Читать книгу Reisikirju - Justin Petrone - Страница 10

Mõne inimese arvates on pohmellihommikud rasked, aga mina näen nendes omamoodi ilu. Istuda terrassil, vaadata valgeks krohvitud ja siis hüljatud maja, kuskil haukumas koer, kokku kukkunud õlgkatus, millele heidavad varju palmid…

Teised kutid norskavad toas. Nad isegi ei tea, et ma olen tagasi jõudnud. Viimane, mida nad minust teadsid, oli see, et jalutasin koos mingi Jubeda Hipitüdrukuga tollelt joomapeolt minema. Nad otsisid mind rannast ja meie peitsime end põõsastesse. Vaatasime, kuidas nad mööda kõndisid.

Ma isegi mäletan, kuidas mereväelane Tom hoidis oma pead maas, kui niiske öine õhk libises üle kabistavate paaride, kõikjal rannaliival väänlesid seksivad kehad. Nii see käib Cancúnis, Mehhikos. Hotelliomanikud tahavad toa eest raha saada, niisiis lähevad inimesed rannale ja ajavad seal asja ära. Mehed, kelle käed on naisi täis, naised, kelle peod on mehi täis. Siis ilmub välja mehhiko hombre^[1.], kel õlal vintpüss, ta katkestab armupeo palmide varjus ja nõuab raha. „Sa tahad seda teha, pead maksma dinero, muchacho^[2.].” Aga meil ei ole raha! Jah, me oleme rikkast Estados Unidosest^[3.], aga me oleme vaid 20aastased kolledžikutid.

Mereväelane Tom, kõndimas üksinda rannal. Ei tea, kas ta arvas, et olen joomasena ära kukkunud, või on ta lihtsalt masendunud sellest, et tema kondoomikarp on hotellitoa voodi all ikka veel avamata. Ta oli meist kõige rohkem elevil mõttest, et saab Mehhikos keppi, ja ta polnud ikka veel tüdrukut saanud. Ükskõik mis küljest vaadata, see oli õudusunenägu. Mehhiko paha uni. Põrgulik diskomuusika, litsakad naised, suureks pumbatud musklitega idiootide vennaskond oma tätoveeritud matšolikkuses. Kuid miski pole võrreldav sellega, mis oli juhtunud hommikul, vihaste valvurite ja raadiosaatjatega. Ja siiski pääsesin ma sellest segadusest. Ma põgenesin suurte relvadega mehhiklaste käest. Tõeline märulimees!

Lahtise kastiga veoauto sõidab sõduritega mööda, aga selle hääl ei ärata mu magavaid kaaslasi, kes norskavad edasi, suud lahti, toas aga lendlevad kärbsed. Üks mu sõpradest, vist James peeretab kõlavalt. Kuid ma ei tunne haisu. Haistan vaid veoauto heitgaase, mere hõngu, ikka veel õhus olevat alkoholilehka. On möödunud mitu tundi ja ma usun, et olen viimaks ometi kaine. Võib-olla.

Meie maja taga on sinavad veed, vana supermercado^[4.], kui otsustada selle seinal olevate kulunud limonaadi- ja sigaretireklaamide põhjal, ning selle kõrval on vana katkine auto. Kes teab, milliseid jubedaid stseene see vana supermercado veel näinud on. Vägistamisi? Mõrvu?

Eelmisel õhtul olime seal vee ääres ja ostsime suhkruseid kaneelipulki kohalike daamide käest. See oli nii süütu, see tehing. Kõva raha koduse toidu eest. Süütus nonde naiste antiiksetel maajanägudel. Kõik riietatud puuvillvalgesse. See, kuidas kangas voogas nende pehmete pruunide jäsemete ümber. Kaneelipulgad! Maajad on pühad inimesed, mis sest et nad praktiseerisid inimeste rituaalset ohverdamist. Maajade naised, piinatud pilk nende silmis, sest nad pidid meiega äri ajama. Gringod! Joodikud!

Millal tahes ma olen koos kohalike inimestega, meenub mulle küla, kus peatusime aastaid tagasi, arvatavasti mitte kuigi kaugel sellest kohast, kus olen praegu, aga kaugemal džunglis, eemal kauplustest, restoranidest ja ööklubidest.

Mäletan, kuidas väike poiss jooksis minu juurde, seljas kahar katoliku kooli rüü, värin hääles, kõhklev hirm silmis, püüdes müüa rahvale veidi Estadas Unidose maiustusi.

Ma olin siis kaheksane, oma ea kohta pikk, aga ikka veel sinkjaskahvatu, pruuni tukaga nagu pisike Paul McCartney. Ma küsisin vanematelt raha, et saaksin osta kodus valmistatud iiriseid, mis pakitud värvilistesse paberitesse. Kui mu isa rahakoti välja võttis, ilmus tema ümber terve kari lapsi, kes käratsesid: „Palun, härra, kas soovite osta maiustusi, härra?”

Me põgenesime ekskursioonibussi. Kogu tee Chichén Itzá varemeteni oli ääristatud lootusetute stseenidega, kivimajadega, mil palmilehtedest katus, alasti lastega, kes mängisid tolmus. Kui mu pere tagasi hotelli jõudis, olime püstinäljased ja sõime õhtust hotellitoas. Mäletan, kuidas tellisin hamburgeri, mõeldes kommimüüja ja selle peale, mida tema võiks süüa.

Aknast kostis tuulehäält ja rahustavat ookeanilainete hällilaulu.

Ka praegu kuuleb seda Cancúnis.

Kuhu ma jäingi? Ah jaa, tekiila. Tekiila lõikab su maha kui matšeete, plahvatab su sisemuses nagu vesinikupomm. See maandub ja külvab sinusse seemne ja siis tuleb alkoholiaurude seenekujuline pilv su sõõrmete kaudu välja. See magusa maitsega säravselge Mehhiko jook purustab su teadvuse pisikesteks kildudeks, pudiks, molekulideks, aatomiteks. Tekiilas ei ole enam sind. On vaid tekiila ja ainult tekiila. Äkki saate aru, mida ma silmas pean.

Meid on toas viis ja igal õhtul ostame pudeli odavat Morelos Blanco Tequilat, siis läheme tuppa tagasi ja jagame selle omavahel ära. Hecho en México.^[5.] Tequila Blanco de Agave. 38% Vol. Proviant manustatakse õhtul täpselt kell seitse. Jude tõepoolest vaatab kella ja teatab teatraalsel lavahäälel: „Härrased, khm, mulle tundub, et on aeg.”

Siis jagatakse klaasid laiali ja James täidab kõik ääreni.

„Selle terviseks, et Mehhikos saaks keppi!” tõstab James määrdunud klaasi kõrgele.

„Et Mehhikos saaks keppi!” kordavad mehed laua ümber.

Ja nii see läheb, tekiila, põhjani. PÕMM! PLAHVATUS! Millegi kohutava algus.

Tekiilaplahvatus leiab aset vaid mõned tunnid pärast seda, kui oleme söönud „lõunat”. Kevadvaheajal Cancúnis ei söö keegi hommikust. Hommikuti me magame ja sööme üks kord päevas midagi odavat, näiteks quesadilla’sid, ube ja riisi. Ja isegi kui oleme tuikunud tagasi ähmasena varastel hommikutundidel, häbenedes oma käitumist, vandudes, et ei puutu enam tilkagi alkoholi – kui valges ülikonnas mehhiklasest kelner tuleb ja küsib, mida me lõuna kõrvale juua soovime, valime tavaliselt õlle. Dos Equis, Corona või – tugevamate magude jaoks – kangem Negra Modelo, ohtlik Mehhiko pask, mis jooksutab su kiirelt lähimasse tualetti.

Mõnikord läheme randa ja ronime kaelani vette, mis on nii selge, et võib näha varbakarvu. Oh, Kariibi soolased veed. Nagu parim vanniskäik lapsepõlve parimatest vanniskäikudest. Me vaatame, kuidas musklimäed ja nende vapustava kehaga, D-korviga bikiine kandvad tipsid võrkpalli mängivad, ja lõbustame end nende mõttetu loba pealtkuulamisega. „Oh-oh-hoo! Kes on see kuum kutt kollastes ujukates?” nurrub imeilus must tüdruk oma sõbrale. „Ma arvan, et kohtan teda täna õhtul ööklubis.” See on Ameerika nooruse nägu. Mõne kuu või aasta pärast oleme osa hästi õlitatud väsimatust masinavärgist. Meile jäävad alatiseks need patused ja pahelised mälestused seksikatest nädalalõppudest Cancúnis.

Kuid kõigepealt peab need mälestused endale hankima!

Rannalt on lühike jalutuskäik alkoholipoodi tekiila järele. Ostetakse ka pudel rummi, et seda tekiilaga segada, aga mulle meeldib puhas rumm palju rohkem. See kergelt suhkrune mahe maitse. See, kuidas vedelik ei kõrveta, vaid seab end sinus sisse nagu vana sõber elutoa diivanile. Tekiilane mees ei suuda õieti oma nimegi lausuda. Rummine mees suudab mõelda, filosofeerida, kirjutada piinlikke armastusluuletusi pruunile ettekandjale keskkooli tasemel hispaania keeles.

…Los ojos bonitos, de color de café, de color de chocolate caliente. Mi corazón funde. Si!^[6.] Su süda sulab tema pärast kui pulbitsevalt kuum šokolaad, Justin. Mi corazón funde… Maajade ja ibeerlaste järeltulija, see tüdruk. Segu. Mestizo. Sa jooksed restorani trepist alla, annad kirja tema töökaaslasele, sest oled liiga närvis, et seda talle endale anda. Hiljem, kui möödud nende restoranist, hõikab see töökaaslane sind ja vilistab, „Hola, hombre, Ella está aquí!”^[7.], aga su maaja-ibeeria päritolu kiindumusobjekt seisab tänavanurgal, särav oma armsate mustade patsidega ja sinise kleidiga. Need on põgusad kontaktid kohalikega. Me näeme, kuid tihti lihtsalt ignoreerime üksteist. Me oleme vaid borracho^[8.], purjus gringod. Vaid raha loeb.

Raadiotest voolab meie peale peohääli, jumalast unustatud õudusunenägude koha väärtushinnanguid.

Veidi Monicat tahan ma, natukene Ericat lisan ka.

Kröömikene Ritat vajan ma, tükikese Tinat võtan ka.

Veidi Sandrat päikse käes, natukene Maryt öös ma näen.

Killukene Jessicat ootab mind, sinu omaks teeb mu tükike sind.

Lou Bega, „Mambo No. 5”

Kui küsisin mehhiklasest hotelliomaniku käest, mida ta arvab Shaggyst, Britney Spearsist ja Lou Begast, vastas ta: „See on muusika otse põrgust.”

Seda see on. Ja meie oleme otse põrgust. Me oleme kõndiv zombiõnnetus. Kui näete meid tänavat pidi tulemas, peitke oma tütred, kulla mehhiko isad, lukustage majad. Me oleme kui Led Zeppelin või Rolling Stones, aga me jätsime kitarrid koju, meil pole raha ja me elame kahetoalises ühikahotellis, kus kanalisatsioon on nii kehv, et peame jooksma üle tee asuvasse kolmetärnihotelli, et kasutada sealseid mugavusi. ÄRA PANE PAPER POTTI, AITÄH! hoiatab silt meie toas.

Cancúnis pole mitte midagi ilusat ega süütut. Isegi armastus, mida jagatakse öösel rannas, pole puhas armastus. Seks, mis aset leiab, pole puhas seks. Kõik, mis Cancúnis toimub, on madaldunud. Kõik asetatakse su jalge ette – hei, gringo! –, aga mitte meie ei keetnud seda suppi spermast ja süljest, oksest ja palmipuudest, mis väidab end olevat paradiis. Mitte mina. Mitte meie.

Ja mul on sellest kõigest nii kahju.

18. märts – neil kuumadel ähmastel Mehhiko öödel, mil ihu tundub välja higistavat alkoholi ja ma vahin teiste kahekümneaastaste tudengite roosasid nägusid, kerkib mu peas järjekindlalt üks küsimus.

Ja see küsimus on: „Millal ma valesse seltskonda sattusin?”

Millal see juhtus? Kus ma midagi valesti tegin? James õpib filmikunsti, olgu, tore. Tom läheb mereväkke. Nii Drew kui Jude tahavad saada näitlejaks, kuigi mõlemad lõpetavad ilmselt kelnerina New Yorgis. Ja mina ei tee muud, kui kirjutan oma salajasi mõtteid päevikusse. Me oleme luuserid. See on paratamatu. Meie hulgas pole tulevast presidenti ega tegevjuhti ja meie käitumine on jõle. Joomine ja laaberdamine igal õhtul. Kõigepealt tekiila, siis rumm, seejärel õnnetused.

Nii et millal ma sattusin valesse seltskonda? Kuidas see juhtus? Või veelgi hirmutavam küsimus: äkki olen hoopis mina halb seltskond ja need süütud mehed on minu otsa sattunud? Võib ka nii olla. Kes on meist sel aastal kõige kõvemini pidutsenud? Kes on meie seast see, kelle kõik nädalavahetused lõpevad peadpidi tualetipotis? Kes on see, kes arreteeriti politseinike peale karjumise eest, kui nad tulid pidu laiali saatma? See olen ju mina. Mina olen halb seltskond. Mina olen see kurja juur.

Ja võib-olla seepärast polegi Cancún minu jaoks kuigi lõbus koht.

„Kas kuulsite, mis Williamsiga juhtus?” küsib James oma lõunaosariikide aktsendiga. Istume ümmarguse puust laua taga ja mängime kaarte. James kannab oma tumeda raamiga hipsteriprille, ta kollakad lokid on sassis. Suurem osa naisi, kellele Jamesi tutvustan, ütleb, et ta on mu ainus hea välimusega sõber. Ja kui ma vaatan ta keerubinägu ja siniseid silmi, pean tunnistama, et James meenutab noort Bill Clintonit.

„Ei, mis temaga on?” küsin ma.

„Williams,” ohkab James, „on gei.”

„Ei. Ole nüüd, Williams ei ole gei!” Drew puristab veidi tekiilat kaartidele.

„Mida kuradit sa teed?!” möirgab Jude. „See oli hea tekiila! Me maksime selle eest, sa tohman!”

„Ma tean, ma tean, vabandust, mees,” ütleb Drew. „Ma lihtsalt ei suuda uskuda, et Williams on gei.”

Drew Schwartz on näitlejaks pürgija New Yorgist. Ta on meie seltskonna Saksa juut, tal on mustad lokkis juuksed, mustad silmad, pruun jume, sellise mehe nägu, kes peaks Hollywoodis sportautoga ringi sõitma. Ja võib-olla kunagi sõidabki, kui ta suudab keskenduda rohkem kolledži lõpetamisele ja vähem sellele, mida peole selga panna. Näitleja Schwartzi juures on kõik hüüumärgiga. Ta kannab Hawaii särke ja khakipükse. Ta semmib vaid katoliku tüdrukutega ja siis helistab oma Bubbele, vanaemale Miamis ja palub vabandust.

Drew on mu toakaaslane. Ta on muuhulgas krooniline unetu, aga seda tean ainult mina.

Jude Hart on meie Vene juut, aga mitte päris. Kõrendik. Kahvatu. Mustad juuksed. Kenad näojooned. Mingil kummalisel põhjusel meeldib ta naistele sama palju kui James. Jude kannab alati musti riideid, et väljendada oma suhtumist maailma. Ta isa on Wall Streetil börsimaakler ja ema juured ulatuvad Peterburi revolutsioonieelsesse vene aristokraatiasse. Jude on naistemees. Me kõik teame seda.

„Kuulge, poisid, Williams on tõesti gei,” ütleb James. „Tom teab. Ütle neile, mida sa kuulsid, Tom.”

Kõik pilgud laua ümber kinnistuvad meie Tom O’Kellyle, meie särgitule, pügatud peaga mereväelasele. Veel üks lõunaosariiklane, seekord Georgiast. Ta ei tahtnud minna mereväkke, aga ta vend on mereväelane, ta isa on mereväelane, ja ta vanaisa, ja kõik nende vennad, nõod, tuttavad ja nende tuttavad on mereväelased.

„Ma kuulsin, et Williams käis ühel neist kogunemistest,” sosistas Tom, „teate küll, need, kus kooli kõik geid pärast loenguid kokku saavad ning räägivad oma tunnetest ja värkidest.”

„Ei!” hüüatab Schwartz.

„Meie Williams?” küsin ma. „Sa mõtled ikka Williamsit? See naljakas kutt Tennesseest, kel on punased juuksed ja kes kogu aeg bandžot mängides ringi kõnnib? Meie Williams ei ole gei. Ta näitas mulle fotot oma keskkooliaegsest tüdrukust.”

„Ma vannun Jeesus Kristuse ja kõigevägevama nimel!” ütleb Tom oma veniva lõunaosariikide aktsendiga. „Ja Williams ütles, ja ma tsiteerin: „M-ma ei saa sinna m-midagi parata, m-ma olen huvitatud ka m-meestest.””

„Ta ei öelnud nii!” hüüatab Schwartz.

„Drew, kas sa palun rahuneksid maha,” hüüab Jude tema poole.

„Ka?” küsin mina. „Ka ei tähenda, et ta on gei, Tom. Ka tähendab, et ilmselt on ta lihtsalt biseksuaalne.”

„See tähendab seda,” ütleb Tom, vaadates meid oma klaasi tagant, „et meie Williams on persetrukkija.”

Ja sellega ongi Meie Williams heteroseksuaalsuse kirikust välja heidetud.

Mõned naerupahvakud ümber laua, kuid põhiliselt siiski kollektiivne oigamine.

„See pole naljakas,” ütleb Jude.

„Kas teate, mida me peaksime Williamsiga tegema?” küsib James.

„Mida siis?” küsin mina.

James kummardub lähemale. Ma tunnen tekiilat ta hingeõhus. „Me peaksime ta mõnel õhtul väga purju jootma, siduma ta kinni ja tassima Dupont Circle’ile, sinna suurde geipiirkonda Washington, DCs.”

„Ei, sa ei teeks seda!” hüüatab Schwartz.