Читать книгу Mängu lõpp - Julio Cortázar - Страница 2

Külm teeb ikka elu keeruliseks, suvel on maailm nii lähedal, nii ihu ligi, nüüd aga ootab naine teda kell pool seitse poes, et valida välja üks pulmakink, on juba hilja ja ta mõistab, et väljas on jahe, tuleb selga panna sinine kampsun või midagi, mis sobiks halli ülikonnaga, sügis on üks igavene kampsunite selga toppimine ja äravõtmine, endassetõmbumine, kaugenemine. Tujutult tangoviisi vilistades eemaldub ta lahtise akna juurest, otsib kapist kampsuni ja hakkab seda peegli ees selga panema. See pole kerge – ehk on süüdi särk, mis villase kampsuni külge jääb –, igatahes on tal raske käsivart läbi ajada, see pääseb vähehaaval edasi, kuni lõpuks vaatab üks sõrm sinisest villasest varrukast välja, aga hämaras näib sõrm kuidagi kipras ja konksus ning tipnevat musta küünega. Ühe ropsuga rebib ta end varrukast lahti ja vaatab kätt, nagu poleks see tema oma, aga nüüd kus see on kampsunist väljas, on näha, et see on ikka tema vana käsi, ja ta laseb selle lõdvalt rippu ning leiab, et parem on toppida teine käsi teise varrukasse, äkki on nii lihtsam. Kuigi paistab et mitte, sest vaevalt on kampsunivill uuesti särgiriidega kokku puutunud, kui harjumatus teisest varrukast alustada muudab toimingu veelgi raskemaks, ja ehkki ta on uuesti vilistama hakanud, et mõtteid mujale viia, tunneb ta, kuidas käsi edeneb hädavaevu ja et tal ei õnnestu seda ilma mõnd lisanõksu appi võtmata iial väljapääsuni juhtida. Parem kõik ühekorraga: painutada pea kampsuni kaelaavaga kohakuti, samas pista vaba käsi teise varrukasse ja ajada see sirgu, üksiti mõlemat kätt ja kaela edasi lükates. Sinises hämus, millesse mässituna ta end järsku leiab, tundub absurdne vilistamist jätkata; tema näol hakkab justkui palav, kuigi osa peast peaks juba väljas olema, ent otsmik ja terve nägu on endiselt kaetud ja käed on vaevalt poolde varrukasse jõudnud, kuidas ta ka ei sikutaks, mitte midagi ei tule välja ning nüüd torkab talle pähe, et võib-olla oli ta eksinud selles iroonilises ärritushoos, millega ta oli oma asjatoimetust jätkanud, ja oli rumalal kombel pannud pea hoopis ühte varrukasse ja käe kampsuni kaelusesse. Sellisel juhul peaks tema käsi hõlpsasti väljuma, aga ehkki ta kogu jõust tirib, ei saa ta kumbagi kätt edasi, ometigi tundub see-eest pea olevat läbi murdmas, sest sinine vill, mis nüüd ärritava jõuga vastu tema nina ja suud surub, lämmatab teda enam, kui ta oleks osanud ette kujutada, sundides teda sügavasti sisse hingama, samas kui vill tõmbub suu vastas niiskeks, värv läheb arvatavasti laiali ja määrib tal näo siniseks. Õnneks pääseb samal hetkel tema parem käsi õhu kätte, välja külma kätte – vähemalt on üks väljas –, kuigi teine on endiselt varruka vangistuses, võib-olla oligi ta parema käe kampsuni kaelaauku pistnud, seepärast pitsitabki see, mida ta kaeluseks oli pidanud, niiviisi tema nägu, lämmatades teda üha enam, käsi seevastu oli kergesti välja saanud. Igal juhul ja kindluse mõttes on ainus, mis ta teha saab, sügavalt sisse hingata ja õhku vähehaaval välja lastes edasi väljapääsu poole rabeleda, isegi kui see on mõttetu, sest mitte miski ei takista teda korralikult hingamast, ainult et õhk, mida ta sisse tõmbab, on segunenud kampsuni kaeluse või varruka villaebemetega, ja pealegi on tal suus kampsuni maitse – sinine ja villane –, mis hingeõhu niiskuse ja villa aina enam ühte sulades vististi ta nägu määrib, ja olgugi et ta seda ei näe, sest kui ta silmad avab, torgib vill valusalt ripsmeid, on ta kindel, et sinisega on koos tema märg suu, ninasõõrmed, põsed, ja kõik see täidab ta rahutusega ja ta tahaks kampsuni juba ükskord selga saada, rääkimata sellest, et aeg on kindlasti juba hiline ja tema naine poeuksel kannatust kaotamas. Ta arutab endamisi, et kõige targem on keskenduda paremale käele, sest see kampsunist väljas olev käsi puutub kokku toa külma õhuga, just nagu andes märku, et ainult natuke on veel puudu, ja pealegi saab see kaasa aidata, tõusta mööda selga üles ja haarata kinni kampsuni alumisest äärest selle klassikalise liigutusega, mis aitab mis tahes kampsuni selga, kui seda energiliselt allapoole tõmmata. Ent kuigi käsi kompab villast serva otsides selga, tundub kampsun olevat jäänud üleni kaela ümber keerdu ja ainus, mille käsi leiab, on järjest kortsunum särk, mis on isegi osaliselt pükstest välja tulnud, ja vähe kasu on ka sellest, kui püüda käega kampsuni esikülge sikutada, sest rinnal pole tunda muud kui särki, kampsun pole ilmselt jõudnud õlgadest kaugemale ja on seal keerdus ja pingul, otsekui oleksid tema õlad selle kampsuni jaoks liiga laiad, mis tõestab lõplikult, et ta on tõepoolest eksinud ja pannud ühe käe kaelusesse ja teise ühte varrukasse, mis tähendab, et kaela ja ühe varruka vaheline kaugus on täpselt pool sellest, mis lahutab kahte varrukat, ja see selgitab, miks ta pea kisub natuke vasakule viltu, samal pool, kus käsi on jätkuvalt varrukas kinni, kui see on varrukas, ja see-eest juba väljas olev parem käsi liigutab täiesti vabalt õhus, kuigi ei suuda alla tõmmata kampsunit, mis on ikka tema keha ülaosas justkui keerdus. Ta mõtleb irooniliselt, et kui läheduses leiduks tool, saaks ta puhata ja hinge tõmmata, enne kui kampsuni üleni selga saab, aga ta on suunataju kaotanud, pärast seda, kui on sellise teatud eufoorilise gümnastikaga ringi pöörelnud, millega ikka algab mõne riideeseme selgapanek ja milles on midagi peidetud tantsusammude moodi, mida keegi ei saa ette heita, sest selle ajendiks on praktiline eesmärk, mitte patused koreograafilised kalduvused. Õieti oleks parim lahendus kampsun ära võtta, sest ta polnud seda suutnud selga panna, ja veenduda, et mõlemad käed lähevad korralikult varrukatesse ja pea kaelaauku; aga parem käsi vehkleb ikka edasi-tagasi, justkui oleks asjade selles seisus juba tobe loobuda, ja ühel hetkel ta isegi kuuletub ja tõuseb pea kõrgusele ning pressib ülespoole, ilma et ta taibanuks õigel ajal, et kampsun on talle villasinise seguse hingeõhu nätskes niiskuses näkku kleepunud, ja kui käsi tükib ülespoole, on nii valus nagu rebitaks tal kõrvad peast ja tahetaks ripsmed välja kiskuda. Järelikult aeglasemalt, järelikult tuleb kasutada vasakus varrukas olevat kätt, kui see on varrukas ja mitte kaelus, ja selleks tuleb parema käega aidata vasakul varrukas edasi liikuda või taganeda ja end vabastada, kuid peaaegu võimatu on kahe käe liikumist koordineerida, justkui oleks vasak käsi puuri pistetud rott ja teine rott püüaks väljastpoolt teda põgenema aidata, kui ta just aitamise asemel teda ei hammusta, sest äkitselt on vangistatud käel valus ja samas klammerdub teine käsi kogu jõust sellesse, mis peab olema tema käsi, ja mis valutab, valutab niivõrd, et ta loobub kampsuni äravõtmisest, eelistades teha viimase pingutuse ja pea kaelaaugust ning vasaku roti puurist välja saada, ning ta teeb proovi, võideldes kogu kehaga, viskudes ette ja taha, keereldes keset tuba, kui ta üldse ongi toa keskel, sest korraga meenub talle, et aken oli lahti jäänud ja et pimesi keerlemine on ohtlik, ta otsustab peatuda, ehkki parem käsi vehib edasi ega suuda kampsuniga midagi ette võtta, ehkki vasak käsi valutab üha enam, nagu oleks sõrmi hammustatud või kõrvetatud, ja ometi allub see käsi temale; haiget saanud sõrmi vähehaaval kokku tõmmates õnnestub tal läbi varruka kinni haarata õla ümber keerdunud kampsuni äärest, ta tõmbab seda jõuetult allapoole, tal on liiga valus ja oleks vaja, et parem käsi aitaks, selle asemel et kasutult mööda jalgu tilpneda, selle asemel et tema reit näpistada, sedasi läbi riiete küünistada ja näpistada, ilma et ta seda takistada suudaks, sest kogu tema tahe saab otsa vasaku käe juures, võib-olla on ta põlvili kukkunud ja ta tunneb nagu ripuks ta vasaku käe küljes, mis sikutab veel kord kampsunit, ja korraga on kulmudel ja otsmikul ja silmadel külm, jabural kombel ei taha ta silmi avada, aga ta teab, et on välja saanud, see külm aine, see nauding on värske õhk, ja ta ei taha silmi avada ja ootab sekundi, kaks sekundit, ta laseb endal elada külmas ja teistsuguses ajas, ajas väljaspool kampsunit, ta on põlvili ja nii on ilus olla, kuni ta vähehaaval tänulikult villa sinisest ilast vabu silmi paotab, paotab silmi ja näeb viit musta küünt tema silmi sihtimas, õhus värisemas ja siis tema silmade poole sööstmas, ta jõuab laud sulgeda ja tahapoole viskuda, kattes end vasaku käega, mis on tema käsi – kõik, mis talle on jäänud –, et see teda varruka sisemusest kaitseks, kampsuni kaelust ülespoole tõmbaks, nii et sinine ila uuesti ta näo kataks, samal ajal kui ta end sirgu ajab, et põgeneda mujale, jõuda ükskord kuhugi, kus pole ei kätt ega kampsunit, ainult vihisev õhk, mis teda ümbritseb ja saadab ja silitab ja kaksteist korrust.