Читать книгу Montreali deemonid - Justin Petrone - Страница 7

Tass kohvi, mis voolab kõhtu kui tuline asfalt, ja varahommikune rong kell 5.54. Olen teel Montréali, maailma striptiisiklubide pealinna. Kas ma olen mõni neist naeruväärsetest meestest, kes astub uhkel sammul uksest sisse, taskud raha täis, otsides mõnd neidu, kes mu süles pisut tantsiks ja kõrva rõvedusi sosistaks?

Võib-olla olengi, kuid kui ma midagi sellist ka teen, on see pelgalt selleks, et tunda end elusana, et tunda midagi. Suguiha on viimane tunne, mis mulle on alles jäänud – see kõige elujõulisem neist. Kõik need ülejäänud – armastus, vihkamine, meeleheide, rõõm, tüdimus – on minu seksist koosnevas maailmas vaid kõrvalosatäitjad.

Niiske õhk, täiskuu, udune aknaklaas, mille taga vilksavad mööda laternatest valgustatud parkimisplatsid. Teha pole midagi peale pilkude heitmise teisel pool vahekäiku istuva naise poole – punased poolde selga lokkis juuksed, kitsasse kleiti kätketud kumav figuur.

Mida ta nii vara rongis teeb? Kas ta sõidab tööle? Tuleb kokteilipeolt? Kes ta on? Ta ei ole kindlasti ameeriklane. Poolatar? Prantslanna?

Olgu ta kes tahes, igatahes on ta imekaunis nagu Botticelli Veenus merekarbil, nägu tedretähniline ja täidlased huuled peaaegu lillad – sedasorti naine, kel tahaks haarata kontsadest kinni, tõugata ta selili ja siis lihtsalt nahka pista, nagu merilõvi pistab nahka kala.

Ning nüüd näen ma sinises ülikonnas konduktorit.

„Teie sõidupiletid, palun,“ naksutab ta kompostrit tühjalt ning ma otsin oma pileti rinnataskust välja. Ta võtab selle enda kätte, mulgustab ja ulatab siis tagasi.

Vaatan taas oma punaste lokkidega kaasreisija poole. Seekord meie pilgud kohtuvad ning erinevalt paljudest teistest vaatab ta mulle hetke vältel otsa pilku pööramata, silmadega, millesse võiks sukelduda – sügav ookeanisina, millele kuu annab omamoodi ebamaise läike.

Miks ta mind ei karda? Äkki on ta lihtsalt väsinud? Võib-olla ikka veel pisut svipsis?

Igatahes, talle otsa vaadates ma otsekui puuriksin end tema sisse, tema mõtete tuumani, et ta teaks, kuidas ma tahan ta ajud sodiks nikkuda. Ma tean, et ta saab sellest aru.

Muidugi on need sõnad primitiivsed, kuid teisi, mis midagi tähendaksid, mul enam pole. Ja kuidas seda teistmoodi öeldagi? „Ma tahan sinuga armatseda?“ Unustage ära! Ma tahan su ajud sodiks nikkuda.

Selles ütluses on midagi nii puhast ja taevalikku, midagi sellist, millega ma saan arvestada, see on minu enda „Ave Maria“ või meieisapalve. Alles nüüd, täiskuu ajal, tunnen ma midagi enda üle tõesti võimust võtvat. See tõmme muutub liiga tugevaks, naised hakkavad kumama, ise bioloogiast küpsed nagu viljad, ning haaravad mind tervenisti endasse, ma kujutlen nende seksuaalsuse sünget narkootikumi, seda looduslikku sodi van Goghi tähtede kombel mu soontes ringlemas.

Põrgu päralt. Mõnikord on selle vägi nii jõhker ja vastupandamatu, et ma pean kiire leevenduse saamiseks hetkeks tualetti põikama. Täna hommikul siiski mitte. Täna hommikul ma karistan end. Ma kavatsen selle naise peale mõelda, sest see valu on nii mõnus.

Minu elus ei saa olla mitte mingit tasakaalu ega normaalsust. Olen selles nüüd täiesti veendunud. Mu seksikaev kas ajab üle või on tühi, see juhib mind ja õgib mu hinge. Ma ei suuda mõelda mitte millelegi muule, mitte millelegi peale selle ühe asja. Ning ma ei saa sellest kellelegi rääkida, isegi oma raviarstile mitte. Ta võib selle peale psühhomula ajada, palju aga jaksab, rääkida ülemäärasest seksuaalsusest, perverssusest, ihast. Sellest pole mingit kasu. Mitte millestki pole mingit kasu, kuna kaev on võimsam kui miski muu.

Mineola jaamas tõuseb too punapäine naine püsti ja asutab maha minema. Vahekäigus riivab tema käsi minu oma. Ma hoian silmad kinni ja teesklen magajat, kuid hingan sügavalt, väga sügavalt sisse, tõmban nina kaudu oma kopsud täis ning lõhustun sellesse seksiaroomi. Pelk tema käsivarre puudutus paneb mind värisema. Tema lõhn käib mu haistmismeeltes ringi kui tormi-iil. Siis avanevad uksed ning ta astub varahommikusse pimedusse ja kaob.

Taas üks läbisõidul olev kaunis naine. Neid on nii palju. Hingan neid sisse kõikjal, kuhu ma lähen, sest nad muudavad mu üksilduse talutavamaks, aitavad unustada seda, kes minust on saanud.

Istusin kord aastate eest lennujaamas, ootasin Vancouveri lendu ja vaatlesin üht naist, kes luges raamatut. Ta oli Québecist ja teel Montréali ning tal, samuti kui naisel rongist, oli teistsugune nägu, selline pehme ja kahvatu ning erkude silmadega. Pühaku nägu. Temagi ei kartnud mind, mistõttu ma ei söandanud temaga rääkida. Ma pean ju jahti vaid nõrkadele, mitte kindlameelsetele. Oma mälestustes on mul too naine Québecist aga tänini kaasas. Ta trööstib mind, nagu pühapiltki mu rahakoti vahel.

Tagasi teel, mitte et ma oleksin sealt kuhugi läinudki, veel kohvi, veel artikleid, veel ärevust, pärast pikka päeva täis kibedat rassimist ainsaks kergenduseks vägev laks sodi, mis särab silmapiiril nagu miraaž, nagu oaas.

Plaan on järgmine: ma sõidan rongiga lennujaama, lendan Vermonti osariiki Burlingtoni ning sealt sõidan bussiga Montréali. Mõtlen endiselt oma punapäisele naisele, sellele, keda nägin rongis, kelle kumerused ja silmade sügavuse ma meelde jätsin, et saaksin tema juurde iga hetk naasta. Mõtlen ka sellele üüratule laksule, mille ma Montréalis endale luban, ülima sodi hiigellaksule. Selline see sodi juba kord on. See harjumus pääseb su sisse ega lase sind lõa otsast minema, just nagu mälestus viirastuslikust naisest rongis, soe ja mõnus mälestusvaip pehmetest roosadest täiuslikest tissidest, neist vapustavatest silmadest ning tema ingellikest pikkadest punastest kiharatrossidest.

Ometi seisab lennujaama väravas minu ees järjekorras üks hoopis teistsugune punapea.

Daniel J. Jankauskas. Niimoodi on kirjas ta visiitkaardil. Te peaksite kuulma, kuidas ta telefonile vastab: „Tereee! Siin Jankauskas!“ Olen juba aastaid Daniga külg külje kõrval töötanud. Ausalt öeldes oli ta esimene inimene, keda ma nägin, kui ma esimest korda Biomedia Groupi Manhattani kontorisse sisse astusin – tema kummargil suurt ja tursket kogu parandamas koopiamasinat, mis oli paberi vahele tõmmanud. Seda tehes vaatas ta pidevalt üles ja viskas nalja, sest Dan juba on kord selline. Ta on heatujuline tüüp, sedasorti tegelane, kes kindlasti naerab ükskõik mille peale. Joogiautomaadi juures kostitab ta meid lõbusate lugudega, näiteks räägib, kuidas ta kord lennujaamas pillas kogemata taldrikutäie spagette ja lihapalle ühele nunnale peale. „Ja ta ei saanud isegi vihaseks! Ta ütles: „Jumal õnnistagu sind, mu poeg!““

Jankauskase juttude peale naersime kõik, kõhud kõveras, eriti Margot. Tema naeris eriti valjusti. Muidugi ei ole Dan täiuslik, mõistagi on tal oma kiiksud – näiteks ei meeldi talle, kui keegi laenab tema pastakat – ning ta on grammatikamaniakk, kuid üldiselt on Jankauskas selline, milliseks ma pean normaalseid inimesi: tavaline kutt, kelle elu suurim saladus on see, et ta keerab vahel kerre kotitäie sõõrikuid, kui naine ei näe.

„Dan?“ üürgan ma üle lennujaama.

Ta keerab ringi, tunneb mu ära ja naeratab laialt, nii et silmad säravad. „Ära räägi, et Air Canada oli ka sinu jaoks liiga kallis.“

„Eks ole! See on jabur. Nad tahtsid 400 dollarit edasi-tagasipileti eest New Yorgist Montréali.“

„No ma ütlen. Selle raha eest peaks tasuta sületants hinna sees olema!“

Hetkeks vilksavad mu vaimusilma eest mööda lennukis patseerivad alasti naised, ma ohkan ja üritan selle peast heita, enne kui on liiga hilja.

„Misasja?“ kergitab ta kulmu. „Sellest piisab sinu kiimaajamiseks?“ Ta kõhistab naeru.

„Ei,“ raputan ma pead.

„Kuule, mees, sa oled haige.“

„Ee, tähendab, kes seda üldse endale lubada saab? 400 dollarit edasitagasipileti eest New Yorgist Montréali? Ma vean kihla, et sama raha eest saab lennata Pariisi ja tagasi.“

„Ma ütlen sulle, kes – rikkad inimesed, kes ei ole ajakirjanikud ja kel on ükskama, kui palju neil raha kulub,“ ütleb Dan ning heidab pilgu oma iPhone’ile, arvatavasti selleks, et tippida enne Burlingtoni lendamist oma naisele veel üks „ma armastan sind“-sõnumike. Ja sa tead, et kohe pärast maandumist tipib ta naisele „rattad maas, juba igatsen“ või midagi sellist. Kuid selline ta juba on. Ta on tore mees, selline mees, keda sa tahad oma sõprade hulka.

Burlington on külmem, kui ma ootasin. On päikesepaisteline päev, kuid puhub jahe põhjatuul, mis räsib tumerohelisi männipuid ja Ameerika Ühendriikide lippe lennujaama ees. Lennujaam näeb välja täpselt samasugune kui Spokane’i ja Salt Lake City oma, needsamad restoranid, sama raamatupood nendesamade pornoajakirjadega. Kui suure osa oma ajast olen ma veetnud seda sodi vahtides? Kuid? Aastaid?

„Aa, kuule, kuidas sa Montréali saad?“ pärib Dan.

„Bussiga.“

„Misasja? Me oleme ajakirjanikud, aga nii vaesed me ka pole! Mina igatahes üürin auto. Tule kaasa. Me võime kulud pooleks teha.“

Samal ajal kui Dan endale autot korraldab, pean mina lõpetama ühe oma artikli ja jooma ära järjekordse kohvi, päeva kolmanda, kirjanike mürgi.

Hõõrun oimukohti ja üritan keskenduda. Olen selliseid artikleid kirjutanud tuhandeid, tähtaeg turjas, suur kell tiksumas, tagunud klaviatuuri, otsides juhtlõiku, mis haaraks lugeja tähelepanu, pildudes sisse ohtralt ehkkisid, kuigisid ja pealegisid nagu mõni ajakirjanduslik tippkokk. Nätaki! Litaki! Valmis!

Aga ma ei suuda mingit tööd teha, kuna ma vaatan, kuidas kaks lesbit saabuvate reiside saalis tatti panevad. Ühel neist on pikad hobusesappa köidetud juuksed. Tema on selle paari naine. Teisel on lühikesed juuksed ja seljas roheline jakk. Ma peaksin teda meheks, kui ta poleks nii sale. On tore näha, kuidas nad tunnevad end piisavalt vabalt, et seda avalikult teha. Mingil põhjusel aga tekitavad nad minus tülgastust. Võib-olla seepärast, et nad meenutavad mulle mu endist kallimat, Lilithit. Hüva, mis tahes, ma tipin edasi.

Samal ajal kui ma parasjagu taas oma meelekohti hõõrun, hakkab telefon värisema ja ma loen sõnumit: „Sedaanis teisel pool tänavat.“ Pakin oma asjad, astun uksest välja ning näen Dani pikka ja sõbralikku jakivarrukas kätt Burlingtoni tuules kullakarva auto kohal viipamas.

„Kas Champlaini järv kuulub Suurde järvistusse või Sõrmejärvistusse?“ mõtiskleb Dan valjult, juhtides meid üle põhjapoolsete sildade. Mina tipin oma põlvedele asetatud sülearvutil, kuid minu pilk pöördub hetkeks tee ääres kõndivale teismelisele tütarlapsele, kelle pikk seelik on tuule meelevallas.

„Ma tahan sõrmitseda tema järvistut,“ ütlen ma.

„Kuule, pervo, ole nüüd. Ma räägin tõsiselt. Champlaini järve voolab Saint Lawrence’i jõgi, nii et ses mõttes kuulub see pigem Suurde järvistusse. Ja lõppude lõpuks,“ köhatab ta kurgu puhtaks, „on see palju suurem kui Sõrmejärvistu järved.“

„Nalja teed praegu või?“

„Üritan vestlust arendada!“

Siinkohal meenub mulle, et enne ülikooli astumist kasvas Dan tegelikult Vermontis üles, nii et võib-olla inimesed räägivadki ajaviiteks sellistest asjadest siin Burlingtonis, Winooskis ja St Albansis, kuni kena piirini kesk maisipõlde, kus Ameerika Ühendriikidest saab Kanada, miilidest kilomeetrid ja STOP-märgist ARRÊT.

„Mu vanaema perekond on Montréalist pärit,“ ütlen ma, vaatan teele ja mõtisklen, kui mitu korda mu sugulased on selsamal teel sõitnud.

„Misasja? Päriselt?“ Dan tõuseb oma istmel sirgu, pöörab end minu poole ja hoiab üht silma teel. „Sul on Kanadas sugulased? Millised nad on?“

„Rikkad.“

„Kena! Aga, ee, kui rikkad siis täpselt? Jaht? Eralennuk?“

„Enam-vähem.“

„Kuule, vinge! Nii et, kui sa just ei pane mu küsimust pahaks, aga miks sa ikka veel Biomedias töötad? Kas sa perekonna varandusest midagi endale ei saa?“

„Tahaks küll! Aga ei, perekonnad läksid igiammu omavahel tülli ja iga kord, kui keegi suguvõsa kokkutulekul kanadalasi mainib, jäävad kõik äkki vait, nagu oleks peeru lastud. Nemad vihkavad meid ja meie neid. Nii see on ja nii on see alati olnud.“

„Uhh! Miks?“

„See on üks pikk ja keeruline lugu, millega ma sind hea meelega tüütaksin, aga ma pean selle artikli kella kolmeks valmis kirjutama, muidu lööb Margot mu maha.“

„Kas sa tahad öelda, et sa pole kunagi oma Kanada sugulastega kohtunud?“

„Mitte ühegagi.“

„Nii et sa pole kunagi Montréalis käinud?“

„Eih.“

„Nalja teed või!“ karjatab Dan ja laseb roolist lahti. Auto kaldub peaaegu vastassuunavööndisse, enne kui Dan taas roolist kinni rabab.

„Kurat võtaks, mida sa teed?“ kiunun ma. „Kas sa tahad meid maha tappa? Kes siis mu uudiskirja teeb?“

„Sa tahad mulle öelda, et meie maailmarändurist ajakirjanik on käinud Singapuris ja Tōkyōs ja Hyderābādis, aga pole kunagi sattunud Montréali, mis ometi asub meil üle õue?“ hüüab ta ja nõjatub siis minu poole. „Oi, mees, sulle meeldib seal! Sulle meeldib seal väga.“

„Miks?“

„Küll sa näed!“

Pisut enne Kanada piirile jõudmist lõpetan ma esimese artikli ning asun teise kallale, sülearvuti mu põlvedel Dani roolimise taktis edasitagasi libisemas. Olen seda teinud juba aastaid, iga kell, igal pool, olgu siis Honolulus või Dubais, ei mäletagi neid kõiki. Ükskord kirjutasin kaaneloo San Francisco lennujaama tualettruumis, sest kõik terminali istekohad olid hõivatud. Te oleksite pidanud nägema, kuidas ma seal väikses räpases latris klahve tagusin.

Aga selline mu elu kord on – pikk segane hägu lendudest, hotellidest, tähtaegadest, ärevusest ja sodist. Kirjutamisega elatise teenimine on nagu aadrilaskmine, iga sõna on järjekordne piisk mu elumahla, järjekordne tilk minu verd. Aga mu hing? Unustage ära. Mul pole hinge. Mu mune muudkui pigistatakse. Lugejad on vampiirid. Inimesed maksavad selle eest, et saaksid imeda. Ma tulen neile vastu.

Tippides tabab mind üha suurem ärevus ja sügelustunne. Näen silmapiirilt paistvat hiidlaksu, tänase tähtaja lõpust paistvat päästeotsa, mis haarab mind viimaks oma haardesse ja peksab mind oimetuks, sellele järgneb imeline laskumine, see hõrgutav adrenaliinivoog, kui ma taas tunnen end enam-vähem normaalse inimesena, olgu siis kas või pelgaks pooleks tunniks.

Dan on oma istmel rahutu ja niheleb, krutib raadiot edasi-tagasi, ta on kofeiinilaksu all. Otsime midagi rõõmsameelset ja lustakat, näiteks tantsumuusikat, midagi, mis annaks särtsu, kuid igalt poolt tuleb neid letargilisi seitsmekümnendate hitte, otsekui kõikjal mujal oleks 2011, aga Põhja-Vermontis endiselt 1977.

„Oeh. Nagu mu isa oleks lastud muusikat valima. Mida kuradit me nüüd kuulame?“ Dan äigab kätega vastu rooliratast. Mina üritan samal ajal Champlaini järve põhjatut sina telefonikaamerasse pressida ning loobun siis sellest mõttest.

Ning on liiga hilja, mu kallis, nüüd on juba liiga hilja…

Lauljanna hääl rahustab mind, kuid ma ei tunne seda ära. Ma tean teda, isegi hästi tean, kuid kes ta on? Ta võib väga vabalt olla mõni mu anonüümne eelkooliõpetaja mu mälestuste soppidest. Tean vaid seda, et mu ekskallim Lil uskus temasse oma sügavate ja tusaste mõtiskluste hetkedel.

Lilith ehk lühidalt Lil. See oli tema nimi. Tal oli kombeks tõusta voodis istukile, tõmbuda kössi, käed ümber põlvede, ja hakata meie suhte kallal tujutsema. Mõtlen hetkeks tema peale, sellele, kuidas ma haarasin ta endasse, sukeldusin õhtuti tema sisse, kustutasin oma nälga tema pehmuse järele, kes ta oli mu käte vahel nii väike. Meenutan siis seda, kuidas ta ei saanud ühtegi orgasmi, kohe mitte ainsatki, ning mõtisklen, kas ta hakkas neid saama siis, kui temast sai lesbi.

„See on Carole King,“ tuleb mulle tema nimi viimaks meelde.

„Õigus! Mu ema kuulas teda kogu aeg.“

„Minu oma ka.“

Miski minus on surnud, ma ei suuda seda varjata, ma ei suuda enam teeselda.

„Kurat… keera see kinni,“ ütlen ma. „See lugu masendab mind.“

„Ära räägigi,“ pahvatab Dan.

Kuid me ei keera seda kinni. Lapsepõlve meeldivad mälestused naelutavad meid paigale. Oleme hüpnotiseeritud. Lummatud. Kui me vaid saaksime ajas tagasi minna ning olla veel korra süütud väiksed poisid.

„Kuule, kas ta oli kanadalane?“ küsib ta minuti pärast.

„Kes? Mu ema? Mu ekspruut?“

„Ei, tohman. Carole King!“

„Ma ei tea.“ Kui lugu lõpeb, lülitab Dan raadio välja. Jääb vaid vaikus ja maisipõllud ja oranžid ja punased puulehed. Ning siis jõuame piirile.

„Härrad, milline on teie omavaheline suhe?“ küsib Québeci piirivalvur energilise aktsendiga ja kahtlustaval toonil. Ta on eskimotaoliste pisikeste pilusilmadega, paks ja karvane, otsekui merilõvi ja morsa armuvili, ning tema nägu katab karjuvalt matšolik punane vunts.

„Me oleme mõlemad ameeriklased,“ vastan ma ja naeratan. Piirivalvur vaid vahib mornilt ega saa naljast aru.

„Las ma tegelen sellega,“ sosistab Dan mulle ja paneb oma käe mu käsivarrele. „Ee, ma arvan, et mu kolleeg siin tahtis, öelda seda, härra ametnik, söör, et me oleme ajakirjanikud. Me töötame samas firmas.“

„Te olete ajakirjanikud, ah?“ mühatab ta, lehitsedes aeglaselt meie passe. Tema j kõlab nagu ž. Ajakirjanikust saab ažakiržanik. „Mis ažalehes te töötate?“

„See pole ajaleht,“ ütleb Dan. „Me töötame Biomedia Groupis. See on üks internetifirma.“

„Näidake mulle visiitkaarti.“

„Kurat,“ sosistab Dan mulle taas, värisevi käsi oma rahakotis lappamas. „Minu omad on kotis ja kott on pakiruumis. Kas sul on kaasas?“

Õngitsen rahakotist visiitkaardi ja ulatan selle Danile, kes annab selle omakorda piirivalvurile, kes uurib seda väga pikalt.

„Mis on teie reisi eesmärk?“

„Aa, me läheme Montréali konverentsile, härra ametnik, söör,“ ütleb Dan istmel niheledes. Ma pole oma heatujulist sõpra kunagi näinud end nii ebamugavalt tundmas. Võiks arvata, et saabume Põhja-Koreasse. Või üritame sealt lahkuda.

„Kui kauaks kavatsete jääda?“

„Oh, sugugi mitte kauaks. Mõneks päevaks,“ naerab Dan valjusti ja võltsilt. „Sugugi mitte kauaks, söör.“

„Me läheme laupäeval tagasi,“ ütlen ametnikule.

„Kas teil on autos tulirelvi?“ küsib ta, silmitsedes meie üürisedaani külge.

„Tulirelvi? Ei, ei mingeid tulirelvi, söör,“ naerab Dan edasi.

„Kas te veate maale illegaalseid uimasteid?“

„Uimasteid? Haa-haa! Ei, ei mingeid uimasteid, muidugi mitte, söör…“ Dani nägu on nüüd üleni roosa. „Kas sul on uimasteid?“ pöördub ta minu poole.

„Ei mingeid uimasteid,“ ütlen ma kaasreisija toolil istudes ja oma käsi põrnitsedes. Kardan üles vaadata.

Piirivalvur lappab meie passe, vaatab oma vidukil eskimosilmadega taas meie poole ning annab passid siis meile tagasi ja viipab, et me sõidaks punasest ARRÊT-märgist mööda. „Bienvenue au Canada,“ ^[1.] mühatab ta.

„See oli küll lihtsam, kui ma ette kujutasin,“ ütleb Dan välja hingates ning teeb oma särgi ülemise nööbi lahti. „Viimane kord otsiti auto läbi. Isegi mu kingad.“

Jõudnud Québeci, märkan, et midagi on teistmoodi, kuid ei adu, mis täpselt. See ei ole maastik ega ka mitte majad, üldse mitte midagi konkreetset. Ning prantsuskeelsed liiklusmärgid mängivad meie navigeerimisoskustele vingerpussi: „Kas see silt tähendab „anna teed“ või „sõiduraja lõpp“?“ uratab Dan ühel hetkel, keerab tiheda liiklusega kiirteele ja peaaegu põrkab kokku ühe teise autoga, mille juht vehib rusikat, laseb signaali ja sajatab meie poole prantsuse keeles, kuid meie oleme kosmopoliidid, kes austavad teisi kultuure, nii et meid see ei loksuta.

Mida kaugemale põhja poole me sõidame, seda jahedamaks kisub. Taevas on madalamal ja sama sinine kui tolle tedretähnilise ingli silmad hommikusest rongist. Mõtlen taas sellele, kui väga ma tahtsin temasse sukelduda, tõmmata end tema lõhnast uimaseks, juua tema hormoone, kuid täna õhtul ei ole mul ühtegi naist ning ette on näha vaid veel kohvi, veel artikleid ning tohutut sodiplahvatust, mis saadab mind stratosfääri. Kui olen selle ära teinud, tunnen ma alati häbi. Ma tean seda. Ma kannan seda suurt häbi endaga kõikjal kaasas.

Kiirteel üle viimase künka kihutades näeme aga kauguses paistmas tööstushalli määrdunud plekki hallikassinise taeva ning tumepruuni- ja rohelisekühmuliste mägede taustal.

„Voilà!“^[2.] ütleb Dan halva prantsuse aktsendiga. „Montréal!“

„Ma ei suuda uskuda, et mu vanavanaisa on Montréalist pärit,“ pomisen ma. „See on vist praegu omamoodi kojutulek.“

„Oo, mees, sulle meeldib Montréal!“ kiidab Dan. „Ma näitan sulle linna. Paari päeva pärast ei taha sa enam kunagi tagasi koju minna.“

Koju? Mis mu kodu siis on? Üksildane korter Brooklynis? Mingi osa minust loodab, et Danil on õigus ja ma ei pea enam kunagi sinna naasma.

„Üht asja tahtsin ma sulle Montréali kohta veel rääkida,“ ütleb Dan, kui me pärastpoole liiklusummikus istume ja vaatame meie ette laotunud virvendavat linna. Tema suured ja karvased käed on roolil nagu mõnel King Kongil. „Naised on siin neetult, neetult, neetult kuumad.“

„Jah?“

„Mida sa siis arvad, miks mulle meeldib siin käia?“

„Sa oled ju abielus?“

„Kuule, mees, see ei tähenda, et ma olen pime!“

Hoian silmi lahti. Pikajuukselisi jalakäijaid on küll ja küll, kuid tõelist naiselikku kuumust ei paista kusagil, vähemalt mitte sellist nagu see hommikuse rongi punapea. Mis toob meid tagasi algusse. „Ma olen kuulnud, et Montréalis on palju striptiisiklubisid,“ ütlen ma.

„Mitte seal, kus sina peatud,“ ütleb Dan ja naaldub istmele. „Konverentsikeskusele lähemal küll. Minu hotellile lähemal.“

„Kus sina siis peatud?“

„Ühes pisikeses disainhotellis, internetist leidsin,“ ütleb ta tehtud prantsuse aktsendiga. „Hôtel St-Denis.“

„Aga… kes läheb sellise suure konverentsi ajal striptiisiklubisse? Sa ju tead, et näed seal mõnd tuttavat?“

„Ja nemad näevad sind ka! Mis siis?“

„Mina küll mingisse striptiisiklubisse ei lähe, kui just mõni kohe üle tänava ei ole, ja siis ka hüppan lihtsalt sisse, vaatan selle üle ja hüppan jälle välja.“

Dan kõhistab naerda ja ohkab siis. „Seal, kus sina peatud, pole ühtegi striptiisiklubi,“ ütleb ta jälle.

Mu ära vaevatud, kurnatud ja reisimisest tuikavad väsinud jalad kannavad mind hotelli ukseni. Vaatan tagasi, et Danile lehvitada, kuid ta on juba läinud. Siin see siis ongi. Hôtel Dante. Leidsin selle ühelt odavate hotellide veebilehelt. Annan uksekella ning lohistan oma koti trepist üles, kus räägin omanikuga prantsuse ja hispaania keeles, mida ma vaevu oskan. Ometi mõistan kuidagimoodi, mida see suurte tissidega pisike ja pruun argentiinlanna räägib, ehkki hoian vaevu tagasi end täis kusemast, kuna olen tualetti tahtnud juba piiri ületamisest peale. Desayuno^[3.] on kell kaheksa. Kena, kena, väga kena, siin on teie võti, aquí, aquí,^[4.] trepist üles – jah, jah, si, si,^[5.]oui, oui ^[6.]…

Ning siis kusen ma kraanikaussi, kuna tualett on hõivatud ja ma olen ootamiseks liiga meeleheitel. Lasen veel joosta, et varjata kuse siirupist haisu. See pole paha koht, vaatan ma ringi. Punased seinad, telekas. Internet toas ei tööta ja hall päevatekk näeb määrdunud välja, vaibad paistavad olevat kulunud, võib-olla on siin ka mingeid satikaid, aga ma ei muretse nende pärast, ma olen selline kutt, kes kuseb kraanikaussi, nii et mille pärast ma üldse muretsen?

Hotelli ees on üks hallipäine parm end sepistatud pingile sirakile visanud, suits sõrmede vahel rippumas ja jalg puhkamas nätsuarmidega, plekilisel ja täiskustud kõnniteel.

„Bonjour!“^[7.] ütleb ta mulle.

„Bonjour,“ vastan talle ning astun majast välja kullakarva pärastlõunasse.

Ümmarguste tissidega prantsuse tüdrukud libisevad viirastuste kombel mööda, nende näod on siledad ja hirvelikud, silmad liiderlikud ja paksu lauvärvi all. Arutlen endamisi, mida need kuumad naised võivad minust arvata – väsinud naeratus, tumedad varjud silmade all, rasvased juuksed. Heidan pilgu oma peegelpildile poe vaateaknal. Nagu võiski arvata – ma näen välja nagu Johnny Depp pärast seda, kui ta on oma hotellitoa segi peksnud. Nende daamide arvates võin ma paista kas täitsa lahe või äärmiselt halb, kes teab.

Sean end sisse ühes kohvikus, mis reklaamib tasuta internetti, ning minus võtab maad hirm, kui kõik minu ees järjekorras seisjad tellivad prantsuse keeles ning indialasest kassiir teenindab neid hindi aktsendiga öeldud „oui, oui, s’il vous plaît“^[8.] saatel. Lõpuks pomisen minagi närviliselt „bonjour“ ja „cappuccino“, noor musta T-särgiga immigrant Indiast muigab, vist mu prantsuse keele aktsendi üle, seejärel ohkab ning võtab mu raha vastu nagu muiste.

Kas kõik mu ümber teavad, et ma olen välismaalane? Paistab küll. Mulle meeldib endast mõelda kui moondujast, maailmarändurist, kes näeb kõikjal välja nagu kohalik ja sulandub igale poole, kuid tundub, et siin Montréalis see nii pole. Oma viimase artikli viskan ma kokku kofeiinihägus. Toksin kibekiiresti nurgas kohaliku kunsti müüginäituse all, vaatan, kuidas kohalikud rastapatside ja läikivate jopedega hipsterid olesklevad, rüüpavad oma latte’sid ja vatravad prantsuse keeles, ning soovin osata samamoodi oleskleda nagu nemad.

Ka see keel kõdistab ja võrgutab mind: kõik need kurgu-errid ning üksteisest eristamatud täishäälikud kõrgel, madalal ja keskel, udu kohvikuakendel, röstitud kohviubade aroom. Olen sõitnud New Yorgist põhja poole ja kuidagimoodi sattunud Pariisi. Ma teadsin, et Montréal on prantsuskeelne linn, kuid südames olin selles alati kahelnud, otsekui kõneldaks prantsuse keelt seal ainult kodus, kardinate taga, või pühapäeviti pihitoolis.

Mängin oma cappuccino’ga ja arutlen endamisi, kuidas võiks kirikuõpetaja reageerida minu pihtimustele. Olen üsna kindel, et mina lähen põrgusse. Nende mõõdikute järgi igatahes. Suurema osa oma täiskasvanuelust olen ma sodiga tegelnud. Ning mõelda, mu onu oli katoliku preester. Kardinal! Ma loodan, et ta valvab nüüd oma taevaselt toolilt Jeesuse kõrvalt mu teiste sugulaste järele. Mul on tunne, et nägemisest, mis minust on saanud, on tal juba ammu vastik hakanud ja ta on oma pilgu mujale pööranud.

Uudiskiri valmis, lähen taas trepist üles, vahetan riided ja kusen jälle kraanikaussi. Juba hämardub, tänav mu all hakkab muusikast ja häältest elavnema. Kohe kuidagi ei tõmba konverentsi avatseremooniale, sellele veini- ja juustusündmusele, et saaksin end rihmaks tõmmata, nagu korduvalt varem juhtunud, suruda kätt, tatistada inimeste peale, flirtida ja teeselda, kui rõõmus ma neid nähes olen. Mitte mingil juhul!

Homme õhtul olen ma seal muidugi kohal, see on mu töö, aga mitte täna, oo ei, minu seisukorras küll mitte, ma olen pöörane, ärevuses ning läbi kärsanud tööst, reisimisest, elust ja millest kõigest veel. Kogu pihkupeksmine, alkohol või mantrad ei suuda lahti sõlmida kõiki sõlmi mu selgroos. Juba kolm nädalat olen teel, Stockholm, San Francisco, New York, nüüd Montréal. Ja kõige selle krooniks pisut veini ja juustu, monsieur^[9.]? Ei. Non. Kindlasti mitte. Käigu nad kõige sellega kuradile!

Mul on tarvis pikka jalutuskäiku, võimalust jalgu sirutada, lasta hingel lennata, sügada seda, mis sügeleb. Kui ma piisavalt kauaks välja jään, unustan äkki sodigi. Kui ma ainult suudaks oma mõtted sellelt eemale hoida, võiksin terve nädala puhtalt hakkama saada.

Jah, piidlen end peeglist noogutamas. Ma vajan midagi teistsugust, midagi, mis juhiks mu mõtted sodilt eemale. Seiklust!

„Guérin!“ „Marius et Manny Chocolatier!“ „Les Mains Folles!“ Kollased ja rohelised sildid, naljakad kirjatüübid, mõned neist jääklaasil, kuid mida nad tähendavad?

Linn rullub lahti nagu must labürint, minust mööduvad kaubamajade vaateaknad, mida raamistavad nõiamütsi kombel taeva poole osutavate teravate katustega hooned oma ehissammaste ridade ja käänuliste rõdudega. Kus ma olen? Vaatan silti. Rue St-Denis? Arrondissement du Plateau-Mont-Royal? Ma ei suuda oma asukohta isegi korralikult hääldada.

Hägune ja pahaendeline kuu jälgib mind kogu aeg. Ta külvab kõiksugust segadust: autoõnnetused, kiirabi, enesetapud, orgasmid. Ning selsamal hetkel mõtlen, kui palju inimesi Montréalis parajasti kepib. Kepib või armatseb või on lihtsalt vahekorras. Teate küll. Ma näen neid tukslemas ja higistamas. Ma tahan ka ise olla üks neist, kuid ma ei tea, kus ma olen, ega tea, kuhu minna. Ma ei tea midagi.

Sukeldun oranžide ja kollaste seintega kohvikusse, muusika särab vastu Matisse’i ja Toulouse-Lautreci maalidelt, see on võbelev ja lopsakas anglopopp, needsamad sõnad murtud lubadustest, seesama kiretu naisvokaal. Nii et selle koha nimi on Une Crêpe?^[10.]? Kui maitsvalt prantslaslik!

Hõõrun oma nägu ja pigistan oimukohti. Pikk päev, pikk elu, pikk hetk möödas sellest, kui viimati libisesin väsimuse teispoolsusse. Ma pean mõnele naisele ütlema, et vajan teda, et mul on tarvis, et ta mind rahustaks. Ventilaatorid käivad mu pea kohal ringi.

„Une crêpe? Nutella-poire-amandes?“^[11.] pomisen ma vigases prantsuse keeles musta põllega tüsedale daamile leti taga.

„Nutella-poire-amandes?“ tuleb kiiresti õige hääldusega punapõskne vastus.

„Oui.“

Ihuüksi ja ingliskeelne. Ettekandja, omamoodi ja ronkmustade juustega naine, astub oma vetruvates mustades saabastes pikal sammul mu laua juurde ja võtab mu tellimuse vastu… hakitud inglise keeles.

„Aga kuidas seda hääldada?“ osutan ma menüüle.

„Mida?“ nõjatub ta lähemale ning ma tunnen tema sinise särgiriide lõhna. „Aa… Lait de soya.“^[12.]

„Merci! Ma pean veel õppima,“ läheb mul korda naeratada.

„Pole midagi,“ põikleb ta mu lootusetu pilgu eest kõrvale, teeb kannapöörde ning kiirustab vetruval sammul leti poole. Tal on kena keha. Liigutan ta käigu pealt mõttes riidest lahti ning võtan tal kõik seljast peale saabaste. Naeratan selle mõtte peale endamisi.

Pannkook saabub minuti pärast. See on tuline ning üle pahteldatud kaneeli ja suhkruga, pruun ja valge, pehme ja kolmnurkne, magus ja mahe nagu suhkrupilved ja siirupipadjad. Kõik head asjad.

Ligi hiilivad niisked mälestused Chamonix’st, hiilivad Alpid, hämarik uduses öövihmas, mitte sõnagi prantsuse keelt minu ja Lili vahel. „Complet! Complet!“^[13.] tagusid hotelliomanikud rusikaga vastu lauda ja lükkasid meid tagasi vihma kätte. Ning me ei teadnud toona sedagi, mida see sõna tähendab. See oli ammu, enne seda, kui Lil mu maha jättis ja lesbiks hakkas.

Nüüd on söömine ühel pool ning taldrikul üks suur ja pruun šokolaadikarva segadus.

„Kas maitses?“ siristab ettekandja mulle.

„Oui.“

„Kas soovite midagi veel?“

„Ei, kõht on täis.“

„Kas toon arve?“

„Oui.“

Milline kena nägu on sel ettekandjal, sädelevate helesiniste silmadega nägu täis purunematut süütust, kuid liiga kauaks ei tohi vaatama jääda. Ära anna talle oma südant, kuid sa ei saa sinna midagi parata, kuna tema näos, ettekandja pehmetes tedretähnilistes põskedes, tema juuste udusulgedes on headus. Ma kaon ära tema pehmusse, tema pehmuse headusse. Võiksin supelda tema olemuses, õgida tema süütust. Kuid kes ta mulle on? Järjekordne naine läbisõidul.

„Veel midagi?“ kergitab ta kulmu.

„Noh, jah, mida teha? Kuhu minna? Ma ei tea, kus ma olen.“

„Oo,“ tuleb veelgi tema aktsendiga headust. „Mon’-R’yalis on teha küllaga. Baarid, restoranid…“

„Aga kuhupoole minna? Siia või sinna?“

„Mmm. Sinna… kui te just ei lähe siiapoole. Sealpool on baarid, kohvikud, restoranid. Siitkaudu saab Mon’-R’yali parki, mis on päris kena. Ma arvan, et see on kella üheteistkümneni lahti.“

Mulle meeldib ta õpiku-inglise keel.

„Aitäh, tänan, merci, merci.“

„De rien!“^[14.] Ta kihutab minema ning ta saapad vetruvad…

Tajun nende silmi leti tagant minu poole vaatamas, tajun neid uksest väljudes: kokk ja ettekandja, neli lõbustatud ja uudishimulikku prantsuskeelset silma. Ma arvan, et nad vaatavad mind seepärast, et ma kõike seda enda ümber muudkui üles kirjutan. Seda käskis teha mu terapeut. Ta ütles, et see võib mind aidata.

Oleme ikka siin, Montréali linnas, kusehais ja sügisesed lehed. Üks kuivetu ja pisike kodutu naine kollase särgi, räpaste pükste, lillade juuste, koledate hammaste ja tikutaolise kehaga lobiseb tükk aega minu kõrval, kuni ma ütlen:

„Parlez-vous anglais?“ ^[15.]

„Oui,“ kummardub ta mulle käigu pealt lähemale ja vahetab keelt. „Ma tahaksin natuke piima osta.“

„Ooh… vabandust,“ ütlen ma. „Täna ei saa ma abiks olla.“

„Monsieur, kas teil suitsu on?“

„Ei, kahjuks mitte, ma ei suitseta.“

Ta läheb ühe punases polosärgis suitsetava mehe juurde ja proovib tema suust sigaretti ära napsata, kuid mees puhub talle suitsu näkku ja tõmbub eemale. Armetu kodutu luukab laternate valgusest minema.

Seinamaalingud kerkivad lainetena, näen purpurseid gorillasid, kollast meest, kelle pea lõhkeb nagu helendav spagetihunnik, näen punaseid liblikaid ja rohelust. Luuderohuvaibad ronivad mööda fassaade. Möödun valgustatud vaateakendega raamatupoodidest, punaselt valgustatud baaridest, kokteilipidudest, mis valguvad öisele tänavale, suletud luukidega boulangerie’de^[16.] ja pâtisserie’de^[17.] ette.

„Õhtusöögiks baguette, hommikusöögiks croissant!“ Niimoodi ütles Dan, enne kui ma autost väljusin, silmad ühel québeclannal, kel oli tagumik nagu tuvil ning käes kotitäis pagaritooteid. „Ahh, croissant.“ Ta nautis seda sõna, hoides tühja peopesa üleval, otsekui tervitaks mõnd vana sõpra. „Kui prantslaslik! Kui montréalilik!“

Vana hea Jankauskas. Ta on kindlasti oma hotellitoas ihuüksi, sööb šokolaadiglasuuriga sarvesaiu ja räägib naisega internetis. Aga kus mina olen? Kes mina olen? Üksildane töll, kes teeb töölt poppi ning kiimleb pannkoogikohviku ettekandjate järele. Ma tean, et ma saan täna paugu lahti. See on vältimatu. Ma võin jalutada, kaua tahan, kuid seksisodi jõllitab mulle otsa iga põõsa tagant nagu mingi kuradi Cheshire’i kass.

Ma mõtlen, mis oleks saanud, kui ma oleksin sellele kidurale kodutule eidele pakkunud 100 dollarit selle eest, et ta mul suhu võtaks. Või 50 dollarit? Kui madalale on ta nõus langema? Kas ta noogutaks ja ütleks oma kareda häälega „oui“, tõmbaks mind kõrvaltänavale, haaraks oma pragunenud huultega minu ümbert kinni ning hakkaks mind pumpama oma kehvade pisikeste hammaste taha. „Ooo… Niimoodi, jah, oui, oui, jah! Oui, oui, oui.“ Kuid mina ju ei kasutaks ligimest ometi niimoodi ära, ega ju? Ega ju?

Veel kvartaleid, veel kuumasid Québeci naisi, kelle kõrvarõngad kõlisevad ja säravad nagu laevatuled pimeduses. Kui ma kas või ühe neist saaksin, elaksin tänase õhtu üle ilma sodita, vaid kliimaks ja uni, kuid ma ei saa, sest olen ära neetud!

Pealtnäha olen ma tagasihoidlik jalakäija, kuid südames olen ma pervert, kui isegi mitte vägistaja. Ning mõelda, ma võin mõne sellise Mont-Royali puiestee näitsiku sugulanegi olla. Kujuta ette! Kogemata kepid omaenda nõbu? Kindla peale tuleb seda alatasa ette. Näen apteegi ees üht meest ja naist kerjamas kõnniteele sirutatud läbipaistvast plastist mannekeenijalaga. Astun neist otse üle.