Читать книгу Lõpetamata minevik - Julian Fellowes - Страница 6

London on minu jaoks nüüdseks linn täis kummitusi ja mina olen seal uitlev tont. Linnas ringi liikudes sosistaks justkui iga tänav, väljak ja puiestee mõnest ammusest ajajärgust mu elus. Kõigest põgus tiir Chelseas või Kensingtonis juhatab mu ikka mõne ukseni, kus kunagi olin teretulnud, kuid tänaseks võõras. Näen end ühtäkki, uuesti noor ja teel mõnele ammu unustatud trallile, seljas justkui mõne sõjast räsitud Balkanimaa rahvarõivad. Alt laienevad laperdavad püksid, satside ja tõstetud kraega särgid – mis meil küll arus oli? Ja vaadates seda kummitust, nooremat ja saledamat ennast, näen tema kõrval jalutamas lahkunute varje – vanemad, tädid ja vanaemad, vanaonud ja nõod, sõbrad ja kallimad, kes on nüüdseks lahkunud kas siitilmast või vähemalt minu elust sellisena, nagu see nüüd on. Räägitakse, et inimene hakkab vanaks jääma, kui minevik muutub olevikust tõelisemaks, ja juba tunnengi kadunud kümnendite sõrmi klammerdumas ümber mu kujutlusvõime, nii et lähiminevik tundub selle kõrval kuidagi hallim ja vähem kirgas.

Mistõttu on igati mõistetav, et mind jahmatas, kuid samas äratas ka huvi, kui leidsin eest kirja Damian Baxterilt, mis lebas iga päev mu kirjutuslauale kuhjuvate arvete, tänuläkituste ja palvete seas lüüa kaasa mõnes heategevuslikus projektis. Ma ei oleks seda eales osanud oodata. Me ei olnud kohtunud ligi nelikümmend aastat ega suhelnud meie viimasest kohtumisest alates. Ma tean, et see tundub veider, kuid olime elanud eri maailmades, ja ehkki Inglismaa on mitmes mõttes väike riik, on see siiski piisavalt suur ja meie teed ei ristunud kogu selle aja kordagi. Kuid minu üllatuse taga oli teinegi, lihtsam põhjus.

Ma vihkasin teda.

Sain esimesest pilgust aru, kellelt see kiri on. Käekiri ümbrikul oli tuttav, ehkki muutunud nagu kunagise lemmiklapse nägu aastate pika ja halastamatu töö järel. Kui ta oleks mulle üldse enne toda hommikut pähe tulnud, ei oleks ma siiski uskunud, et miski siin ilmas võiks ärgitada Damiani mulle kirjutama. Või mind talle. Samas kinnitan kohe, et see ootamatu saadetis ei tekitanud minus sugugi pahameelt. Mitte vähimalgi määral. Vanast sõbrast on alati tore kuulda, kuid minu vanuses on vahest veel põnevam kuulda vanast vaenlasest. Vastupidi sõbrale võib vaenlane su mineviku kohta paljastada midagi, mida sa veel ei teadnud. Ja kui Damian ei olnud otseselt aktiivne vaenlane, oli ta endine sõber, mis on muidugi veel märksa hullem. Olime lahkunud tüliga, metsiku ja kontrollimatu viha hetkel, mida võimendasime teadlikult sildade põletamise lõõmaga, ning läksime eri teed, ilma et oleksime hiljem üritanud tehtud kahju heastada.

Tema kiri oli aus, seda tuleb öelda küll. Inglased ei sea end tavaliselt olukorda, mille võiks ebamugavaks muuta mõni ammune vahejuhtum. Harilikult vähendavad nad piinliku minevikuseiga tähtsust ebamäärase ja muuseas öeldud viitega: „Mäletad seda jubedat õhtusööki Jocelyni juures? Ime, et me selle üle elasime.” Või kui vastavat seika ei anna sellisel moel pisendada ja kahjutuks teha, tehakse nägu, nagu ei oleks seda kunagi aset leidnudki. Avalauset „Meie kohtumisest on möödunud häbiväärselt kaua aega” võib tihti tõlgendada kui: „Ma ei soovi enam vaenu pidada. See kõik oli ammu. Kas oled valmis selle unustama?”. Kui see on teisele poolele meeltmööda, ignoreerib ka tema oma vastuses möödunut: „Jah, võiks kokku saada. Millega sa pärast Lazardist töölt lahkumist tegelenud oled?” Midagi enamat ei nõuta, viitamaks, et vaenuga on asjad ühel pool ja võib jätkata normaalset suhtlemist.

Kuid antud juhul oli Damian sellisest levinud kombest loobunud. Tema ausus oli igati vahemerelik. „Ma kujutan ette, et pärast juhtunut ei arvanud sa, et minust veel kuuled, aga teeksid mulle suure teene, kui mulle külla tuleksid,” kirjutas ta oma pikantse ja endiselt üsna vihase käega. „Ma ei tea, miks sa peaksid seda pärast meie viimast kohtumist tegema, kuid sentimentaalsusse laskumise hinnaga annan teada, et mul pole enam kaua jäänud, ja võib-olla tahaksid surevale mehele ühe teene osutada.” Vähemalt ei saanud ma teda süüdistada kõrvalepõiklemises. Teesklesin mõnda aega, nagu kõhkleksin, prooviksin otsustada, aga loomulikult teadsin kohe, et ma lähen, et mu uudishimu vajab rahuldamist ja rändan meeleldi oma kadunud nooruspõlve radadele. Sest kuna ma ei olnud Damianiga pärast 1970. aasta suve ühendust pidanud, kaasnes tema naasmisega minu teadvusesse paratamatult valus mõistmine, et maailm on sellest ajast, ilmselt igaühe jaoks, palju muutunud.

Loomulikult on see ohtlik, kuid ma ei võitle enam nukra veendumuse vastu, et minu varaste aastate olustik on märksa armsam maailmast, milles ma praegu elan. Oma aega õigustatult ja arusaadavalt kaitstes tõrjuvad noored meie heietusi kuldsest ajastust, mil kliendil oli alati õigus, Automobiili Assotsiatsiooni mehed viipasid su automärki nähes ja politseinikud puudutasid tervituseks kiivrit. Jumal tänatud, et selline aupaklikkus on möödanik, leiavad nemad, kuid aupaklikkus käib korda armastava ja turvalise maailma juurde ning vähemalt tagantjärele tundub see südantsoojendav ja koguni heatahtlik. Kõige enam igatsengi vast poole sajandi taguse Inglismaa heatahtlikkust. Või kas ma ikka igatsen heatahtlikkust või hoopis iseenda noorust?

„Ma ei saa aru, kes see Damian Baxter täpsemalt on? Mis ta nii tähtsaks teeb?” küsis Bridget samal õhtul, kui sõime kodus üsna ülehinnatud ja alaküpsetatud kala, mis pärines truualamliku kohaliku itaallase poest Old Brompton Roadil. „Ma ei ole kunagi kuulnud sind temast rääkimas.” Kui Damian mulle selle kirja saatis, mis ei olnudki tegelikult väga ammu, elasin veel suures esimese korruse korteris Wetherby Gardensil, mis oli mugav ja mõneski mõttes praktiline ning imepärase asukohaga neile, kes tahtsid nautida meid viimastel aastatel haaranud kaasavõetava toidu kultuuri. Kvartal oli omamoodi šikk ja ma ei oleks kindlasti suutnud endale sellist korterit osta, kuid sain selle oma vanematelt, kui nood aastate eest Londoni viimaks hülgasid. Isa üritas vastu vaielda, kuid ema käis põikpäiselt peale, et mul on „tarvis kusagilt alustada”, nii et isa andis alla. Nautisin nende lahkust ja eeldasin, et ma üksnes ei alusta, vaid ka lõpetan seal. Ausalt öeldes ei olnud ma pärast oma ema aega korteris erilisi muudatusi teinud ja see oli täis tema asju. Istusime tol hetkel tema väikese ümmarguse söögilaua taga aknaorvas ja terve korter võinuks ilmselt näida üsna naiselik oma võluvate 19. sajandi alguse mööblitükkide ja kaminasimsi kohal rippuva maaliga ühest lokkis peaga esivanemast poisieas, kui mu mehelikkus ei oleks saanud kindlust ilmselgest ja igakülgsest huvipuudusest korteri sisustamise vastu.

Kirja saamise ajal oli Bridget FitzGerald parasjagu mu ... tahtsin öelda „mu tüdruk”, aga ma ei tea, kas üle viiekümnesel saab enam olla oma tüdrukut. Teisalt, kui inimene on oma tüdruku jaoks liiga vana, on ta jällegi „seltsilise” jaoks liiga noor, nii et milline oleks õige termin? Tänapäevane kõnepruuk on nii palju sõnu pihta pannud ja hakanud neid tihti valesti kasutama, nii et kui inimene otsib õiget terminit, ei ole tal midagi võtta. „Partner”, nagu kõik peale ajakirjanike teavad, on ühtaegu kulunud ja ohtlik. Hiljuti tutvustasin ühe mulle kuuluva väikeettevõtte teist direktorit kui enda partnerit ja mõistsin alles mõne aja pärast pilke, mida heitis mulle mitu inimest, kes olid arvanud mind tundvat. Kuid „teine pool” kõlab kui situatsioonikomöödiast, mis räägib golfiklubi sekretärist, samas kui tutvustuseni „See on minu armuke” ei ole me ka veel jõudnud, ehkki julgen arvata, et need ajad ei ole enam kaugel. Igatahes käisin tollal Bridgetiga. Me olime üsna ebatõenäoline paar. Mina kui mitte kuigi tuntud romaanikirjanik ja tema kui terane iiri kinnisvaraärinaine, kelle eraelu oli nihu kiskunud, mistõttu ta oli lõpuks minuni jõudnud.

Mu ema ei oleks meie suhet heaks kiitnud, aga mu ema oli surnud ja seega teoreetiliselt väljaspool arvestust, ehkki ma ei ole kindel, kas inimene suudab kunagi eirata oma vanemate hukkamõistu, olgu nood elus või surnud. Loomulikult oli võimalus, et mu ema oli elujärgselt leebemaks muutunud, aga ma pigem kahtlen selles. Äkki oleksin pidanud tema postuumseid nõuandeid kuulda võtma, sest mis seal salata, meil ei olnud Bridgetiga just palju ühist. Siiski oli Bridget nutikas ja kena, mida oli rohkem, kui ma väärisin, ja mina olin ilmselt üksik ja väsinud sellest, et inimesed mulle helistavad ja uurivad, kas ma tahan pühapäeval nende pool lõunat süüa. Põhjus põhjuseks, igatahes olime teineteist leidnud, ja isegi kui me ei elanud päriselt koos, sest ta jättis oma korteri ka alles, olime paar aastat üsna rahumeelselt koos kulgenud. See ei olnud otseselt armastus, aga midagi meie vahel oli.

Damiani kirjast rääkides tegi mulle nalja Bridgeti omandihimuline toon, millega ta vihjas minu minevikule, ehkki ta ei saanudki sellest kuigi palju teada, kui üldse midagi. Lause „Ma ei ole kunagi kuulnud sind temast rääkimas” sai tähendada vaid seda, et kui see tüüp olnuks tähtis, oleksin ma temast rääkinud. Või veel hullem, oleksin pidanud temast rääkima. See kõik on osa levinud pettekujutelmast, et kui sa end kellegagi seod, on sul õigus teada sellest inimesest kõike, viimse kui üksikasjani, mis ei saa loomulikult eales võimalik olla. „Meil ei ole teineteise ees saladusi,” teatavad rõõmsad noored mängufilmis, sellal kui, nagu me kõik teame, on igaühe elu täis saladusi, mida varjame tihti isegi enda eest. Sel hetkel häiris Bridgetit ilmselgelt mõte, et kui Damian on minu jaoks oluline, kuid ma ei ole teda sellegipoolest kunagi maininud, siis kui palju muud olulist ma tema eest varjanud olen? Enda kaitseks võin öelda vaid seda, et ka tema minevik oli minu jaoks kui suletud karp, nagu minu või tegelikult ükskõik kelle teise minevik. Aeg-ajalt lubame inimestel sinna kiigata, kuid üldiselt vaid pealiskaudselt. Mälu süngemate hoovustega tegeleb igaüks ise.

„Ta oli üks Cambridge’i sõber,” ütlesin ma. „Me saime tuttavaks teisel kursusel, umbes siis, kui ma 1960ndate lõpus nii-öelda hooaega alustasin, see hõlmas kõiksugu peenemaid seltskondlikke üritusi. Tutvustasin talle paari sõbrannat. Nad võtsid ta omaks ja trallisime mõnda aega koos Londonis ringi.”

„Lõbustasite debütante.” Ta ütles seda nalja- ja põlguseseguselt.

„Nii tore, et mu noorusaastad su suule ikka naeratuse toovad.”

„Mis siis juhtus?”

„Ei midagi. Pärast ülikooli läksid meie teed lahku, ilma kärata. Liikusime lihtsalt eri suunas.” Seda öeldes ma muidugi valetasin.

Ta vaatas mind, lugedes välja pisut enam, kui olin arvestanud. „Kui sa otsustad sinna minna, siis ilmselt üksi?”

„Jah. Ma lähen üksi.” Ma ei selgitanud pikemalt, aga tema kaitseks olgu öeldud, et ta ei uurinud ka rohkem.

Arvasin kunagi, et Damian Baxter on minu looming, ehkki see tõestab üksnes minu kogenematust. Nagu igaüks teab, suudab ka maailma andekaim võlur torukübarast jänese välja meelitada üksnes juhul, kui jänes seal olemas on, ehkki peidetult, ja Damian ei oleks eales nautinud edu, mida ma tahtsin enda arvele kirjutada, kui tal poleks päriselt olnud omadusi, mis tema võidukäigu võimalikuks ja koguni vältimatuks tegid. Siiski ei oleks too noormees ilmselt mõningase abita, vähemalt noil aegadel, kõrgseltskonna tähelepanu keskpunkti sattunud. Ja seda abi osutasin talle mina. Võib-olla just seetõttu tekitas tema reeturlikkus minus nii kibedat pahameelt. Tegin head nägu, vähemalt üritasin teha, kuid valus oli ikkagi. Trilby vedas alt Svengalit, Galatea hävitas Pygmalioni unistused.

„Mulle sobib iga päev ja kellaaeg,” seisis kirjas. „Ma ei käi enam väljas ega võta külalisi vastu, nii et olen täielikult sinu päralt. Ma elan Guildfordi külje all. Autoga kulub tulemiseks poolteist tundi, rongiga saab kiiremini. Anna mulle teada, siis saadan täpsemad juhised või kellegi rongile vastu, kumba ise eelistad.” Pärast teeseldud kõhklust kirjutasin talle lõpuks vastu, tegin ettepaneku õhtustada sel ja sel päeval ning lisasin rongi, millega kavatsesin saabuda. Ta kinnitas kuupäeva ja pakkus, et võin ööseks jääda. Üldiselt eelistan, nagu Jorrocks,* „põhku keerata seal, kus olen õhtustanud”, nii et võtsin kutse vastu ja plaan oli paigas. Astusingi ühel kaunil juuniõhtul Guildfordi rongijaama.

Otsisin pilguga ebamääraselt mõnd idaeurooplast, kellel oleks viltpliiatsiga vigaselt kirjutatud nimesilt käes, kuid selle asemel lähenes mulle vormiriides sohver – või pigem nagu sohvrit kehastav näitleja mõnest „Hercule Poirot’” osast –, kes tutvustas end vaiksel ja alandlikul toonil, asetas nokkmütsi pähe tagasi ja juhatas mind uue Bentleyni, mis oli illegaalselt pargitud invaliidide kohale. Ehkki autoaknal seisis nähtaval kohal vastav märgis, ütlen siiski „illegaalselt”, sest eeldatavasti ei jagata neid lube selleks, et sõpradele rongi peale vastu minna ja säästa neid märjaks saamast või liiga pikalt pagasiga kõmpimast. Aga eks kõik väärivad pisut poputamist.

Ma teadsin, et Damianil oli hästi läinud, ehkki kuidas või miks ma seda teadsin, seda ma ei mäletanud, sest ühiseid sõpru meil ei olnud ja liikusime täiesti eri seltskondades. Ilmselt nägin tema nime Sunday Timesi rikaste nimekirjas või mõnes ärikülje artiklis. Aga enne toda õhtut polnudki ma vist aru saanud, kui hästi tal oli läinud. Kihutasime mööda Surrey väikseid teid, kui, nähes hooldatud hekke ja sirgeid kiviaedu, muruplatse, mis olid siledad kui piljardilaud, ja lumivalgeid umbrohuvabasid kruusateid, sain aru, et olime sisenenud rikaste kuningriiki. Ei mingeid murenevaid aiaposte, tühje hobusetalle ega lekkivate katustega majakesi. Küsimus ei olnud traditsioonides ja kunagises hiilguses. Minu ees ei olnud ammune rikkus, vaid praegusajal kogutud jõukus.

Mul on selle maailmaga kogemusi küll. Tagasihoidlikult eduka kirjanikuna puutun kokku „kõiksugu ilmarahvaga”, nagu ütles minu vanaema, aga ma ei hakka väitma, nagu olnuksid need minu inimesed. Enamik n-ö rikkaid, keda mina tunnen, omavad vanast ajast jäänud, mitte värskelt teenitud varandust; need on rikkad, kes olid kunagi märksa rikkamad. Kuid majad, millest ma nüüd möödusin, kuulusid praegusaegsetele rikastele, mis on teine asi, ja mulle mõjub nende vahetu võim kuidagi turgutavalt. Veider, kuid isegi tänapäeval suhtutakse Suurbritannias vahel uude rahasse üleolevalt. Traditsiooniliste parempoolsete põlglik hoiak on vast ootuspärane, kuid paradoksaalsel kombel kuulutavad halvakspanu ennast ise üles töötanute suhtes just vasakpoolsed intellektuaalid. Ma ei mõista, kuidas läheb see kokku usuga võrdsetesse võimalustesse. Võib-olla ei üritagi nad neid kahte ühildada, vaid elavad lihtsalt vastuoluliste impulsside ajel, mida teatud määral teeme me kõik. Aga isegi kui nooruses võinuks mind sellises fantaasiavaeses mõtlemises süüdistada, siis nüüdseks on see möödanik. Tänapäeval imetlen häbi tundmata mehi ja naisi, kes on oma varanduse ise kokku ajanud, nagu ma imetlen igaüht, kes vaatab talle sünniga määratud tulevikku ega pelga seda lammutama asuda, et selle asemele paremat ehitada. Ennast ise üles töötanutel on suurem võimalus luua endale elu, mis neile tõesti sobib. Annan neile selle eest au, nagu ka nende kullakarvasele maailmale. Isiklikus plaanis oli muidugi äärmiselt häiriv, et sellesse maailma kuulus ka Damian Baxter.

Maja, mille ta oma hiilguse demonstreerimiseks välja oli valinud, ei olnud mõne laostunud aadliku loss, vaid üks neist upsakalt kõlbelistest labürindirägastikest, mis ehitati Arts and Crafts liikumise vaimus ja meenutas pigem Disney muinasjutulossi – Vana Inglismaad esindas see sama mitteveenvalt kui eelmisel sajandivahetusel, kui Lutyens** taolisi maju ehitas. Hoonet ümbritses astanguline aed, kus risti-rästi kulgesid hästi hooldatud rajad, kuid paistis, et kaugemale tema maavaldused ei ulatu. Damian ei üritanud ilmselt imiteerida kunagiste maa-aadlike elukorraldust. See siin ei olnud mõis, mis pesitsenuks mõnusalt keset aakrite laiust põllumajandusmaad. See siin esindas lihtsalt suurt jõukust.

Aga isegi kui hoone ei järginud aristokraatlikke traditsioone, valitses seal üsnagi 1930ndate õhustik, nagu olnuks see ehitatud Esimeses ilmasõjas kahtlasel teel omandatud vara abil. Sohvri tekitatud agathachristielikku meeleolu jätkasid uksel kummardav ülemteener ning mustas kleidis ja satsilise põllega teenijatüdruk, keda ma kahvatule tammepuust trepile suundudes vilksamisi nägin, ehkki tema välimus oli vähem väljapeetud, nagu oleksin äkki kandunud mõne Gershwini muusikali lavale. Toimuva pentsik sürreaalsus sai kinnitust asjaolust, et enne võõrustajaga kohtumist juhatati mind minu tuppa. Sellises korralduses on alati pisut detektiivloolikku ohuvärinat. Tumedasse rõivastatud teenija, kes ilmub uksele ja ütleb vaikselt: „Palun tulge võõrastetuppa, kui olete end valmis seadnud, härra”, sobiks paremini testamendi ettelugemisele kui tuttava külastamisele. Kuid tuba ise oli päris kena. Seinu kattis kahvatusinine damast, nagu ka kõrget baldahhiinvoodit. Mööbel oli kindel ja toekas Inglise värk ja mitu idamaist klaasimaalingut akende vahel olid tõesti võluvad, isegi kui kõiges selles oli tuntavalt mõisahotelli, mitte eheda maamaja hõngu, mida kinnitas ka muljet avaldav vannituba: hiigelsuur vann, dušikabiin, läikiv kraan otse põrandast väljuvate kõrgete torude otsas ja lahmakad rätikud, mis olid pehmed ja uhiuued. Nagu me teame, leidub eramaamajades sellist asja harva, isegi tänapäeval. Värskendasin end ja läksin alla.

Võõrastetuba oli ootuspäraselt ruumikas, võlvlae ja liig koheva vaibaga, mis oli äsja välja vahetatud. See ei olnud mõne pururikka klubiomaniku narmasvaip ega peenema rahva sile antiikne põrandakate, vaid pehme ja elastne ja uus. Kõik selles toas oli soetatud meie eluajal ja ilmselt oli seda teinud üks inimene. Sellest ei õhkunud maitsete segaputru, mida maamajad kipuvad esindama, kui ühte tuppa on topitud tosina eri kodu sisu, neljakümne amatöörkollektsionääri kahe-kolme sajandi vältel kogutud esemed. Üldmulje oli hea. Võiks isegi öelda suurepärane: mööbel pärines suures osas 18. sajandi algusest, pildid pigem hilisemast ajast, kõik kvaliteetsed, säravpuhtad ja laitmatus seisukorras. Näinud sama külalistetoas, tekkis tunne, et Damian võis olla palganud eraldi inimese, kelle tööks oligi tema elamise sisustamine. Igal juhul ei olnud ruumis tunda Damiani ega üldse kellegi isikupära. Jalutasin ringi, heitsin pilgu maalidele ega teadnud, kas seista või istuda. Tegelikult tundus ruum hiilgusest hoolimata justkui hüljatud, kaminas hõõguvad söed ei suutnud hajutada kerget rõskust, nagu oleks tuba küll ära koristatud, kuid enne seda pikalt kasutuna seisnud. Ja lilli ka ei olnud, mis on minu arvates alati kõnekas asjaolu; seal ei olnud tegelikult üldse midagi elavat, mistõttu mõjus ruumi täiuslikkus liisunult, elutult, steriilselt. Raske olnuks kujutleda, et õhustiku loomises on rolli mänginud mõni naine või, veel vähem, et kõiges selles on üldse mingit rolli mänginud laps.

Ukse juurest kostis liikumist. „Kallis sõber,” ütles hääl endiselt kergelt kõheldes, nagu aimduks sellest kokutamist, mida ma nii hästi mäletasin. „Loodetavasti ei pidanud sa kaua ootama.”

„Uhkuses ja eelarvamuses” on üks lõik, kus Elizabeth Bennet silmab oma õde, kes on taas koos valeliku Wickhamiga ja kelle au härra Darcy on päästnud. „Lydia oli endiselt Lydia,” nendib Elizabeth. Samamoodi oli Damian Baxter endiselt Damian. Lopsakate lokkide ja alalise naeratusega kena laiaõlgne noormees oli küll haihtunud ja asendunud Dickensi küüraka tegelase doktor Manette’iga, kuid tundsin kohe ära talle omase kombe kokutada ujedalt, varjamaks sügavale juurdunud üleolekutunnet, ning mulle tuli kohe tuttav ette tema vana hea patroneeriv ülbus, kui ta mulle hoogsalt oma kondise käe ulatas. Naeratasin. „Nii tore on sind näha,” ütlesin ma.

„Kas on?” Vahtisime teineteisele otsa ja imestasime, kui palju ja samas ka kui vähe oli teine muutunud.

Teda terasemalt uurides sain aru, et kui ta oli kirjas viidanud endale kui surevale mehele, oli ta rääkinud sulatõtt. Ta ei olnud üksnes enneaegselt vananenud, vaid haige, väga haige, ning paistis, et tagasiteed ei ole. „Huvitav igatahes. Seda võib vast öelda küll.”

„Jah, seda võib öelda küll.” Ta noogutas uksel seisvale teenrile. „Mõtlesin, et äkki saaksime natuke šampanjat?” Mind ei üllatanud, et ka nelikümmend aastat hiljem meeldis talle käske ebaleva küsimuse vormi mähkida. Olin selle triki tunnistajaks olnud ammusest ajast peale. Nagu paljud, kes seda proovivad, kujutles ilmselt ka Damian, et see viitab võluvale alandlikkusele, ebalevale, kuid auväärt soovile mitte eksida, mille puhul ma tean kindlalt, et ta ei olnud seda tundnud alates kusagil 1967. aastast, ja vaevalt oli see tunne tuttav talle ka siis. Mees, kelle poole ta oli pöördunud, ei tundnud, et temalt vastust oodatakse, ja päris kindlasti ei oodatudki. Ta läks lihtsalt veini järele.

Õhtusöök kujunes kuidagi ametlikuks ja vaoshoituks ning seda söögitoas, kus oli ebaõnnestunult kombineeritud William Morrise Liberty motiive ning Hollywoodi künkaid. Kõrged keskpiidaga aknad, raske nikerdustega kivikamin ja veel üks vetruv vaip andsid veidralt tuima ja mittemidagiütleva tulemuse, nagu oleksid laud ja toolid tõstetud miskipärast keset tühja, kuid kallist advokaadibürood. Toit oli see-eest imehea, ehkki Damian vaevu maitses seda, samas kui tema valitud Margaux’ veini nautisime mõlemad. Vaikiv teener, kelle nimeks teadsin nüüd olevat Bassetti, lahkus vaevu minutiks ja tema ees aretatud vestlus jäi paratamatult üldsõnaliseks. Mäletan, kuidas üks mu tädidest rääkis kunagi, et teda hämmastasid vahel sõjaeelsel ajal lauas peetud vestlused, mida teenijate kohalolek kuidagi ei kammitsenud. Poliitilised saladused, perekondlik klatš, isiklikud solvangud – kõik paisati teenrite kuuldes valla ja eeldatavasti vürtsitas see nii mõndagi pubiõhtut, isegi kui see kõik ei jõudnud mälestusraamatutesse nagu meie ahnemal ja kõlvatumal ajastul. Kuid õnnis usaldus, mida see põlvkond oma eluviisi suhtes tundis, on möödanik. Meeldib see meile või mitte – ja mulle väga meeldib –, oleme aja jooksul teadlikuks saanud ka meid teenindavate isikute inimlikkusest. Kõik alates 1940ndatest sündinud teavad, et seintel on kõrvad.

Nii lobisesime ühest ja teisest. Damian küsis minu vanemate ja mina tema omade kohta. Mu isale oli ta tegelikult üsna meeldinud, kuid ema, kelle ürgset vaistu võis üldiselt rohkem usaldada, haistis algusest peale probleeme. Igatahes oli mu ema vahepeal surnud, nagu ka mõlemad tema vanemad, nii et sel teemal ei olnud palju rääkida. Edasi rääkisime mitmest teisest vanast tuttavast ja selleks ajaks, kui olime valmis edasi liikuma, olime läbi võtnud muljet avaldava rea tööalaseid pettumusi, lahutusi ja enneaegset surma.

Viimaks tõusis ta püsti, pöördudes Bassetti poole. „Äkki saaksime kohvi hoopis raamatukogutoas juua?” Taas küsis ta seda malbelt, nagu võinuks teine selle teene osutamisest keelduda. Huvitav, mis juhtuks, kui keegi, kellelt sellist asja palutakse, võtaks kõhklevat küsimust sõnasõnalt? „Ei, härra, mul on kahjuks praegu tegemist. Ma üritan natuke hiljem teile kohvi tuua.” Tahaks seda kordki elus näha. Kuid see teener tundis oma tööd ja läks varjatud käsku täitma, sellal kui Damian juhatas mind seni nähtud ruumidest kõige meeldivamasse. Tundus, nagu oleks varasem omanik või äkki Damian ise ostnud mõne märksa vanema maja täieliku raamatukogu koos tumedate uhkelt läikivate riiulite ja kaunilt nikerdatud sammastikuga. Toas oli peen roosakast marmorist kamin ja läikima löödud terasest koldesse oli meie jaoks süüdatud tuli. Võbelevad leegid koos kumavate nahkköidete ja paari imelise maaliga – muuhulgas suur merevaade, mis nägi välja nagu Turneri oma, ja Lawrence’i tüdruku portree – lisasid soojust, millest ülejäänud majas tuntavalt vajaka jäi. Olin olnud ebaõiglane. Ilmselgelt oli teiste tubade kõleduse taga huvi-, mitte maitsepuudus. See oli tuba, kus Damian tegelikult elas. Õige pea olid meil olemas joogid ja kohvitassid ning jäime omapead.

„Sul on väga hästi läinud,” ütlesin ma. „Palju õnne!”

„Kas see üllatab sind?”

„Mitte eriti.”

Ta nõustus noogutades. „Kui pead silmas seda, et olen alati ambitsioonikas olnud, siis nii on.”

„Pigem seda, et sa ei nõustu eales eitava vastusega.”

Ta raputas pead. „Seda ma ei ütleks,” sõnas ta. Ma ei saanud päris hästi aru, mida ta sellega mõtles, aga ta jätkas, enne kui jõudsin täpsemalt uurida. „Ma olen alati teadnud, kui olen alla jäänud, isegi noil aegadel. Kui avastasin end olukorrast, millest oli võimatu võitjana väljuda, leppisin sellega ja liikusin edasi. Seda pead sa küll möönma.”

See oli absurdne. „Seda ma küll ei mööna,” ütlesin ma. „Kaugeltki mitte. Võib-olla omandasid selle vooruse hilisemas elus. Seda ma ei tea. Aga kui mina sind tundsin, olid su silmad märksa suuremad kui kõht ja sa olid kehv kaotaja, tean seda omast käest.”

Damian oli hetkeks justkui üllatunud. Võib-olla oli ta nii kaua aega veetnud inimeste keskel, kellele ühel või teisel moel maksti temaga nõustumise eest, et ta oli unustanud, et kõik ei ole kohustatud seda tegema. Ta lonksas brändit ja noogutas mõne aja pärast. „Olgu sellega, kuidas on, nüüdseks olen alla vandunud.” Vastusena minu sõnastamata küsimusele selgitas ta: „Mul on kõhunäärmevähk, mida ei saa opereerida. Teha pole midagi. Arst on pakkunud, et elan veel kolm kuud.”

„Selles osas pannakse tihti mööda.”

„Mööda pannakse aeg-ajalt. Kuid minu puhul mitte. Mõni nädal siia-sinna, aga see on ka kõik.”

„Oh.” Noogutasin. Raske on otsustada, kuidas sellise teate peale sobivalt reageerida, sest inimeste vajadused on väga erinevad. Vaevalt et Damian tahtis kuulda hala ja nuttu või et soovitaksin makrobiootilisele dieedile tuginevat alternatiivravi, aga kes teab. Jäin ootele.

„Sa ei pea arvama, et olen oma olukorra ebaõigluse tõttu maruvihane. Mõnes mõttes on mu elu jõudnud loomuliku lõpuni.”

„Mis mõttes?”

„Nagu sa ise mainisid, mul on hästi läinud. Ma olen elanud head elu. Ma olen reisinud. Ja töö koha pealt ei ole midagi, mida ma tahaksin veel saavutada, see on juba suur asi. Kas sa tead, millega ma tegelesin?”

„Täpselt ei tea.”

„Ma asutasin oma tarkvarafirma. Olime esimeste seas, kes kogu selle valdkonna potentsiaali nägid.”

„Väga nutikas sinust.”

„Tõsi. See kõlab igavalt, aga mulle meeldis. Igatahes müüsin oma äri maha ja uut ma ei alusta.”

„Seda ei tea kunagi.” Ma ei mõista, miks ma seda ütlesin, sest loomulikult ta teadis.

„Ma ei kurda. Müüsin selle ühele toredale Ameerika suurettevõttele ja saadud summa eest võiksin Malawi riigi uuesti jalule aidata.”

„Aga seda sa oma rahaga teha ei kavatse.”

„Vist mitte.”

Ta kõhkles. Olin üsna kindel, et läheneme nii-öelda asja tuumale, põhjusele, miks ma seal viibisin, kuid ta ei suutnud kuidagi edasi liikuda. Mõtlesin, et võin samahästi üritada ise aidata meil edeneda. „Ja kuidas sul eraelus on läinud?” söandasin viisakalt uurida.

Ta mõtles hetke. „Mul pole eraelu. Mitte midagi, mis vääriks, et seda nii nimetataks. Vaid mõned mugavad kokkulepped, kuid midagi enamat ei ole juba aastaid olnud. Ma pole üldse seltskondlik.”

„Kui mina sind tundsin, siis olid küll,” ütlesin ma. Mu mõte takerdus endiselt fraasi „mõned mugavad kokkulepped” juures. Jestas. Otsustasin, et ei hakka üritamagi sellesse selgust tuua.

Kuid enam ei olnud takka õhutamist tarvis. Damian oli otsa peale saanud. „Mulle ei meeldinud maailm, kuhu sa mind viisid, nagu sa isegi tead.” Ta vaatas mulle väljakutsuvalt otsa, aga mul ei olnud midagi öelda, nii et ta jätkas: „Kuid paradoksaalsel kombel avastasin sealt lahkudes, et ka minu endise maailma meelelahutus ei paku mulle enam huvi. Mõne aja pärast lõpetasin seltskondlikel koosviibimistel käimise.”

„Kas sa abiellusid?”

„Ühe korra. See ei kestnud kuigi kaua.”

„Kahju kuulda.”

„Ei ole hullu. Ma abiellusin ainult sellepärast, et olin jõudnud ikka, kui on imelik mitte abielus olla. Olin kolmkümmend kuus või seitse ning inimesed hakkasid kulmu kergitama. Loomulikult oli see minust rumal. Kui ma oleksin oodanud veel viis aastat, oleksid mu sõbrad lahutama hakanud ja ma ei oleks enam olnud ainus kloun tsirkuses.”

„Kas mina tean seda naist?”

„Oh ei. Olin selleks ajaks sinu seltskonnast põgenenud ja mul polnud mingit soovi sinna naasta, selles võid kindel olla.”

„Meilgi polnud vähimatki soovi sind seal näha,” ütlesin ma. See mõjus kuidagi vabastavalt. Meie vastastikune ebasümpaatia oli pinnale kerkinud ja tundsin end sedasi mugavamalt kui võltssõprust teeseldes, nagu olime seda terve õhtu teinud. „Pealegi ei tea sa, milline on minu seltskond. Sa ei tea minu elust midagi. See muutus tollest õhtust sama palju kui sinu oma. Ja neljakümne aasta tagusest Londoni hooajast on rohkem kui üks võimalus edasi liikuda.”

Ta leppis sellega ega seadnud mu sõnu kahtluse alla. „Tõsi. Palun vabandust. Aga sa tõepoolest poleks saanud Suzanne’i tunda. Kui ma temaga kohtusin, juhtis ta Leatherheadi lähistel üht spordiklubi.” Sisimas nõustusin, et minu tee ei olnud endise proua Baxteriga tõenäoliselt ristunud, nii et olin vait. Ta ohkas raskelt. „Ta andis endast parima. Ma ei taha temast halvasti rääkida. Kuid meil ei olnud midagi, mis meid koos oleks hoidnud.” Ta vaikis hetke. „Sina ei abiellunudki lõpuks, ega ju?”

„Ei. Ei abiellunud. Lõpuks mitte.” Mu sõnad kõlasid karmimalt, kui olin soovinud, aga teda ei paistnud see üllatavat. Minu jaoks oli see teema valus ja tema jaoks ebamugav. Vähemalt oleks pidanud olema, pagan võtaks. Otsustasin naasta ohutumale teele. „Mis sinu abikaasast sai?”

„Ah, ta abiellus uuesti. Üsna toreda tüübiga. Mehel on ettevõte, mis müüb spordirõivaid, nii et eeldatavasti on neil rohkem ühist, millele oma suhe ehitada.”

„Ja lapsed?”

„Kaks poega ja tütar. Aga ma ei tea, mis neist on saanud.”

„Ma mõtlesin sinul ja temal.”

Ta raputas pead. „Ei, ei olnud.” Seekord vaikis ta justkui sügavmõttelisemalt. Hetke pärast selgitas ta täpsemalt. „Ma ei saa lapsi,” teatas ta. Selle väite näilisest lõplikkusest hoolimata jäi tema lause justkui imelikult poolikuks ning tema toonist aimdus veidrat ja ebavajalikku küsimärki selle lõpus. Ta jätkas: „Täpsemalt öeldes, ma ei saanud lapsi saada selleks ajaks, kui ma abiellusin.”

Ta vaikis, nagu jätnuks mulle selle pentsiku lause seedimiseks natuke aega. Mida ta sellega mõtles? Eeldatavasti ei olnud ta lasknud end vahetult enne spordiklubi juhile abieluettepaneku tegemist kastreerida. Kuna tema ise oli selle jutuks võtnud, võisin süütundeta täpsustavaid küsimusi esitada, kuid antud juhul vastas ta enne, kui jõudsin need kuuldavale tuua. „Käisime mitme arsti juures ja mulle öeldi, et mu spermatosoidide arv on nullilähedane.”

Isegi meie liigestest lahti kaasajal on sellise kõneka tähelduse peale raske midagi kosta. „See võis valmistada pettumuse,” ütlesin ma.

„Valmistas küll. Väga suure pettumuse.”

Ilmselgelt olin valinud halva sõna. „Kas midagi teha ei saanud?”

„Ei saanud. Pakuti välja põhjuseid, miks see võis nii minna, kuid keegi ei saanud midagi selle vastu ette võtta. Nii et sinna see jäi.”

„Te oleksite võinud proovida muid viise. Tänapäeval on igasuguseid võimalusi.” Ma ei suutnud üksikasjalikumaks minna.

Ta raputas pead. „Ma ei tahtnud kellegi teise last kasvatada. Suzanne üritas mind veenda, aga ma ei suutnud. Ma lihtsalt ei näinud sellel mõtet. Kui see ei ole sinu laps, siis on see nagu nukuga mängimine, kas pole? Küll elus nukuga, aga ikkagi nukuga.”

„Paljud oleksid eri arvamusel.”

Ta noogutas. „Ma tean. Suzanne oli üks neist. Ta ei mõistnud, miks peab tema lastetuks jääma, kui see pole tema süü, mis on arusaadav. Ilmselt teadsime kohe arstikabinetist väljudes, et me lähme lahku.” Ta tõusis ja tõi endale uue joogi. Ta oli selle ära teeninud.

„Või nii,” ütlesin vaikuse täiteks, peljates, mis sealt veel tuleb.

Kui ta suu uuesti lahti tegi, rääkis ta kahtlemata otsusekindlamalt kui varem. „Kaks arsti arvasid, et põhjuseks võis olla täiskasvanueas põetud mumps.”

„Pidasin seda müüdiks, millega hirmutatakse niigi kartlikke noormehi.”

„Seda juhtub väga harva. Aga juhtub. Seda haigust nimetatakse orhiidiks ja see nakatab munandeid. Tavaliselt läheb see üle ja kõik on korras, aga vahel, väga harva ei lähe. Lapsena ma mumpsi ei põdenud ja teadlikult ei ole ma sellesse nakatunud, aga kui ma järele mõtlesin, vaevas mind mõned päevad pärast Portugalist naasmist, 1970. aasta juulis väga tugev kurguvalu. Olin paar nädalat voodis ja mu lümfisõlmed olid korralikult paistes, nii et võib-olla on neil õigus.”

Nihelesin pisut toolil ja võtsin veel ühe lonksu oma joogist. Minu kohalolu hakkas tasapisi omandama ebamugavat tähendust. Mõnes mõttes olin just mina Damiani Portugali kaasa kutsunud, meie seltskonnaga ühinema. Jumal teab, et kõik osutus märksa keerukamaks, aga alguses oli ettekäändeks asjaolu, et seltskonnas on liiga vähe mehi, mistõttu meie võõrustaja palus mul Damiani kaasa võtta. Paraku olid sellel hirmsad tagajärjed. Kas ta üritas nüüd oma viljatuses süüdistada mind? Kas ta oli mu kutsunud siia selleks, et tunnistaksin oma süüd?

Et ehkki tema oli mulle tol puhkusel palju kannatusi põhjustanud, olin mina teinud sama talle? „Ma ei mäleta, et keegi oleks haige olnud,” sõnasin ma.

Paistis, et tema mäletas. „Villaomaniku kallim. Too heledate juustega neurootiline ameeriklanna. Mis ta nimi oligi? Alice? Alix? Ta kurtis terve aja, et tal on kurk valus.”

„Sul on imeline mälu.”

„Mul on olnud palju aega järele mõelda.”

Mu vaimusilma kerkis äkki pilt päikeses pleekinud villast Estorilis, mille olin ligi neljaks kümnendiks oma teadvusest pühkinud. Kuum ja hele rand terrassi all, alkoholirohked seksuaalsetest vihjetest pungil õhtusöögid, Sintra tondilossi juurde ronimine, suplused sinises sosisklevas vees, Lissaboni katedraali esine suur väljak, kus me ootasime, et näha Salazari surnukeha ... Kõik see ärkas taas ilmekale ja erksavärvilisele elule – üks neist puhkusereisidest, mis loob silla teisme- ja täiskasvanuea vahele, kõigi taolise rännakuga kaasnevate ohtudega, kui koju naastakse sootuks teistsugusena, kui oldi teele asudes. Puhkusereis, mis muutis tegelikult mu elu. Noogutasin. „Jah, ilmselt küll.”

„Kui see on tõesti põhjus, võisin muidugi enne seda lapse saada.”

Ma ei suutnud võtta seda sama tõsiselt kui tema. „Kuigi ega selleks palju aega ei jäänud. Me olime kõigest kakskümmend üks. Tänapäeval võivad getos tüdrukud rasestuda kolmeteistkümneselt, aga siis olid teistsugused ajad.” Naeratasin julgustavalt, aga ta ei vaadanud minu poole. Selle asemel avas ta Lawrence’i pildi all seisva kena kirjutuslaua sahtli. Ta võttis sealt ümbriku ja ulatas selle mulle. See ei olnud uus. Postmark oli veel vaevu loetav. Sellel seisis: „Chelsea. 23. detsember 1990.”

„Palun loe seda.”

Voltisin lehe ettevaatlikult lahti. Kiri oli masinal tipitud, käsitsi ei olnud kirjutatud tervitust ega ka nime kirja lõppu. See algas sõnadega „Kallis sitapea”. Väga võluv. Tõstsin kulmu kergitades pilgu.

„Loe edasi.”

„Kallis sitapea! Kohe on jõulud. Kell on palju ja ma olen purjus, mis annab mulle julguse välja öelda, et sinu pärast on mu elu üheksateist aastat olnud üks suur vale. Vahin sellele valele otsa iga päev ja see on sinu süü. Mitte keegi ei saa kunagi teada tõtt ja ilmselt põletan selle kirja saatmata ära, aga sa peaksid mõistma, kuhu sinu valelikkus ja minu nõrkus on mu viinud. Ma ei nea sind ära, ma ei suudaks seda teha, aga ma ei andesta sulle seda, mis suuna mu elu on võtnud. Ma ei ole seda ära teeninud.”

Kirja lõppu, teksti alla oli autor kirjutanud: „Tola.”

Vahtisin seda. „Ta siiski saatis kirja ära,” ütlesin ma. „Huvitav, kas tahtlikult.”

„Võib-olla korjas keegi selle esikulaualt üles ja pani posti, tema teadmata.”

See kõlas üsna usutavalt. „Siis pidi see vaene naine küll surnuks ehmuma.”

„Oled kindel, et see on naine?”

Noogutasin. „Sina ei ole? „Mu elu on olnud üks suur vale.” – „Sinu valelikkus ja minu nõrkus.” See ei kõla üldse mehelikult. Mulle päris meeldib see „tola” seal lõpus. See meenutab mulle meie nooruspõlve poplaule. Igatahes on kirjas mainitud valelikkus eeldatavasti seotud siiski tundeeluliste läbielamistega. Kiri ei kõla kuidagi nii, nagu tuleks see pettunud investori sulest. Järelikult on selle kirjutanud naine, eks ole? Või on su elu tüürinud uutele, varem katsetamata radadele?”

„Selle on kirjutanud naine.”

„Näed siis.” Naeratasin. „Mulle meeldib, kuidas ta sind ära ei nea. See kõlab nagu John Keats ja tema „Isabella ehk basiilikupott”: „Üksi valab ta pisaraid saamata jäänud naudingute pärast.””

„Mida see sinu arvates tähendab?”

Ma ei mõistnud, kuidas saab siin kõhklusi tekkida. „Ta on üsna otsesõnaline,” leidsin ma. Aga ta jäi ootama, nii et sõnastasin selle ise. „Tundub, et keegi jäi sinust rasedaks.”

„Jah.”

„Eeldatavasti viitab valelikkus, mida ta mainib, igavese armastuse tõotusele, mille sa andsid selleks, et naine riidest lahti saada.”

„Su sõnad on väga karmid.”

„Kas on? Ma ei mõelnud seda nii. Nagu paljud poisid noil aegadel, katsetasin minagi seda üsna tihti. Tema „nõrkuse” põhjal võiks arvata, et sul läks see korda.” Ent mõtlesin siis Damiani esialgsele küsimusele kirja tähenduse kohta. Kas see vihjas sellele, et lugu ei ole niisama lihtne? „Miks? Kas seda saab teisiti tõlgendada? Ma kujutan ette, et see naine oli sinusse armunud ja tema edaspidine elu on olnud üks suur vale, sest ta abiellus kellegi teisega, ehkki oleks tahtnud olla sinuga. Kas sina saad sellest niimoodi aru?”

„Ei. Mitte päris. Kui ta muud ei mõelnud, kas ta oleks sellest siis kirjutanud kakskümmend aastat hiljem?”

„Mõnel kulub asjadest ülesaamiseks rohkem aega.”

„„Vahin sellele valele otsa iga päev.” – „Mitte keegi ei saa kunagi teada tõtt.” Millist tõtt?” Ta esitas selle küsimuse, nagu ei saanuks vastuse osas kahtlusi tekkida. Millega ma nõustusin.

Noogutasin. „Nagu ma ütlesin, ta jäi sinust rasedaks.”

Teda paistis peaaegu et rahustavat, et ei ole teistsugust võimalust seda mõista, nagu oleks ta seda minu peal kontrollinud. Ta noogutas. „Ja ta sai lapse.”

„Tundub küll. Ehkki iseenesest tundub kogu see afäär kuidagi vanamoodne. Huvitav, miks ta lapsest ei vabanenud?”

Selle peale saatis Damian minu poole talle nii omase kõrgi pilgu, millega kaasnes veel põlastav turtsatus. Mäletasin seda nii hästi. „Ma kujutan ette, et abort ei ühtinud tema põhimõtetega. Mõnel inimesel on paraku põhimõtted.”

Nüüd oli minu kord turtsatada. „Ma ei tunne, et sina võiksid mulle sellel teemal õpetussõnu jagada,” teatasin ma, mida ta pidas õnneks paremaks eirata. Kogu see lugu hakkas mulle närvidele käima. Miks me sellest nii pikalt jaurasime? „Hea küll siis. Ta sai lapse. Ja keegi ei tea, et sina oled lapse isa. Lool lõpp.” Vahtisin ümbrikut, mida oli hästi hoitud. „Oli see siis lõpp või tuli pärast seda veel midagi?”

Ta noogutas. „Ma ise mõtlesin tollal sama asja. Et sellega algab mingi ... ma ei teagi ... väljapressimine.”

„Väljapressimine?”

„Minu advokaadi sõna. Läksin tema jutule. Ta tegi kirjast koopia ja käskis järgmist sammu oodata. Ta ütles, et ilmselt kavatseb naine minult raha nõuda ja peaksime selleks valmis olema. Olin tollal juba leheveergudelt läbi käinud ja mul oli üsna hästi läinud. Tundus tõenäoline, et naine sai äkitselt aru, et lapse isa on rikas mees ja õige hetk on tegutsema asuda. Mu järeltulija pidi tollal olema umbes kakskümmend ...”

„Üheksateist,” ütlesin ma. „Naise elu oli üheksateist aastat olnud üks suur vale.”

Ta oli hetkeks justkui segaduses, kuid noogutas siis. „Üheksateist ja just elu alustamas. Natuke pappi oleks kindlasti ära kulunud.” Ta vaatas mulle otsa. Mul ei olnud midagi lisada, sest nagu tema advokaadile, tundus see ka mulle loogiline. „Ma oleksin talle midagi ka andnud.” Damian võttis kaitsva hoiaku. „Ma olin selleks igati valmis.”

„Aga ta ei kirjutanud rohkem.”

„Ei.”

„Võib-olla suri ta ära.”

„Võib-olla. Ehkki see tundub üsna melodramaatiline variant. Võibolla, nagu sa ise ütlesid, oli kiri posti pandud kogemata. Igatahes ei kuulnud ma temast rohkem midagi ja tasapisi kogu lugu ununes.”

„Miks me sellest siis praegu räägime?”

Ta ei vastanud kohe. Selle asemel tõusis ta püsti ja läks kamina juurde. Üks halg oli koldes ettepoole vajunud ja ta võttis roobi, et seda kohendada, tehes seda erilise jõulisusega. „Asi on selles,” ütles ta viimaks, rääkides leekide poole, ehkki kõnetas eeldatavasti siiski mind, „et ma tahan selle lapse üles leida.”

See tundus täiesti ebaloogiline. Kui ta tahab „teha õiget asja”, miks ei teinud ta seda kaheksateist aastat tagasi, kui sellel olnuks mingi mõte? „Kas selleks pole natuke hilja?” küsisin ma. „Kas issit ei oleks olnud lihtsam mängida siis, kui naine selle kirja kirjutas, sest nüüdseks on see „laps” neljakümnele liginev mees või naine. Ta elab oma elu ja lootusetult hilja on teda kujundama hakata.”

Kõik see ei paistnud aga midagi tähendavat. Ta võib-olla isegi ei kuulanud mind. „Ma tahan nad üles leida,” kordas ta. „Ma tahan, et sina nad üles otsiksid.”

Rumal oleks teeselda, et ma ei olnud selleks ajaks aru saanud, kuhu ta tüürib. Kuid see ülesanne ei olnud mulle meeltmööda. Samuti ei olnud ma kaugeltki kindel, et selle ette võtan. „Miks mina?”

„Selleks ajaks, kui ma sinuga kohtusin, olin maganud ainult nelja tüdrukuga.” Ta vaikis hetke. Kergitasin pisut kulmu. Iga minu põlvkonda kuuluv mees mõistab, et juba see oli muljet avaldav. Üheksateistkümneselt, kui meie teed esmakordselt ristusid, olin ma vaevalt teinud enamat, kui mõnda tüdrukut tantsupõrandal suudelnud. Ta ei olnud lõpetanud. „Kõiki nelja tundsin hästi 1970ndate alguseni välja ja neist keegi see kahtlemata ei olnud. Siis lasime meie sinuga mõnda aega koos ringi ja ega ma käed rüpes ei istunud. Paar aastat hiljem, kui see periood läbi sai, läksime Portugali. Ja pärast seda olin viljatu. Pealegi, vaata seda kirja, vaata seda paberit, loe neid lauseid. Ta on haritud naine ...”

„Ja teatraalne. Ja purjus.”

„Mis ei tähenda, et ta ei võiks olla kõrgemast klassist.”

„Seda küll.” Kaalusin veel tema teooriat. „Aga aastad, mis jäid hooaja lõpu ja Portugali vahele?”

Ta raputas pead. „Mõned üksikud, peamiselt lõtvade elukommetega naised ja paar sellist, kes olid jäänud veel meie ühistest aegadest. Mitte ükski neist ei saanud enne seda suve last.” Ta ohkas väsinult. „Pealegi, vales on nõus elama ainult inimene, kellel on midagi kaotada. Midagi, millest kinni hoida, midagi, mida tõde võiks ohustada. Ta kirjutas mulle 1990. aastal, kui järglaste legitiimsusest hoolis veel üksnes kõrgklass ja kõrgem keskklass. Tavaline inimene oleks saladuse ammu päevavalgele tirinud.” Pingutus, mida nõudis selle väljaütlemine, lisaks haluga jahmerdamine, oli röövinud temalt viimse energia ja ta vajus oiates tooli.

Mul ei olnud temast kahju. Vastupidi. Äkki jõudis mulle hoobina kohale tema palve ebamõistlikkus. „Aga ma ei ole osa sinu elust. Mul pole sinuga mingit pistmist. Me oleme täiesti erinevad inimesed.” Ma ei üritanud teda solvata. Ma ei saanud lihtsalt aru, miks see kõik peaks kuidagigi olema minu mure. „Me küll tundsime teineteist kunagi, aga enam ei tunne. Nelikümmend aastat tagasi käisime koos paaril peol. Ja läksime siis tülli. Sul on kindlasti märksa lähedasemaid inimesi, kui meie eales oleme olnud. Ma ei saa olla ainus, kes seda enda peale võiks võtta.”

„Aga sa oled. Need naised olid sinu, mitte minu seltskonnast. Mul pole teisi sõpru, kes neid tunneks, või neist üldse midagi teaks. Ja kui see juba jutuks tuli, ei ole mul tegelikult üldse teisi sõpru.”

See tundus mulle liiga omakasupüüdlik. „Sel juhul ei ole sul üldse sõpru, sest mind sa küll oma sõbraks pidada ei saa.” Loomulikult kahetsesin oma sõnu kohe, kui olin need välja öelnud. Ta oli ju siiski suremas, ei olnud mõtet karistada teda asjade pärast, mida ei saanud olematuks teha, tahtsime me seda või ei.

Aga ta naeratas. „Sul on õigus. Mul ei ole sõpru. Sa tead paremini kui keegi teine, et ma ei ole seda suhtevormi kunagi mõistnud ega vallanud. Kui sina mind ei aita, ei ole mul rohkem kellegi poole pöörduda. Ma ei saa isegi detektiivi palgata. Sellisele infole, mida mul on tarvis, pääseb ligi vaid oma inimene.” Tahtsin juba teha ettepanekut, et ta otsingu ise ette võtaks, ent vaadates tema värisevat ja habrast keret, vaibusid sõnad mu huulil. „Kas sa teeksid seda?” küsis ta pärast väikest pausi.

Selleks hetkeks olin üsna kindel, et ma tõesti ei taha seda teha. Mitte üksnes selle pärast, et taoline otsirännak oleks tülikas, aeganõudev ja tekitaks ebamugavaid tundeid, vaid mida rohkem ma sellele mõtlesin, seda kindlamalt ma teadsin, et ma ei taha iseenda ega ka tema minevikus sorkima hakata. Aeg, millest ta rääkis, oli möödanik. Meie mõlema jaoks. Ma ei suhelnud eriti kellegagi tollest ajast ja tema oli selle põhjuseks, nagu ta ka ise teadis, nii et mis kasu olnuks kõiges selles sonkimisest? Otsustasin rõhuda viimast korda paremale osale temast. Isegi Damian Baxteri sugustes pidi olema pisutki head. „Damian, mõtle järele, kas sa tõesti tahad selle inimese elu pea peale pöörata? See mees või naine teab, kes ta on, ja elab oma elu nii hästi, kui oskab. Kas see aitaks, kui ta avastab, et on keegi teine, tundmatu? Kas tasub panna teda kahtlema oma vanemates, võib-olla nendega koguni suhteid lõpetama? Kas sa tahad seda oma südametunnistusele?”

Ta vaatas mind vankumatult. „Minu varandus on ka pärast pärandimaksu tublisti üle viiesaja miljoni naela. Minu eesmärk on teha oma lapsest ainupärija. Kas sa oled valmis võtma enda kanda teadmise, et keelad talle selle päranduse? Kas sa seda tahaksid oma südametunnistusele?”

Loomulikult olnuks tobe teha nägu, nagu ei oleks see olukorda oluliselt muutnud. „Kuidas ma peaksin seda tegema?” küsisin ma.

Ta lasi end lõdvemaks. „Ma annan sulle nimekirja tüdrukutest, kellega ma neil aastatel magasin ja kes said lapse enne 1971. aasta aprilli.” See avaldas taas muljet. Nimekiri tüdrukutest, kellega mina samal perioodil olin maganud, olgu neil lapsed või mitte, oleks mahtunud visiitkaardi tagaküljele. Lisaks oli kõik see väga täpne ja imelikult ametlik. Olin arvanud, et meil on tegemist filosoofilise aruteluga, ent nägin nüüd, et läheneme nii-öelda asja tuumale. Ilmselgelt tajus ta minu üllatust. „Mu sekretär tegi juba algust. Ei ole ju mõtet võtta ühendust nendega, kellel last pole.” Mis oli muidugi tõsi. „Ma usun, et nimekiri on täielik.”

„Aga need tüdrukud, kellega sa magasid, kuid kes tol perioodil last ei saanud?”

„Ärme nende pärast muretse. Pole mõtet tühja vaeva näha.” Ta naeratas. „Me oleme nimekirja korralikult harvendanud. Olin maganud veel paariga, kes said küll varakult lapse, kuid kasutades keisrinna Eugénie ema sõnu, kui väljendati kahtlust tema valitsejannast tütre isa isiku osas, les dates ne correspondent pas.”*** Ta naeris, mis oli lihtsam nüüd, kui ta nägi, et tema plaan võib teostuda. „Võta teadmiseks, et suhtun sellesse kõigesse väga tõsiselt ja õigeks võib osutuda ükskõik kes nimekirjas leiduvatest isikutest.”

„Kuidas ma siis toimin?”

„Võta nendega lihtsalt ühendust. Kui üks välja arvata, on mul kõigi praegused aadressid olemas.”

„Miks sa ei palu neil DNA-testi teha?”

„Seda tüüpi naine ei nõustuks sellega eales.”

„Sa ilustad ja samas põlgad seda inimest. Vaevalt, et ei nõustuks. Ja tema lapsed nõustuksid kindlasti, kui kuulevad põhjust.”

„Ei.” Ta oli äkitselt jälle vankumatu. Panin tähele, et mu kommentaar oli teda häirinud. „Ma ei taha, et sellest sünniks kõmulugu. Ainult minu päris laps saab teada, et ma teda otsin. Kui ta on raha kätte saanud, otsustagu ise, kas ta tahab paljastada, kuidas ja miks ta selle raha sai. Seni olgu see minu eralõbu, mitte avalikuks tarbimiseks. Kui testitakse kedagi, kes ei ole minu laps, kirjutab mõni kõmuleht sellest juba nädal hiljem.” Ta raputas pead. „Võib-olla tuleb lõpuks test siiski teha, aga ainult siis, kui oled välja valinud, milline neist järeltulijatest on suure tõenäosusega minu oma.”

„Oletagem, et üks neist naistest sai kellegi teadmata lapse ja andis ta ära?”

„Ta poleks seda teinud. Vähemalt mitte minu lapse ema.”

„Kust sa tead?”

„Sest siis ei oleks ta oma valele iga päev otsa vaadanud.”

Mul ei olnud midagi rohkemat lisada, vähemalt seni, kuni ma ei olnud asja üle pisut juurelnud, mida Damian paistis mõistvat ega tahtnud vaidlustada. Ta ajas end ebakindlalt jalule. „Ma lähen nüüd voodisse. Ma pole kuid nii kaua üleval olnud. Nimekirja leiad ümbrikust oma toas. Kui soovid, võime sellest homme hommikul enne sinu ärasõitu veel natuke rääkida. See võib kõlada labaselt, nagu sina kindlasti ütleksid, aga jätsin sulle ka krediitkaardi, mis katab kõik kulud, mida sa pead vajalikuks oma juurdluse käigus teha. Ma ei hakka ühtegi kulutust kahtluse alla seadma.”

See viimane pisiasi ajas mind eriti närvi, nagu sõnastanuks ta selle tahtlikult nii, et temast jääks helde inimese mulje. Kuid selles ülesandes ei olnud midagi heldet. See oli üks hirmus kohustus, mida ta mulle peale surus. „Ma pole veel nõustunud,” ütlesin ma.

„Ma loodan, et sa teed seda.” Ta oli uksel, kui ta peatus. „Kas sa kohtud temaga veel?” küsis ta, kindel, et mul ei ole tarvis täpsustada, kelle kohta ta pärib. Mis vastas tõele.

„Ei. Mitte eriti.” Vaikisin ühe valusa hetke. „Väga harva, mõnel peol või pulmas või kusagil. Aga eriti mitte.”

„Te pole vaenlased?”

„Oh ei. Me naeratame teineteisele, räägime natuke juttu. Vaenlased pole me kindlasti. Me pole midagi.”

Ta kõhkles, nagu ei oleks kindel, kas tasub seda teemat üles võtta. „Sa tead, et ma läksin peast segi.”

„Jah.”

„Aga ma tahan, et sa teaksid, et mina ise tean seda samuti. Ma olin täiesti arust ära.” Ta vaikis hetke, nagu oleks mul midagi selle peale öelda. Aga ei olnud. „Kas see aitaks, kui ma vabandust paluksin?” küsis ta.

„Mitte eriti.”

Ta noogutas, seedides seda mõtet. Me mõlemad teadsime, et lisada ei ole midagi. „Sa võid jääda siia tuppa nii kauaks, kui soovid. Vala endale viskit, vaata raamatuid. Mõned neist pakuvad sulle kindlasti huvi.”

Aga ma ei olnud veel lõpetanud. „Miks sa sellega siiani ei tegelenud?” uurisin ma. „Miks sa asja siis uurima ei hakanud, kui sa selle kirja said?”

Mu küsimus sundis teda peatuma ja järele mõtlema, sellal kui nüüdseks avatud uksest paistis talle peale koridorivalgus ja süvendas vagusid tema laastatud näol. Ilmselt küsis ta endalt sama tuhat korda päevas. „Ma ei teagi päris täpselt. Võib-olla ei talunud ma mõtet, et keegi võiks arvata, nagu oleks tal minult midagi nõuda. Ma ei kujutanud ette, et võiksin nad üles otsida ja nende isikud kindlaks teha, ilma et oleksin neile andnud teatud võimu. Pealegi ei tahtnud ma kunagi last saada. Ilmselt sellepärast ei võtnud ma ka oma abikaasa anumist kuulda. Mul puudus sedalaadi ambitsioon. Mul vist ei ole isainstinkti.”

„Ometi oled nüüd valmis andma võõrale inimesele summa, millega võiks üles ehitada terve linna. Miks? Mis siis muutunud on?”

Damian mõtles hetke ja vaevukuuldav ohe sundis ta hapraid õlgu tõusma ja langema. Pintsak, mis oli kunagi ilmselt istunud laitmatult, loperdas tema kärbunud kogul. „Ma olen suremas ega usu enam millessegi,” ütles ta lihtsalt. „See on mu ainus võimalus surematuks saada.”

Seejärel ta kadus ja jäin üksi tema raamatukokku.

* Viide 19. sajandi briti kirjaniku ja kirjastaja Robert Smith Surteesi loodud koomilisele tegelasele (siin ja edaspidi tõlkija märkused).

** Vihje briti arhitektile Sir Edwin Landseer Lutyensile (1869–1944), kes viljeles traditsioonilist stiili.

*** Kuupäevad ei klapi (pr. k).