,“ ütles ta. Ta läks koos veiniklaasiga akna juurde ja vaatas mägede taha vajuvat päikest.

Daisy tõusis püsti ja läks tema juurde. „Kas me leiame töötajad?“

„Mõned ikka, ma usun,“ lausus mees õlgu kehitades. „Saadan Sir Nevise homme neid otsima. Aga see nõuab meilt ühiseid jõupingutusi, kullake.“ Ta pani käe Daisyle ümber õlgade. „Ja selle all ma pean silmas meid kõiki.“

Daisy naeratas virilalt. „Kas sa tahad, et ma hakkaksin füüsilist tööd tegema?“ küsis ta jahmatust teeseldes.

„Meil on kõiki töökäsi tarvis.“

Daisy suudles onu põske, siis astus eemale ja hakkas juukseid klambritest lahti võtma. „Belinda ei taha sellest kindlasti midagi kuulda. Aga mulle meeldiks see tõtt-öelda väga. Ma olen väsinud sellest, et pean päev läbi istuma, ainukeseks tegevuseks keelepeks ja tikkimine.“ Daisy ei öelnud, et jahimaja seisukord heidutab teda, ta kavatses endas pesitsevad hirmud enda teada jätta.

„Kas ma saadan kellegi härra MacNally, selle majahoidja järele?“ küsis onu.

Daisy pidi majahoidja teemaga tegelema, otse loomulikult, kuid hetkel hoolis ta vaid sellest, et ta oli rampväsinud, vajas vanni ja ihkas meeleheitlikult end korsetist vabastada. „Homme,“ ütles ta ja sundis end naeratama.

Ta ei kavatsenud mõelda rusudest, mis teda praegu ümbritsesid. Selle asemel lasi ta pähe tulla selle šotlasega seotud mõtetel ning püüdis lagunevat ja võõrast ümbrust mitte väga tähelepanelikult uurida.