Читать книгу Järvetuul - Juri Vella - Страница 2

Ükskord metsalaagris

Pühendan lapsepõlvesõbra Viktor Romani poja Aipini mälestusele.

Oli talv. Mul paluti post põhjapõtradega Agani külla vedada. Praegu ma enam täpselt ei mäleta, kas jäi postimees (nii neid vist tollal nimetati) haigeks või juhtus midagi muud, aga selle töötaja asemel, kes sellega tegeles, siirdusin teele mina. Läbisin pool teed, ületasin Vatjogani jõe, jõudsin Košpi-iki metsalaagrisse. Agani jõel levis kuuldus, et Košpi-iki on väga humoorikas inimene. Ta oskas rääkida selliseid tõepäraseid väljamõeldisi, mida oli raske mitte uskuda.

Sõidan läbi lumise männiku. Mõlemal pool teed on värske põhjapõdrakarjamaa. Peagi hakkab paistma põhjapõdraaedik. Aedikus kõnnivad põhjapõdrad. Keskel seisab peremees, selg minu poole. Mind ta ei näe.

Ajan oma põhjapõtru. Teen kõvemat häält, et vanamees kuuleks. Aga ta ei pöördu. Tema poos kõneleb sellest, et ta on väga hõivatud, vaatab tähelepanelikult midagi oma käes. Teen kõvemat häält. Ei kuule. Tema põhjapõdrad on juba mind märganud, pööravad pead. Köhatan kõvasti, sõidan aedikusse sisse. Aga Košpi-iki ei pöördu. Ta jätkab tähelepanelikult millegi uurimist. Sellest kõneleb igatahes tema selg.

Peatan rakendi temast kaks sammu tagapool, seon ohjad narta keskmise kodara külge, astun vanamehe juurde ja tervitan.

„Ahhaa, sina, Sardakovi väimees, saabusid!” heidab ta üle õla ja asub veel tähelepanelikumalt midagi oma käes uurima.

„Põrõs-ko, mida sa uurid?” küsin mina.

„Vaata ise.”

Torkab mulle nina alla oma pöidla.

„Just püüdsin arkaaniga selle põhjapõdra. Loom pole narta vedamisega harjunud, nööri veel ei tunne, rabeles täiest jõust ja rebis mul sõrme otsast. Lumigi on sellest verine.”

Tõepoolest, vanamehe kõrval näen värskeid veretilku ja lahtikeritud arkaani.

„Sõrme leidsin lumest kohe, kuni see polnud veel jahtunud, ja torkasin endisesse kohta. Surusin tihedalt ja kõvasti teise käega, aga ise pöördusin mõttes abi järele Perenaise Enda poole. Ja tulemus on siin, vaata, ainult arm on jäänud.”

Ümber pöidla paistab sõrmusekujuline ühtlane sile arm.

Mulle tuleb peale naerukramp. Ent ma hoian end tagasi. Vaatan vanameest ega tea, mida teha. Kas võtta Seda kui nalja ning hakata kergendatult naerma? Ent ma kardan vanameest solvata, sest tema näol pole mingit vihjet naljale. Otsustan hämmelduda ja teha vähemalt näiliselt imestunud näo.

„No mis me seisame keset õue? Astu tuppa, joome teed.”

Ta plaksutas käsi, justkui nendelt tolmu pühkides, ning suundus majakese poole. Sõin lõunat, soojendasin end ja sõitsin metsalaagrist minema.

Möödunud on juba üle kolmekümne aasta, aga tänase päevani ei suuda ma millegipärast Seda endale naljaks tunnistada, kergendatult naerma puhkeda ja unustada. Ma olen samuti humoorikas inimene. Ma armastan, hindan ja mõistan teise inimese nalja. Aga miski ütleb mulle, et See on midagi muud.

Oisja tõestisündinud lugu

Räägitakse, et kui teekonna alguses hakkab lund tuiskama, vihma sadama või läheb ilm lihtsalt halvaks, siis läheb hästi. Peaaegu kogu elu on mind rännakutel tabanud halb ilm. Kas mul veab kogu aeg?

Täna on taas tugev tuisk. Mootorsaani laternate valguses on põhjapõdrarakendi jälg vaevu nähtav. Eespool on neenets Oisja püstkoda. Oisja elab naisega kahekesi. Neil on põhjapõdrad. Lapsed on mööda ilma laiali rännanud. Lapselapsed käivad harva neid vaatamas.

Külas pole Oisja käinud 1955. aastast saadik. Ta oli kolhoosis põhjapõdrakarjus, aga läks juhtkonnaga tülli ja pages metsatundrasse. Ta on kuulnud, et maailmas on televiisor, ent pole seda oma silmaga kunagi näinud.

Nooruses oli Oisja jahimees. Ta osales oma karusnahasaagiga Moskvas Üleliidulisel Põllumajandusnäitusel. Näituselt tõi ta kaks medalit – saavutuste ja osalemise eest.

Kui ma talle külla saabun, kostitab ta mind kindlasti mõne jutuga. Seekord jutustas ta tõestisündinud loo:

„Ükskord suundus Stalin-Tsaar ise handi Kuldnaise1 otsingutele.

Võttis endaga kaasa kaks kõige Tähtsamat Abilist.

Nad saabusid Kazõmi jõele ja hakkasid pühades kohtades kaevama, hakkasid jumalate eluasemeid paljaks röövima.

Saabuvad pühapaika, ronivad aita, pööravad seal kõik pahupidi, aga Kuldnaist pole ja nad lähevad edasi.

Luusisid kaua ringi, jõudsid peaaegu Num-To’ni2 välja ning lõpuks leidsid ikkagi Kuldnaise Eluaseme.

Väsinud Stalin-Tsaar istus puhkama aida kõrvale kännule. Tõmbas rinnataskust Tubaka Anuma, hakkas suitsetama. Aga oma kõige Tähtsamatel Abilistel käskis aida läbi tuhnida.

Vanem Tähtsam Abiline käskis Nooremal aita ronida, aga ise jäi välja, et juhul, kui siit leitakse Kuldnaine, see oma kätte võtta ja isiklikult Stalin-Tsaarile anda.

Noorem Tähtis Abiline ähkis ja puhkis, aga teha polnud midagi, tuli aita ronida. Kraapis laiali Kazõmi Emanda3 varanduse ja nägi Seda.”

„Mida? Mida ta nägi?”

„Ma ei tea, mida ta seal nägi, räägitakse, et Seda!” vastas jutustaja.

„Noorem Tähtis Abiline pööras pea selja taha, et nähtud imest ette kanda, aga vanem kukkus sellest pilgust maha. Vanem Tähtis Abiline kukkus selili.”

„Millest ta siis suri?”

„Kõneldakse, et Kazõmi Perenaist näinud inimese pilk omandab Jõu. Lahke inimese pilk saab positiivse jõu. Kurjal, omakasupüüdlikul inimesel omandab pilk negatiivse jõu.

Noorem Tähtis Abiline tahtis pead tagasi pöörata, et näha veel kord „Midagi”, ent ei suutnud seda teha. Ta haaras kahe käega peast, kangutas, püüdis pöörata, et panna pea tagasi nii nagu enne, aga tal ei tulnud midagi välja. Ta karjatas ehmatusest, kukkus aidast välja ja põgenes kõigi nelja tuule poole.

Kuigi Stalin-Tsaar polnud arg, siis nüüd lõi ta kartma ning, heitmata pilkugi Kazõmi Perenaise püha aida sisemusse, hülgas selle paiga ja läks tagasi Moskui-Pealinna.

Pärast seda juhtumit ei valitsenud Stalin-Tsaar enam kaua. Ta suri peagi.”

„Aga mis juhtus Noorema Tähtsa Abilisega?”

„Ta elab praegugi kuskil Moskui-Pealinnas. Räägitakse, et mõnikord ilmub ta linna tänavatele. Tema pea on pööratud tahapoole. Kas sa ei kohanud teda seal?”

Nii jäigi Mälestus

Kaks kolhoosi karjust jooksid põhjapõtrade kannul mööda järve kallast. Peenike ja pikk, kajurikepi sarnane Eljava ja ümmargune, lühikeste jalgadega lonkur Lepa.

Järvest voolab välja väike jõgi. Põhjapõdrad kargasid üle jõe. Võtnud hoogu, hüppas ka Eljava õnnelikult jõekesest üle. Aga Lepa – eh, Lepa! – sattus otse külma sügisesse vette.

Röögib, puristab, ise välja ronida ei suuda. Eljava jooksis tagasi, haaras jõest välja ulatatud käe ja tõmbas täiest jõust. Lepa hüppas jõest välja, ent kahjuks rebenes ta nahkpükstel vöö. Püksid ligunesid läbi, muutusid raskeks ja jäid jõkke. Lepa karjub. Eljava naerab. Ent püksid viis vool sügisese jää alla. Suure vaevaga saadi nad kasepuust konksu abil hiljem kätte…

Kui keegi sõidab talvel põhjapõtrade või mootorsaaniga üle selle järve (aga üle selle järve läheb Suur Neenetsi Tee), tehakse peatus ja jutustatakse üksteisele seda lugu. Järve kutsuvad inimesed Lepa Järveks. Aga väikest jõge, mis järvest välja voolab, sedasama jõekest, kuhu Lepa oma püksid uputas – Lepa Jõeks.

Nii jäigi Mälestus.

Teleseanss

Ükskord juhtus nii. Pere istus televiisori ees. Kašpirovski andis ekraanilt üle kogu Nõukogude Liidu seadistuse ravivaks hüpnootiliseks teleseansiks:

„Lõdvestuge, teil on hea olla… kohe hakkab veel parem…” ja vaatas televaatajatele läbitungiva pilguga otse näkku, liikumatult, silmi pilgutamata.

Püstkotta astus naaber, põhjapõdrakasvataja Auli:

„Miks te kõik teleka külge naelutatud olete? Mis juhtus?”

Rahvas sisistas:

„Tasa, ära sega, venelaste šamaan loitsib, ravib inimesi!”

„Kas… see või?” ja Auli torkas näpuga televiisorit. „Kohe vaatame… mis… šamaan ta on.”

Auli suunas oma pilgu televiisorile ja nad sattusid Kašpirovskiga silmitsi. Kõik jäi vaikseks. Paus. Kõik vaikisid. Kašpirovski jäi samuti vait. Ta tõmbus kangeks ja hakkas higistama. Paus venis.

Alguses muutus teleekraan liikumatuks fotoks. Seejärel ekraan võpatas ja triip jooksis üles-alla. Kašpirovski vasaku silma all välgatas pisar. Silm vabises. Kašpirovski sulges silmad ja pöördus kõrvale.

Diktor teatas kiirustades, et tänaseks on teleseanss lõppenud.

Javunko ja Särg

(Sellest jutustas mulle Auli)

Kui Javunko juba päris vanaks jäi, käskisid mehed perenaistel tal silma peal hoida, kui ise karjamaale põhjapõtrade järele läksid. Vahel sättis ta end tooma suuski, mis jäid lapsepõlves vanaisa metsalaagrisse. Teinekord tahtis ta minna korrastama mõrdu ja kalatõkkeid Pjaštšita ülemjooksule, kus ta ammustel aegadel koos oma vanaisaga kala oli püüdnud.

Vanaema jutustas poolsosinal, et Javunko „läks tagasi lapsepõlve”, et meil lastel tuleb oma mängude ajal tema järele valvata.

Aga ükskord kadus ta siiski ära. Nagu ta hiljem seletas, läks ta naaberlaagrisse muinasjutte kuulama.

Tee peale jäi suur järv. Naftatöölised, kes siia vahel kalale lendavad, nimetavad seda Pasumi Kaheksaks. Meil nimetatakse seda Latt-totjaai. See järv koosneb kahest poolest – suuremast ja väiksemast, aga keskel on kaks teineteise poole küündivat neeme. Ühele neemele jõudiski vana Javunko. Väsinud vanamees istus järsule kaldaastangule. Päike küpsetas, järvetuul puhus sääski laiali, sookurvits narritas teda kalda ääres mättal, lennates veidike vee kohal ja maandudes seejärel uuesti mättale.

Vanamees vaatas paremale – kaugel järve taga oli kitsas metsariba. Vasakule minnes oleks maa veelgi pikem. Aga otse vastas oli järve kallas lähedal ning kaldal paistsid püstkojad, oli kuulda naabrilaste mänguhääli, naeru ja koera rõõmsat haukumist. Vesi loksus rahulikult vastu vanamehe paljaid jalgu, aga järv oli sügav ja ujuda Javunko ei osanud.

Vanamees istus niimoodi kaua.

Javunko meenutas lapsepõlve, kui ta õppis esimest korda sõitma kerge, seedrist raiutud ühepuupaadiga, ja vanaisa häält: „Julgemalt! Julgemalt!”

Meenutas, kui uhkelt ja vallatult vaatas Tema nooruses meest, kui mehe arkaan4 enne teisi silmustas põikpäise ja väleda emase põhjapõdra Tšatši-iki metsalaagris.

Meenutas, millise umbusuga juhtis ta oma viimast rakendit (kaht vana rahulikku kohitsetut) Kolhoosi. Tundmatu sõna tegi ärevaks, ent vastuvaidlemiseks oli keel sõlmes.

Meenutas Esimest sõda, kui venelased sõdisid venelastega, aga tema sattus juhuse tahtel kord ühele, kord teisele poole ega tundnud usaldust kummagi vastu.

Meenutas Viimast sõda… aga seda on parem mitte meelde tuletada – kõigil oli raske… esimesel sõjajärgsel aastal suri piinarikkalt Tema.

Javunko ohkas. Nälg tuletas juba ennast meelde. Ta vaatles veel kord järve paremat poolt, kuigi teadis, et ei suuda sellest enam kunagi ringiga mööda minna. Vasakule ta isegi ei vaadanud – see järveosa oli suur. Järve taga laagripaigas mürasid lapsed ja naise hääl palus koera rahule jätta.

„Je-ho-ho-hov! Punased räägivad, et Jumalat ei ole ning et šamaane ei tohi samuti olla. Hea küll, olgu nii, nemad teavad paremini. Aga üleloomulikud jõud, kes on alati olemas olnud, mis nendega peale hakata? Nemad ju ei allu seadustele ega inimestele. Räägitakse, et ammustel aegadel kandis Särg mere peal inimest. Aga minul, pika elu jooksul väsinud inimesel, pole vaja jõuda üle mere, vaid kõigest järve teisele kaldale…”

Javunko jõudis vaevalt seda öelda, kui veepinnale tõusis hiigelsuure kala selg. Hetkegi kõhklemata, istus vanamees Särje (see ta kahtlemata oli) selga ja jõudis õnnelikult järve teisele kaldale.

Saabunud naabrite laagripaika, jutustas Javunko sellest teejoomise ajal. Kõik naersid ja asusid oma asjadega tegelema. Külalise jätsid nad laste seltsi, et ta neile oma muinasjutte jutustaks…

Ükskord, mõned aastad hiljem, kuulsin ma juhuslikult täiskasvanute vestlust. Põhjapõdrakasvatajatest naabrid jõid meie juures teed. Nad rääkisid poolsosinal sellest, et kui Javunko nende laagripaika ilmus, ei leidnud nad vanamehe jälgi ei Latttotjaai järve vasakult ega paremalt kaldalt. Vanamehe jäljed katkesid järve ühel neemel ja jätkusid teisel, justkui oleks Javunko tõepoolest ületanud järve keskpaigast.

Vana Valjuma tõestisündinud lugu

Kui võideti Kõige Tähtsam Valge Tsaar, toodi ta hukkamiseks Surgutti.

Ümber laua istusid Kõige Targemad Punased ja mõtlesid, kuidas hukata Kõige Tähtsam Valge Tsaar. Ta oli ju kõige-kõige tähtsam tsaar, järelikult ka kõige-kõige visama hingega.

Mõtlesid, mõtlesid… seitse päeva mõtlesid ja välja mõtlesid. Kutsusid Kõige Tähtsama Valge Tsaari enda juurde ja teatasid talle:

„Me otsustasime su hukata, aga enne seda tahaksime täita sinu kõige viimase soovi. Mida sa soovid?”

Ja Kõige Tähtsam Valge Tsaar vastas:

„Mis siin enam soovida, mul oli ju kõike küllalt! Kurku võiks ju kasta, hinge mälestuseks pitsi viina alla lasta.”

Veeretati kohale vaaditäis samagonni. Tsaar võttis ühe käega vaadi, kallas samagonni suhu nagu pitsi viina ja pühkis käisega üle vuntside.

Veeretati kohale teine vaaditäis samagonni. Tema võttis sellegi vaadi kätte, kallas samagonni suhu nagu pitsi viina (siinkohal limpsas jutustaja keelt) ja pühkis käisega üle vuntside.

Veeretati kohale ka kolmas vaaditäis samagonni. Kõige Tähtsam Valge Tsaar jõi sellegi vaadi tühjaks. Seejärel nuusutas tükikest leiba ja teatas:

„Nüüd olen ma hukkamiseks valmis.”

„Noh, kui oled valmis, siis mine, eeskoja kõrval ootab sind saan. Sõidad hukkamispaika.”

Mindi uksest välja. Eeskoja juurde kihutas tsaari enda hobunarta, mis oli tehtud kõige tugevamast puust. Eeskojast nartani laotati lai villane kangas, kõrge saani külje vastu seati püsti puutüvest lõigatud trepp.

„Istu, Kõige Tähtsam Valge Tsaar, tunne end viimast korda tsaarina.”

Kõige Tähtsam Valge Tsaar ei osanud lõksu kahtlustada. Nii kui ta end hobunartas patjade vahel mugavalt sisse seadis, hakkas narta ragisema, lagunes tsaari raskuse all, aga kõige tugevama narta teravad murdunud lauad tungisid tsaarile kõhtu. Ja Kõige Tähtsam Valge Tsaar voolas jõkke.

Kõige Targemad Punased arvestasid arukalt: kui ta on Kõige Tähtsam Valge Tsaar, tähendab, ta suudab end loitsimisega surmast päästa. Seetõttu eeldasid nad, et tsaar ei küsi midagi muud kui viina. Ja viina asemel joodeti teda samagonniga. Aga pärast saeti läbi tsaari hobunarta põikpuud. Kõige Tähtsam Valge Tsaar mõtles, et hukkamine toimub alles kuskil eemal. Seetõttu lasi ta end saani istudes sisemiselt lõdvaks ning see ta hukutaski.

Õstšetka-šamaanike ja teised

(triptühhon)

1.

Kui jõele ilmus kaater, siis meie lapsed kogunesime esimestena liivase järsaku nõlvale. Täiskasvanud, meie isad ja vanaisad, liikusid samal ajal alles väärikalt majade ja püstkodade vahel nagu kevadine vool, kandes endaga teadet, mis täitis meie metsalaagri kõik nurgad: „Mööda jõge ujub tuldsülgav paat!”

Ainult Õstšetka, peites end oma kasetohust püstkojas aseme servas rõivaste ja nahkade alla, sosistas hirmunult: „Tuldsülgav paat tuli minu hinge järele. Minu trummi eilne kõla tõi ta siia.”

Peagi olid kõik metsalaagri asukad jõe kaldal, välja arvatud Õstšetka.

Kibe, must ja raske suits voolas kaatri torudest välja ja kogunes ähvardavalt metsalaagri kohale, sirutas oma karvase käpa otse Õstšetka püstkoja poole.

„Vaadake, vaadake!” võpatasid vanamehed, haaratuna kahjurõõmust ja ärevusest. „Kohe tirib Tule Vaim selle lobasuu püstkojast välja!”

Kõik kaldalseisjad arvasid, et see suits on jumalik karistus valetamise eest, millega Õstšetka oma kaaskondlasi ohtralt kostitas, ja ilma kahjutundeta loovutati ta saatuse tahtele.

Mulle tundus, et šamaan, kes oli meie eest varjatud püstkoja seinaga, võitles raevukalt Tule Vaimuga. Ja seetõttu, et ta polnud ikka veel oma peidupaigast välja kistud, nägin ma oma poisikeselikus kujutelmas temas osavat võitlejat. Nagu kõik teisedki metsalaagri elanikud, ei sallinud minagi Õstšetkat, kelle sõnadesse ja käitumisse suhtusin usaldamatusega. Ent ikkagi, kuskil teadvuse kõige varjatumas osas ma haletsesin teda.

Kaater maabus kaldal ja kõikus enda tekitatud lainetel. Kaatrist kargas välja nõgine, tervete, eredalt valgete hammastega naeratav mees ja heitis jämeda köie ümber kännu. Seejärel lehvitas ta kellelegi agaralt käega ja saladuslik loom, kes oli just äsja oma sisemusest pursanud sädemeid, suitsu ja möirgeid, jäi häbistatult vait. Korstnast paiskus välja viimane, mitte enam nii must suitsurõngas, kandus üle metsalaagri ja kadus Õstšetka kasetohust püstkotta. Ma kujutasin ette, et õnnetu Tule Vaim ei kannatanud välja võitlust inimesega, et ta hukkus karmis heitluses. Mu hinges oli uhke tunne kaaskondlase võidu üle, ent veelgi rohkem oli mul kahju saladuslikust loomast…

2.

Ükskord sõitsid ühepuupaadis kaks vanameest – neenets ja hant. Sõidavad ja jutustavad teineteisele muinasjutte. Neenetsil oli handi nimi Javunko – see tähendab, et ta polnud tuntud ainult oma kaaskondlaste seas, vaid teda austasid ka handid. Handi vanamehel oli samal põhjusel neenetsi nimi Kapitjaai. Nad polnud mitte ainult sõbrad, vaid ka Suured Muinasjutuvestjad. Kumbki neist võis ära võluda nii tavalise kuulaja kui ka endasuguse meister-jutustaja.

Ühes kohas on jõel suur kahe sopiga sõlmetaoline käänak. Kui sõidad ringiga, kaotad pool päeva. Käänaku alguses on lohistamisrada – kõigest kakskümmend sammu – vead paadi sealt üle ja sõidad edasi.

Sõitsid Javunko ja Kapitjaai ning jutustasid teineteisele muinasjutte. Jõudsid lohistamispaika, vedasid paadi sealt üle ja aerutasid edasi. Aga nad ei sõitnud mitte jõge pidi allavoolu, kuhu neil vaja oli, vaid pöördusid ülesvoolu, sellesse kahepäisesse jõekäänakusse. Sõidavad omaette ja jutustavad muinasjutte. Keskpäevaks jõudsid taas lohistamisrajale, vedasid jällegi paadi üle ning sõitsid uuesti samasse jõekäänakusse. Nad olid muinasjuttudest nii haaratud, et ööbisid sellel suurel käänakul ühe öö ning seejärel teisegi. Õhtuti lõkke ääres lõbustasid teineteist ikka muinasjuttudega. Kolme päeva jooksul vedasid nad paati üle sellesama lohistuskoha seitse korda. Selline on tõelise kunsti ja tõelise muinasjutuvestja meisterlikkuse jõud – nad unustasid kõik maailma asjad…

Muide, rahva seas elavad tänase päevani nende kahe vanamehe muinasjutud. Kui jutustad õhtul ühe vanamehe muinasjutu, siis algab hommikul kogu päeva kestev lumetorm või tuleb lobjakane ilm.

Teise taadi muinasjutt toob selge, päikesepaistelise ilma. Mina ise olen oma elu jooksul mitmel korral neid kasutanud selleks, et kutsuda esile jahiks vajalikku ilma. Aga see jäägu niisama jutujätkuks, sest minu looga pole sel mingit seost…

Praegu nimetavad inimesed seda maakitsust kahe sopiga jõekäänakul Seitsme Peaga Käänaku Lohistamisrajaks…

3.

Tol talvel saabus meie metsalaagrisse Volinik Surgutist. Samal ajal saabus oma õnnetuseks Kapitjaai, et anda ära karusnahad ja osta poest jahu ning mahorkat. Üks (leidus selline) näitas näpuga vanamehe peale, sosistas rahva valvurile, et Kapitjaai on šamaan. Volinik vajutas käe vana jahimehe õlale ja ütles:

„Sea end valmis, šamaan, sõidad koos minuga enkavedeesse.”

Vanamees ei saanud aru, naeratas laialt, noogutas pead:

„Petša! Petša…!”

See tähendab handi keeles „tere!”.

Kohale jooksis see, kes oli näpuga näidanud, ja tõlkis Voliniku sõnad. Vanamees lasi halli pea süngelt longu, aga tollal polnud kombeks vaielda. Palus ainult luba sõita metsalaagri taha, põhjapõdrad lahti rakendada ja koju laste juurde saata.

Metsalaagri taga männikus rakendas Kapitjaai põhjapõdrad narta eest lahti, ajas nad teed pidi minema oma laagripaiga poole. Ise istus nüüd juba tarbetule nartale, võttis põhust aluskoti alt vana berdanka5 (igal kehvikul polnud peres üleliigset põhjapõdranahka nartakatteks ega head haavlipüssi), luges palve, ohkas ja lasi ennast maha…

Esimesed lumed saabusid palju kordi uuesti minu maale, palju kordi lendasid rändlinnuparved kurbade hüvastijätukarjete saatel üle Seitsmepealise Käänaku ja männituka, mida nüüd nimetati Kapitjaai-Männikuks.

Ma istun meie muuseumi verandal. Minust vasakul on liivane järsak, kus kunagi seisis Õstšetka püstkoda, paremale jääb Kapitjaai-Männik, kus mu tütred käisid marju korjamas.

Ja mida ma täna möödunust meenutan…?