Читать книгу Lõpetamata minevik - Julian Fellowes - Страница 7

Ma ei ole kunagi osanud inimesi läbi näha. Minu esmamulje on pea alati vale. Kuna inimene on, nagu ta on, kulus mul aastaid, enne kui seda endale tunnistasin. Noorena arvasin endal olevat imelise vaistu, mis aitab eristada head halvast, ehedat võltsist, püha maisest. Damian Baxter oli aga suurepärane inimestetundja. Ta sai kohe aru, et mind on lihtne ninapidi vedada.

Juhtumisi olime mõlemad 1967. aasta septembris Cambridge’i astunud, aga õppisime eri kolledžites ja liikusime eri seltskondades, nii et meie teed ristusid alles 1968. aasta suvesemestri hakul, vist millalgi mai alguses, minu kolledži teadurite platsil toimuval peol, kus ma mängisin kahtlemata laia lehte. Olin üheksateist ja minusuguse, vähemalt tolleaegse minusuguse jaoks oli käimas peadpööritav etapp, kui ma taipasin äkitselt, et maailm on keerukam, kui olin arvanud, et tegelikult leidub seal kõiksugu inimesi ja võimalusi ning ma ei peagi jätkama igavesti internaatkooli ja oma ringkonna kitsast rada, mida mu nii-öelda privilegeeritud haridustee oli seni ainsana võimaldanud kogeda. Ma ei ütleks, et oleksin kunagi olnud eraklik, ent ei hakka ka väitma, nagu oleks mind enne seda aega saatnud tohutu seltskondlik menu. Mu kenad ja vaimukad nõod olid mu varju jätnud, ning kuna mul puudus kompenseerimiseks tarvilik välimus või mingigi karisma, ei olnud mul eriti millegagi hiilata.

Mu armas ema mõistis mu kitsikust, mida ta oli sunnitud aastaid vaikides ja valulikult pealt vaatama, kuid ta ei saanud olukorra silumiseks suurt midagi teha. Kuni nähes, et ülikooli pääsemisega oli mu enesekindlus õitsele löönud, üritas ta sellest kinni haarata ja õhutada minus seiklusjanu, tutvustades mind oma Londoni sõpradele, kellel olid sobivas vanuses tütred. Vahest üllatuslikult läksin tema plaaniga kaasa ja hakkasin looma endale uut tutvusringkonda, kus ma ei peaks enam taluma rusuvaid võrdlusmomente ja saaksin vähemalt teatud määral end uueks luua.

Tänapäeva noortele tunduks veider lasta end vanematel sedasi juhtida, kuid nelikümmend aastat tagasi oli elu teistsugune. Esiteks ei peljanud inimesed tollal vananemist. Veel ei olnud pärale jõudnud see pentsik lipitsev kultuur, kus keskealised saatejuhid üritavad noorte usalduse võitmiseks teeselda, nagu jagaksid nad teismelistest publiku maitse-eelistusi ja arvamusi. Lühidalt, ei selles ega paljudes muudes küsimustes ei mõelnud me samamoodi nagu tänapäeva inimesed. Loomulikult eristasid meid poliitilised vaated ja klass ning vähemal määral kui praegu ka usk, kuid tänapäeva seisukohast olulisim erinevus ei olnud parem- ja vasakpoolsuse või aristokraatide ja tavainimeste vahel, vaid 1968. aasta ja neli kümnendikku hilisema põlvkonna vahel.

1960ndate alguses korraldasid minu maailmas vanemad endiselt oma laste elu hämmastava määrani, leppides omavahel kokku, millal ja kelle majas koolivaheajal pidusid peetakse, mis aineid nende järglased koolis peaksid õppima, kuhu nad pärast ülikooli tööle asuvad ja eelkõige seda, milliste sõpradega nad aega veedavad. Üldiselt ei olnud selles midagi türanlikku, kuid me ei seadnud kahtluse alla oma vanemate vetot, kui nad selle peale panid. Mäletan ühe kohaliku baroneti pärijat, kes oli tihti purjus ja alati ebaviisakas ning just seetõttu minu ja mu õe jaoks ahvatlev ja mu vanematele vastumeelne ning kellel mu isa keelas tõepoolest meie majja sisenemise, „välja arvatud juhul, kui tema puudumist märgataks”. Kas on võimalik, et selline lause on kuuldavale toodud veel meie eluajal? Ma tean, et naersime selle üle juba tollal. Aga me ei astunud sellest keelust üle. Ühesõnaga, lasime oma päritolul mõjutada end viisil, mis tänapäeval oleks ebatavaline. Vahel inimesed imestavad, et vanemate autoriteet on kokku varisenud. Kas see korraldati tahtlikult, nagu parempoolne ajakirjandus tahab meid uskuma panna? Või see lihtsalt juhtus, kuna aeg oli küps, nagu omal ajal sisepõlemismootori ja penitsilliini leiutamiseks? Igal juhul on see suures osas ühiskonnast kadunud, haihtunud nagu mullune lumi.

Niisiis, eelneva juurde naastes, toimus tol kevadel meie kolledži õuel pidu, kuhu mind oli miskipärast kutsutud. Ma ei teagi enam, kas see oli ametlik üritus või mõni erapidu, igatahes olime kõik platsis, tundes end hirmus tarkade ja väljavalitutena, ning nautisime oma kolledži võrdlemisi peent mainet. Kui hale tundub taoline tühine edevus keskea tülpimuse orust vaadatuna, aga vaevalt me kellelegi otseselt meelehärmi põhjustasime. Pidasime end täiskasvanuks, kes me polnud, ja väljapeetuks, mida me ei olnud ammugi, ning arvasime, et kõik tahavad meiega sõbraks saada. Sealjuures oli minus pärast piinarikast teismeiga siiski säilinud too niivõrd tuttav segu uhkusest ja kabuhirmust, mis on hilisteismeaastatele väga omane, kui ninakas peenutsemine käib käsikäes sotsiaalsete paranoiadega. Ilmselt just see vastuoluline segu mind haavatavaks tegigi.

Imelikul kombel mäletan konkreetset hetke, kui Damian mu ellu astus. Juhtumisi vestlesin Damiani ilmudes parasjagu Serenaga, nii et tutvusime temaga koos, üheaegselt, selsamal hetkel – pisiasi, mis järele mõeldes tundub märksa tähenduslikum kui tookord. Ma ei tea, miks Serena seal viibis. Ta ei tavatsenud kolledžis jõlkuda. Võib-olla külastas ta parasjagu kedagi seal lähedal ja see inimene oli ta kaasa võtnud. Enam seda niikuinii selgeks ei tee. Tollal ei tundnud ma Serenat sugugi hästi, mitte nagu hiljem, kuid me olime kohtunud. Tänapäeva maailmas on see vahe kaduma läinud, sest kui ollakse kätt surunud ja teineteisele tervituseks noogutanud, öeldakse nüüd, et „me tunneme teineteist”. Vahel minnakse veel kaugemale ja kinnitatakse selle vähese põhjal, et see või too on „minu sõber”. Kui vastaspool on samal arvamusel, kiidab ta selle väljamõeldise heaks ja muudab justkui tõeseks. Ehkki see nii ei ole. Nelikümmend aastat tagasi olime vist suhete läheduse osas tundlikumad. Mis inimese puhul, kes oli mu haardest sedavõrd väljas nagu Serena, oli igati sobilik.

Leedi Serena Gresham – see oli tema sünnijärgne tiitel – ei paistnud teiste kombel kannatavat eneses kahtlemise piinade käes ja see tõstis ta algusest peale teiste seast esile. Võiksin teda kirjeldada sõnadega „ebatavaliselt enesekindel”, aga see oleks eksitav, kuna tooks silme ette hoopleva ja nipsaka eneseupitaja, keda temas kübetki ei olnud. Ta lihtsalt ei taibanud eriti muretseda, kes või mis ta on. Ta ei mõelnud kunagi sellele, kas ta meeldib kellelegi või mitte, ega teinud suurt numbrit, kui ka meeldis. Ta oli, nagu tänapäeval öeldaks, iseendaga rahujalal ja teismeeas, nagu ka nüüd, tegi see ta eriliseks. Tema heatahtlik distantseeritus, justkui heljuv, peaaegu veealune hoiak haaras mind meie esimesest kohtumisest saati ja möödus palju aastaid, kuni ta ei kerkinud enam vähemalt iga poole tunni tagant mu relvitusse meelde. Nüüdseks tean, et distantseeritud tundus ta mulle eelkõige sellepärast, et ta ei olnud minust huvitatud, või siis suuremast osast meist, kuid tollal mõjus see täiesti maagiliselt. Ma ütleksin, et erilise positsiooni oligi ta pälvinud pigem oma uneleva kättesaamatuse kui ilu ja päritolu ja privileegide tõttu, ehkki needki olid mõjusad. Ja ma tean, et ma ei ole ainus, kes peab 1968. aastat Serena aastaks. Juba kevadel tundsin temaga vesteldes, et olen õnnega koos.

Nagu ma mainisin, olid tema privileegid arvestatavad, kui mitte ainulaadsed, kuna ta oli üks neist väljavalitutest, Vana Maailma vähestest jäänukitest. Tollal kippus ise teenitud varandus olema märksa väiksem kui mitu kümnendit hiljem ning väga rikkad, vähemalt need, kes elasid luksuslikku elu, kaldusid olema pigem inimesed, kes veel kolmkümmend aastat varem olid olnud veel rikkamad. See oli neile vaesekestele üsna imelik ajastu. Paljud perekonnad olid sõjajärgselt laostunud. Sõbrad, kellega nad enne 1939. aastat olid õhtustanud ja tantsinud ja jahil käinud, olid käpuli ning üsna pea neelas suurema osa neist kõrgem keskklass, nii et nad ei saanudki kunagi oma kaotatud staatust tagasi. Isegi nende seas, kes olid usu säilitanud, jäid oma majja elama ja lasksid endiselt faasaneid, oli palju selliseid, kes järgisid alistunult põhimõtet après moi le déluge,* ning pidevalt sõitsid mootori podinal nende väravatest välja furgoonautod, mis suundusid Londoni oksjonimajade poole, täis sajandite vältel kogutud aardeid, et perekond saaks veel üheks talveks sooja ja midagi korralikku selga.

Kuid Serenat need hädad ei rõhunud. Tema ja ülejäänud Greshamid olid need (väga) vähesed väljavalitud, kes jätkasid suures osas varasemat elu. Võib-olla oli kunagise kuue kannupoisi asemel nüüd ainult kaks. Võib-olla pidi kokk omal jõul hakkama saama ning vaevalt et Serena ja tema õed nautisid toatüdruku abi. Kuid muus osas ei olnud 1880ndate algusest alates midagi eriti muutunud, kui välja arvata kleidilõiked ja asjaolu, et neil lubati nüüd restoranis õhtustada.

Tema isa oli Claremonti üheksas krahv – muhe ja isegi võluv tiitel, ning kui ma temaga hiljem tuttavaks sain, osutus ta ise ka muhedaks ja võluvaks meheks, kes ei olnud kunagi pahur, sest mitte keegi ei olnud talle eales vastu hakanud, mistõttu oli temaga, nagu ka tema tütrega, mõnus koos olla. Ka tema elas õndsas udus, ehkki erinevalt Serenast ei olnud ta müütiline olend, armas veenümf, kes pageb oma peiu eest. Krahvi tabamatus meenutas pigem veiderdavat komöödiategelast, kõvakübaras Mr Pastryt. Karmi reaalsust ei olnud ta igatahes tunda saanud. Vahel jäi tõesti mulje, et perekonna päästev tiitel oli terve dünastia muutnud vaieldamatult leplikuks, mis tagantjärele tundub kadestusväärne. Tollal jäi aga mulje, et keegi neist ei suuda niisama lihtsalt armastada, ammugi mitte armunud olla – sellega kaasneb liigne korratus, see ähvardab oma jubedate paratamatute seede- ja unehäiretega –, kuid samas ei tundnud nad ka viha ega kiskunud tüli.

Mitte et nende eluga olnuks raske leppida. Tänu mõistlikele investeeringutele ja läbimõeldud abieludele oli perekond seni 20. sajandi tormistes vetes väga edukalt ellu jäänud ning omas suuri maavaldusi Yorkshire’is, lossi kusagil Iirimaal, mida ma ei ole kunagi näinud, ja maja „miljonäride tänavas” – erateel, mis kulgeb paralleelselt Kensingtoni paleega, ja mida tollal peeti päris suureks asjaks. Tänapäeval on idamaade võimurid ja jalgpalliklubide omanikud lahmakad elamud endale napsanud ja nendest uuesti eramajad teinud, kuid tollal olid need peamiselt üks teise järel saatkondade kätte sattunud, nii et seal elas vaevu veel mõni perekond. Muidugi välja arvatud Claremontid, kes hõivasid maja number 37 – kena 1830ndatest pärit pulmatorti meenutava kiviehitise, mis jäi Notting Hillile pisut liiga lähedale.

Nagu sellest polnuks veel küll, oli Serena lisaks väga kaunis, paksude ruskete juuste ja justkui prerafaeliitide maalilt pärit jumega. Tema näojooned vaid täiendasid tema loomupärast rahulikkust, tõelist elegantsi, mida kaheksateistaastase tüdruku kohta saab harva öelda, kuid mis tema puhul vastas tõele. Ma ei teagi, millest me täpselt rääkisime, ei tol Cambridge’i peol ega paljudel koosviibimistel ja kodupidudel, kus me järgmised kaks aastat kohtusime, vahel vast kunstist või äkki ajaloost. Klatšida talle eriti ei meeldinud. Seda ei tasu panna niivõrd tema heasoovlikkuse kui huvipuuduse arvele teiste inimeste elusaatuse vastu. Vaevalt et rääkisime ka tema tulevasest karjäärist, ehkki selles ei saa süüdistada teda. Isegi 1960ndate lõpus olnuks tõsine tööalane ambitsioon teda halvas mõttes eakaaslastest esile tõstnud. Samas ei olnud mul tema seltsis kunagi igav, eriti kuna olin ilmselt juba siis temasse armunud, kaua enne, kui seda endale tunnistasin; ilmselt teadsin lihtsalt, et sellise särava tähe armastamisega kaasnev lootusetus oleks ilmselgelt tabanud liiga karmilt ebakindlusepundart, mida kujutas endast minu alateadlik meel, ja hoidsin end kindla läbikukkumise eest. Nagu oleks teinud iga teine.

„Kas ma võin teiega liituda?” küsis madal meeldiv hääl just siis, kui olin lähenemas oma loo puändile. Pöörasime pilgud temale ja nägime, et meie juurde oli tulnud Damian Baxter. Ja meil oli hea meel, mis tundub mulle praegu eriti veider. „Ma ei tunne siin kedagi,” lisas ta naeratusega, mis oleks üles sulatanud ka Gröönimaa. Minu esmamulje Damianist on mattunud kõige hiljem juhtunu alla, nii et mul on raske manada esile oma esmaseid emotsioone, kuid ilma igasuguse kahtluseta võlus ta tollal ühtmoodi nii mehi, naisi kui ka lapsi. Eelkõige oli ta hämmastavalt nägus, justkui pakatanuks tervisest ja värskest õhust, tal olid säravad ja peaaegu ebareaalselt sinised silmad ning paksud ja tumedad lainelised juuksed, mis olid tolleaegse moe kohaselt pikad. Lisaks oli ta heas vormis ja lihaseline, olemata sealjuures ülearu sportlik või, hullem veel, jõmakas. Temast lihtsalt õhkus nii head tervist kui ka intelligentsust, mis on minu kogemuse järgi harv kombinatsioon, ja ta nägi välja, nagu magaks ta igal ööl kümme tundi ega oleks eales alkoholi suu sisse võtnud. Millest kumbki ei osutunud tõeks.

„Igatahes nüüd tunned sa meid,” ütles Serena ja sirutas käe välja.

Ei ole tarvis lisada, et loomulikult teadis Damian täpselt, kes me oleme. Või pigem, kes on Serena. Ta reetis end samal õhtul, pisut hiljem, kui olime end pressinud Magdalene Streeti lähistel asuva kahtlase ja üsna rahvarohke restorani nurgalauda. Olime peo lõppedes veel paar üliõpilast kaasa kutsunud, kuid Serenat meiega ei olnud. See olnuks ka ebatavaline, kui ta oleks tulnud. Harva sattus ta seda sorti spontaansetele koosviibimistele. Tavaliselt oli tal hea, ehkki ebamäärane põhjus, miks ta ei saa meiega liituda.

Kelner tõi meile kohustuslikud auravad veiselihahautised, mille kaste oli liimjas ja läikiv ning mis oli justkui meie põhitoit. Ma ei kritiseeri siinkohal konkreetset söögikohta, vaid viitan pigem sellele, kuidas ja mida me tollal sõime, tahtmata kõlada sealjuures tänamatult. Läikiv hautisekuhi, mille kõrvale käis lihtne punane vein, oli suur edasiminek, arvestades veel kümme aastat varem saadaval olnut. Meil käivad ja peavadki käima tänuväärt vaidlused selle üle, mida head on viimasel neljal aastakümnel toimunud muutused meie ühiskonnale pakkunud, kuid vähe on neid, kes ei tervitaks Inglise toidukultuuri paranemist, vähemalt kuni uue sajandi staarkokkadega moodi tulnud toore kala ja üleüldise alaküpsetamiseni. Pole kahtlustki, et minu lapsepõlves briti rahvale laialdaselt kättesaadav toit oli lihtsalt jube ja koosnes enamasti maitsetutest koolilõunatest, mille juurvilju oleks justkui keedetud sõjast saati. Mõnes kodus võidi ju vahel pakkuda ka midagi paremat, aga isegi peened restoranid serveerisid keerukaid ja näiliselt peeneid roogasid, mida kaunistasid hirmsad rohelise majoneesi rosetid ning mille söömisega oli rohkem häda, kui need väärt olid. Nii et kui hakkasid tekkima bistrood ruuduliste laudlinade ja küünaldega, mille vaha voolas rohelisele veinipudelile, kuhu need olid torgatud, oli meil hea meel. Kümme aastat hiljem muutusid need kohad naeruväärseks, kuid tollal päästsid need meie elu.

„Kas te Serena Yorkshire’i majas olete käinud?” uuris Damian. Meie kaks kaaslast olid natuke üllatunud, mis ei olnud ka ime, sest keegi ei olnud vestluse käigus maininud Yorkshire’i ega Claremontide dünastiat.

See oleks pidanud minus käivitama kõik häirekellad, aga, rumal nagu ma olin, ei järeldanud mina sellest midagi. Vastasin üksnes küsimusele: „Ühe korra, aga ainult mingil heategevusüritusel paar aastat tagasi.”

„Milline see on?”

Mõtlesin hetke. Mul ei olnud see koht väga täpselt meelde jäänud. „Mingi George’ide-aegne 18. sajandi värk. Väga suursugune. Aga ilus.”

„Ja suur?”

„Oo jaa, suur. Mitte päris Blenheimi palee. Aga suur.”

„Te vist tunnete ammusest ajast?” Taas kord oli see vihje, mida oleksin pidanud märkama, nagu taipasin alles hiljem. Juba ammu enne toda õhtut oli Damianil uskumatult romantiline pilt väljavalitute grupist, kust tema oli välja jäänud, aga kuhu ta oli nõuks võtnud tungida. Ehkki tagantjärele oli see isegi 1968. aasta kohta natuke imelik ambitsioon, eriti Damian Baxteri taolise puhul. Mitte et paljud ei oleks seda ambitsiooni temaga jaganud (ja paljud teevad seda siiani), aga Damian oli tänapäevane inimene, motiveeritud, ambitsioonikas, tugev – ja ma ei ütleks seda, kui see tõele ei vastaks. Ta oleks nii ehk naa endale uues, kuju võtvas ühiskonnas koha leidnud. Miks vaevas ta end sinivereliste hääbuva hiilgusega, nende haledate ajaloojäänukitega, kui paljude perekondade puhul oli parim juba mulla all nagu kartulilgi? Mina isiklikult arvan, et Damiani oli nooremana mõnel peol alandatud, võib-olla talle meeldinud tüdruku ees, või oli mõni purjus aadlivõsu talle ülevalt alla vaadanud, teda eiranud või solvanud, kuni ta seadis endale kulunud, ent eheda eesmärgi: „Ma veel näitan sulle! Oota sa!” Nii on ju käivitunud nii mõnigi suurepärane tähelend alates William Vallutaja aegadest. Ent kui asi oli selles, ei saanud ma kunagi teada teda sütitanud sündmusest. Ainult sellest, et meie kohtumise ajaks oli ta oma peas loonud terve briti aristokraatia mütoloogia. Kõik selle liikmed olid tema silmis sünnist saati kokku liidetud, moodustades tillukese ja kinnise klubi, mis suhtus uutesse tulijatesse vaenulikult ja kaitses oma liikmeid ebaausa raevukusega. Loomulikult oli selles pisut tõtt, üksjagu tõtt, mis puutus hoiakutesse, aga me ei elanud enam mõnest tuhandest perekonnast koosneva viigide oligarhia ajal. 1960ndateks hõlmas Londoni kõrgseltskond, nii palju, kui sellest veel alles oli, märksa laiemat ringi, kui talle tundus, ja ka märksa erisugusemaid inimesi. Pealegi on inimesed ikka inimesed, olgu nad kes tahes, ja ükski maailm ei ole nii selgepiiriline, nagu tema seda ette kujutas.

„Ei, ma ei ole teda üldse kaua tundnud, mitte kuigivõrd. Ma olen teda aastate jooksul mõned korrad kohanud, ühel või teisel üritusel, aga esimest korda rääkisime päriselt ühel Eaton Square’i teeõhtul kuu või kaks tagasi.”

Talle pakkus see nalja. „Teeõhtul?” See kõlas tõesti üsna veidralt.

Tolle teeõhtu oli tegelikult korraldanud üks Miranda Houghtoni nimeline tüdruk oma vanemate korteris Eaton Square’i põhjaosas. Miranda oli minu tädi või mõne mu ema sõbranna ristitütar, ma ei mäletagi enam täpselt. Nagu Serenaga olin ka temaga aeg-ajalt kokku sattunud, ilma et kumbki meist oleks teisele sügavat muljet jätnud; ometi sattusin tema külaliste nimekirja, kui kogu see hooaja-jant peale hakkas. Taolised õhtud olid hooaja esimesed rituaalid, ehkki seda öeldes tunnen end veidrikust arhivaarina, kes säilitab järeltulevate põlvede jaoks inuittide kadunud traditsioone. Tüdrukuid õhutati teisi peatseid debütante teeõhtule kutsuma, tavaliselt oma vanemate Londoni koju, et peatselt algavateks trallideks kasulikke sõprussuhteid ja kontakte luua. Emad hankisid nimekirja teistest hooajal osalejatest selle ettevõtmise mitteametlikult, kuid laialdaselt tunnustatud juhilt Peter Townendilt, kes jagas neid tasuta ja rõõmuga kõigile, keda ta selle vääriliseks pidas, oma rüütellikus, ehkki hukule määratud katses eirata kaasaegset maailma nii kaua, kui vähegi võimalik. Hiljem nõutasid samad emad temalt uusi nimekirju oletatavalt väärt noormeeste nimedega ja ta jagas ka neid, ehkki neid oli tavaliselt tarvis pigem kokteili- ja tantsupidudeks, mitte teeõhtuteks, kus mehi osales vähe ja kus nad olid tavaliselt võõrustaja tuttavad, nagu mina Mirandale. Teed pakuti ja joodi neil kogunemistel vähe, kui üldse, ja minu kogemuse kohaselt valitses seal alati natuke imelik õhkkond, kuna iga saabuja sammus kõhklevalt üle toa. Ent osalesime neil sellegipoolest, mina kaasa arvatud. Nii et suhtusime meid ootavasse kogemusse entusiasmiga juba üsna varakult, ükskõik mida me hiljem väitsime.

Istusin nurgas ja rääkisin üpris igavale tedretähnilisele tüdrukule jahipidamisest, kui sisse astus Serena Gresham, ja ma sain seltskonda läbinud õhkõrnast võbelusest kohe aru, et tal oli selleks ajaks juba staari maine. Avalikult seda siiski ei väljendatud, kuna temas ei olnud kübetki upsakust ja tema kõnemaneer oli igati talitsetud. Minu õnneks istusin viimase tühja tooli kõrval. Viipasin talle, ja kui tal oli kulunud sekund, et meelde tuletada, kes ma olen, tuli ta üle toa minu juurde. Praegu tundub mulle huvitav, et Serena kõiki neid rituaale järgis. Kakskümmend aastat hiljem, kui hooajast oli saanud vaid ekshibitsionistide ja tõusikutest emade tütarde pärusmaa, ei oleks ta seda eales kaasa teinud. Vast viitab see tõsiasjale, et noil tagurlikel aegadel tegi ka näiliselt sedavõrd kammitsaist prii inimene nagu Serena nii, nagu kästi.

„Kuidas sa Mirandat tunnet?” uurisin ma.

„Tegelikult ei tunnegi,” vastas ta. „Kohtusime Rutlandis, kui olime külas minu sugulastel.” Serenal oli anne vastata küsimustele kiiresti ja pingutamata, ilma vähimagi salatsemiseta, ilma et ta oleks sealjuures kuigi palju infot jaganud.

Noogutasin. „Nii et teed debütantide hooaja kaasa?”

Ma ei taha end üle tähtsustada, aga ma ei ole kindel, et ta oli enne minu küsimust tajunud kogu ettevõtmise haaret. Ta mõtles hetke, kulm kortsus. „Ma ei teagi.” Ta oleks nagu uurinud nähtamatut kristallkuuli enda ees õhus. „Eks näis,” lisas ta ja jättis mulje, nagu kuulunuks ta inimeste hulka üksnes poolenisti, mis tegigi ta nii võluvaks; justkui olnuks tal emotsionaalne perroonipilet, mis annab õiguse iga hetk parasjagu käesolevast kogemusest taganeda. Olin lummatud.

Rääkisin sellest natuke Damianile, sellal kui me sõime. Ta oli haaratud igast pisiasjast nagu antropoloog, kes on ammu oma teooriasse uskunud, kuid avastab alles nüüd tõendeid selle tõepärasuse kohta. Kardetavasti oli Serena esimene läbinisti ehe aristokraat, keda ta kunagi oli kohanud, ja ilmselt avastas ta kergendustundega, et miski neius ei valmista talle pettumust. Serena oli tegelikult täpselt selline, millisena kujutavad aristokraatlikke kangelannasid ette inimesed, kes loevad enne pikka ja igavat reisi raudteejaamast ostetud ajaloolisi romaane: kõigutamatu ilu ja talitsetud, peaaegu külmalt eemalolev hoiak. Arvaku nad ise mis tahes, vastavad vähesed aristokraadid rahuldaval määral sellele stereotüübile, ja Damianil vedas või siis ei vedanud, et ta kohe oma seltskondliku karjääri alguses kohtas ühte sellist laitmatut eksemplari. See kohtumine pakkus talle ilmselgelt imelist rahuldust. Kui tal ei oleks selle maailmaga tutvust tehes nii väga vedanud, võinuks kõik muidugi paremini lõppeda.

„Aga kuidas nende teeõhtute külaliste hulka satutakse?” päris ta.

Asi oli selles, et Damian meeldis mulle. Imelik on neid sõnu kirjutada ja aeg-ajalt on see mul täiesti meelest läinud, aga nii oli. Ta oli vaimukas, temaga oli lõbus ja ta nägi hea välja – see viimane on mulle inimeste juures alati korda läinud – ja tal oli praegusaegset new age’i terminoloogiat kasutades positiivne energia, mis tollal tähendas lihtsalt inimest, kes ei mõju kunagi väsitavalt. Aastaid hiljem ütles mulle üks sõbranna, et tema arvates elavad maailmas radiaatorite ja äravoolutorude tüüpi inimesed. Damian oli sel juhul radiaatorite kuningas. Ta soojendas seltskonda, kus ta viibis. Ta tekitas inimestes soovi teda aidata ja seda alkeemiat rakendas ta kõige edukamalt minu peal.

Paraku ei saanud ma sel hetkel Damiani palvele vastu tulla, sest teeõhtutest oli ta juba ilma jäänud. Need väikesed mitteametlikud kogunemised toimisid justkui eelselekteerimise protsessina, kus tüdrukud otsisid endale käesolevaks aastaks sõbrannasid, ning meie Cambridge’i õhtusöögi ajaks olid kambad juba moodustatud ja kokteilipeod käimas, ehkki, nagu ma ka talle ütlesin, ei olnud esimene üritus, kus ma pidin osalema, otseselt debütantide pidu, vaid üks paljudest tseremooniameister Peter Townendi koosviibimistest tema Londoni korteris. Nende riituste uurijale võib tunduda imelik, et viimased kakskümmend või kolmkümmend aastat korraldas neid täiel määral Põhja-Inglismaalt pärit tagasihoidliku tausta ja varandusega mees, aga nii oli. Loomulikult oli Damian seda nime kuulnud ja, haistes jahikoera kombel saaki, küsis ta kohe, kas ta võib end mulle sappa haakida, ning ma nõustusin. See oli kahtlemata riskantne samm, sest Townend suhtus oma võimu ja privileegidesse kiivalt, ja ilmuda sinna nii muuseas, kaasas keegi sabasjõlkuja, võis mõjuda tema kutse alavääristamisena, millesse ta kindlasti sõbralikult ei suhtuks. Tegin seda siiski ning nädal või kaks hiljem, kui parkisin oma päevinäinud rohelise Mini raskusteta Chelsea Manor Streetile, istus minu kõrval Damian Baxter.

Mainisin, et Peter suhtus oma rolli kiivalt, kuid seda arusaadavatel põhjustel. Tagasihoidliku taustaga mees – ta oli oma päritoluga igati rahul – tegi karjääri ajakirjanduse ja kirjastamise vallas, keskendudes genealoogiale, ning avastas siis ühel heal päeval, et tema isiklik kutsumus on hoida elus hooaja tava pärast seda, kui Tema Majesteedi 1958. aasta otsus debütantide esitlemine lõpetada ähvardas kogu ettevõtmise viivitamatult välja suretada. Nüüdseks teame, et see traditsioon oli määratud hääbuma aegamisi ja võib-olla olnuks kiire lõpp parem, kuid tulevikku ei tea kunagi ette ja tollal tundus, et Peter üksi võitis sellele eluaega määramatult juurde. Monarh ei mänginud selles muidugi enam mingit rolli, mis paljude jaoks röövis traditsioonilt sisu ja mõtte, aga hooaja eesmärk oli endiselt tuua kokku sarnaselt mõtlevate vanemate järeltulijad, ja just selle kohustuse ta enda peale võttiski. Ta ei lootnud selle pealt teenida. Ta tegi seda üksnes austusest asja enda vastu, mis muudab selle minu silmis imetlusväärseks, olgu lõpptulemus milline tahes. Aastast aastasse kammis ta läbi sugupuid, uuris kõrg- ja alamaadlikke, kirjutas tütarde emadele, intervjueeris nende poegi – kõike seda selleks, et kogu ettevõtmisele mõned lisakuud eluaega osta. Kas see kõik leidis tõesti aset vaid nelikümmend aastat tagasi, küsib mõni hämmeldunult. Vastus on jaatav.

Peteri enda kogunemiste eesmärk ei olnud tüdrukuid välja valida või tagant julgustada. See töö oli juba varem ära tehtud. Ei, tema põhieesmärk oli panna proovile noormehed, kes olid talle silma jäänud kui peatsete pidude potentsiaalsed saatjad ja tantsupartnerid. Kui nood olid üle vaadatud, tõmmati nende nimele joon alla või kustutati nimekirjast, mis saadeti ootusärevatele emadele, kes eeldasid, et sealt on eemaldatud kõik lurjused ja võrgutajad, alkohoolikud ja mängurid ja need, keda „ei saa taksos usaldada”. Loomulikult pidanuks see nii olema, ent alati ei käinud kõik nii lobedalt, mida tõestasid ka kaks meid esimesena tervitanud noormeest, kui astusime 1950ndate kõige jubedamate tavade järgi ehitatud kortermaja kitsasse koridori, sest ehitise viimasel korrusel asus Peter Townendi ahtake ja koledasti sisustatud korter. Need olid Trenti hertsogi nooremad pojad lord Richard ja lord George Tremayne, kes olid mõlemad juba purjus. Kõrvalseisja võiks arvata, et kuna kumbki ei olnud vähimalgi määral võluv ega vaimukas, ei saanud Peter neid ometi algavaks aastaks sobivateks kandidaatideks pidada. Kuid sellega eirataks inimloomust ja Peter ei saanud parata, et mõnda inimest ei olnud võimalik kõrvale jätta. Vennad Tremayne’id nautisid kahtlemata teatud menu, olid pälvinud miskipärast särtsakate seltskonnahingede maine, mida nad ei olnud. Paraku oli nende isa hertsog, ja isegi kui ta ei oleks pärismaailmas hakkama saanud ka parkija tööga, piisas poistele kutse tagamiseks tema tiitlist.

Liikusime edasi rahvarohkesse põhiruumi, mida ma ei söanda selle paljude funktsioonide tõttu nimetada võõrastetoaks, aga just sealt leidsime eest Peteri, kelle krimpsus mopsinäole vajus iseloomulikult tõrges juuksetutt. Ta osutas Damianile. „Kes see on?” küsis ta valjul ja varjamatult vaenulikul häälel.

„Kas ma tohin teile tutvustada Damian Baxterit?” küsisin mina.

„Ma pole teda kutsunud,” ütles Peter järeleandmatult. „Mida ta siin teeb?” Nagu mainitud, oli Peter otsustanud ise mitte esineda tema silmis imetlusväärse süsteemi liikmena ja sellistel hetkedel taipasin miks. Kuna tema ei väitnudki end olevat elegantse härrasmehe, ei tarvitsenud tal ka viisakaks jääda, kui see talle parasjagu ei sobinud. Ühesõnaga ei varjanud ta kunagi oma tundeid ning aastate jooksul hakkas ta mulle seetõttu meeldima ja äratas minus imetlust. Loomulikult jäi tema sõnadest mulje, nagu suunanuks ta oma viha kutsumata külalise pihta, kui tegelikult oli see mõeldud üksnes mulle. Mina olin see, kes oli reegleid rikkunud. Paraku tõmbusin tema rünnaku ees kössi. See tundub muidugi imelik mehe puhul, kes minust tänaseks on saanud, aga tollal valdas mind ärevus, et kõik maiuspalad, millega olin arvestanud ja mida tema sai pakkuda, võivad mul käest libiseda. Olekski vähem häda olnud.

„Ärge teda süüdistage,” ütles Damian, kes märkas pingeid ja tuli kiiresti meie kõrvale. „Süüdistage mind. Ma tahtsin väga teiega kohtuda, härra Townend, ja kuuldes, et ta tuleb siia, sundisin end kaasa võtma. See on täielikult minu süü.”

Peter jõllitas teda. „Nüüd on vist minu asi öelda, et olete teretulnud.”

Tema toon oli kõike muud kui sõbralik, aga Damian ei lasknud end häirida nagu ikka. „Teie asi on paluda mul lahkuda, kui te seda soovite. Loomulikult teen seda.” Ta vaikis, kerge ärevus üle korrapäraste näojoonte võbelemas.

„Osav käik,” ütles Peter oma imelikul, ebamäärasel, peaaegu turtsakal moel. Ta noogutas segaduses hispaanlasele, kes hoidis kandikut. „Võite endale joogi võtta.” Ma ei arva sugugi, et Damiani sarm teda sel hetkel või hiljem ära veenis. Ma ütleksin, et ta tundis temas ära potentsiaalselt võimeka vastase ega tahtnud temast esimesel kohtumisel vaenlast teha. Kui Damian eemaldus, pöördus Peter uuesti minu poole. „Kes ta on? Ja kust ta su leidis?” See oli iseenesest veidralt sõnastatud.

„Cambridge’ist. Kohtasin teda ühel oma kolledži peol. Mis puutub sellesse, kes ta on,” ütlesin kõhklevalt, „ei tea ma ausalt öeldes temast eriti midagi.”

„Ega saagi teada.”

Tundsin vajadust Damiani kaitsta. „Ta on väga sümpaatne.” Ma ei teagi, kuidas ja miks oli minust saanud tema kaitsja, aga nii paistis see olevat. „Ja ma arvasin, et ta võiks sulle ka meeldida.”

Peteri pilk järgnes Damianile, kes võttis joogi ja tegi juttu ühe õnnetu ülekaalulise neiuga, kellel oli lõua all lott ja kes seisis ebalevalt teistest pisut eemal. „Ta on osav manipulaator,” ütles ta ja pöördus uusi külalisi tervitama.

Kui see vastas tõele, kandis see igatahes peaaegu kohe vilja. Meie tutvuse edenedes ei oleks see mind enam üllatanud, sest selleks ajaks teadsin, et Damian ei lase eales ühelgi võimalusel raisku minna. Ta tegutses lakkamatult. Seda möönaks ka tema suurim vaenlane. Mis oli tegelikult just juhtunudki. Damian oli pääsenud Peteri pühakotta, vähimagi tagatiseta, et teda sinna uuesti lastakse. Ta ei saanud aega kaotada.

Tundsin nüüd ära kohmetu, lotiga tüdruku, kes vahtis Damianile otsa, sellal kui too ta oma sarmiga üle valas – see oli Georgina Waddilove. Georgina oli Ameerika pankuri tütar, rikas pärijanna. Ma pole päris kindel, kuidas Damian ta avapauguks välja oli valinud. Vahest aitas Damiani sõdalasevaist tabada kindluse kõige nõrgema koha ja kõige haavatavama tüdruku. Georgina oli üks melanhoolne tegelane. Kõiki, kes huvi tundsid – neid ei olnud palju –, juhatas see tema emani, kes oli ebatäpsete teadmiste tõttu Inglismaa kohta ja pärast kurameerimisperioodi, mis oli tervenisti aset leidnud sel ajal, kui tema tulevane abikaasa viibis sõja järel New Yorgis lähetuses, abielludes ekslikult arvanud, et kerkib sellega märksa kõrgemasse klassi, kui tegelikult välja tuli. Kui nad 1950. aasta lõpus viimaks Inglismaale kolisid, kahe väikese poja ja imikust tütrega, saabus naine oma uuele kodumaale enesekindla veendumusega, et hakkab luusima kuninglikus Balmoralis ja õhtustama külalisena Chatsworthi ja Stratfieldsaye lossides. Selle asemel avastas ta hoopis, et tema abikaasa sõbrad ja perekond pärinesid pea eranditult samasuguste jõukate ja omal alal edukate äriinimeste seast, kellega ta oli lapsepõlvest saati Hamptonsis tennist mänginud. Tema abikaasa Norman (ja võib-olla oleks see nimigi pidanud vihjeks olema) ei olnud teda tahtlikult alt vedanud, aga nagu paljudel, eriti välismaal viibivatel inglastel, oli temalgi tekkinud harjumus jätta muljet tegelikust märksa peenemast päritolust, ning kaugel New Yorgis oli see üsna lihtne. Veetnud seal peaaegu üheksa aastat, hakkas ta ka ise oma juttu uskuma. Ta rääkis printsess Margaretist ja Westminsteri hertsogist ja leedi Pamela Berryst nagu oma pereliikmetest, nii et oleks ise olnud sama üllatunud kui tema kuulajad, kui ta oleks taibanud, et kogu info nende inimeste kohta pärineb kollase ajakirjanduse veergudelt.

Pettumus ei päädinud siiski kohe lahutusega. Anne Waddilove pidi mõtlema oma lastele ja lahutuse eest tuli 1950ndatel endiselt kõrget ühiskondlikku hinda maksta. Norman oli teeninud üsna palju raha, nii et tema naine otsustas oma järeltulijate heaolu nimel korvata selle abil enda elu puudujääke ja pettumusi. Poiste jaoks tähendas see häid erakoole, jahilkäimist ja korralikku ülikooliharidust, kuid tütrele kavatses ta iga hinna eest korraldada peadpööritava hooaja, mis pidi päädima imelise abieluga. Sellele järgneksid lapselapsed, kes pääsevad juba tema eest ligi kuninglikule perele. Sellise tuleviku kavandas proua Waddilove vaesele Georginale, kellele oli määratud elada oma ema, mitte iseenda elu ja seda enam-vähem sellest ajast, kui laps jalad alla sai. See seletas vast ka tema vanemate pimedust lihtsa tõe suhtes, mis ülejäänud ilmale oli ilmselge – et Georgina oli talle määratud rolliks lootusetult sobimatu. Kena ja meelekindel Anne Waddilove ei osanud oodata, et loodus mängib talle sellise vingerpussi ja kingib talle tütre, kes on ilmetu kui hiireke, paks kui tünn ja lisaks veel rohmakas. Asja tegi veel hullemaks see, et Georgina häbelikult närviline olek jättis eranditult (vale) esmamulje, et ta on lisaks ka rumal, takkaotsa ei olnud ta kaugeltki seltskondlik. Kuna teda ei oodanud ka tohutu pärand – see on ilmne, kui peres on juba kaks poega –, tundus proua Waddilove’i unistustepartii tagasihoidlikult öeldes väga ebatõenäoline selleks ajaks, kui Georginal paar esimest nädalat debütandina seljataha olid jäänud.

Tuleb tunnistada, et kui olin temaga tuttavaks saanud, siis mulle meeldis Georgina Waddilove, ja ehkki ma ei hakka teesklema, et oleksin tema vastu ühelgi puhul tundnud romantilist huvi, istusin õhtusöökidel meeleldi tema kõrval. Ta teadis üksjagu filmikunstist, mis oli ka minu huviala, nii et meil oli paljust rääkida. Ent raske oli eirata asjaolu, et teda ei saanud kuidagi saata edu sellel karmil ja konkurentsitihedal võitlusväljal, mille tema ema talle välja oli valinud. Ta pakkus peaaegu et groteskset vaatepilti, kui tema tönts kogu nukralt üksi ühest ballisaalist teise uitas, tolle aja plikaliku moe kohaselt üles löödud, juustes lilleõied, pitskleit seljas, kui ta ise meenutas kõige rohkem rääkivat šimpansit ühes omaaegses teereklaamis. Kurb tõdeda, kuid temast sai meie seltskonna naerualune, ja nüüd, kui olen vanem ja teiste kannatuste suhtes tundlikum, kahetsen seda väga. Tal oli kindlasti väga valus, ehkki ta varjas seda, mis võis tema valu vaid suurendada.

Kas Damian oli seda kõike haistnud, kui suundus otsejoones tema juurde, sellal kui Peteri võõrastetoas seisis kõikjal säravaid kõrgema klassi kaunitare, kes naersid, lobisesid ja mekkisid oma jooke? Kas pilguga üle rahvahulga käies noppis Damian sealt, nagu rebane haistab haavatud lindu, välja kõige inetuma ja rohmakama tüdruku ja tuiskas siis raketina tema juurde? Sel juhul oli tema taktika igati edukas, sest mõned päevad hiljem astus ta minu poolt läbi ja näitas mulle oma esimest, hommikuse postiga saabunud jäika ja paksu valget kaarti, millel seisis uhkelt graveerituna nimi „Proua Norman Waddilove, kodus” – kutse seitsmendal juunil „Georgina auks” korraldatud kokteilipeole Battersea lõbustuspargi elektriautode sõiduraja juures. „Kuidas ta saab lõbustuspargis „kodus” olla?” küsis Damian.

Londonis asuva Battersea lõbustuspargi nägu on pärast sõda muutunud. See asub küll samas kohas, kuid on täiesti teistsugune paik kui paljude lapsepõlvemälestustes pool sajandit tagasi. Park rajati viktoriaanlikul ajastul peenema rahva lõõgastuspaigana, mida kaunistasid kiviskulptuurid, purskkaevud ja jalutusrajad luigetiikide ääres, kuid 1950ndateks oli see kuidagi rääma jäänud ning kujunes hoopis tähtsaks kohaks tervele põlvkonnale lastele, sest just seal asus Londoni ainus püsilõbustuspark. See püstitati 1951. aastal kaotatud süütuse ikooni – Suurbritannia festivali – raames ja õitses kuuekümnendateni välja, pärast mida hakkasid selle sära röövima uued meelelahutusmoodused. 1972. aastal toimunud traagiline õnnetus Ameerika mägede atraktsioonil kiirendas niigi paratamatut protsessi ja kaks aastat hiljem park suleti. Vana hea lunapark, mis oli muutunud vanaks, kulunuks ja äärmiselt ohtlikuks, pühiti maa pealt nagu Niineve rippaiad.