Читать книгу Mängu lõpp - Julio Cortázar - Страница 1

Ta oli romaani lugemist alustanud mõne päeva eest. Pakiliste asjatoimetuste sunnil jättis ta selle pooleli, uuesti avas ta raamatu rongiga tagasi maamajja sõites, lastes sündmustikul ja tegelaskujudel end pikkamisi köita. Samal õhtul, kirjutanud oma volinikule kirja ja arutanud majavalitsejaga üht maarendi küsimust, naasis ta raamatu juurde oma vaikses kabinetis, kust avanes vaade tammepargile. Mõnusasti lemmiktugitooli rüpes, seljaga ukse poole, mis häirinuks teda kui ärritav meeldetuletus, et teda võidakse tülitada, lasi ta vasakul käel ikka ja jälle rohelist sametit paitada ja hakkas viimaseid peatükke lugema. Peategelaste nimed ja kujud jäid talle ilma vaevata meelde; romaaniillusioon võttis ilma pikemata tema üle võimust. Talle valmistas peaaegu haiglast mõnu end ridahaaval ümbritsevast lahutada ja tunda samal ajal, et tema pea puhkab mugavalt sametisel seljatoel, et sigaretid on käeulatuses, et suurte akende taga tammede all keerutab õhtune tuul. Sõna sõna järel, haaratuna kangelaste nurjatust dilemmast, lastes end kaasa viia kujutelmadel, mis omandasid piirjooned ja värvid ning hakkasid elama, oli ta tunnistajaks viimasele kohtumisele mägionnis. Esmalt sisenes naine, kõheldes; peagi saabus ka armuke, näol oksakriimustus. Imeteldava hoolitsusega pühkis naine suudlustega veretilgad, ent mees tõrjus hellitused tagasi, ta ei olnud tulnud selleks, et tolles kuivanud lehtede ja vargsete teeradade kaitsvas maailmas nende salakire tseremooniaid korrata. Pistoda soojenes tema põues, kus pesitses tukslev vabadus. Kibelev dialoog voogas siugjalt üle lehekülgede ja tundus, et kõik oli ammuilma ära otsustatud. Isegi õrnustes, mis armsama keha oma embuste võrku mässisid, otsekui tahtes teda tagasi hoida ja ümber veenda, joonistus võikalt välja teine keha, mis tuli hävitada. Midagi poldud unustatud: alibid, riskid, võimalikud vead. Nüüdsest oli iga hetk ülima täpsusega arvel. Armutut ülekordamist katkestas vaid kellegi põske silitav käsi. Hakkas pimenema.

Teineteisele enam otsa vaatamata, neid ootava ülesande raudses kütkes, läksid nad onnikese uksel lahku. Naine pidi minema mööda põhja suunas kulgevat teerada. Vastassuunas viivalt rajalt vaatas mees korraks tagasi ja nägi naist lahtiste juuste lehvides jooksvat. Temagi jooksis, varjudes puutüvede ja põõsaste taha, kuni õhtuhämaruse kahvatulillas udus hakkas paistma papliallee, mis viis maja juurde. Koerad ei pidanud haukuma, ja ei haukunudki. Majavalitseja ei oleks tohtinud sel tunnil kohal olla, ja polnudki. Ta astus sammastega peasissekäigu kolmest trepiastmest üles ja sisenes majja. Läbi kõrvus huugava veretulva jõudsid temani naise sõnad: esmalt sinine saal, siis galerii, vaibaga kaetud trepp. Üleval kaks ust. Esimeses toas pole kedagi, teises pole kedagi. Elutoa uks, ja siis, pistoda käes, suurte akende helendus, rohelisest sametist tugitooli seljatugi ja pea, mis kuulub mehele, kes istub tugitoolis ja loeb romaani.