Читать книгу Kui sõnadest jääb puudu - Julie Buxbaum - Страница 6

Pärast lõunasööki koos Kit Lowelliga võtan kõrvaklapid peast. Tavaliselt hoian neid vahetundide ajal peas, nii et kui ma koridorides jalutan, on mind ümbritsevad hääled ähmased ja summutatud. See jutuvada ja liikumine teeb mu rahutuks ja ajab segadusse, mistõttu on väike komistamine palju tõenäolisem. Kõige lühem tee ühest punktist teise on, kui järgida nende­­vahelist sirget joont, ja ometi tormavad poisid koridoris sihitult siia-sinna, täis arusaamatut agressiivsust. Nad suskavad rusikatega üksteist selga, krahmavad teise kaelapidi kaenlasse, endal naeratus näol, viskavad täiesti jõust viit. Miks nad tahavad pidevalt üksteist puudutada? Kuigi tüdrukud ei tõmble nii palju kui poisid, jäävad ka nemad ootamatult seisma ja liiguvad siis edasi, ilmuvad ­eikusagilt, kallistavad alalõpmata, ehkki nad nägid teineteist ka eelmisel vahetunnil.

Kuulan nende jutte, sest mind huvitab, kas keegi räägib Kiti isast. Guugeldasin tema nime ja leidsin ta järelehüüde, mis avaldati Daily Courieris sektsioonis A16, kolm nädalat ja neli päeva tagasi. Ainult kolm lühikest lauset, mis, kuigi ma hindan selle mõttetihedust, jättis välja mõned olulised üksikasjad, nagu näiteks lutsukommid ja kogu selle „toreda mehe” osa.

Dr Robert Lowell lahkus meie seast reedel, 15. jaanuaril auto­õnnetuse tagajärjel. Ta sündis 21. septembril 1971 Princetonis New Jerseys ja töötas viimased kaksteist aastat Mapleview’s hamba­­arstina. Teda jäävad leinama abikaasa Mandip ja tütar Katherine.

Seega on minu lühikese otsingu tulemusena teada järgmised faktid: 1. Kiti isa nimi oli Robert, mis on mingil moel loogiline, tuttav sõna ja paaris arv tähti. Ma olen teda alati Hambaarstiks kutsunud, mis nüüd, kui sellele mõtlen, on liiga piiratud. 2. Kiti isa sai surma autoõnnetuses, mis on ekslik, sest suurem osa autoõnnetuse tõttu surmasaanutest ei sure tegelikult oma autos, vaid hiljem, kas kiirabiautos või haiglas. Ma pean täpsed andmed välja uurima.

Kui ma koridori mööda edasi lähen, näen Gabrieli.

Gabriel Forsyth. Lokkis juuksed. Tähnilised silmad. Klouni suu.

Märkimisväärsed kohtumised

1. Seitsmes klass: võttis luba küsimata mu Oreo küpsiseid. Napsas need minu termospolstriga söögikarbist ja jalutas minema.

2. Kümnes klass: käis käest kinni Kit L-iga. (See pole kohtumine minuga, kuid ometi märkimisväärne.)

3. Üheteistkümnes klass: istub füüsikas minu kõrval, sest istekohad pani õpetaja juba esimesel päeval paika. Kui ta nägi, kui kaugel ta Justin Chost istub, ütles ta "Oi pekki, kas tõesti, härra Schmidt?”, mille eest ta sai esimese hoiatuse. Ma ei juhtinud tema tähelepanu tõsiasjale, et istekoht oli suhteliselt hea, arvestades akustikat ja vaadet tahvlile. Miney sõnul oli õige, et ma selle enda teada hoidsin.

Sõbrad

Lakrossimeeskond, tennisemeeskond (mille liikmed mängude hooajalisuse tõttu muidugi kõvasti kattuvad). Tema parim sõber teisest klassist alates on Justin Cho.

Lisamärkused: Miney pani ta Ära Usalda nimekirja.

Ma ei vaata talle otsa. Hoian pilgu maas, keskendun, et minu ees toimuvate peatumiste ja liikumistega järge pidada.

„Jou, mees, Pizza Palace pärast trenni,” ütleb Gabriel. Ketsidele ja kontekstile tuginedes olen ma üheksakümmend üheksa protsenti kindel, et ta räägib Justiniga. Ma ei too siinkohal ära Justini kohta käivat sissekannet, sest olen väsinud Justini kohta tehtud märkmete lugemisest ja ülelugemisest ja mõtlemisest, miks ta mind nii väga vihkab. Lahendamatu võrrand. Meie märkimisväärsete kohtumiste nimekiri on viie lehekülje pikkune. Ta on Ära Usalda Klubi president.

Pizza Palace on Yelpi andmetel Mapleview’ paremuselt teine Itaalia restoran. Enamik eelistab Rocco’st. Kui Gabriel oleks kutsunud mind, mida ta ei teinud, oleksin soovitanud Pizza Pizza Pizzat, mis pakub kella kahest viieni kahte pitsalõiku ühe hinnaga, ja ma usun, et parem hind teeb tasa kerge kvaliteedi languse. Kuid ma saan ometi aru, miks nad valivad Pizza Palace’i, mis pole mingil juhul palee – kõigest väike kohake Main Streetil –, sest olgu Pizza Pizza Pizza toidud kui tahes odavad, tundub selle liiase nime valju häälega välja ütlemine naljakas.

Seda ma parasjagu tegingi, kujutasin ette, et Gabriel ütles „Jou, mees, Pizza Pizza Pizza pärast trenni”, ja mõtlesin, kui naeruväärne see on, kui kõndisin otsa kappide juurde kogunenud tüdrukute pundile. Jessica, Willow (kes on nimelt ainus Willow meie 397-pealises lennus ja meie 1597-pealises koolis) ja Abby. Miney on nende nimed mu märkmikku trükitähtedega üles tähendanud ja vildikaga joone alla tõmmanud: populaarsed mõrrad.

Kui Miney seda nimetust esimest korda kasutas, pidi ta mulle pidama pika loengu sellest, et see ei ole oksüümoron, et keegi võib olla populaarne, mis minu teada tähendab, et sa meeldid inimestele, ja samal ajal ka mõrd, mis minu teada tähendab sootuks vastu­­pidist. Nagu välja tuleb, on populaarsusel keskkooli kontekstis negatiivne korrelatsioon, kus sa tõesti inimestele meeldid, kuid kõrge korrelatsioon, kus inimesed tahavad olla sinu sõbrad. Pärast väga põhjalikku kaalumist on see isegi loogiline, ehkki minu puhul on tegu nii erandi kui ka suurepärase näitega sellest, et korrelatsioon ei pruugi olla põhjuslikkus. Mina olen kõigiga kena, aga ilma ühegi positiivse tulemita: ma ei meeldi inimestele ja nad ei taha olla minu sõbrad.

„Vaata ette,” ütleb Jessica ja pööritab silmi. Nagu ma oleksin talle meelega otsa kõndinud. Kas mu klassikaaslased pole aru saanud, et see tunne on muutunud vastastikuseks? Nemad ei taha minuga tegemist teha? Olgu nii. Mina ei taha nendega ka tegemist teha. Miney lubas mulle, et ülikoolis on asi parem, kuigi ma julgen selles kõvasti kahelda. „Ja mis värk selle omaette rääkimisega on?”

Kas ma rääkisin omaette? See on täiesti võimalik ja mõnevõrra iroonilinegi, et kogu mu mõttekäik seoses Pizza Pizza Pizzaga ja sellega, kui naeruväärselt kõlab, kui see nimi valjusti välja öelda… saigi valjusti välja öeldud. Aeg-ajalt unustan ma barjäärid selle vahel, mis toimub minu peas ja mis toimub ülejäänud maailmas.

„Palun vabandust,” pomisen põrandale ning korjan üles maha kukkunud raamatu ja ulatan talle. Ta ei ütle aitäh.

„Idikas,” ütleb Abby ja naerab, nagu oleks see naljakas või originaalne. Ma sunnin end talle otsa vaatama, suunan pilgu talle otse silma, sest Miney väitel teeb silmside mind humaansemaks. Taas pole mul õrna aimugi, miks see mulle üldse vajalik on, miks kõik eeldavad, et mina olen erand ülemaailmselt tunnustatud reeglis, et me kõik oleme tunnetega inimolendid. Kuid sellest hoolimata vaatan talle otse silma. Selline on Miney võim minu üle. „Mida sa passid?”

Hetkeks kaalun, kas küsida Abbylt otse, lihtsalt öelda see välja: „Mida ma sulle halba olen teinud?” Ma kõndisin otsa Jessicale. Mitte temale. Meil ei ole olnud ainsatki Märkimisväärset Kohtumist, ei positiivset ega negatiivset. Kuid siis heliseb kell ja see on nii vali ja ebameeldiv, ning kõik tormavad tundidesse, ja minul algab füüsika. Ja see tähendab, et ma pean järgmised nelikümmend viis minutit istuma Gabrieli kõrval ja püüdma blokkida tõsiasja, et ta lõhnab deodorandi Axe Anarchy for Him järele ja kopsib oma pliiatsiga vastu lauda mingit arusaamatut rütmi ja köhatab umbes iga kolmekümne viie sekundi tagant. Pole kahtlustki, et hoolimata akustikast ja vaatest tahvlile oleks mul palju parem olnud üksi tagareas istuda.

Kit lipsab klassi kümneminutilise hilinemisega. Härra Schmidt on juba alustanud loengut Newtoni kolmandast seadusest, mille ma kirjutasin üles ladina keeles, et asi huvitavam oleks.

„Kaotasin ajataju,” ütleb Kit ja läheb oma kohale, mis on minust kaks rida tagapool ja ühe koha võrra paremal. Pole just kõige parem vabandus, arvestades, et kool kasutab tundide algusest teadaandmiseks valju kellahelinat. Härra Schmidt noogutab ega hakka Kiti peale karjuma ega anna talle esimest hoiatust, nagu ta tavaliselt teeks. Ükskord, kui pidime šiva** ajal oma naabri juurde külla minema, ütles Miney mulle, et nende puhul, kes on äsja kellegi kaotanud, kehtivad teistsugused reeglid. Ma mõtlen, et kaua see kestab, muidugi mitte see surnuks olemise osa, vaid see erikohtlemise osa. Kui minu isa ära sureks, kas härra Schmidt teeks ka mulle järeleandmisi?

Arvatavasti mitte. Mu isa on meditsiiniteadlane ettevõttes Abbott Laboratories. Ma ei usu, et ta on paljude Meeldivate nimekirjas, peamiselt sellepärast, et ta pole seda tüüpi inimene, kes jõuaks ühessegi nimekirja peale teaduslike. Kui aga mu ema ära sureks, paneksid inimesed seda tähele. Tema ja Miney on ses mõttes sarnased: kõik armastavad neid. Ema jääb alati toidupoe või apteegi järjekorras teiste naistega juttu rääkima. Ta teab kõigi mu klassikaaslaste ja nende vanemate nimesid ja mõnikord lisab ta isegi minu märkmikusse informatsiooni. Tema oli see, kes rääkis mulle, et Justin ja Jessica käivad – ta nägi neid kaubandus­­keskuses amelemas –, ja hiljem seda, et nad läksid lahku. See viimane infokild tuli välja siis, kui ta maniküüris käis, sest ta käib Jessica emaga sama, vägagi jutuka maniküürija juures.

Miney on minu vastand. Ta võitis eelmisel aastal mitu ülivõrdelist tiitlit: Kõike Populaarsem, Kõige Kenam, Kõige Tõenäolisemalt Edukas. Ma ei usu, et mul õnnestub mõni neist tiitlitest võita. Kuigi ma arvan, et Mineyl ja minul on üks asi ühine: ka Miney on näide sellest, et korrelatsioon ei pruugi olla põhjuslikkus. Ta on populaarne, aga ta pole mõrd. Kahjuks olen ma tema pärast hakanud kahtlema kogu geneetikas, sest meil peaks 50 protsendi ulatuses olema sama DNA.

Mu vanemad on olnud abielus kakskümmend kaks aastat ja nad armastavad teineteist endiselt. See on statistiliselt märkimisväärne.

Ema ütleb: „Vastandid tõmbuvad.”

Isa ütleb: „Mul lihtsalt metsikult vedas.”

Miney ütleb: „Ema on sisimas veidrik ja isa on sisimas normaalne ja nende jaoks see toimib.”

Ma pole nende abielu üle eriti mõtisklenud, aga mulle meel­­dib, et mu vanemad endiselt koos on. Ma ei tahaks igal teisel nädalavahetusel asju pakkida ja magada mingis võõras korteris ja pesta hambaid erinevates vannitubades. Mu ema väidab, et ma olen isaga paljudes asjades sarnane, mis annab põhjust optimismiks. Kui ta suudab emasuguse inimese ennast armastama panna – kellegi, keda üleüldiselt peetakse igatepidi ägedaks –, ja mitte ainult armastama, vaid nii väga armastama, et temaga kogu ülejäänud elu koos elada, siis ehk on ka minul lootust.

Keset tundi, kui härra Schmidt hakkab tahvlile võrrandeid kir­­jutama, tõuseb Kit püsti ja jalutab klassist välja. Mitte ainsatki selgitust. Ei mingit väljaküsimist. Ei mingit vabandust. Ta lihtsalt lahkub.

Kui uks tema selja taga kinni langeb, algab klassis sosistamine.

Justin: See oli päris kõva.

Annie: Ta peaks nagu meiega rääkima. Ta täiega nagu eirab meid.

Violet: Tema isa SURI, Annie. Ta on nagu surnud, igaveseks. Anna talle aega.

Gabriel: Mul on kõht tühi.

Annie: Mul on üks PowerBar.

Gabriel: Sa praegu sõna otseses mõttes päästsid mu elu.

Nii see käib. Vestlus keerleb mu ümber, kõik sõnad tunduvad seosetud, nagu mängiksin kinniseotud silmadega pinball’i. Kuidas on Kiti isa surm seotud sellega, et Gabrielil on kõht tühi?

„Daamid ja härrad, liigume edasi,” ütleb härra Schmidt ja plaksutab täiesti arusaamatul põhjusel kolm korda käsi – plaks-plaks-plaks. Enne kui arugi saan, tõstan ma käe. „Jah, härra Drucker?”

„Kas ma võin lahkuda?” küsin ma.

„Lahkuda? See on klassiruum, mitte söögilaud. Asume tagasi tunni juurde.”

„Ma pidasin silmas, et kas ma võin õe kabinetti minna? Mul on migreen,” ütlen ma, kuigi see on vale. Miney oleks mu üle uhke. Ta ütleb, et ma peaksin harjutama tõe mitterääkimist. Et valetamine läheb kergemaks, kui sellega rohkem tegeleda. Ma kaalun juba oige kuuldavale toomist, kuid otsustan, et sellega pingutaksin üle.

„Olgu. Mine,” ütleb härra Schmidt ning ma tõusen püsti ja lähen uksest välja, täpselt nagu Kit hetk tagasi. Ega ma siin millestki ilma jää. Ma lugesin õpiku läbi juba eelmisel suvel. Mõned küsimused, mis mul tekkisid, said vastuse paari Google’i otsinguga ja seletati detailsemalt lahti ühel Stanfordi tasuta veebi­­kursusel.

Kui olen koridori vaikusesse astunud, jõuab mu aju kehale järele ja ma saan aru, mida ma siin teen. Kuigi härra Schmidti tunnid on igavad ja täielik ajaraiskamine, järgin ma tavaliselt reegleid. Ma istun tundides. Enamasti hoian suu kinni. Kui ma ei taha keskkoolist välja lennata ja õhtukooli minna, pole mul just palju valikuid.

Ma saan aru sellest, et tulin siia Kitti otsima. Ma pean teada saama, kuhu ta läheb.

Sörgin mööda koridori ja otsustan peauksest välja minna, eiran hispaania keele õpetajat señora Rubensteini, kes hüüab mulle tugeva New Jersey aktsendiga järele: „Adónde vas, señor Drucker?”

Lasen pilguga üle paremale jääva parkimisplatsi, mis asub kooli sissepääsust umbes kahesaja meetri kaugusel. Kitti pole. Aga tema punane Corolla, mis on nagu alati pargitud vanemate õpilaste alal teise ritta kuuenda auto taha, kohale number nelikümmend kolm, on endiselt siin.

Jalutan ümber kooli jalgpalliväljaku, millel on kõrged tribüünid ja kust avaneb täitsa korralik vaade Mapleview’le. Võib-olla istub ta seal üleval, et värsket õhku hingata. Mulle ei meeldi spordi­­üritused – liiga lärmakad ja rahvarohked –, kuid mulle on alati meeldinud tribüünid, asjad, mis korrapäraselt kõrgemale tõusevad.

„Kas härra Schmidt saatis su?” küsib Kit. Ta ei ole tribüünil, kust ma teda otsisin, vaid müügiputkas. Siin müüvad õpilasomavalitsuse liikmed jalgpallivõistluste ajal tohutu juurdehindlusega hot dog’e ja limonaadi ja komme. Tuled ei põle ja ta istub räpasel põrandal, põlved vastu rinda surutud. Ma arvan, et kui ta poleks ise midagi öelnud, ei oleks ma teda märganud.

„Ei. Ma valetasin talle, ütlesin, et mul on migreen,” lausun ma ja sunnin end talle otsa vaatama. See on kergem kui tavaliselt, sest siin on pime. Kiti põsed on külmast punased. Ta silmad on rohelised. Ilmselgelt on need alati rohelised olnud, aga täna paistavad need kuidagi rohelisemad. Rohelise uus definitsioon. Roheline seostus minu jaoks kaua aega Konn Kermitiga. Ja mõnikord kevadega. Aga enam mitte. Nüüd seostub roheline Kiti silmadega. Need kaks asja on nüüd igaveseks omavahel seotud. Näiteks see, et kui ma näen number kolme, siis alati, ilma ühegi arusaadava põhjuseta, näen ma ka L-tähte.

„Ma ei tahtnud mingile popitegemise trendile alust panna,” ütleb Kit ja ma naeratan, sest kui see pole just nali, on see ometi kuidagi naljaga seotud.

„Sa pole vist tähele pannud, aga tavaliselt ma trende ei järgi,” ütlen ma ja osutan oma laiadele khakivärvi pükstele, mis Miney sõnul on moevastane kuritegu. Ta on aastaid anunud, et saaks mind poodidesse ostureisile viia, väidab, et ma võiksin palju parem välja näha, kui ma natukenegi selle nimel pingutaksin. Aga mulle ei meeldi poes käia. Tegelikult pole poes käimine see, mis mulle ei meeldi. Mulle ei meeldi see uute riiete hilisem etapp. Tunne, kui tundmatu materjal mu naha vastu puutub.

Kit vaatab mulle otsa ja siis üle mu õla kooli poole.

„Mis sa siis jälitad mind või? See ei ole õe kabinet,” ütleb ta. Ma ei oska tema hääletoonist midagi järeldada. Ma ei saa aru, kas ta on pahane. Tema hääl on kähe ja ta näoilme ei sobi kokku ühegi näoilmekaardiga, mille Miney ükskord mulle välja printis.