Читать книгу Kui sõnadest jääb puudu - Julie Buxbaum - Страница 5

Ma ei teagi tegelikult, miks ma otsustan Annie ja Violeti kõrvale mitte istuda. Ma tunnen endal nende pilku, kui möödun meie lauast, mis asub söökla eesotsas ja on täiuslik laud, sest sealt näed sa kõiki. Ma istun alati nendega. Alati. Me oleme parimad sõbrad – kolmene kamp juba põhikoolist – ja ma saan väga hästi aru, et neile lehvitamata jättes teen mingi tohutu avalduse. Lihtsalt kohe, kui sisse astusin ja neid ninapidi koos nägin, kui nad rääkisid ja naersid ja olid nii normaalsed, nagu poleks mitte midagi muutunud – ning jah, ma saan aru, et nende jaoks ei olegi midagi muutunud, et nende perekonnad pole rohkem ega vähem nässus, kui need olid enne seda, kui minu elu kokku varises –, teadsin, et ma ei suuda seda teha. Ma ei suuda maha istuda, oma kalkuni­võileiba süüa ja teha nägu, et ma olen see­­sama vana Kit, kelles võib alati kindel olla. See Kit, kes teeks mõne iroonilise nalja oma särgi kohta, mida ma mingi veidra isa mälestustribuudina kannan, lollakas püüdes tunda end talle lähemal, kuigi mul on tunne, et see teeb minust veel suurema heidiku ja ajab mind kogu värgi pärast veel rohkem segadusse kui enne selle selgapanekut. Ja on täpselt selline meeldetuletus, mida mul vaja ei ole. Nagu oleks unustamine päriselt ka võimalik, kas või üheks minutiks.

Ma tunnen end nii lollilt. Kas seda lein sinuga teebki? Nagu käiksin koolis ringi, peas astronaudikiiver. Tuimuse kuppel, sama läbistamatu nagu klaas. Mitte keegi ei saa siin aru, mida ma praegu üle elan. Kuidas nad saaksidki? Isegi mina ei saa sellest aru.

Näis kuidagi turvalisem istuda siin taga, eemal oma sõpradest, kes on selgelt liikunud edasi järgmiste tähtsate asjade juurde, näiteks, kas Violeti reied paistavad tema uutes kõrge vöökohaga teksades paksud või ei, ja eemal kõigist neist teistest, kes on mind nende viimaste nädalate jooksul koridoris kinni pidanud ja, teeseldud murelikkus näol, öelnud: „Kit, ma tunnen sulle nagu südamest niiiiiii-niiiiii kaasa sinu isaaaa pärast.” Kõik näivad venitavat sõna „isa”, nagu kardaksid sellest ühest lausest edasi minna, sattuda vestlusesse, mis on paratamatu ja mille suunda pole võimalik ette aimata, teadmata, mida järgmiseks öelda. Ema ütleb, et pole meie asi teiste inimeste enesetunnet paremaks teha – ta ütles enne matuseid, et see on meie elu, mitte nende –, kuid tema viis nuuksudes kaastundlike võõraste käte vahele viskuda ei ole see, mis mind aitaks. Ma pole veel enda viisis selgusele jõudnud.

Tegelikult hakkan aina rohkem jõudma selgusele, et mingit viisi ei olegi.

Kindlasti ei hakka ma nutma: see näib liiga lihtne, liiga hoolimatu. Ma olen nutnud halbade hinnete pärast või kui mind on koduaresti pandud, ja ükskord, pean piinlikkusega tunnistama, ka halva juukselõikuse pärast. (Enda kaitseks pean ütlema, et see tukk kasvas välja kolm väga pikka aastat.) Aga see? See on liiga tähtis, et valada rumalaid kooliplikalikke enesehaletsus­pisaraid. See on kõige jaoks liiga tähtis.

Pisarad oleksid privileeg.

Ma otsustan, et kõige kindlam on istuda David Druckeri kõrvale, sest ta on nii vaikne, et sa unustad, et ta olemaski on. Ta on pisut veider – istub oma kaustikuga ja joonistab hästi üksikasjalikke pilte kaladest –, ja kui ta räägibki, vahib ta su suud, nagu oleks sul midagi hammaste vahel. Ärge saage minust valesti aru: ma tunnen ise ka end suurema osa ajast kohmetult ja ebakindlalt, kuid ma olen õppinud seda teesklusega varjama. David seevastu näib olevat otsustanud, et ta isegi ei püüa käituda nagu kõik ­teised.

Ma pole teda kunagi näinud koolipeol ega jalkamängul ega isegi neis pärast tunde toimuvates nohikute huviringides, mis talle meeldida võiksid, näiteks matemaatikaklubis või kodeerimise ringis. Olgu öeldud, et ma olen igasuguste nohiklike huviringide suur fänn, sest nendes osalemise eest saab väga olulisi lisapunkte, mis ülikooli astumisel kasuks tulevad, aga ma kaldun pigem kirjandusega seotud ringide ning seega kergelt popimate variantide poole. Tegelikult olen ma ise ka üks paras nohik.

Kes teab? Võib-olla on tal mingi nipp, kuidas meid kõiki välja lülitada. Pole just paha strateegia keskkoolis ellujäämiseks. Tulla iga päev kooli ja teha koduseid ülesandeid ja kanda neid hiiglaslikke müra summutavaid kõrvaklappe – ning põhimõtteliselt lihtsalt oodata, kuni keskkool läbi saab.

Ma võin ju olla veidi kohmetu, vahel pingutan natuke liiga meeleheitlikult, et teistele meeldida, aga nii vaikne kui pärast isa surma pole ma kunagi olnud. Tundub nii võõras istuda lauas, kus on peale minu ainult üks inimene, ning et sööklas valitsev lärm on miski, mida ma summutada soovin. See on täielik vastand mu enda varem kasutusel olnud ellujäämisstrateegiale, milleks oli, pea ees, müra sekka sukeldumine.

Ehkki see tundub veider, on Davidil vanem õde Lauren, kes oli kooli kõige popim tüdruk, kuni ta eelmisel aastal lõpetas. Davidi vastand absoluutselt kõiges. Oma lennu president ja kooli­­balli kuninganna. (Kuidagi õnnestus tal see viimane oma iroonilisel hipsterlikul moel klišeelikust vägagi ägedaks muuta.) Ta käis Peter Malverniga, keda kõik tüdrukud, mina nende hulgas, eemalt jumaldasid, sest ta mängis bassi ja tal oli habe, millest suurem osa meievanuseid kutte oma hõreda karvakasvuga vaid und näevad. Lauren Drucker oli elav legend – tark ja äge ja ilus –, ja kui ma võiksin reinkarneeruda kellegi teisena, lihtsalt alustada kogu selle pulliga otsast pihta ja olla hoopis keegi teine, sooviksin ma olla tema, kuigi me tegelikult teineteist ei tundnud. Pole mingit kahtlust, et ta näeks tukaga fantastiline välja.

Olen üsna kindel, et kui ei oleks olnud Laurenit ja tema kaudset ähvardust jahvatada isiklikult pulbriks kõik, kes tema noorema venna üle nalja viskavad, oleks David siin Mapleview’s elusalt nahka pandud. Aga nüüd jäetakse ta rahule ja tal lastakse omaette olla. Ja seda sõna otseses mõttes. Ta on alati omaette, alati üksi.

Ma loodan, et ma ei ole ebaviisakas, kui talle ütlen, et ei soovi vestelda; õnneks ei paista ta seda südamesse võtvat. Ta võib olla imelik, aga maailm on täiega sitt paik ka ilma selleta, et inimesed üksteisega sitasti käituvad, ja sellega, mida ta paradiisi kohta ütles, pani ta täppi. Mitte et mul oleks vähimatki soovi rääkida David Druckeriga oma isast – mulle ei tule pähe ainumatki asja, millest ma sooviks veel vähem rääkida, kui välja arvata Violeti reied, sest keda need tema kuradi teksad huvitavad –, aga ma olen juhtumisi sama meelt. Paradiis on nagu jõuluvana, lugu, millega väikseid naiivseid lapsekesi lollitada. Matustel jagus neljal inimesel jultumust mulle öelda, et mu isa on nüüd paremas paigas, otsekui oleks mulla alla matmine puhkus Kariibidel. Isa kolleegid olid isegi hullemad, kui julgesid öelda, et ta oli selle maailma jaoks liiga hea. Mis, kui suvatseda selle üle kas või sekundike mõelda, on täielik lollus. Kas siis ainult halbadel inimestel on õigus elada? Kas siis ainult sellepärast ma veel siin olengi?

Mu isa oli parim inimene, keda ma teadsin, aga ei, ta ei olnud selle maailma jaoks liiga hea. Ta ei ole paremas paigas. Ja kohe kuradi kindlalt ei usu ma, et kõik juhtub mingil põhjusel, et see on jumala plaan, et nüüd oli lihtsalt tema aeg minna, nagu oleks tal mingi kohtumine, kuhu ta hilineda ei saanud.

Eip. Ma ei usu sellest silpigi. Me kõik teame tõde. Mu isale keerati täiega.

Lõpuks paneb David kõrvaklapid pähe ja võtab välja suure kõvakaanelise raamatu, mille seljale on kirjutatud „Vaimsete häirete diagnostika ja statistika käsiraamat IV”. Meil on peaaegu kõik tunnid samad – meil mõlemal on täielik ülekoormus üheteistkümnenda klassi kõrgema taseme ainetest –, mistõttu ma tean, et ta ei loe seda kooli jaoks. Kui ta tahab oma vabal ajal uurida vaimseid häireid, siis lasku käia, aga ma soovitaksin tal hankida endale iPad või midagi sellist, et keegi teine seda pealkirja ei näeks. On ilmselge, et tema ellujäämisstrateegia peaks sisaldama Mapleview’ reeglit number üks: ära oma friigindusega väga lehvita. Parem hoia see friik peidus, silma alt ära, võib-olla metafoorilise astronaudikiivri all, kui vaja. See võib olla ainus viis, kuidas siit elusana välja pääseda.

Ülejäänud söögivahetunni veedan ma tühjal pilgul oma kurba võileiba närides. Mu telefon piiksub iga natukese aja tagant, kui sõbrad mulle sõnumeid saadavad, aga ma püüan nende laua poole mitte vaadata.

Violet: Kas me tegime midagi, mis sind solvas? Miks sa seal istud?

Annie: WTF!!?!?!?

Violet: Vähemalt vasta midagigi. Ütle meile, mis toimub.

Annie: K! Maa kutsub K-d!

Violet: Lihtsalt ütle ausalt: kas need teksad sobivad või sakivad?

Kui sul on kaks parimat sõpra, siis on alati keegi kellegi peale vihane. Täna nendele sõnumitele vastamata jätmisega võtsin ma endale põhimõtteliselt vabatahtlikult autsaideri rolli. Ma lihtsalt ei tea, kuidas selgitada, et ma täna nendega istuda ei suuda. Et kogu söökla eesotsas nende lauas istumine ja mingi jama jahvatamine tundub reetmisena. Ma kaalun Violeti teksade kohta hinnangu andmist, kuid isa surmaga on kaasnenud kahetsusväärne kõrvalmõju, mis on ära kaotanud mu filtri. Pole mingit tarvidust talle öelda, et kuigi ta reied on täitsa okeid, näeb ta nendes kõrge vöökohaga pükstes välja, nagu oleks tal seedehäired.

Ema ei lubanud mul täna anumisest hoolimata koolist koju jääda. Ma ei tahtnud tulla siia sööklasse, ma ei tahtnud käia klassist klassi, teha südant kõvaks ja olla valmis järjekordseks ebameeldivaks vestluseks. Kui aus olla, on inimesed üldiselt olnud kenad. Ma ütleksin, et isegi peaaegu siirad, mida selles kohas juh­­tub haruharva. Nemad pole süüdi, et kõik – kogu keskkool – tun­­dub järsku uskumatult loll ja mõttetu.

Kui ma täna hommikul ärkasin, polnud mul seda imelist kolme­­kümnesekundilist amneesiat, millega mind on viimasel ajal õnnistatud, seda imeilusat poolt minutit, kui mu mõistus on tühi, puhas ja piinamata. Ärgates tundsin ma hoopis tõelist halvavat raevu. Õnnetusest on möödas terve kuu. Kolmkümmend võimatut päeva. Kui aus olla, siis ma tean, et mu sõpradel on praegu raske midagi päris õigesti teha: kui nad oleksid isa surma jutuks võtnud, kui nad oleksid öelnud midagi kaastundlikku, näiteks: „Kit, ma tean, et su isa surmast on möödas kuu aega, ja ma tean, et tänane päev on sinu jaoks eriti raske”, oleksin ma ikkagi vihane olnud, sest arvatavasti oleksin siis koost varisenud, ja kool ei ole paik, kus ma olla tahaksin, kui see vältimatu olukord kätte jõuab. Teisest küljest olen ma üsna kindel, et Annie ja Violet ei võtnud seda jutuks, sest nad olid selle lihtsalt unustanud. Nad olid nii jutuhoos, rüüpasid oma Starbucksi latesid, rääkisid kuttidest, kellelt ootasid kutset lõpuballile, arvates, et mul on lihtsalt raske­­kujuline sinine esmaspäev. Minult oodati, et ma sõna sekka ütleksin.

Kuidagi peaksin olema sellest juba üle saanud.

Ma ei peaks siin mossitama, isa vana särk seljas.

Täna kuu aega tagasi.

Nii imelik, et kõigist inimestest oli just David Drucker see, kes ütles täpselt õiget asja. Sinu isa ei oleks tohtinud surra. See on tõeliselt ebaõiglane.

„Sa oled juba kaks nädalat koolis käinud,” ütles ema mulle hommikusöögi ajal, kui olin tulnud lagedale veel ühe palvega poppi teha. „Plaaster on juba maha rebitud.” Kuid mul pole ainsatki plaastrit. Parema meelega valiksin kaks sinist silma, murtud luud, sisemise verejooksu, igavesed armid. Võib-olla üleüldse siit­ilmast lahkumise. Selle asemel: mitte ainustki kriimustust. Kõige hullem võimalik ime.

„Sa lähed tööle?” küsisin ma, sest mulle tundus, et kui minul on raskusi kooliminekuga, peaks ka tema jaoks olema raske panna jälle selga kostüüm, jalga kontsakingad ja rongijaama sõita. Loomulikult oli ema kursis, mis päev täna on. Alguses, kui me lõpuks haiglast koju jõudsime, oli ta pidevalt pisarais, samal ajal kui minul olid silmad kuivad, ma ise tuim. Esimestel päevadel, kui tema nuttis, istusin mina vaikselt, põlved vastu rinda surutud, keha raputamas värinad, kuigi ma olin miljoni teki sisse pakitud. Ja ometi pole ma ka kuu aega hiljem üles sulanud.

Erinevalt minust on ema suutnud end kokku võtta ja näib muutuvat tagasi kellekski, kelle ma ära tunnen. Ega sellest eriti aru ei saa, kui näed teda nädalavahetusel, kui tal on jalas joogapüksid ja ketsid ja juuksed kummiga patsi tõmmatud, või pärast õnnetust, kui ta oli kildudeks purunenud ja hall ja enesesse sulgunud, aga tööelus on ema kõva tegija. Ta on Disruptive Communicationsi nimelise internetiturundusagentuuri tegevjuht. Mõnikord olen sattunud kuulma, kuidas ta oma töötajate peale karjub ja kasutab sõnu, mille eest mind koduaresti pandaks. Aeg-ajalt ilmub tema foto majandusajakirjade esikaanel, kus ilutsevad pealkirjad nagu „Viirusturunduse kirju tulevik”. Tema lasi teha selle laulvate koerte ja kassidega video, millel, kui ma seda viimati vaatasin, oli kuusteist miljonit vaatamist, ja selle suurepärase hommiku­­söögihelveste pop-up-reklaami, millel olid eri rassist gei-isad. Enne seda, kui ta sisenes lesepõlve masendavasse maailma, oli ta vägagi kõva mutt.

„Loomulikult lähen ma tööle. Miks ma ei peaks?” küsis ema. Ja seda öelnud, võttis ta mu helvestekausi, kuigi ma polnud veel lõpetanud, ja kukutas selle kraanikaussi säärase hooga, et see kildudeks purunes.

Ta läks minema, seljas „tööülikond” – must kašmiirkampsun, kitsas seelik ja kõrge kontsaga kingad. Kaalusin, kas peaksin kraani­­kausist killud kokku korjama. Võib-olla laskma ühel neist endale kogemata-meelega lausa sisse lõigata. Ainult natukene. Mind huvitas, kas ma seda üldse tunneksingi. Kuid siis mõistsin, et ehkki mu elus on uus etapp, milles isa surm igale väiksemalegi asjale sügavama mõõtme annab, näiteks sellele, et ma meeste­särgiga koolis käin, oleks see lihtsalt liiga metafooriline. Isegi minu jaoks. Nii et jätsin selle segaduse emale koristada.