Читать книгу Montreali deemonid - Justin Petrone - Страница 4

Ma olen kirjanik ja ma olen alati olnud kirjanik. See ei ole uhkusega öeldud, pigem meenutan, kuidas Henry Miller on minusuguseid nimetanud „sissekasvanud varbaküünteks“. Mina olen kindlasti sissekasvanud varbaküüs. Isegi kui olin veel põlvepikkune poiss, ei tahtnud ma teha muud kui kirjutada. Ma olen oma elu jooksul kirjutanud igasuguseid mõttetusi igale poole igasuguste riistadega, isegi naise silmapliiatsiga.

Ma olen üritanud kirjutamist maha jätta ja teha seeasemel püstijalakomöödiat, olla muusik, isegi suhtekorraldust sai proovitud, aga enese eest ei pääse. Viimase seitsme aasta jooksul olen ma nädalas kirjutanud keskmiselt neli pikka biotehnoloogia-artiklit. Inimesed on mult küsinud: kuidas ma suudan nende pikkade keeruliste lugude kõrvalt veel midagi muud kirjutada? See lihtsalt voolab must välja, vastan ma neile.

Lisaks artiklitele kirjutan ma kolumne ning lühijutte ajakirjadele, minu näppude alt on tulnud ka kaks dokumentaalraamatut Eesti lähimineviku kohta. „Montréali deemonid“ on mu esimene romaan (ja see ei jää mu viimaseks). Romaani tegevuspaik on geneetikakonverents ja ses suhtes on kogu lugu väga realistlik. Ma nimelt elangi suure osa ajast just sellistel konverentsidel. Olen alatasa komandeeringus, kusagil Euroopa, Ameerika ja Aasia vahel, virelen räpastes hotellides ja interneti nurgatagustes. Vahel õnnestub mul siiski seada pea puhkama oma ankrulinnades New Yorgis või Viljandis.

JUSTIN PETRONE