Читать книгу Järvetuul - Juri Vella - Страница 4

Peremees

Ümberringi oli puhas ja vaikne. Taevas hõõgusid viimased tähed. Vasakul seisis tumeda seinana vana mets. Tihnikus huikasid nuttes hämmeldunud punnsilmsed öökullid. Eespool laotus ääretu soo ühtlane kangas. Kuid soo polnud siiski ääretu – kauguses, eretava taeva taustal paistis kuuskede väikesehambuline sein. Jõelt hoovas jahedust ja toomingaõite uimastavat lõhna. Tundus, et kõik ümberringi alles magas, ainult konnad krooksusid kaldaäärses rohus.

Kusagil kaugel kluugutas kurg. Lehtedelt pudenesid rasked külmad kastetilgad. Tõusev päike laotas üle sügava taevakupli laiali pikkade, ebaloomulikult eredate, kuid veel uniste kiirte lehviku. Kahisevate haabade ladvad lahvatasid kirendava leegina. Jõe kohal kajasid kirde-tõmmukajakate kähisevad karjed. Metsatihnikus hakkas kukkuma kägu, justkui köhides kurku puhtaks…

Äkitselt kostis idast vaikne kõmin, justkui oleks kusagil kaugel alanud äikese kanonaad. Ärevate karjetega kandusid mööda haned ja pardid. Hiired sagisid pelglikult rohus. Karu mörises pahaselt metsatihnikus. Oksi ragistades kihutas mööda värskete sarvedega põder. Katkestades naksutamise, lipsas punakas orav pessa vana männi tüves. Kägu jäi justkui poole sõna pealt vait.

Metsa tagant vilksatanud ereda päikesekiirega koos tulid nähtavale roomavate põrnikate sarnased roomiktransportöörid, mis täitsid ümbritseva maastiku roomikute lõgina ja mootorite mürinaga.

Masinad tungisid rahulikult elavasse ümbruskonda, tõstes roomikute terasest lülidega üles sookailuõite õrnvalged peaparukad. Nad peatusid jõe kaldal haabade sirgete tüvede ja tihedate toomingapõõsaste vahel, puutüvele löödud mõistatuslike märkidega tahvli juures. Selle tahvlikese jätsid geoloogid siia eelmisel suvel. Nad ütlesid, et sellele kohale ehitatakse naftatööliste asula.

„Jõudsime kohale!” hüüdis noormees, hüpates välja esimesest masinast ja tõrjudes kätega vehkides sääskede raevukat rünnakut. Ta oli lühikest kasvu, ent laiaõlgne. Tema heasüdamlik, naeratav, nöbinina ja tedretähnidega nägu oli tuulest pargitud. Roomiktransportööridest ronisid välja samasugused päevitunud, tuulest pargitud, ent lahke näoga inimesed.

„Vasja, sääsed pole meie saabumisega rahul, vaata, kuidas ründavad,” ütles nahktagis noormees, kelle pükste tagataskul paistis metallist märk. Ta nõidus fotoaparaadi nuppude ja hoovakestega, suunates kalli objektiivi ümmarguse imestunud silma meeldiva välimusega tüdruku peale, kes kohendas peas laiaäärelist sääsevõrguga mütsi.

„Küll näed, et viie aasta pärast neid siin enam ei ole. Asustame nad kiiresti ümber!” vastas ammu ajamata habemega elatanud prillipapa. Ta istus juba puu all ja teritas luisuga uut kirvest.

Tunni ajaga panid saabunud inimesed püsti mitu telki. Ümberringi kostis nalja ja naeru. Kauge metsa kohale tõusta jõudnud ere päike valgustas hellalt nende lõbusaid nägusid. Häiritud karu jälgis neid tihnikust silmanurgast ja jättis need paigad alatiseks maha.

Inimesed aga süütasid selleks ajaks lõkke ja leegi kohal rippus mitu katelokki.

„Kolja, ulata soola,” kostis kõlav tütarlapsehääl.

„Kus see on?”

„Seljakoti paremas taskus…”

Nahkjopes noormees, keda kutsuti ilmselt Koljaks, kükitas ühe roomiktransportööri kõrval ja soris seljakotis. Ta tõstis korraks pea ja… tardus. Tõusnud aeglaselt püsti, hingas ta poolsosinal:

„Semud, ärge ära hirmutage…”

Kõik pöördusid ja jäid kütkestunult vait. Aeg peatus. Nikolai käsi kobas kiirustades masina kabiinis ja peagi hakkasid sealt paistma uue vertikaalraudadega jahipüssi torud. Ehtsa kauboina pani ta püssi palge ja hakkas sihtima…

Metsatukas seisis põdravasikas. Tema väike keha oli tõstetud kõrgele sirgetele jalgadele. Pea kohal võpatasid vaevumärgatavalt suured tundlikud kõrvad. Tähelepanelikud silmad vaatasid inimesi pigem uudishimu kui ärevusega. Laialt avatud sõõrmed liikusid pisut, ent ei tabanud saabunute seas tuttavat lõhna.

Nikolai ei jõudnud veel päästikule vajutada, kui püssitorudele langes kellegi käsi.

„Mida sa teed?”

„Ära tee rumalusi! Nüüd oled ju sina taiga uus peremees!” luges ta talle otsa vaatavatest rangetest sinistest silmadest, mille all oli sõbralik parv tedretähne.

Äkki kostis päris lähedalt põdraema lühike katkendlik mörin. Põdravasikas võpatas, pööras pea järsult hääle suunas ning järgmisel hetkel teda metsatukas enam ei olnud. Silmapilguks jäi veel kohta, kus ta just seisis, rippuma väike pilv kohevaid võililleebemeid ja metsämblik kiikus rebenenud niidi otsas.

„Oh sind, „jahimeest”! Oleksime saanud hea foto!” sosistas nöbininaga tedretähniline noormees ja astus laial sammul lõkke äärde.

Nikolai laskus kükakile, kallutas pea alla ja korjas rohust kokku seljakotist väljapudenenud asjad. Raske, suure objektiiviga fotoaparaat kõikus etteheitvalt rihma otsas ja lõi valusalt põlve pihta. Kõrval mahalangenud puutüvel lebas lahtivõetud, allapoole suunatud raudadega jahipüss, mis sarnanes pahandust teinud koerakutsikaga.

1968

Järvetuul

Tõeline põhjapõder on see, kes esimese kevadise sääse hammustuse peale kiirustab sinna, kus ta lapsepõlves hingas sisse suitsulõkke hõngu.

(Metsaneenetsite vanasõna)

Päikese serv ilmus järvetaguse metsa kohale ja laotus leegitseva ribana üle vee. Kõrgustesse aurustuv väike pilv helkis pronksiselt. Kuskilt suurte järvede poolt kostis luikede vaba hüüd. Kaugetes jõeäärsetes pajupõõsastes kukkus kägu.

Maailm hakkas ärkama, aga männik alles magas, sukeldunud unisesse suigatusse. Tema seest ei kostnud ühtegi häält. Männiku servas, mööda valget, ööst niisket põdrasamblikku laotusid puude pikad varjud, mis hajusid kaugemal kerges hommikuses udus. Kummituslik püstkoda sirutus mahajäetult taevasse männikroonide vahele. Püstkoja ümber lebasid siin ja seal samblamätastena põhjapõdrad. Vahel harva liigutasid nad sääserünnakute tõttu kõrvu. Nad mäletsesid õndsalt. Aedikuga piiratud lõkkeplatsil tossas vaevu-vaevu eilne suitsulõke – ainus kaitsevahend putukate eest. Aeg-ajalt oli kuulda, kuidas köhisid inimesed, kes polnud veel ärganud, kuid kelle uni oli muutunud hapraks.

Päike veeres üleni silmapiiri kohale ja suvepäev sammus metsa. Põhjapõdrad tõusid jalgele ja hakkasid ümber püstkoja käima, oodates inimeste väljailmumist. Eriti kannatamatud hakkasid ninaga presentseina nühkima, et suitsulõke kiiremini välja nõuda, sest sääsed olid hakanud neid tugevamini piirama. Väikesed põdravasikad hullasid eemal, heites harva uudishimulikke pilke elamu poole. Nad teadsid, et keegi tuleb sealt peagi välja.

Sahinal paiskusid laiali ukse presentkatted. Vaevu tossava suitsulõkke juurde siirdus vananev mees, käigu pealt kangestunud konte sirutades. Põhjapõdrad läksid kaela sirutades ja nuusutades talle järele. Koer tuli püstkoja alt ja jooksis peremehe järel, ajades sarvilisi kiivalt eemale, ning liputas süüdlaslikult saba, kui peremees etteheitvalt tema poole pöördus. Põhjapõdrakasvataja läks lõkkeaseme juurde, viskas sinna pehkinud puutükke ja puhus hõõguvad söed põlema. Seejärel viskas ta lõkkesse halge ja soosammalt. Kerge tuul tõmbas metsa suitsupilve veniva loori, millesse põhjapõdrad üksteise järel kadusid.

Mees heitis pilgu tõusvale päikesele, sädelevale järvele, sinakaks tõmbuvasse taevasse ja naeratas silmi kissitades. Ta ümises vaikselt ammu kuuldud, ent harjumuspäraseks saanud vana muinasjutu meloodiat. Sel hetkel kandus ta juba tollesse muinasjuttu, ehkki tema raugakeha asus veel siin ning siirdus temast sõltumatult kalda äärde, et pesta endalt une riismed.

Järve peal mängis vaikne tuul, sasides kaldaäärset rohtu ja sosistades midagi vaikselt pajupõõsastele. Ujuvalt mättalt hüppas kerge sulpsatusega vette uimane ondatra, keda ehmatas inimese ilmumine ja kes ise hirmutas ära kalamaimude hõbedase parve. Ühepuupaadi põhi polnud eilsest sõidust veel ära kuivanud ja helkis päikese käes, otsekui oleks ta terasest. Inimene langetas käed järve ja vaatas läbi selge vee nendesse korratute kurdudena lõigatud kortse.

„Vanadus saabub,” mõtles ta. „Kui palju olen ma oma elu jooksul järvesid ja jõgesid läbi sõitnud, mõla käes! Mõlad murdusid, aga käed haaravad siiani uute järele. Kui palju põhjapõtru olen ma oma elu jooksul kinni püüdnud! Arkaan ei pidanud põhjapõtrade väledusele vastu, aga käed punuvad üha uusi. Kui palju nartajalaseid on ära kulunud! Aga käed valmistavad uued. Kui paljudel ühepuupaatidel on põhi läbi kulunud järvede ja jõgede vahel lohistamisest! Aga käed raiuvad uued. Jah, kõike, mida mu käed on teinud, ei jõua üles lugeda. Aga vanadus läheneb ja keha on loidunud. Kasvatasin üles kolm poega. Ent ükski nendest pole jäänud minuga, keegi ei taha põhjapõtru karjatada, kuigi nad on nende seas üles sirgunud. Vanem õppis õpetajaks ja elab kuskil linnas. Võttis naise, aga ma pole oma miniat veel kordagi näinud. Teine poeg asus alevikku, juhatab Punast Püstkoda6. Noorem poeg läks teenima sõjaväkke. Aga kas ta tuleb tagasi minu, vanamehe juurde, talle juua andnud järve äärde, põhjapõtrade juurde, kes kiigutasid teda, kui ta lapsena rännakute ajal und nägi? Aga kuidas ta varem rõõmustas iga uue põhjapõdravasika sündimise puhul! Ta hulkus päevade kaupa karjamaal või sõitis minuga kaugete mõrdade juurde. Hiljem viisin ta internaatkooli ja ta hakkas vaheaegadel üha harvemini kodus käima. Ja viimastel aastatel, kui ta tehnikumis õppis, ei käinud ta enam üldse kodus. Räägitakse, et naftapuurtornide ehitaja ei tohi jääda ilma praktikata. Ja lapselaps – kas tema jääb minuga, kas ta hakkab armastama meie taigat, järve, põhjapõtru, kas muutub põhjapõdrakasvataja elu tema eluks? Ega lärmakas linn tedagi minult ära võta?”

Nii mõtles mees, pestes end järveveega. Tema nägu kord säras naeratusest, kord muutus süngeks nagu järv sombuse ilmaga ning kortsud ja kulmud sarnanesid lainete hallide harjadega.

Korraga hajusid kõik mõtted, nagu oleks pardi udusulgede pahmakat tabanud vallatu tuul. Vanamees heitis pilgu püstkojale ja sügavad kortsud kadusid ta näost ja silmad lõid sädelema. Püstkojast hüppas välja kuueaastane paljasjalgne põngerjas ja hakkas rõõmu pärast karglema, hüüdes üle kogu metsa:

„Vanaisa! Vanaisa! Vaata, mu põhjapõdravasikas saabus!”

Poiss jooksis ruuge põhjapõdravasika juurde, hoides joostes ühe käega pükse üleval. Ta komistas ja lendas siruli maha. Saades sealt justkui täiendavat jõudu, jooksis ta edasi. Põhjapõdravasikas astus mõned sammud sõbrale vastu ja suskas niiske koonu talle näkku. Jõmpsikas paitas hellalt looma kaela, andis tolle ninale musumopsu. Seejärel plaksutas poiss käsi ja jooksis üle õla tagasi vaadates ja kutsudes metsa. Põhjapõder sammus alguses vastumeelselt, peatus, ajas jalad harki, painutas selga, ringutas, ajas sõõrmed puhevile. Ent seejärel pani samuti jooksu, tagajalgu naljakalt üles pildudes. Mets lõi poisi naerust ja laulust lõbusalt kajama:

Püstkojast vaatas talle naeratades järele vanaema, kes oli jõudnud suvises koldes tule süüdata ja leegi kohale rõhtpuule malmkatla riputada. Ta hoidis käes kasetohust karpi õhtul uhhaa jaoks puhastatud ja tükeldatud kalaga. Järve poolt tuli naeratades vanamees, hoides enda ees õhus märgi poolkonksus käsi. Tema järel tuli naeru suunas vaadates ja saba liputades koer.

Jooksmisest isu täis saanud, potsatas poiss hooga presendile laua ääres, mille kohal hõljus suurest puuvaagnast tõusev uhhaa-aroom. Laual lebasid veel ka pannil küpsetatud kaku viilud. Kausis kõrgus ere-päikeseline murakakuhi. Otse näkku paistis päikesest pimestatud järv, mille sügavusest puhus jahe tuul.

Vanaisa asetas lauale kruusitäie teed ja küsis:

„Hõlu, kas sa tahad täna sõita minuga kaugete mõrdade juurde?”

See oli poisikese ammune unistus. Ta hüppas püsti, kargles ja hüüdis rõõmsalt vallatu viisiga:

Tema rõõm oli piiritu. Otsustage ise: kes tahaks naisterahvaga koos koju jääda? Tõeline mees peab ju olema kogu päeva jahil, kalal või äärmisel juhul käima metsas, kogudes ühte karja kokku laialijooksnud põhjapõtru, millega Hõlu kõige sagedamini sooviski tegeleda. Ent vanaema torises alati ja hoidis teda metsalaagri juures, andes talle teha pisiasju, mis polnud mehele kohased.

Pärast hommikusööki oli tal aina keele peal:

„Vanaisa, kas me varsti sõidame?”

Talle tundus aina, et vanaisa seab ennast valmis väga aeglaselt ja ta abistas, millega suutis. Jooksis püstkotta, tõi pambu leiva ja soolaga. Tõi oma uue väikese mõla, mis oli päikese käes sulgkergeks kuivanud.

Kui istuti haabjasse, tuli vanaema neid saatma ja andis täiesti kasutuid soovitusi ja õpetusi. Hõlu naeratas õnnelikult ja mõnevõrra kohmetult, painutas pead ja saatis teda, metsalaagrit ja mahajäävat kallast altkulmu pilguga. Loomulikult oli tal natuke kahju jätta vanaema terveks päevaks üksinda, aga sõidust kaugete mõrdade juurde ei saanud ta loobuda.

Tema mõla kord vajus, kord tõusis vee kohale, helkides päikese käes oma märja klantslabaga. Laine loksus vaikselt vastu ühepuupaadi parrast. Kõrvale vee peale jäid vesikupu kollased kroonlehed. Ja mitte lihtsalt ei jäänud, vaid ujusid sujuvalt ja kiiresti tahapoole. Õrn tuulehoog mängis poisi näol ja juustes. Vanaisa pomises oma nina ette laulu.

Hõlu küsimustele ja hämmeldunud hüüatustele ei tulnud lõppu. Teda hämmastas kõik: miks tundub mets kaugelt sinine, aga lähemale sõites muutub ta roheliseks? Miks on ühed järved tumedad, aga teised heledad? Miks ujuvad pardid kalda ääres, aga mitte järve keskel?

Vanaisa vastas kannatlikult, ent tema mõtted olid hõivatud muuga. Ta mõtles sellele, et kuu aja pärast algab õppeaasta ja lapselaps tuleb viia alevisse, sest sel aastal peab ta minema esimesse klassi. Ta meenutas oma poegi ja mõtles sellele, et kool õpetab tema lapselast kiinduma linna, mitte armastama taigarändleja elu, et tõenäoliselt lapselaps unustab koduse metsa hinguse, metsalaagrid, suitsulõkke lõhna, värske õhu käes söödud põhjapõdraliha ja kala maitse, kui nägu paitab jahe järvetuul…

Ühepuupaat sahises mööda rohtu ja põrkas vastu kallast.

Kätte oli jõudnud keskpäevane kuumus ja sääski polnud peaaegu üldse. Nad tõmbasid mõrra veest välja ja hakkasid sellest välja võtma pakse ahvenaid ja väikseid, vedruna painduva pika kehaga hauge. Hõlu tõstis haugi kahe käega õhku. Ta tundis sõrmede all libedat pealispinda, aga soomuste lühike karv ei lasknud kalal lahti pääseda.

Põngerjas rõõmustas kala üle. Ta naeris ja ütles:

„Kui jõuame koju, siis küpsetan su tulel mahlakaks ja maitsvaks. Toidan sinu valge pehme lihaga oma põhjapõdravasikat, et ta kiiremini suureks kasvaks ja mind sõidutaks.”

Haug väänles poisi käes, justkui mõistaks ta poisi sõnu ja tahaks jõkke tagasi pääseda. Päike valgus tuhandete sädemetena kala soomustele, nagu oleks see tikitud peente helmestega. Ja sellel silmapilgul summutas poisi võidukas rõõmus naer kõik ümberkaudsed hääled…

Nad pöördusid tagasiteele. Järv leegitses loojangu eredas tules, mille tõttu polnud püstkoda isegi lühikese vahemaa tagant näha. Tuul vaibus ja õhtu muutus lämbeks, olles täidetud kaldaäärse rohu ja lillede lõhnaga. Kaldal ootas neid koer. Ta istus tagumistel käppadel, haigutas ja liputas saba. Kalamehed astusid kaldale ja koer, nuusutanud neid kordamööda, hakkas rõõmsalt karglema ja kiunuma.

Nad suundusid püstkoja juurde väsinute ja saagiga rahul olevatena. Kogu poisi keha imbus läbi meeldivast väsimusest, uhkusest ja veel mingist talle senini tundmatust aistingust – elu tundest. Ta ei mõelnud veel selle üle, ta ei suutnud seda veel teadvustada, ent kuidagi alateadlikult ta tajus, et on elus. Et tema elu, tema meel ja ümbritsev elu on üks tervik. Et see maailm ei saa olemas olla ilma temata, niisamuti, nagu poleks ta ilmale tulnud, kui poleks olnud tema vanaisa, kui poleks olnud tema taigat.

Vaevalt püstkotta sisenenud, ronis Hõlu asemele vanaema juurde, torkas nina sooja patja ja uinus õnnelikult. Viimase asjana kuulis ta läbi une ööseks suitsulõket kohendava vanaisa raskeid samme, karjamaale siirduvate põhjapõtrade sõrgade ühtlast plaginat ja sääskedest piinatud koerte niutsumist…

Hõlu istus laua taga endasuguste noormeeste ja neidude kõrval ning kuulas tähelepanelikult hallipäise õppejõu juttu.

Tollest selgest hommikust oli möödunud kaksteist aastat. Kõigi nende aastate jooksul viibis ta tihti vanaisa juures, kuulas jutte tema raskest noorpõlvest, sellest, kuidas põhjapõdrad aegajalt tundmatutesse haigustesse surid. Ta oli ammugi otsustanud, et kui ta kooli lõpetab, astub ta zooveterinaariainstituuti suures lärmakas linnas, et lõpetamise järel sõita põhjapõdrakarjade juurde. Ja nüüd on ta üliõpilane.

Hõlu armastas oma kodukanti, metsalaagrit, põhjapõtru, vanaisa ja vanaema. Tal oli alati meeles, et nad ootavad teda. Noormees meenutas tihti, kuidas nad hommikuti istusid kaldale hommikust sööma, silmade ees helkimas paljude elusate sädemetena vesi ja näkku puhumas jahe järvetuul.

1970

Üksinda

„Sahh… sahh…” sosistasid suusad.

Päike rippus metsa kohal, klammerdudes pilve põleva serva külge. Pinnatuisk pühkis vaikselt üle lagendiku ja Hõluko mõtles, et õhtul algab lumetorm. Aga minna oli veel palju maad.

„Sahh… Sahh…” sosistasid suusad.

„Hrrp… Hrrp…” hõõrus püssi rihm vastu higist ja kastest niisket umbkasukat, maalitsat7.

„Hakkab peale,” mõtles jahimees, tõstes püssi ühelt õlalt teisele. „Oleks vaja nahkrihm presentrihma vastu vahetada. Eile hiilisin põdra poole ja hirmutasin ta selle krabistamisega ära…”

„Sahh… Sahh…” sosistasid suusad.

„Hrrp… Hrrp…” krudises püssirihm.

„Kõll… Kõll…”

„Mis see on? See on ju raha! Ei tohi unustada Anoškale anda, et ta suhkrut ostaks. Ta kavatses lähiajal alevikku sõita. Oleks ta ometi oma püstkojas. Ma vajan põhjapõdrarakendit,” mõtles Hõluko sammu kiirendamata ega aeglustamata.

Kitsas päikeseriba värske haav puudutas rebenenud servaga kauget pilve, mis samal hetkel justkui verest läbi imbus. Tuul tugevnes, läheduses soo serval kasvav suur seeder tõmbus tusaseks. Ta oleks justkui tahtnud hoiatada:

„Ehhei, neenets, kiirusta! Peagi algab lumetorm ja öö läheneb.”

Aga noor jahimees heitis ainult silmanurgast pilgu sinnapoole, lisamata sammule poole päka jagugi.

„Ei tohi,” mõtles ta. „Kui kiirustan, siis ei jõua ma Anoška püstkojani. Aga ma pean just täna kohale jõudma, et hommikul, olles temalt palunud põhjapõdrarakendi, sõita tagasi paarimehe järele… Kuidas ta seal hakkama saab? See pole nali, ta põletas jala peaaegu põlveni keeva veega. Ah, Utšato, Utšato…!”

„Sahh… Sahh…” sosistasid suusad.

„Hrrp… Hrrp…” krudises püssirihm.

„Kõll… Kõll…” kõlisesid taskus mündid.

„Kolks… Kolks…”

„Katelok hakkas seljakotis kolisema. Võiks lund sulatada, juua… Pole viga, kannatan ära. Niimoodi kaotaksin ma ju umbes pool tundi.”

„Kolks… Kolks…”

„See tuleks teise kohta tõsta, muidu hakkab häirima,” otsustas Hõluko ja võttis seljakoti seljast. Õlad lõdvestusid ja tajusid vabadust. Ta vehkis reipalt kätega, kehitas õlgu, pakkis asjad ümber ja läks uuesti teele.

„Kui jõuan veel valges üle Põlitjaha jõe, siis on edasi juba kergem minna. Seal jõuan nartateele, mida mööda Anoška sõidab püstkojast kalale.”

Hõluko hakkas natuke hoogsamalt liikuma.

Must pilv tõusis kiiresti silmapiiri kohale. Tuul vaibus. Taevasse ilmusid esimesed tähed. Lähedal seisev seeder tardus vaikides. Kaugel eespool paistis kõrgete kuuskede hambuline sein.

„See on Põlitjaha luht,” arvas Hõluko. „Kui me lähiaastatel ikka veel siin jahti peame, siis võib ühe onni ehitada päris kaldale. Jõe ääres põõsaspajudes ja noorte nulgude seas püsib põder hästi, aga tollest tihnikust leiab ka soobli… Muidugi, vanamehed hakkavad naerma, et ainult handid saavad elada puust onnides. Tõeline neenets tunneb ennast hästi vaid püstkojas.”

„Sahh… Sahh…”

„Hrrp… Hrrp…”

„Kõll… Kõll…”

Just sel hetkel, kui öö laskus metsatundrasse, jõudis jahimees jõe äärde, leidis ülepääsu ning põhjapõdratee. Alles siin, kuuselatvades tugevneva tuulemühina saatel aeglustas ta sammu tavaliseks.

„Noh, nüüd jõuan kohale. Siin on mulle kõik tuttav. Võin minna kas või kinnisilmi… ja tee on olemas. Mu paarimees praegu veel ei maga. Utšato loeb ilmselt hiljuti alevikust toodud Juri Rõtheu8 raamatut. Kaasakiskuv romaan võib tähelepanu valult kõrvale juhtida. Petrooleum on lambi jaoks olemas, puid jätkub, vett samuti,” mõtles ta, suuski ühtlaselt tõstes, et endale teed rajada. Pea tuikas pisut ülekuumenemisest ja higi kogunes ettevaatlike piiskadena meelekohtadele. Ent jahimees ei võtnud maalitsa kapuutsi peast, sest märjad juuksed kattuksid kohe jääkirmetisega.

„Eh, oleks mul mootorsaan…! Mitu korda on ametiühingu koosolekutel ja külanõukogu istungitel kuuldud jahimajandi ülemustelt, et iga kalurite ja jahimeeste lüli saab peagi transpordivahendid ja raadiosaatjad. Meie isad said hakkama ainult põhjapõtradega, aga nemad sõitsid jahile ja kalale lähemale. Nüüd aga on kõik lähemad jahialad hõivanud ja hävitanud nafta- ja gaasimaardlad ja nende juurde viivad teed. Suur osa põhjapõtrade karjamaadest – samblikurikkad männikud ja jõgedeäärsed leetseljakud on segi pööratud. Jõed ja järved on naftast üle ujutatud. Ja mis toimub Vatjogani jõel või Pokatševi männikus! Aga alles üsna hiljuti karjatati seal kolhoosi mitmetuhandepealisi põhjapõdrakarju. Viiekümnendatel aastatel vahetas minu onu Moskvas Põllumajandusnäitusel kogemusi teiste põhjapõdrakasvatajatega. Tähendab, oli mida vahetada? Aga mis praegu toimub! Iga aastaga jääb põhjapõtrade pidamise võimalusi vähemaks. Ja säilinud põhjapõtrade toitumus on halb… Tõsi, nüüd on olemas töökindel masin – mootorsaan „Buran”, aga juhtkond arvab, et majandile pole iga jahimehe jaoks sellist motonartat kasulik osta. Olgu, ärgu ostetagu igaühele, aga lüli või brigaadi peale ikka. Meie jahimajand on viimaste aastate jooksul saanud kolm masinat. Miks jahimehed nendega ei sõida? Kelle käes need on? Praegu kuluks mootorsaan või raadiosaatja vägagi ära.” Ja Hõluko kujutas end mootorsaaniga sõitmas. Ta oli eelmisel talvel oma ülemust mitu korda säärase „Buraniga” näinud. Ülemus sõitis järjekordselt külla naisele, kes töötas tööliste varustusosakonna baasis naftatööliste alevikus. Noor jahimees oli iga kord kadedusega vaadanud möödakihutavat masinat. Ta unistas ammu säärase masina omandamisest, aga see oli kättesaamatu, sest hind ajas hirmu nahka.

„Sahh… Sahh…”

„Hrrp… Hrrp…”

„Kõll… Kõll…”

Jõeluha taga viis tee jälle lageda soo peale. Tuisk ulgus juba täie jõuga, pühkides tee tasaseks. Läks täiesti pimedaks ja ees polnud midagi näha.

„Ehhee,” mõtles jahimees. „Niimoodi võib ju valesse kohta välja jõuda. Peaks lõikama toki ja kõndides teed katsuma.”

Nii ta tegigi. Esimeste sammudega sai Hõluko aru, et nüüdsest tuleb kõndida aeglasemalt.

„Sahh… Sahh…”

„Hrrp… Hrrp…”

„Kõll… Kõll…”

„Millest ma mõtlesin? Ah jaa, mootorsaanidest. Üldiselt oleme üht-teist saavutanud. Järgmiseks aastaks lubati eraldada kaks motonartat jahimajandile ja just meie osakonna jahimeestele. Tuleb välja valida inimesed tulevase brigaadi jaoks, ehitada baaslaager ja vedada jahialadele kütus. Proovime kogu brigaadiga jahti pidada… Stopp! Ma oleks justkui teelt kõrvale kaldunud?” Tokk, millega Hõluko teed kompas, vajus sügavale kohevasse lumehange. Kui ta tee üles leidis, pööras ta suusad taas piki saaniteed. Ümberringi ulgus lumetorm, oli pime. Harva võis tee ääres märgata üksikuid puid, mida ümbritses mäslev metsatundra. Põlitjaha jõe ületamise järel piitsutasid lumeastlad külje pealt, aga nüüd hakkasid tagant tõukama.

„Nii, nii… Tee ei peaks siin pöörama, seega on tuul muutunud. See on hea. Lumetorm ei kesta kaua. Minu vanaisa rääkis, et kui tuul pole püsiv, siis saab selge ilm halvast jagu, seega peab ilm paranema. Aga niimoodi juhtub hommikupoole ööd. Homme on kerge sõita – tuulega tihedalt kokku aetud lumi külmetab paremini ja põhjapõdrad ei vaju soo peal hangedesse,” otsustas Hõluko. „Kui palju praegu kell on?”

Ta vaatas kella, aga ei näinud osutite asendit. Ta võttis tikud välja, rapsas. Leek süttis sekundi murdosaks ja kustus samas. Ta ei jõudnud kellaosuteid vaadata, aga pimestas end ära. Pärast tikusüütamist ei seletanud ta silmad näo ette tõstetud käelabagi. Ta seisis viis minutit liikumatult, oodates nägemise taastumist.