Читать книгу Minu Eesti 3. Mis juhtus? - Justin Petrone - Страница 5

Kõigepealt on tuli ning siis hakkab tulema suitsu. Nagu kellavärk.

Ma olen seda omaenda silmaga korduvalt näinud. Sa viid aasta läbi vana puitu ühte ja samasse kohta, kuni viimaks on käes kauaoodatud sündmus – suvehari, jaanilaupäev. Selle tähistamiseks paned sa oma kuhilale tule otsa. Sa topid sinna ajalehti või pappi, kallad selle üle bensiini, õli või samakaga, nagu sulle endale meeldib. Siis tõmbad sa tikku ning tuuletõmbuse käes lahvatab see leekidesse, su omaenda isiklik vulkaan.

Kui tuli on süttinud, tuleb natuke aega oodata. Siis hakkavad piiksuma ja ägisema ja sehkendama kõik need pisielukad, kes on vahepeal sinna hunnikusse endale kodu rajanud. Hiired, konnad, vesilikud – põrgutulest põgeneb ummisjalu kõiksuguseid elukaid. Sõna otseses mõttes elu eest. Nad pagevad metsa ja aita, aasale ja oja äärde, naabri majja, kus seina taga on ohutu tühimik. Tuli, suits, elukad. Üks õige maaelu on juba kord selline.

Eestlased kutsuvad seda põrgukatelt jaanituleks. Teadmine neist pühadest leekidest on nende kollektiivses ajus. Nad räägivad tõsiselt, et kui üle jaanitule hüpata, läheb järgmisel aastal hästi. Eestlased usuvad seda tõemeeli. Nad usuvad tule väge nii, nagu moslemid usuvad Allahit.

Ka minule meeldivad need lõkketuled. Mul pole nendega mingit kinnisideed nagu mõnedel eestlastel, need lihtsalt meeldivad mulle. Need annavad mulle inspiratsiooni ja sooja. Mulle meeldib end tule lähedale kerra tõmmata, nii lähedale, et peaaegu ei tunne enam ninaotsa ja põsenahka, ning kuulata, kuidas puu kuumuses praksub ja praguneb. See on virgutav pahvakas, uued tuleristsed, otsekui saun lageda taeva all. Mulle meeldib uurida ka leekide värvi, kuidas nad lähevad kollasest siniseks, verekarva ruskest roheliseks. Ühesainsas lõkkes toimub nii mõndagi.

Mulle tundub, et minu elu Eestis on olnud nagu jaanituli. See on olnud kirglik ja segane sõit, mis küpsetab su läbi. Tulin siia palju aastaid tagasi, teadmata, mis minuga siin juhtub, ma abiellusin ja sain lapse, sõitsin siis mõneks ajaks New Yorki, kuid naasin, kuna tundsin, et Eesti kutsub mind. Arvasin, et võib-olla saab minust Eestis õpetlane, või hakkan ma diplomaadiks või saab minust ülikõva rahvusvaheline ajakirjanik. Selle asemel kirjutasin ma hoopis mõned meelelahutuslikud raamatud Eestist. Siis juhtus jälle midagi kummalist ning ma pidin taas lahkuma. Nüüd olen ma tagasi.

Minu raamatud on nagu selle tulise elu suits. Neil on küll päris asja lõhn, aga nad pole siiski päris. Nad rulluvad lahti ja heljuvad kenasti tähtede poole, aga võib-olla jäävad hoopis udustel maateedel ja linnatänavatel kotti, ripuvad seal paksu ja pahaendelisena ning teevad hingamise raskeks.

Seda see raamat ongi. Suits. Sel tuulepealsel maal veedetud tuliste aastate suits.

Justin Petrone,

taas Eestis,

aprill 2015