Читать книгу Juhiks saamine. Mida teha siis, kui kõik vaatavad sinu poole - Julie Zhuo - Страница 7

Mäletan seda kohtumist oma ülemusega, kui ta tegi mulle ettepaneku juhiks hakata.

See oli ootamatu, justnagu jookseksid mööda tavapärast rada ja leiaksid äkitselt aardekirstu. Oi kui põnev, mõtlesin ma.

Me istusime kahekesi kümnekohalises nõupidamisruumis, laua vastasnurkades. „Meie tiim kasvab,“ selgitas ülemus. „Me vajame veel üht juhti ja sina saad kõigiga läbi. Mis sa arvad?“

Ma olin kahekümne viie aastane ja töötasin idufirmas. Kõik minu teadmised juhtimisest võis kokku võtta kahe sõnaga: koosolekud ja AMETIKÕRGENDUS. Tahan öelda, et see oli ju ameti­kõrgendus, eks? Kõik teavad Harry Potteri vestlust Hagridiga, kui too teda ühel pimedal tormisel ööl külastas. See vestlus oli samasugune, ühe seiklusrikka ja rahuldustpakkuva karjääri esimene samm. Ma ei kavatsenud sellisest kutsest ära öelda.

Nii ma ütlesingi jah.

Alles hiljem, pärast ruumist väljumist, hakkasin öeldu üle täpsemalt järele mõtlema. Ma saan kõigiga läbi. Kuid juhtimine tähendab kindlasti midagi enamat kui ainult seda. Mida enamat? Kavatsesin selle välja uurida.

— ­

Mäletan esimest kohtumist oma alluvaga.

Jõudsin kohale kokkulepitud ajast viis minutit hiljem, kiirustades ja hilinemise pärast pabinas. Milline kohutav algus, mõtlesin endamisi. Ma nägin teda läbi koosolekuruumi klaasukse – sellesama ruumi, kus olin varem ülemusega kohtunud –, pilk telefonis. Veel eelmisel päeval olime mõlemad sama meeskonna kujundajad, istusime naaberboksides ja tegelesime oma ülesannetega, andes samal ajal üle vahekäigu kiiret tagasisidet kujunduse kohta. Siis teatati uudis ja nüüd olen ma tema ülemus.

Ma ei närveeri, ütlesin endale. Meil tuleb suurepärane vestlus. Millest me rääkima hakkame, polnud mul päris selge. Ma tahtsin ainult, et meie kohtumine tunduks tavapärasena, nii nagu eile ja üleeilegi. Kui talle ei meeldi tõsiasi, et ma olen tema ülemus, siis tahtsin ma vähemalt, et ta sellega lepiks.

Ma ei närveeri.

Astusin sisse. Ta tõstis pilgu telefonilt ja seda näoilmet ei unusta ma kunagi. Selles oli teismelise pahurus, keda sunniti kümneaastase nõo Pokémoni-teemalisest sünnipäevapeost osa võtma.

Ütlesin häält kontrollida püüdes: „Tere. Nii, hmm, mille kallal sa praegu töötad?“

Tema kulm läks üha enam kortsu. Ma tundsin, kuidas mu laup higiseks tõmbus ja kõrvus vasardama hakkas.

Ma polnud sellest poisist parem kujundaja. Ma polnud nutikam ega kogenum. Ainuüksi tema näoilme peletas eemale kujutluse, nagu võiks ta leppida sellega, et ma olen nüüd tema juht. Sõnum oli nii selge, nagu olnuks see kirjutatud suurelt musta veekindla markeriga:

Sul pole aimugi, mida sa teed.

Sel hetkel ma tundsin, et tal oli täiesti õigus.

—­

Tee, mis mind Facebooki kujundusmeeskonda juhtima viis, polnud kuigi tavapärane. Ma kasvasin üles algul Shanghai rahva­rohketel tänavatel ja seejärel Houstoni niiskes äärelinnas. Ma olin immigrant, kes ei teadnud midagi „Tähesõdadest“, Michael Jacksonist ega „E.T.-st“. Lapsena kuulsin vahel mainitavat Silicon Valleyt – Räniorgu –, kuid võtsin seda sõna-sõnalt, kujutledes kahe mäeaheliku vahele orgu surutud väikeste tehaste rida, kus trükitakse silikoonkiipe nagu Hershey šokolaaditahvleid. Kui minult oleks sel ajal küsitud, mida teevad disainerid, oleksin vastanud, et ilusaid riideid.

Päris alguses teadsin ma ainult kaht asja: teadsin, et mulle meeldib väga joonistada ja midagi kokku panna. Ühel jõulu­hommiku fotol ajast, mil olin kaheksane, naeratan laialt ja hoian käes kingitust, mida olin palunud kogu aasta: uut ahvi ja haiga piraadi-Lego komplekti!

Koolis, vahetundide ajal, vahetasime parima sõbra Mariega vihikuid, mis olid täidetud keerukate joonistustega. Keskkoolis avastasime HTMLi maagia, mis võimaldas joonistamis- ja koostamis­hobi ühendada täiuslikuks ajaviiteks: me hakkasime tegema veebilehti, kuhu saime oma joonistused välja panna. Minu meelest polnud kevadvaheaja veetmiseks paremat viisi, kui proovida Photoshopi viimaseid veebiõpetusi („Kuidas saavutada tõepäraseid nahatoone“) või oma veebilehte ümber kujundada, et eputada uue JavaScripti trikiga (lingid, mis hakkasid helendama, kui neist hiirega üle libistada).

Stanfordi jõudes teadsin, et tahan õppida arvutiteadust. Seepärast valisin algoritmide ja andmebaaside õppekursused, et valmistuda tööks juba küpses Microsoftis või veidras, kuid lootustandvas Google’is, kuhu olid läinud paljud mu varasemad koolikaaslased. Kuid minu teisel kooliaastal käis üle Stanfordi uus hullus. „Kujuta ette,“ lobisesime erutatult koridorides ja söögi­lauas. „On üks koht, kus sa saad vaadata pilte sellest, mis juhtus orgaanilises keemias, või saad teada ühikakaaslaste lemmik­bändid ja jätta sõprade „seintele“ salasõnumeid!“

Ma olin konksu otsas. Facebook erines kõigest, mida olin varem kasutanud. See oli nii elav, meie kolledži-minade dünaamilisem versioon, mis laienes veebimaailma ja aitas meil üksteist uuel viisil tundma õppida.

Olin küll kuulnud, et Facebooki mõtles välja paar Harvardi nohikut, kuid ma ei teadnud idufirmadest kuigi palju enne, kui valisin viimasel aastal kursuse Silicon Valley ettevõtlusest. Ja siis ma mõistsin: vau, see maailm on näljastele tobedatele unistajatele, kes saavad tänu riskikapitalistidest haldjate väikesele abile võimaluse luua oma versioon tulevikust. See on koht, kus nutikate mõtete, raudse otsusekindluse, õnneliku ajastuse ja terve hunniku toruteibi segust sünnivad uuendused.

Kui ma tahan mingis eluetapis idufirmaga proovida, miks siis mitte nüüd, kui olen noor ja mul pole midagi kaotada? Ja miks mitte sellega, mida ma iga päev kasutan ja mis mulle meeldib? Minu hea sõber Wayne Chang töötas juba pool aastat Facebookis ja rääkis sellest lakkamatult. „Tule ja proovi,“ keelitas ta. „Tule siia vähemalt praktikale ja vaata, mis ettevõte see on.“

Võtsin ta nõuannet kuulda ja läksin vestlusele. Peagi seisin grafitiga kaetud fuajees ja alustasin oma esimest päeva Facebooki ajaloo esimese inseneripraktikandina. Tol ajal oleks kogu ettevõte aiapeole ära mahtunud. Ka uudisvoogu polnud veel ja meie teenust teadsid ainult keskkooli- ja kolledžiõpilased. Hiiglasliku, 150 miljoni kasutajaga MySpace’iga võrreldes olime suhtlus­võrgustike maailmas tühised.

Aga kuigi meie ettevõte oli väike, olid meie unistused hiigelsuured. Me kirjutasime koode hiliste õhtutundideni, kõlarid Daft Punki pasundamas. Rääkisime omavahel, et ühel päeval oleme me suuremad kui MySpace ja siis – muiates, sest see kõlas nii naeru­väärsena – me ühendame lõpuks kogu maailma.

Kaks kuud pärast praktikandina alustamist otsustasin Facebooki tööle jääda. Kuna oskasin juba varasemast ajast Photoshopi kasutada, pakkus mu sõber Ruchi Sanghvi välja, et liituksin kujundajatega ja hakkaksin tegelema sellega, kuidas Facebook ekraanil välja näeb. Mida? Kas veebilehtede kujundamine on tõepoolest elukutse? mõtlesin ma. Mina löön kaasa!

Kuna tegemist oli idufirmaga, ei pidanud keegi veidraks, kui ma hakkasin uutele kasutusvõimalustele kujundusideid pakkuma. Meil kõigil oli tol ajal mitu ametit ja kõik tegelesid probleemidega kohe, kui neid märkasid, asudes pikemalt mõtlemata tööle koodiga ja siis pikslitega ning seejärel uuesti koodiga. Ja nii, pigem juhuslikult kui ettekavatsetult, sain ma uue ameti: veebi­kujundaja.

Kolm aastat hiljem, pärast saatuslikku vestlust ülemusega, muutus mu roll jälle. Kujundusmeeskonnas oli minu alustamis­ajaga võrreldes peaaegu kaks korda rohkem inimesi. Kuna olin esimestel tööaastatel läbi teinud idufirma ülikiire kasvu, arvasin, et olen muutustega harjunud. Mulle polnud võõras uute asjadega tegelemine ega raskustega kohanemine.

Ometi polnud ma valmis selleks, kui palju uus juhiroll minult nõuab. Ühelt poolt pidin juhtima tootedisainereid – ma isegi ei teadnud sellise ala olemasolust enne, kui Facebooki tööle asusin. Teiselt poolt oli inimeste juhtimine ja nende omavahelise koostöö eest vastutamine võrreldes kasutajaliideste loomise ja koodi­kirjutamisega tohutu hüpe edasi. Esimestel juhtimise kuudel ja aastatel tundus kõik uue ja ebamugavana.

Mäletan esimest tööintervjuud kandidaadiga, kes tahtis minu meeskonda tulla. Kuigi ma olin selgelt paremal positsioonil – mina esitasin küsimusi, mina otsustasin, kuidas vestlus peaks kulgema, mina valisin, kas ta lõpuks tööle võtta või mitte –, värisesid mu käed kogu kolmveerand tundi kestnud vestluse. Mis siis, kui kandidaat peab mu küsimusi rumalateks? Mis siis, kui ta näeb minus seda petist, kellena ma ennast tundsin?

Mis siis, kui ma jätan meie meeskonnast kogemata klounaadi mulje?

Mäletan esimest korda, kui pidin halva uudise edasi andma. Olime alustamas uut põnevat projekti, mille võimalusi kõik kirglikult arutasid. Kaks minu otsest alluvat olid küsinud, kas nad saaksid seda juhtida. Ma pidin kellelegi ei ütlema. Harjutasin seda vestlust kodus vannitoapeegli ees, kujutades ette kõik­võimalikke kohutavaid olukordi. Kas see oli üldse õige otsus? Kas ma olin unistuste purustaja? Kas keegi annab kohe lahkumis­avalduse?

Mäletan oma esimest esinemist rohkearvulise publiku ees. Ma tutvustasin keset pehmete patjade ja neoontulede merd Facebooki F8 konverentsil veebikujundajate tööd. Me polnud varem nii suurt avalikku üritust korraldanud, seepärast oli see väga tähtis. Ürituse-eelsetel nädalatel nokitsesin ma lõputult esitluse detailide kallal. Tahtsin kogu hingest, et see läheks hästi, kuid mind hirmutas publiku ees esinemine. Juba abivalmis kolleegide ees harjutamine oli närvesööv katsumus.

Mäletan kolme põhiemotsiooni, mis mind uue rolli sogastes vetes juhtisid: hirm, kahtlused ja kas ma olen arust ära, et niiviisi tunnen? Tundus, et kõigil teistel minu ümber läks hästi. Kõigil teistel näis see nii lihtsalt õnnestuvat.

Ma ei ole kunagi arvanud, et juhtimine on lihtne. Ma ei arva seda ka praegu.

Täna, peaaegu kümme aastat pärast selle tee algust, on minu meeskond mõne suurusjärgu võrra suurem. Me kujundame kogemust, mida tajub rohkem kui kaks miljardit inimest, kui nad nutitelefonis sinisele f-ikoonile vajutavad. Me mõtleme läbi detailid, kuidas inimesed oma mõtteid jagavad, ennast sõprade tegemistega kursis hoiavad, vestluste ja laikide kaudu suhtlevad ning koos kogukondi loovad. Kui me teeme oma tööd hästi, siis tunnevad kogu maailma inimesed – Belgiast Keeniani ja Indiast Argentinani –, et nad on üksteise lähedal.

Kui selle keskmes on hea disain, siis me järelikult mõistame inimesi ja nende vajadusi ning loome neile parimad võimalikud vahendid. Mind tõmbavad nii kujunduse kui ka juhtimise poole sarnased põhjused: mulle tundub, et teistele võimaluse andmine on väga inimlik püüdlus.

Ma pole kindlasti juhtimise ekspert. Olen õppinud peamiselt läbi kogemuse ja parimatest kavatsustest hoolimata olen teinud rohkesti vigu. Kuid elus käibki kõik niiviisi: sa proovid midagi, sa uurid välja, mis toimib ja mis mitte, sa jätad õppetunnid tuleviku tarvis meelde ja nii sa saadki paremaks. Ja siis kordad kogu protsessi järgmise asjaga.

Olen saanud palju kasu mõnest väga heast juhtimiskursusest (minu lemmik on „Otsustavad kõnelused“), kuid ka artiklitest ja raamatutest, mille ma ikka ja jälle kätte võtan (näiteks Andrew S. Grove’i „High Output Management“ ning Dale Carnegie „Kuidas võita sõpru ja mõjutada inimesi“), kuid kõige tähtsamad on siiski kolleegid. Nad on lahkelt oma tarkust jaganud ja innustanud mind paremaks saamise nimel pingutama. Mul on olnud õnn töötada koos Mark Zuckerbergi, Sheryl Sandbergi ja terve hulga teistega, kes on mulle väga palju õpetanud.

Minu teine eneseharimise taktika on blogi pidamine, millega alustasin umbes neli aastat tagasi. Minu arvates aitab igal nädalal maha istumine ja peas sagivate mõtete sortimine kõike paremini mõista.

Panin oma blogi pealkirjaks „The Year of the Looking Glass“ („Peegliaasta“), sest sarnaselt Alice’iga „ma tean, kes ma olin, kui ma täna hommikul üles tõusin, aga mulle tundub, et ma olen sellest ajast mitu korda muutunud“.1 Kujutlesin, kuidas ma kunagi kauges tulevikus neid postitusi uuesti loen ja oma teekonda meenutan. Siin olid kõik need asjad, mille nimel ma vaeva nägin. Siin on kõik see, mida ma olen õppinud.

Teised hakkasid minu postitusi lugema. Nad saatsid neid oma sõpradele ja kolleegidele. Võõrad hakkasid mulle üritustel ja konverentsidel ligi astuma, et rääkida sellest, mida ma olin kirjutanud. Nad ütlesid, et neile meeldis väga, kuidas ma probleemid osadeks lammutasin. Ühed olid äsja juhiks saanud. Teised olid juba kogenud, kuid tegelesid samasuguste kiire kasvu küsimustega. Ja kolmandad ei olnud veel juhid, kuid tahtsid teada, kas see on midagi sellist, mille poole püüelda.

„Sa peaksid raamatu kirjutama,“ soovitati mulle. See ajas mind naerma. Nad ei mõelnud seda ometi tõsiselt! Mul oli veel nii palju õppida. Võib-olla ühel ilusal päeval, minu karjääri loojangul, kui olen avastanud väga hea juhtimise tõelise saladuse, võin praksuva kamina kõrval mõnusalt tugitoolis istuda, pleed põlvedel, ja panna kirja kogu tarkuse, mille olen endasse kogunud.

Rääkisin seda oma sõbrale ja ta pööritas silmi. „Muidugi, aga selleks ajaks sa ei mäleta enam, kuidas oli alguses, kui kõik oli uus ja raske ja hullumeelne. Selleks ajaks oled sa hoopis teistsugune.“ Tema jutus oli iva. Tippjuhid ja juhtimise eksperdid on kirjutanud rohkesti juhtimisraamatuid. Juhtidele, kes tahavad tõhusamalt töötada, on arvukalt allikaid, kust lugeda viimaste organisatsiooni­uuringute ja äritrendide kohta.

Kuid suurem osa juhte ei ole tegevdirektorid ega tippjuhid. Enamasti tegelevad nad väiksemate meeskondadega ja vahel koguni kaudselt. Enamikku neist ei tutvustata Forbesi või Fortune’i lehekülgedel. Kuid nad kõik on juhid ja neil on ühine eesmärk: aidata ühel rühmal saavutada ühist eesmärki. Nad võivad olla õpetajad või koolijuhatajad, kaptenid või treenerid, haldurid või planeerijad.

Sellest mõtiskledes torkas mulle äkitselt pähe: võib-olla peaksin siiski selle raamatu kirjutama, sest see oleks teatud inimestele just praegu palju asjakohasem: uutele juhtidele, kes on vette visatud ja peavad nüüd ujuma hakkama, ülekoormatud juhtidele, kes tahaksid teada, kuidas oma otseseid alluvaid kõige paremini aidata, juhtidele, kelle meeskonnad kasvavad kiiresti, või neile, kellele juhtimine lihtsalt huvi pakub. Ma olin üks nende hulgast ja see polnudki nii ammu.

Meeskonna juhtimine on raske, sest kokkuvõttes taandub kõik inimestele ning inimesed on mitmetahulised ja keerulised olendid. Nii nagu pole olemas ühte kindlat viisi, kuidas olla inimene, nõnda pole ka ühte kindlat viisi, kuidas juhtida inimeste rühma.

Ja ometi viib maailma edasi just töö meeskonnana. Teistega koos saame luua palju suuremaid ja edasiviivamaid asju võrreldes sellega, millega üksi toime tuleksime. Teistega koos võidetakse lahingud, viiakse uuendused ellu, organisatsioonid saavutavad edu. Just nii jõutakse tähelepanuväärsete saavutusteni.

Ma olen täiesti kindel selles, et heaks juhiks saadakse aja jooksul, selleks ei sünnita. Pole tähtis, kes sa oled. Kui sa pead selle raamatu lugemist piisavalt tähtsaks, siis pead sa tähtsaks ka heaks juhiks saamist.

Kallis lugeja, ma loodan, et see raamat annab sulle igapäevatööks kasulikke näpunäiteid. Kuid veelgi rohkem loodan, et see raamat aitab sul mõista juhtimise miks-küsimusi, sest ainult siis, kui sa oled miksidele vastused leidnud, võid tõeliselt tõhusalt toime tulla sellega, kuidas. Miks juhid üldse olemas on? Miks sa pead alluvatega nelja silma all kohtuma? Miks sa peaksid tööle võtma kandidaadi A, mitte B? Miks nii paljud juhid teevad sarnaseid vigu?

Mõned kirjeldatud lood ja vaatenurgad võivad olla ainuomased minu töökohale, see tähendab tehnoidufirmale, millest sai Fortune 500 ettevõte. Võib-olla on sinul vaja vaid harva mõni uus inimene tööle võtta. Võib-olla ei ole kohtumised ja koosolekud sinu päeva mahukaim osa. Kuid siiski on juhtide igapäevatöös – tagasiside andmine, terve tööõhustiku loomine, tuleviku planeerimine – palju ühist.

Lõpuks loodan ma, et see raamat leiab koha sinu riiulil, et sa võiksid seda suvalises järjekorras lugeda ning igal ajal lehitseda ja uuesti lugeda, kui sa mingit osa oma rollist ootamatult uues valguses näed.

Kuigi ma olen veebikujundaja, ei ole see raamat sellest, kuidas teha tooteid. Sa ei leia siit sügavaid mõtisklusi teemal, kuidas jõuda parima kujunduseni või mida ma arvan sotsiaalmeediast. Ma ei taha sulle jutustada Facebooki lugu.

See on raamat sellest, kuidas inimene, kellel pole vastavat koolitust, õppis, et saada enesekindlaks juhiks. See on raamat, mida oleksin tahtnud lugeda oma esimestel juhiaastatel, kui vaevlesin kõigi nende hirmude ja kahtluste ja kas-ma-olen-hull mõtete küüsis.

See raamat tahab sulle öelda, et sinu hirmud ja kahtlused on normaalsed ning sarnaselt minuga leiad ka sina lahenduse.

Valmis? Hakkame peale.

1 Lewis Carroll, „Alice peeglitagusel maal ja mida ta seal nägi“. Tõlkinud Jaan Kross.