Читать книгу Reisikirju - Justin Petrone - Страница 8

Ikka ringi ja ringi, üles ja alla. Vaateratas liigub üles ja uuesti alla ja iga kord, kui ma kõige kõrgemale jõuan, vaatan pöörlevaid linnatulesid ja tähti, mis on kui kuldsed needid pimeduse tekil, taamal Alpide lainetav-küürakas vari, kõige all kahvatusinine järv, nagu külm keel, mis lakub mind kaugusest.

Zürichi järv.

Mulle meeldiks jäädvustada kogu vaadet, kuigi ükski kaamera ei suuda püüda kogu seda lõputut säravat ilu, ammugi mitte kaks teismelise silma, isegi kui see tüdruk ei istuks minu vastas, või peaksin ma ütlema, meie vastas – see tähendab minu, mu ema ja isa vastas. Kumbki neist isegi ei märka teda, nojah, võib-olla mu isa märkab, kuid tema märkab iga naist, kes on teataval kaugusel tema kehast, niisiis on tüdruk tema jaoks lihtsalt seksuaalne tapeet.

Isale see tüdruk niikuinii peale ei läheks. Talle meeldivad naised, kes on kosmeetika – puudri ja parfüümi ja kreemide ja lakkide – abil liikumatuks muudetud. Talle meeldivad nukuks mukitud naised. Olen ta pilku piisavalt jälginud. See naine siin pole aga mingi nukk. Ja ma ei suuda aru saada, miks ma teda tähele panin. Ta pole midagi erilist, ei midagi säravat, tal on seljas hall kampsun, tal on lühikesed heledad juuksed, ta on kleenuke, ta rinnad täidaksid vaevu mu pihu.

Kuid tal on nii meeldiv valge nägu, nagu renessansiaegsel maalil, nii tuttav ja nii eriline, nii vanaaegne, isegi haldjalik. Ta on kummitus. Mitte ühelgi mu klassikaaslasel pole sellist nägu. Ja need ümmargused šokolaadikarva pupillid. Need tõmbavad mind enda sisse ja ta vastab mu pilkudele, mõnikord uudishimulikult, kuid põhiliselt on neis kahes Šveitsi-Saksa silmas hirm. Ta tahtis vaid lõbutseda reedeõhtuses Ameerika-teemalises lõbustuspargis, aga sattus istuma kahe Ameerika turisti ja nende perverdist poja vastu.

Vaene tüdruk.

Kui vana ta on? Ta peaks olema umbes 20aastane. Või on ta vaid 18? Või 27? Kes teab? Ainus, mida ma tean, on see, et ma ei saa mingil juhul koos temaga olla. Mul ei ole raha. Mul ei ole kohta. Ma ei oska isegi autot juhtida. Ma pole veel 15aastanegi. Mul on mehe tungid, mehe välimus, kuid mul pole krediitkaarti, kogemusi, ei ole seda heatujulist, kuid siiski teravat haipilku, mida mu isa kasutab, kui näiteks teenindajanna juhtub kena olema. Pealegi, kui see naine minu vastas teeks tegelikult midagi intiimset, oleks näiteks nii julge, et võtaks mul käest kinni, siis ma lihtsalt laseksin püksi.

Ma pole ühtki tüdrukut isegi suudelnud veel.

Ma suudleksin teda, kui mul õnnestuks oma vanematest lahti saada ja valetada vanuse kohta. Kui ma vaid suudaksin üheks ööks oma isikut varjata ja öelda, et olen 19. Ma olen piisavalt pikk. Ta usuks mind. Aga võib-olla reedaks mind see, kuidas ma suudlen. Kuidas üldse käib Prantsuse suudlus? Tuleb keel sisse libistada ja ringiratast keerutada? Üks mu vanem sõber on mulle nii rääkinud. Ilmselt rääkis tõtt.

Kuid ei. Nii lihtsalt ei juhtu. Ma ei saa temaga isegi rääkida, sest ta räägib oma sõbraga saksa keelt ja ilmselt teab vaid mõnd lihtsamat ingliskeelset sõna. Kujutan ette, et meie vestlus oleks midagi sellist: „Minu nimi Dagmar. Sa esimene kord Zürich? On väga ilus, jah? Kui pikk siin oled?”

Veel kaks päeva.

Ikka ringi ja ringi, üles ja alla, armuvalus, süda paha, merehaige Šveitsi vaateratta tõttu. Mu ema pigistab mu käsivart ja osutab valgustatud kirikutele, mina ütlen „Ohoo!” ja heidan vargsi pilke šokolaadisilmsele Šveitsi tüdrukule, Miss Šveitsile, ja tema piilub vastu. Mu isa loeb kokku rahakotis olevaid franke, paneb need tagasi ja paneb rahakoti tagasi taskusse ning vaatab oma uut Šveitsi kella, öise linna tuled valgustavad ta hõbedast nägu.

See pole aus. Miks on tema mees? Miks on tema vaba?

Miks olen mina vangis selles kehas?

Ma muudkui loodan, et midagi juhtub. Midagi peab juhtuma. Võib-olla maavärin või mõni plahvatus. Mõlemad sobiksid. Siis läheks vaateratas lahti, rebeneks sädeme-, suitsu- ja juhtmepilves oma kinnitustest ning veereks vanalinna poole, üle praevorstiputkade ja avalike tualettide, üle sogase jõevee, üle nende ninakate punkarite ja vanade hipide, kes müüvad kasutatud vinüülplaate, üle suveniiripoodide, kus müüakse nahkpükse ja joodeldavaid CDsid, vajutaks laiaks vardas küpsevad sead, veereks täiesti alla välja ning kukuks pikali kuskil Bahnhofstrasse kellapoodide ja börsihoone vahel.

Ja selles kuumas kaoses ning mürisevas kataklüsmis oleks mul võimalus, mu ainus võimalus, ronida välja vaaterattast ning põgeneda linna, pomiseda midagi mälukaotusest, kuid tegelikult lihtsalt liituda rõõmsa rändtsirkusega maal, mis on nii vaba, et isegi juuksuris on väljas pornoajakirjad ja väike kollane kaubik toob uusi süstlaid narkomaanidele pargis ja teismelised joovad õlut otse tänaval ja sõidavad siis rongiga tagasi äärelinna, autojuhti polegi vaja.

Euroopa! Miks on see palju vabam kui mu enda Vaba Maa? Vaata teda, napsa temast sõõmuke, võta ta endale, kasuta teda toorelt. Midagi sellist ei juhtu Ameerikas kunagi. Ei minuga, selle noore naisega, ei vaateratta ega tuledega. Ameerikas ei ole mingit võluväge. Seal on kõik stagneerunud, letargiline ja kuiv. Nagu vanad laulud rohupoe raadiost. Aga siin, Šveitsis, Euroopas, on asjad voolavad, liikuvad nagu külmad Alpi järve veed, mis mind eemale kannavad.

Miski lihtsalt peab katki minema, tunnen ma. Miski lihtsalt peab plahvatama ja hävima, süttima, põlema tuhaks ja lagunema laiali. Kellegi peab läbi tõmbama, et rahuldada minu sees möllavat vulkaanilist ängi. Ma saadan veel ühe pilgu tüdruku poole.

Kas ta on neitsi? Ilmselt mitte. Siin ei punasta keegi millegi peale. Nad on kõike teinud ja kuidas ma küll soovin, et oleksin nende moodi! Teeksin seda. Mu sõbrad ainult sellest räägivadki. Ja ikkagi pole keegi meist seda teinud. Me teame sellest vaid isade ajakirjadest, neist, mis on kapipõhja peidetud.

Kui sõit lõppeb, libistame end istmelt maha. Šokolaadisilmne, suudlemiseks mõeldud huultega Miss Šveits rühib minust mööda ning kaob siis öhe koos oma sõbrannaga, kes on minu jaoks nii ebahuvitav, et ma ei suuda isegi meenutada, milline ta välja nägi. Miss Šveits ei vaata kordagi tagasi, kuid ma tunnen tema lõhna, kui ta minust möödub. Nad naeravad, kui nad kaugemale kõnnivad. Mille üle nad naeravad? Selle poisi üle vaaterattal? See loll poiss.

Mul habe vaevu kasvab. Kõige kummalisematesse kohtadesse on ilmunud karvad. Ma kreemitan end mõnest kohast. See kõik on nii naljakas.

„Nii et šveitslaste arvates on Ameerika siis selline?” teeb mu isa nalja, kui möödume plakatist, millel on luitunudblondide juustega ja nahktagides mehed, kes mängivad saksofoni, ja suurte tissidega naised punastes bikiinides, maalitud sportautod ja surfarid, hamburgerid ja friikartulid.

Nende vahel on hiiglaslikud posterid Ameerika superstaaridest: Michael Jackson, Marilyn Monroe ja Elvis Presley, Madonna ja president Bill Clinton. Ka David Hasselhoff.

„Tead, ta on siin kuulsam kui kodumaal,” ütleb mu isa, viibates peaga „Knight Rideri” peaosalise ülevoolavalt rõõmsameelse pildi poole. „Eurooplased armastavad teda.”

Võib-olla siis, kui sa oleksid tõeline mees nagu Hasselhoff, oleks sa koju läinud koos Miss Šveitsiga.

„Ta on siin kuulus laulja,” lisab ema. „Ta lood on tippu jõudnud. Suudad sa seda uskuda?”

Lollakad!

Ma vaatan David Hasselhoffi ja maalitud sportautosid ning surfilaudu. See kõik ei meenuta üldse seda Ameerikat, mida mina tean, ja see pole ka üldse sellise koha moodi, kuhu ma tahaksin minna.

„Ma ei suuda uskuda, et nad tõesti arvavad, et me elame niimoodi,” ütleb mu ema.

Ma kuulen neid, kuid mõtlen ikka veel tüdrukust, kuigi mul on juba raskem meenutada, kuidas täpselt ta välja nägi ja lõhnas. See renessansiaja nägu. Šokolaadikarva silmad. Lohutav olek. Kõik see on peaaegu läinud. Miks nad alati niimoodi tulevad ja lähevad? See teeb haiget.

„Nii, kas tahad praevorsti?” pöördub isa minu poole, kui suundume Ameerika teemapargi väljapääsu suunas. Park on peaaegu tühi. Ameerika vist pole kuigi vägev tõmbenumber.

„John, me oleme sel nädalal igal õhtul praevorsti söönud,” kurdab mu ema. „Ma ei või rohkem soolast toitu süüa. Mu pahkluud paistetavad üles. Kas sa saaksid aeglasemalt kõndida?”

„Ma rääkisin Justiniga,” ei tee isa ema jutust välja.

„Jah, olgu,” ütlen ma. „Mulle meeldib praevorst.”

„Ein Bratwurst mit Sempf,”^[1.] ütleb isa naeratades ja tõmbab käega mu juustest läbi. Und ein Bier, bitte.^[2.] Nojah, sulle ein Coca-Cola.”

Ma kortsutan kulmu.

„Hei, kuule, me oleme Zürichis veel ainult kaks päeva, peaksime siit viimast võtma,” paneb ta käe mulle ümber. „See on suurepärane puhkus, eks ju, poeg?”

Kui me mõni päev hiljem John F. Kennedy rahvusvahelisse lennujaama jõudsime, oli ilm palav ja niiske. August. Piinav hais higi, heitgaaside, plastpudelite ja paberkottide tõttu, mis olid tee äärde loobitud. Minu ümber oli New Yorgis nii palju inimesi, ometi tundsin end, nagu oleks mind kõrbesse maha jäetud. Midagi oli valesti. Ma läksin ja magasin oma vanas voodis, aga kõik oli valesti. Ja ma igatsesin Zürichit, ma igatsesin Euroopat. Euroopa tundus olevat vabam, mugavam – no muidugi, kui sa võisid sigu otse tänaval küpsetada!

Võib-olla juba siis teadsin ma oma teismelise südames, mida tuleb edasi teha.

1 Üks praevorst sinepiga. (saksa k) [ ↵ ]

2 Ja üks õlu, palun. (saksa k) [ ↵ ]