Читать книгу Mängu lõpp - Julio Cortázar - Страница 4

Laupäeva keskpäeval tuli onu Carlos koju, kaasas sipelgatapmismasin. Ta oli eelmisel päeval söögilauas öelnud, et kavatseb selle tuua, ja me õega ootasime masinat, kujutledes, et see on tohutu suur, et see on kohutav. Me teadsime väga hästi neid Banfieldi sipelgaid, musti sipelgaid, kes söövad lõpuks kõik ära, ehitavad oma pesad maa alla, keldritesse, või sinna salapärasesse kohta, kus maja maa sisse vajub, sinna peidavad nad oma augud, aga nad ei saa peita oma musta rivi, mis lehetükikesi tassides edasi- tagasi voorib, ja lehetükikesed olid aiataimede küljest, sellepärast otsustasidki ema ja onu Carlos osta masina, et sellega sipelgatele ots peale teha.

Mäletan, et mu õde nägi onu Carlost mööda Rodríguez Peña tänavat tulemas, ta nägi teda juba kaugelt jaamast võetud troskas tulemas, ja jooksis kõrvaltänava- poolsest uksest tuppa, karjudes, et onu Carlos tuleb masinaga. Mina olin ligustriheki juures, mille taga oli Lila aed, ja rääkisin üle võrkaia Lilaga, jutustades talle, et õhtul pidime masinat proovima, ja Lila kuulas mind mitte just eriti suure huviga, sest tüdrukuid ei huvita masinad ega sipelgad, tema tähelepanu äratas vaid see, et masinast tuleb suitsu välja ja see tapab majas kõik sipelgad ära.

Õe häält kuuldes ütlesin Lilale, et pean aitama masinat majja tuua, ja pistsin Istuva Sõnni sõjahüüuga mööda kõrvaltänavat jooksu, joostes teatud viisil, mille ma hiljuti olin leiutanud, see tähendab ilma põlvi kõverdamata, nagu palli togides. See ei väsitanud eriti ja oli justkui lendamine, kuigi mitte kunagi selline nagu lendamise unenäos, mida ma sel ajal tihtipeale nägin ja kus mu jalad maast lahti tõusid ja ma kõigest vöökohta liigutades maapinnast kahekümne sentimeetri kõrgusel lendasin, see oli nii ilus, et sellest ei oskagi rääkida, lendasin mööda pikki tänavaid, vahel natuke kõrgemale tõustes ja siis jälle maapinna piiril, tundes täiesti selgelt, et olen ärkvel, ainult et selles unes ma olingi alati ärkvel ja lendasin päriselt, varem olin seda unes näinud, aga nüüd oli kõik päriselt, ja kui ma ärkasin, siis oleksin nagu maha kukkunud, nii kurb oli käia või joosta ja oma keharaskusega igal hüppel ikka tagasi alla kukkuda. Ainus, mis natuke lendamist meenutas, oli see minu leiutatud jooksustiil, Keds Championi tennistes oli see väheke unenäo moodi, aga muidugi pole neid asju võimalik võrrelda.

Ema ja vanaema olid juba uksel ja rääkisid onu Carlose ja voorimehega. Lähenesin aeglaselt, sest vahel meeldis mulle end oodata lasta, ja me õega vaatasime jõupaberisse mässitud ja hulga sisalnööriga kinni seotud pakki, mida voorimees ja onu Carlos kõnnitee äärde tõstsid. Esiteks mõtlesin, et see on üks masinaosa, aga kohe nägin, et see ongi terve masin, ja see tundus mulle nii väike, et mu tuju läks nulli. Masinat sisse tassides muutusin rõõmsamaks, sest onu Carlost aidates sain ma aru, et masin on väga raske, ja see andis mulle lootuse tagasi. Mina ise võtsin masina ümbert nöörid ja paberi, sest ema ja onu Carlos pidid avama ühe väikese paki, milles oli mürgipurk, ja kohe alustuseks teatasid nad meile, et seda ei tohi puutuda ja et nii mõnigi oli purgi katsumise tõttu piinarikkalt surnud. Minu õde läks eemale nurka, sest oli kõige selle vastu huvi kaotanud ja ta natuke kartis ka, aga mina vaatasin ema ja me naersime, kogu see jutt oli minu õe pärast, minul lasevad nad masinaga toimetada, koos mürgiga ja puha.

Masin polnud just ilus, tähendab, see ei olnud selline tõeline masin, millel oleks vähemasti üks pöörlev ratas või vilegi, millest paiskub välja aurujuga. See oli nagu väike must raudahi kolme kõvera jalaga, üks uks oli tule süütamiseks, teine mürgi jaoks, ja ülevalt tuli välja painduv metallvoolik (nagu uss), mille külge tuli kinnitada teine, otsakuga kummivoolik. Lõunasöögi ajal luges ema meile kasutusjuhendi ette ja iga kord kui mürgist juttu oli, vaatasime kõik minu õe poole, ja vanaema ütles talle uuesti, et Floreses olid kolm last pärast purgi katsumist ära surnud. Me olime juba näinud pealuud kaanel ja onu Carlos otsis välja ühe vana lusika ja ütles, et see on mürgi jaoks, ja et masinaga seotud asju hakkavad nad hoidma tööriistakuuris ülemisel riiulil. Väljas oli palav, sest oli jaanuari algus, ja arbuus oli jääkülm, mustade seemnetega, mis meenutasid mulle sipelgaid.

Pärast siestat, mis seekord venis pikale, sest mu õde luges lasteajakirja Billiken ja mina sorteerisin kinnises siseõues oma postmarke, läksime aeda ja onu Carlos pani masina võrkkiikede juurde, kuhu ühtelugu tekkisid sipelgapesad. Vanaema pani masina kütmiseks valmis hõõguvad söed ja mina segasin müürsepakelluga vanas puukausis kokku toreda savimöksi. Ema ja õde istusid õlgtoolidele ja vaatasid pealt, ja Lila piilus ligustriheki vahelt, kuni kutsusime teda enda juurde ja ta ütles, et ema ei luba, aga et ta vaatab sealtsamast. Aia teises otsas olid juba välja ilmunud Negri plikad, kes olid õige tüütud tegelased ja sellepärast me ei suhelnudki. Neid kutsuti Chola, Ela ja Cufina, vaesekesed. Nad olid head, aga tobukesed, nendega polnud võimalik mängida. Vanaemal oli neist kahju, aga ema ei kutsunud neid kunagi meile, sest nad hakkasid mu õe ja minuga tüli norima. Kõik kolm tahtsid muudkui käsutada, aga nad ei osanud ei keksu, nipsumängu, pätti ja võmmi ega laevade pommitamist, nad ei osanudki muud teha kui lollakalt naerda ja ajada igasugu asju suust välja, mis minu arust kedagi ei huvitanud. Nende isa oli volinik ja neil olid Orpingtoni kanad. Meie kasvatasime Rhode Islandi kanu, sest need munevad paremini.

Masin tundus olevat suurem, sest torkas oma musta värviga keset aia ja viljapuude rohelust silma. Onu Carlos täitis masina sütega ja kuni see soojenes, valis välja sipelgapesa ja suskas voolikuotsa sinna sisse; mina panin ümberringi savi ja tampisin seda natuke, aga mitte liiga tugevalt, et käigud kokku ei variseks, nagu juhises kirjas oli. Siis avas onu ukse, kust tuli mürk sisse panna ja tõi purgi ning lusika. Mürk oli imekena lillat värvi, seda tuli panna suur lusikatäis ja uks kohe sulgeda. Vaevalt olime mürgi lisanud, kui kuuldus justkui turtsatus ja masin hakkas tööle. See oli vahva, otsaku ümbert ajas välja valget suitsu ja sinna tuli lisada savi ja seda kätega tasandada. „Las kõngevad,” ütles mu onu, kes oli masina töötamisega väga rahul, ja mina seisin küünarnukkideni saviste kätega tema kõrval, ja oli kohe näha, et see on meeste töö.

„Kui kaua iga sipelgapesa suitsutama peab?” küsis ema.

„Vähemalt pool tundi,” ütles onu Carlos. „Mõnel on väga pikad käigud, pikemad kui võiks arvata.”

Mina sain aru, et ta mõtles kahte või kolme meetrit, sest majas oli nii palju sipelgakäike, et need ei saanud liiga pikad olla. Aga just sel hetkel kuulsime, kuidas Cufina hakkas kisama, ja tal on selline hääl, mis kostub vaksalini välja, ja kogu Negride pere tuli aeda, teatades, et ühest salatipeenrast tõuseb suitsu. Algul ei tahtnud ma seda uskuda, aga see oli tõsi, sest samal hetkel teatas Lila ligustriheki juurest, et ka tema aias tuli ühe virsikupuu kõrvalt suitsu, ja onu Carlos jäi mõttesse ja läks siis Negride võrkaia juurde ja palus Cholat, kes polnud selline laiskvorst nagu teised, et ta paneks savi sinna, kust suitsu tuli, ja mina hüppasin Lila aeda ja katsin sipelgapesa ava kinni. Nüüd tuli suitsu mujalt: kanalast, valge värava tagant ja maja külgseina äärest. Ema ja õde aitasid savi panna, jube oli mõelda, et maa all on nii palju suitsu, mis otsib väljapääsu, ja selles suitsus kannatavad ja väänlevad sipelgad nagu nood kolm Florese last.

Töötasime hilisõhtuni ja mu õde saadeti järele pärima, kas teiste naabrite aias tuli suitsu. Kui oli juba peaaegu pimedaks läinud, jäi masin seisma, ja voolikut sipelgapesast välja tõmmates kaevasin natuke kelluga ja kogu koobas oli täis surnud sipelgaid, see oli lillat värvi, ja lõhnas väävli järele. Viskasin savi peale nagu matustel ja arvestasin, et vähemalt viis tuhat sipelgat pidi surnud olema. Kõik olid juba tuppa läinud, sest oli aeg pesta ja laud katta, aga meie onu Carlosega jäime veel masinat üle vaatama ja ära panema. Küsisin, kas ma võin asjad tööriistakuuri viia ja onu lubas mul seda teha. Igaks juhuks loputasin pärast purgi ja lusika katsumist käsi, kuigi me olime lusikat varem puhastanud.

Järgmine päev oli pühapäev ja tädi Rosa tuli koos oma lastega külla, ja me mängisime päev läbi pätti ja võmmi, koos mu õe ja Lilaga, kelle ema oli meile mängima lubanud. Õhtul küsis tädi Rosa emalt, kas mu tädipoeg Hugo võib kogu nädalaks Banfieldi jääda, sest ta oli pärast rinnakelmepõletikku nõrk ja vajas päikest. Ema oli nõus ja me kõik olime rahul. Hugole tehti minu tuppa ase ja esmaspäeval tõi teenijanna tema nädala riided. Me pesime koos ja Hugo teadis rohkem lugusid kui mina, aga ta ei hüpanud nii kaugele. Oli näha, et ta elas Buenos Aireses, riietega toodi kaks Salgari raamatut ja üks raamat botaanikast, sest ta pidi põhikooli astumiseks valmistuma. Raamatu vahel oli paabulinnusulg, nägin sellist esimest korda, ja Hugo kasutas seda järjehoidjana. See oli roheline, lillakassinise silmaga ja üleni kullasäbruline. Mu õde palus seda endale, aga Hugo ei andnud, sest see oli tema ema kingitud. Ta ei lubanud õel seda isegi mitte puutuda, aga minul küll, sest mind ta usaldas ja mina oskasin seda ilusasti hoida.

Esimestel päevadel ei pannud me masinat käima, sest onu Carlos oli kontoris tööl, kuigi ma ütlesin emale, et kui ta tahab, võin ma ise masina tööle panna. Ema ütles, et ootame parem laupäevani, pealegi polnud sel nädalal kuigi palju noori taimi ja sipelgaid oli ka vähem näha.

„Neid on umbes viis tuhat vähem,” teatasin ma ja ema naeris, aga ta oli minuga päri. Parem ongi, et ta ei luba mul masinat käima panna, siis ei topi Hugo oma nina vahele, sest ta oli selline targutaja, kes pidi alati uksi lahti tegema ja sisse vaatama. Iseäranis ei tahtnud ma, et ta mind mürgi panemisel aitaks.

Siesta ajal saadeti meid puhkama, et me päikesepistet ei saaks. Minu õde käis meil pidevalt sabas sellest ajast peale, kui Hugo minuga mängis, ja alati tahtis ta Hugoga paaris mängida. Nipsumängus võitsin mina neid mõlemaid, aga bilboquet’s oli Hugo väga osav ja võitis mind. Õde kiitis teda kogu aeg ja ma sain aru, et ta tahtis teda endale peigmeheks, seda tulnuks emale öelda, las annab talle mõne litaka, ainult et ma ei osanud seda kuidagi öelda, pealegi ei teinud nad midagi halba. Hugo naeris tema üle, aga tegi seda selja taga, ja mina oleksin tahtnud teda nendel hetkedel kallistada, aga see oli alati siis, kui me parajasti mängisime ja tuli võita või kaotada, mitte kallistada.

Siesta kestis kahest viieni ja see oli parim aeg olla niisama ja teha seda, mida tahad. Me vaatasime Hugoga postmarke ja ma andsin talle need, mida mul mitu tükki oli, õpetasin teda neid riikide järgi sorteerima, ja tema kavatses järgmisel aastal muretseda endale samasuguse kogu, aga üksnes Ameerika markidega. Sellisel juhul ei saa ta omale Kameruni marke, mis on loomadega, aga tema arvates olid kogud sedasi kaalukamad. Mu õde oli temaga nõus, aga ise ta ei osanud öelda sedagi, kas mark on õiget- või valepidi, ta tahtis lihtsalt mulle vastu vaielda. See-eest Lila, kes tuli kolme paiku, üle ligustriheki hüpates, oli minu poolt ja talle meeldisid Euroopa margid. Ükskord andsin Lilale ümbriku igasuguste erinevate markidega, ja ta tuletas mulle seda tihti meelde ja ütles, et isa pidi aitama tal marke koguda, aga tema ema arvates polnud see tüdrukute jaoks ja et markidel on mikroobid, ja ümbrik oli sahtlisse ära pandud.

Et teised majas lärmi pärast pahaseks ei saaks, läksime Lila tulles aeda ja heitsime viljapuude alla pikali. Negri plikad olid ka oma aias ja ma teadsin, et kõik kolm on Hugo järele hullud, ja nad rääkisid kõva häälega ja kogu aeg läbi nina, ja eriti Cufina muudkui küsis: „Aga kus on õmbluskarp niitidega?” ja Ela vastas midagi, siis nad tülitsesid, aga meelega, et tähelepanu äratada, hea seegi, et meie poolel oli ligustrihekk tihe ja näha polnud palju. Me Lilaga pidime neid kuuldes naeru kätte ära surema ja Hugo pigistas nina kinni ja ütles: „Aga kus on matenõu?”. Siis ütles Chola, kes on neist vanim: „Vaadake tüdrukud, kui palju matse siin tänavu on”, ja meie toppisime rohtu suhu, et mitte kõva häälega naerda, sest eriti hea oli jätta neile mingi lootus ja mitte lõpuni lollitada, nii et kui nad meid pärast kulli mängimas kuulsid, läksid nad veel vihasemaks ja hakkasid lõpuks omavahel kaklema, kuni nende tädi välja tuli, neid sakutas ja kõik kolm nuttes tuppa läksid.

Mulle meeldis mängudes Lilaga paaris olla, sest oma õega-vennaga pole huvitav, kui on teisigi, ja mu õde tahtis kohe Hugoga paaris olla. Lila ja mina võitsime neid kuulimängus, aga Hugole meeldis rohkem pätt ja võmm ja peitus, alati pidime me teda kuulama ja seda mängima, aga see oli ka hirmus äge, ainult et me ei tohtinud karjuda, ja niiviisi ilma karjumata ei ole mäng päris see. Peituses pidin peaaegu alati mina lugema, ma ei tea, miks mind kogu aeg ära peteti, muudkui mina prii ja mina prii. Kell viis tuli vanaema ja riidles meiega, sest olime higised ja liiga palju päikest saanud, aga me ajasime ta naerma ja musitasime teda, isegi Hugo ja Lila, kes ei olnud meie perest. Panin neil päevil tähele, et vanaema käis alatasa tööriistakuuri vaatamas, ja taipasin, et ta kartis, et me käime masina asjades sorimas. Aga kellelegi ei oleks selline lollus pähegi tulnud, arvestades kolme Florese last ja veel keretäit, mille me oleksime saanud.

Mõnikord meeldis mulle omaette olla, ja siis ei tahtnud ma isegi Lilat enda juurde. Eriti õhtu poole, natuke enne seda, kui vanaema oma valges kitlis aeda kastma tuli. Sel tunnil polnud maapind enam nii kuum, aga kuslapuud lõhnasid tugevalt ja samuti tomatipeenrad, kus olid veerennid ja teistsugused putukad kui mujal. Mulle meeldis kõhuli heita ja maad nuusutada, seda enda all tunda, sooja ja suve lõhnaga, mis oli nii eriline. Ma mõtlesin paljudele asjadele, aga eriti sipelgatele, nüüd kus ma olin näinud, mida sipelgapesad endast kujutavad, jäin mõtlema neile käikudele, mis igalt poolt läbi läksid ja mida keegi ei näinud. Nagu mu jalgade veresooned, mis olid naha all peaaegu märkamatud, aga täis sipelgaid ja mõistatusi, mis edasi-tagasi siblisid. Kui süüa natuke mürki, juhtub sama, mis masina suitsuga, mürk liigub mööda keha veresooni samamoodi nagu suits maa all, siin ei olnud suurt vahet.

Mõne aja pärast tüdinesin üksinda olemisest ja tomatimutukate uurimisest. Läksin valge värava juurde, võtsin hoogu ja sööstsin paigalt nagu Buffalo Bill ja salatipeenra juurde jõudes hüppasin sellest puhtalt üle ja isegi ei puutunud muruäärt. Lasime Hugoga õhupüssist märki, või mängisime võrkkiikedes, kui mu õde või vahel Lilagi tulid vannist ja astusid puhastes riietes võrkkiikede juurde. Ka meie Hugoga läksime pesema, ja pärast läksime välja kõnniteele, või siis mängis mu õde elutoas klaverit ja meie istusime rinnatise juures ja vaatasime, kuidas inimesed töölt tulid, kuni saabus onu Carlos ja me kõik läksime talle vastu ja ühtaegu vaatama, kas ta tõi ehk mõne paki ussikomme või Billikeni. Just ühel neist kordadest komistas Lila värava juurde joostes kiviplaadi taha ja kukkus põlve katki. Vaene Lila, ta ei tahtnud nutta, aga tal voolasid pisarad ja mina mõtlesin emale, kes oli nii range ja käsiks tal vapper olla ja muud säärast, kui ta teda haiget saanuna näeks. Tegime Hugoga kätest puki ja viisime ta valge värava juurde, samal ajal kui mu õde läks salaja puhastuslappi ja alkoholi tooma. Hugo mängis tähtsat meest ja tahtis Lilat tohterdada, samuti mu õde, selleks et Hugoga olla, aga mina lükkasin nad eemale ja ütlesin Lilale, et ta ainult sekundi kannataks, ja et kui ta tahab, võib ta silmad kinni pigistada. Aga tema ei tahtnud ja samal ajal kui mina alkoholiga põlve puhastasin, vaatas tema Hugole otsa nagu tahaks näidata, kui vapper ta on. Puhusin kõvasti tema haavale, mis sai kenasti sidemega seotud ja ei valutanud enam.

„Parem kui sa kähku koju lähed,” ütles mu õde, „muidu saab su ema kurjaks”.

Kui Lila oli ära läinud, hakkas mul Hugo ja õega igav, sest nad rääkisid ansamblitest, ja Hugo oli näinud kinos De Carot ja vilistas tangosid, et mu õde neid klaveril mängiks. Läksin oma tuppa, et postmargialbumit vaadata ja mõtlesin kogu aeg, et Lila ema hakkab temaga riidlema, et võib-olla ta nutab või läheb haav põletikku, nagu tihti juhtub. Uskumatu, kui vapralt oli Lila alkoholi talunud, ja kuidas ta Hugot vaatas, ilma et oleks nutnud või pilku langetanud.

Lambiga laual oli Hugo botaanikaraamat, mille vahelt paistis paabulinnusule roots. Kuna ta lubas mul seda vaadata, võtsin selle ettevaatlikult välja ja astusin lambile lähemale, et seda paremini näha. Minu arust polnud ilusamat sulge olemas. See meenutas porilompides tekkivaid laike, aga neid ei saanud võrrelda, see oli palju ilusam, briljantroheline nagu need aprikoosipuudel elavad põrnikad, kellel on kaks pikka tundlat, kummagi otsas karvane pallike. Kõige laiema ja kõige rohelisema osa keskel laiutas sinakaslilla silm, üleni kullasäbruline, midagi ennenägematut. Sain korraga aru, miks paabulindu peetakse uhkeks linnuks, ja mida kauem ma seda vaatasin, seda veidramaid asju mõtlesin, nagu romaanides, ja lõpuks pidin ma sule ära panema, sest muidu oleksin selle Hugolt ära varastanud, ja seda küll ei tohtinud teha. Võib-olla mõtles Lila meie peale, üksinda oma kodus (mis oli pime ja rangete vanematega), samal ajal kui mina end sule ja postmarkidega lõbustasin. Parem panen kõik ära ja mõtlen vaese vapra Lila peale.

Öösel ei jäänud ma millegipärast kuidagi magama. Ma ei saanud lahti mõttest, et Lila tunneb end halvasti ja on palavikus. Oleksin tahtnud paluda ema, et ta läheks ja küsiks tema emalt, aga see polnud võimalik, esiteks Hugo pärast, kes oleks naerma hakanud, ja teiseks oleks ema vihastanud, kuuldes katkisest põlvest, ja et me talle polnud rääkinud. Ma proovisin korduvalt magama jääda, aga ei saanud, ja mõtlesin lõpuks, et kõige parem on minna hommikul Lilat vaatama, või hüüda teda ligustriheki juurest. Lõpuks jäin magama, mõeldes Lilale ja Buffalo Billile ja samuti sipelgamasinale, aga peamiselt Lilale.

Järgmisel päeval olin esimesena üleval ja läksin oma aeda, mis oli sinivihmade lähedal. Minu aiaks oli peenar, mis oli ainult minu oma, vanaema oli selle mulle andnud, et teeksin sellega, mida ise tahan. Korra istutasin paelrohtu, siis bataati, aga nüüd meeldisid mulle lilled ja eriti mu jasmiingardeenia, kuna ta on kõige tugevama lõhnaga, eriti öösel, ja ema ütles alati, et minu jasmiin on maja kõige ilusam. Kaevasin kühvliga aeglaselt ümber jasmiini, mis oli parim asi, mis mul oli, ja tõmbasin ta lõpuks mullaste juurtega välja. Nõndaviisi läksin Lilat kutsuma, kes oli samuti ärkvel ja tema põlv oli peaaegu korras.

„Kas Hugo läheb homme ära?” küsis ta minult, ja ma vastasin, et läheb küll, sest ta peab Buenos Aireses kooli minekuks õppima. Ütlesin Lilale, et tõin talle midagi, ja tema küsis, mis see on, ja siis näitasin talle ligustri vahelt oma jasmiini ja ütlesin, et kingin selle talle ja kui ta tahab, võin aidata tal omaenda aeda teha. Lila ütles, et jasmiin on väga ilus, ja küsis emalt luba, ja mina hüppasin üle ligustriheki, et aidata seda maha istutada. Valisime välja väikese peenra, kust tõmbasime üles mõned poolkuivanud krüsanteemid, ja mina hakkasin mulda kühveldama, et peenrale teist kuju anda, ja seejärel ütles Lila, kuhu ta tahtis jasmiini panna, see oli päris keskele. Mina istutasin taime, kastsime seda kastekannust ja aed sai väga kena. Nüüd tuli kaunistuseks leida natuke muru, aga sellega polnud kiiret. Lila oli väga rahul ja põlv ei valutanud tal üldse. Ta tahtis kohe Hugole ja mu õele peenart näidata, ja mina läksin neid otsima just siis, kui ema kutsus mind piimakohvi jooma. Negri plikad jagelesid aias, ja Cufina vingus nagu alati. Ma ei tea, kuidas nad said nii ilusal hommikul tülitseda.

Laupäeva õhtupoolikul pidi Hugo tagasi Buenos Airesesse sõitma, ja minul oli kokkuvõttes hea meel, sest onu Carlos ei tahtnud sel päeval masinat tööle panna ja jättis selle pühapäevaks. Ongi parem, kui seda teeme ainult tema ja mina, muidu läheb veel midagi viltu ja Hugo saab mürgituse või midagi. Sel õhtul igatsesin teda natuke taga, sest olin juba harjunud temaga tuba jagama ja ta teadis peast nii palju jutte ja põnevaid asju. Mu õega oli veel hullem, ta käis majas ringi nagu kuutõbine ja kui ema küsis, mis tal viga on, ütles ta, et ei midagi, endal selline nägu ees, et ema jäi teda vaatama ja läks siis minema, öeldes, et mõned peavad ennast vanemaks kui nad on ja ise ei oska veel õieti nuusatagi. Minu meelest käitus mu õde nagu lollpea, eriti kui ma nägin, kuidas ta kirjutas siseõues tahvlile värvilise kriidiga Hugo nime, kustutas selle ja kirjutas uuesti, teist värvi kriidi ja teistsuguste tähtedega, mind silmanurgast piiludes, ja siis joonistas ta südame koos noolega, ja mina läksin minema, sest muidu oleksin talle vastu kõrvu andnud või emale ütlema läinud. Seda halvem, et Lila oli sel õhtul varakult koju läinud, öeldes, et ema ei lubanud tal kukkumise pärast kauemaks jääda. Hugo ütles talle, et kell viis tullakse talle Buenos Airesest järele, et ta võiks niikauaks sinna jääda, aga Lila ütles, et ta ei saa, ja jooksis hüvasti jätmata minema. Sellepärast pidi Hugo, kui talle järele tuldi, minema Lilale ja tema emale head aega ütlema, ja siis jättis ta meiega hüvasti ja lahkus rahulolevalt, lubades järgmisel nädalavahetusel jälle tulla. Sel ööl tundsin end oma toas natuke üksildasena, aga samas oli hea teada, et kõik oli jälle minu oma ja ma võisin tule kustutada millal ise tahtsin.

Pühapäeval kuulsin ärgates, et ema räägib üle aia härra Negriga. Astusin juurde, et tere hommikust öelda, ja härra Negri rääkis emale, et salatipeenral, kust oli masina katsetamise ajal suitsu tulnud, olid kõik salatitaimed närtsinud. Ema ütles, et see on väga kummaline, sest masina juhendis on kirjas, et suits pole taimedele kahjulik, ja härra Negri ütles talle, et ei tasu juhendeid usaldada, sama lugu on ravimitega, mis tutvustuse järgi peaks kõikidest haigustest terveks ravima, aga pärast võib hoopis mulla all lõpetada. Ema ütles, et võib-olla oli keegi tüdrukutest kogemata peenrale seebivett visanud (aga mina sain aru, et ema tahtis öelda meelega, napakad ja tülinorijad nagu nad olid) ja siis ütles härra Negri, et uurib järele, aga kui masin tõesti peaks taimi tapma, ei tasu sellega jännata. Ema ütles talle, et ei saa võrrelda mingeid salatinirusid ja kahju, mida sipelgad aias tekitavad, ja et õhtul paneme masina tööle, ja kui nad suitsu näevad, andku teada, me tuleme ja katame augud kinni ja nemad ei pea vaeva nägema. Vanaema kutsus mind kohvi jooma ja ma ei tea, mida nad veel rääkisid, aga mina olin elevil mõttest, et hakkame jälle sipelgatega võitlema, ja veetsin hommiku Rafflesit lugedes, kuigi see ei meeldinud mulle nii väga nagu Buffalo Bill ja teised romaanid.

Mu õe hullus oli üle läinud ja ta käis lauldes mööda maja ringi ja ühel hetkel tuli tal tuju värvipliiatsitega joonistada ja ta tuli sinna, kus mina olin, ja enne kui ma arugi sain, oli ta juba ninapidi minu tegemiste juures, ja juhuslikult olin ma just kirjutanud oma nime, sest mulle meeldis seda igale poole kirjutada, ja Lila nime, mille ma puhtast juhusest olin enda nime kõrvale kirjutanud. Ma panin raamatu kinni, aga tema oli juba jõudnud lugeda ja hakkas laginal naerma, ja vaatas mind kuidagi haletsedes, ja mina kargasin talle kallale, aga tema kukkus karjuma ja ma kuulsin ema samme ning läksin maruvihaselt aeda. Lõunasöögi ajal vaatas õde mind kogu aeg pilkavalt ja ma oleks hea meelega talle laua all jalaga äsanud, aga ta võis kisama pista ja õhtupoolikul pidime masina käivitama, nii et hoidsin end tagasi ega öelnud midagi. Siesta ajal ronisin paju otsa lugema ja mõtlema, ja kui onu Carlos kell pool viis tõusis, tegime matet ja pärast seda seadsime masina valmis, ja mina tegin kaks kausitäit savi. Naised olid toas ja oli palav, eriti masina juures, kus olid söed, aga selle vastu aitab hästi mate, kui seda juua mõrult ja hästi kuumalt.

Olime välja valinud aia tagaosa kanala lähedal, sest näis, et sipelgad olid sinna pakku läinud ja hävitasid noori taimi. Niipea kui olime vooliku kõige suuremasse sipelgapesasse pistnud, hakkas igalt poolt suitsu välja ajama, isegi kanala põrandakivide vahelt tuli suitsu. Mina käisin ringi ja katsin auke kinni, mulle meeldis savi peale visata ja seda kätega kinni tampida, kuni suitsu enam ei tulnud. Onu Carlos läks Negride aia juurde ja küsis Cholalt, kes oli neist kõige vähem tobu, kas nende aias ei tule suitsu, ja Cufina läks ähmi täis ja uuris kogu aia läbi, sest nad tundsid onu Carlose vastu suurt austust, aga nende poolel suitsu ei tulnud. See-eest kuulsin, et Lila hüüab mind, ja jooksin ligustriheki juurde ja nägin teda oranžimummulises kleidis, mis mulle kõige rohkem meeldis, ja sidemes põlvega. Ta hüüdis mulle, et tema aias tuli suitsu, tema oma peenrast, ja mina hüppasin juba üle aia, savikauss käes, samal ajal ütles Lila murelikult, et kui ta oma aeda vaatama läks, oli ta kuulnud meid Negri omadega rääkimas, ja siis hakkas tulema suitsu just sealt kõrvalt, kuhu me jasmiini olime istutanud. Mina põlvitasin ja viskasin kõigest jõust savi peale. Mürk oli nii lähedal, ja see oli hiljuti ümberistutatud jasmiinile väga ohtlik, kuigi juhendis öeldi, et ei ole. Kaalusin, kas ma saaksin sipelgate käigu mõni meeter enne peenart läbi lõigata, aga kõigepealt viskasin savi peale ja katsin ava nii hästi kui sain. Lila istus raamatuga puu varjus ja vaatas, kuidas ma tegutsen. Mulle meeldis, et ta mind vaatas, ja ma panin nii palju savi, et sealt ei saanud küll rohkem suitsu välja tulla. Siis läksin tema juurde ja küsisin, kust ma saaksin labida, et käik enne läbi lõigata, kui selle kaudu kogu mürk jasmiinini jõuab. Lila tõusis ja läks labidat tooma, ja kuna tal läks aega, vaatasin raamatut, mis oli piltidega juturaamat, ja ma jahmusin, kui nägin, et ka Lilal oli imekena paabulinnusulg raamatu vahel, ja et ta ei olnud mulle sellest kunagi rääkinud. Onu Carlos kutsus mind, et ma veel auke kinni kataksin, aga mina jäin vaatama sulge, mis ei võinud Hugo oma olla, aga see oli nii sarnane, et tundus kuuluvat samale paabulinnule, see oli roheline lillakassinise silmaga ja kuldsete tähnidega. Kui Lila labidaga tuli, küsisin temalt, kust ta oli sule saanud, ja tahtsin talle öelda, et Hugol on samasugune. Mulle ei jõudnud hästi kohale, mida ta mulle ütles, kui ta punastades vastas, et Hugo oli selle talle hüvastijätul kinkinud.

„Ta ütles, et kodus on tal neid palju,” lisas ta justkui vabanduseks, aga ei vaadanud mulle otsa, ja onu Carlos hüüdis mind teiselt poolt ligustrihekki kõvemini ja mina viskasin maha labida, mille Lila mulle oli andnud ja läksin võrkaia juurde, kuigi Lila kutsus mind ja ütles, et tema aiast tuleb jälle suitsu. Ma hüppasin üle aia ja vaatasin ligustriheki vahelt Lilat, kes nuttis, käes raamat ja selle vahel vaevu välja paistev sulg, ja ma nägin, et nüüd tuli suitsu päris jasmiini juurest, kogu mürk oli juurtega segunemas. Ma läksin masina juurde, kasutades ära, et onu Carlos rääkis taas Negri omadega, avasin mürgipurgi ja viskasin kaks, kolm kuhjaga lusikatäit masinasse ja panin selle ukse kinni; nii tungib mürk hästi sipelgapesadesse ja tapab kõik sipelgad ära ega jäta aias ühtainustki sipelgat ellu.