Читать книгу Minu Eesti 3. Mis juhtus? - Justin Petrone - Страница 8

Neist Tartu-päevist mäletan ma esimese asjana kummalist metalset kõla. Seda tegi kaks külmunud halgu, mida ühel veebruarikuu õhtul vastu teineteist koksiti.

Kuuri kõrval õues oli pime ning Väino koksis kaht halgu õrnalt teineteise vastu. Väino oli koheva jopega keskealine mees. Ta oli keskmist kasvu ja keskmise olekuga, kiire jutu ja uhkeldava kehahoiakuga. Kui ma peaksin valima mõne linnu või looma, kelle moodi Väino kõige rohkem on, siis oleks see vist kukk. Halge kokku koksides naeratas ta meile ning ta silmad lõid särama, otsekui oleks ta just nüüdsama torukübarast jänese välja tõmmanud või pannud tuvi haihtuma.

Kilks. Kolks.

Toona polnud mu eesti keele oskus kuigi hea, nii et ma ei saanud suuremast osast Väino jutust aru. Küll aga kuulsin ma seal sõna „puu“. Selle korteri kütmiseks, mida me Väinolt üürima hakkasime, läks tarvis küttepuid ning Väinol juhtus just parasjagu olema terve kuuritäis puid, mida ta meile eriti hea hinnaga müüa pakkus. Ning need olid head kuivad puud, teatas Väino, ja koksis külmunud halge uuesti kokku.

Kilks. Kolks.

„Mulle see mees meeldib,“ sosistas Epp mulle kõrva. „Asjalik!“

„Jah,“ vastasin ma. Kuid päris seda ma parajasti ei mõelnud. Mõtlesin hoopis sellele, et minu suurepärane intuitsioon oli mind toonud mingile Eesti agulihoovi sissesõiduteele ja pannud vahtima halgudega mängivat meest. Reisist tingitud ajavahe polnud endiselt taandunud ja sestap tundsin ma end üsna räbalalt, ning kõik need cappuccino’d, mille me tartlaste lemmikkohvikus Werner endale sisse kallasime, tegid mu enesetunde veelgi kuivemaks ja apaatsemaks. Maa oli valge, õhk oli külm, kuid mööda linna rühkimiseks vajalikud soojad riided panid higistama, nii et lõpuks ei olnud ei sees ega väljas päriselt hea olla. Miks oli mul kõik see meelest läinud, kui ma New Yorgis Eesti järele igatsesin? Miks ma küll ei märganud, kui lagunenud mõned Tartu linnaosad on?

Pildi pealt paistis linn ju nii kena. Aga hommikust peale kestnud otsinguist hoolimata polnud me ikka veel endale kodu leidnud.

Siiski, Väino korter oli palju parem kui ülejäänud. Teistesse pääses mööda kääksuvaid treppe ning mööda puusuitsu ja kassikuse järele haisevaid hämaraid koridore. Väino korter oli puhas ja uus. Kui talle sobib, võiksime hommepäev sisse kolida ning meil oleks käepärast ka terve kuuritäis korralikke küttepuid.

Olnud terve päeva mööda Tartut marssinud, polnud mul selle vastu midagi. Selleks hetkeks tahtsin ma üksnes Väinole korteri ja puude eest raha anda, minna tuppa, käia duši all ja keerata magama.

Too maja, millest sai mõneks ajaks meie kodumaja, asus ühel käänulisel tänaval Tartu Karlova linnaosa alguses. Pärastpoole sain teada, et linnaosa oli nime saanud sakslasest mõisniku Karli järgi. Sellest ei pajatanud keegi, millal too – minu kujutlustes – eraklik ja ekstsentriline krahv Karl elas. Aga tema nimi oli siia jäänud.

Kõigi Tartu linnaosade nimi tähendas midagi.

Supilinn oli näiteks boheemlaslik kruusatänavatega agul jõe ääres. See oli 19. sajandi külaelu, mis oli kuidagimoodi jõudnud 21. sajandisse, ise longates ja kookus, aga ikka kohal, uhkeldades oma naljakate tänavanimedega nagu Herne, Oa, Kartuli, Kõrvitsa, Selleri, Meloni ja Marja. Supilinn olevat nime saanud selle järgi, et kui Emajõgi üle ujutas, sai sellest väiksest boheemlaslikust ja maitsvate nimedega linnaosast supp. Korter, mida me vaatama tulime, asus pinnulises lauahunnikus, mis nägi välja nagu tükk aega Stockholmi sadamas merepõhjas lebanud sõjalaev Vasa. Kuid sel oli potentsiaali! Selline oli Supilinn.

Raudtee taga oli Tammelinn, mille tammedega ääristatud tänavail uute ja läikivate plekk-katustega uhketes majades elasid jõukamad pered. Räägiti, et Tammelinnas elab ka peaminister Andrus Ansip. Sealt ei vaevunud me endale korterit otsima. Otsustasime, et see jääb kesklinnast liiga kaugele.

Karlova oli omamoodi segu Supilinnast ja Tammelinnast. Selle majad olid vildakad ja vanad nagu jõekaldalgi, kuid paremas korras, ning tänavad olid asfalteeritud ja nende ääres kasvasid puud. See ei asunud küll keset rahuküllaseid põlde nagu mu New Yorgi arvutit ehtinud punane maja, kuid algatuseks kõlbas see küll. Ning kindlasti oli see viisakas maja. Toona olid pooled tänava elamud endiselt mahajäetud, või siis mahajäetud olemisega...

Praeguseks on need kõik remonditud, värvitud ja kasutusele võetud. Toona vahtisin ma kõiki neid puruks pekstud klaase ja kooruvat värvi ning kujutlesin, kuidas see kõik võiks teisiti olla. Nüüdseks on aga kõik läinud just nii, nagu ma lootsin.

Väino oli selles mõttes teerajaja. Ta oli ühe maja ära remontinud ning elas ise teises majas kohe selle taga. Kahel majal oli ühine hoov ja sissesõidutee. Kuna kõik oli Väino oma, oli ta nagu omamoodi mõisnik ja meie olime tema moonakad. Tõsi, ühe mõisniku kohta tegi ta ise liiga palju tööd. Kuulsime teda hilise õhtutunnini meie kohal olevat korterit remontimas, trelliga puurimas ja haamriga toksimas, raadio mängimas kella üheksani, kümneni, üheteistkümneni. Mõnikord ärkasin üles tontliku saeheli peale ning mu naine, kes tajus mu paanikat, sirutas käe välja, puudutas mu käsivart ja ütles: „Ära muretse, Väino teeb lihtsalt tööd.“

Isand Väino elas koos oma noore poja ja teismelise tütrega. Tema naine Ly elas Saksamaal ja õppis seal rahvusvahelisi suhteid. Teismelise tütre nime ma ei mäleta, aga poja nimi oli Karl „nagu Rootsi kuningal“, nii oli Väino uhkusega öelnud, otsekui oleks ta salamisi lojaalne Stockholmi monarhile ja hoiaks kummutil väikest Rootsi lippu. Väike kuningas Karl oli kolmeaastane, umbes sama vana kui meie tütar Marta. Karl käis alatasa hoovis pori sees mängimas, tuli siis meie akna alla, Epp kutsus ta sisse, pesi ta käed ja näo puhtaks ning saatis ta jälle välja mängima.

Meie ja me mõisniku vahel olid niisiis teatud perekondlikud suhted. Kui ma olin kaks arvuti toiteplokki läbi kärsatanud, viis Väino mind elektroonikapoodi kolmanda järele. Ning kui me hakkasime autot soetama, viskas Väino selili lumme ja libistas end nii kaugele auto alla, kui ta sai, et vaadata, kas mootor on korras, sest Väino teadis autodest sama palju kui majadest.

Enamik tema tarkuseteradest jõudis minuni tõlke kaudu, nii et mulle hakkas tunduma, et olen astunud uude tõelisusse, mingisse dubleeritud filmi nagu „Seitse samuraid“, kus peaosas on Väino.

Tema käitumine oli omamoodi jaapanipärane või vähemalt selline, kuidas ma arvasin Jaapani sõdalasi käituvat. Lihtne. Kindel. Tema selg oli sirge. Tema sõnad olid vastuvaidlematud deklaratsioonid. Isegi lihtsad väljaütlemised laadis „see paistab olevat korralik auto“ tundusid kaalukad, kuna seda ütles Väino ja tema juba teadis.

Paljud Väino tarkuseterad olid mulle uued. Näiteks ütles ta, et kolm aastat vanad rehvid minu autol – mille maaletooja oli keegi elu näinud ja ettevõtlik eestlane New Yorgist Staten Islandilt – on sama head kui aastavanused Eesti rehvid, „sest kolm aastat Ameerika teedel on sama mis üks aasta Eesti teedel“.

Ma ei saanud tookord aru, kuidas selline asi üldse võimalik on, aga varsti hakkasin saama.

Väino tundis huvi ka selle vastu, kuidas me ahju kütame. Ahi oli valgetest kahhelkividest ning nägi välja nii ilus, et ei julenud seda peaaegu puudutadagi.

Kuid ma pidin seda puudutama ning isegi sinna alla tuld tegema. Korter oli ahjuküttega ning see oli mu elu esimene kord kasutada puud energiaallikana. Tõin halud tuppa ja tegin ahjuukse lahti. Ladusin siis puud ahju: kaks halgu servadesse, kolm risti nende peale ning kolm omakorda nendega risti. Kägardasin värske Postimehe kokku, torkasin selle oma pisikese ehitise alla ja panin sellele tikuga tule otsa. Ajaleht läks põlema ja põles ära, kuid halud ei võtnud tuld. Ainult puukoor suitses natuke, Epp haistis seda teisest toast ja tuli vaatama, mis mul teoksil.

„Paistab, et sul on natuke abi vaja,“ ütles ta.

„Ma ei saa midagi aru! Ma põletasin just terve Postimehe ära ja mitte midagi.“

„Pole hullu!“ ütles ta. „Sa võid tulehakatuseks papitükke võtta.“ Ta tõi katkise kolimiskasti kaane, pani selle hunniku keskele ning tõmbas tikust. Minuti pärast leegitses kogu ahjutäis soojalt ja heledalt.

„No näed,“ ütles Epp ja kehitas uhkelt õlgu. „Võta lihtsalt natuke pappi. Muud midagi.“

Kütsin ahju alati kümne haluga, sest kümme tundus kena ümmargune arv, mul oli kümme sõrme ning pealegi sinna metallkorvi, millega ma kuurist häid kuivi halgusid tassisin, mahtus ka umbes kümme halgu.

Mõnikord sai ahi sellest just parasjagu soojaks. Vahel aga läks meie köök väljakannatamatult palavaks ja meenutas sauna. Ahju oli valus puudutadagi, sest see oli nii tuline. Kartsin isegi, et ahi läheb katki, nii palju oli seal energiat sees. Ükskord astus just siis Väino sisse, võib-olla natuke elektritööd tegema, ning hakkas samuti higistama. „Sa kütad üle,“ teatas ta ning viibutas mulle oma samurai-õpetaja kombel sõrme. „Kütad üle.“ Kanäe, minu tegevuse kirjeldamiseks oli olemas omaette mõiste. See tähendas, et alati ei ole kümme halgu kõige sobivam arv. Mõnikord on vaja kahtteist, teinekord aga viit, ning see sõltus sellest, kui külm või soe oli väljas ning millal ahju viimati köeti. Ahjukütmine oli peen kunst, mida ma pidin Väino-sugustelt meestelt alles õppima. Mina olin algaja eestlane, tema oli proff.

Väino rääkis ka kogu aeg kellestki Endlist. Mul polnud aga õrna aimugi, kes see Endel selline on. Meie eraklik naaber oli üks vanem mees Aadu. Teda ja ta vanamoelist soni võis vahel vilksamisi märgata trepikojas, kui juhtumisi temaga sinna ühel ajal sattusin. Vahel ütlesime teineteisele peale sattudes ka kohmakalt tere. Maja ülakorrusel elas ka hobusesabaga muusik Nils. Ka tema ütles ainult „tere!“, kuid särtsakamalt ja sõbralikumalt ning õhtuti võis kuulda, kuidas ta klahvpille mängib.

Aga Endel? Kes kurat oli Endel?

Veelgi segasemad lood olid sellega, et Väino väitis end meie korteri olevat just Endlile teinud. Tema sõnutsi oli see luksuskorter, nagu ta uhkelt ütles. Tomatipunaseks värvitud seinad ja koerahambamustriga vahtplast ümber lae, lisaks see imeline valgetest pottidest ahi, mis nägi välja, nagu oleks Väino selle otse Versaille’st Karlovasse tassinud. Ning kõik see oli Endlile! „Ma tegin Endlile, ma tegin Endlile!“ korrutas Väino. Mina vaid noogutasin.

Ühel päeval küsisin Epult uudishimulikult, mida teab tema sellest müstilisest Endlist, keda ma polnud kunagi näinud, kuid kes pidi selle korteri endale saama, enne kui meie platsi ilmusime.

„Mis Endel?“ küsis Epp.

„Tead küll, Endel. Väino räägib kogu aeg, et ta tegi meie luksuskorteri Endlile. Ütleb ju, et „ma tegin Endlile, ma tegin Endlile“.“

„Hahaa, ei, Justin,“ ütles Epp. „Ta ütleb, et „ma tegin en-da-le“. Endale tegin.“

„Aaa.“

„Ja sina oled kogu aeg mõelnud, kes on see Endel, keda olemaski pole? Hahahaha!“

Nii palju ta siis mulle kaasa tundiski. Sestpeale oli nii, et iga kord, kui Daki, Tiina, Anna, teine Tiina ja kõik muud naissoost külalised meile külla sattusid, pidin ma nende rõõmuks uuesti kordama seda „ma tegin Endlile, ma tegin Endlile“-nalja, nii et nad suurest naerust läkastama ja teed köhima hakkasid, ning ma tegin seda alati hästi nagu mõni treenitud tsirkusekaru.

Väino luksuskorteris oli hea elada ning meil õnnestus sinna jääda viieks kuuks.

Pärast meid kolis sinna sisse üks paar, ameeriklanna ja sakslane, kes olid mõlemad ülikoolis õppejõud ning harrastasid peotantsu. Lapsi neil polnud, mistõttu ma arvasin, et need kolm luksuslikku tuba rahuldavad nende vajadusi veel mõnd aega ning ehk ei sega neid Väino kesköine puurimine ülakorrusel.

Tol nädalal juhtus Väino naine olema Tartus ning ta arutles sakslasest mehega saksa keeles lepingu ning kommunaalmaksude ja muu huvipakkuva üle. Müüsime Atlandi-ülesele peotantsupaarile Väinolt ostetud kolksuvad puud paraja raha eest maha. See läks lihtsalt: kätte oli jõudnud juulikuu ning halge polnud nende kuivuse tõestamiseks enam vaja kokku koksida.

Nad poleks arvatavasti niikuinii aru saanud, mida see tähendab.

Nädala pärast või umbes nii jättis aga noorpaar korteri aknad lämbe ilmaga ööseks pärani lahti ning kui nemad juba magasid, ronisid vargad sisse ja varastasid ära suurema osa nende väärisesemetest. Nad olid väga löödud ning küsisid mult nõu, mida teha. Ütlesin neile, et nad läheksid kohalikku pandimajja – kasutasin just eestikeelset sõna –, kuna vargad võisid olla püüdnud varastatud kraami sinna maha müüa. „Minge ja vaadake üle pandimaja. See on ümber nurga Tähe ja Pargi nukal.“

„Pandimaja? Misasi on pandimaja?“ proovis ameeriklanna seda eestikeelset sõna oma suus.

„Ahhaa, jajah, see on pawn shop,“ ütlesin ma. „Ma pole seda lihtsalt juba tükk aega inglise keeles öelnud.“

Siis sain aru, et ma oskan eesti keelt palju paremini kui enne.