Читать книгу Peegelmees - Justin Petrone - Страница 5

Ma olen ameeriklane, ülesöömise ekspert. Mulle on endalegi kord arstikabinetis teatatud, et olen ülekaalus, kuigi olin just enne ootesaalis istudes tuvastanud, et olen kogu ruumi kõige kõhnem inimene (jah, see juhtus Ameerikas). Seinal rippuv skaala oli halastamatu. Selle andmetel oleks ma pidanud oma pikkuse kohta kaaluma 80 kuni 90 kilo, aga mina olin juba 110. Nojah, olin võrreldes oma keskkooliaegse kaaluga võtnud lihtsalt iga aastaga natuke juurde, see tundus normaalne.

Normaalne on tänapäeval suhteline mõiste. Öeldakse, et inimesed neelavad toitu, aga tundub, et toit neelab inimesi. Mu suguvõsas on neid, kes on praeguseks kaks või kolm korda suuremad, kui nad peaksid olema. Raske on püsida kõhn tänapäeva stressirikkas maailmas, kus toit on unustus ja autasu. Ja kõige lähemal meie näppudele lebab just see kõige ebatervislikum toit. Kui palju konverentsilõunaid olen ma mööda saatnud limonaadi, šokolaadiküpsiste ja juustuburgerite saatel... Ja väga paljudele inimestele ongi see igapäevane toit. Normaalne!

Mind teeb kurvaks, kui vaatan oma paksuks läinud sugulasi, kuigi ma ei ütle neile eladeski midagi selle kohta. Seda peetakse normaalseks, et nad näevad nüüd välja sellised, nagu näevad. Normaalne, normaalne? Kui mu silme eest või mälunurgast libiseb läbi mõni pilt nende inimeste minevikust ja ma üritan seda klapitada sellega, millised nad nüüd on, siis tekkib minu sees ebakõla. Üks sugulane on eriti paksuks läinud. Tema kohta sosistavad teised, et miks ta midagi ette ei võta. Kes teab, kuidas see sugulane ise ennast näeb. Võibolla arvab ta siiani, et on normaalne. Sest ükspuha kui paks sa oled, alati on kusagil keegi, kes on veel paksem. Lihtsalt normaalsuse piirid on inimese peas muutunud.

Ma tean, kui raske on kaalus alla võtta. Mäletan, kuidas ma oma kolledži viimasel aastal (pärast saatuslikku arstilkäiku) asusin tööle selle kallal, et rasva asemel lihaseid kasvatada. Sadu kätekõverdusi ja kõhulihaste harjutusi, tunde sörkimist, aga erilist tulemust ei paistnud asjal olevat – sest ma armastasin süüa. Ja juua. Keegi polnud mind harinud näiteks sel alal, kui palju kaloreid sisaldab alkohol.

Kaalu õnnestus mul tegelikult kaotama hakata Euroopas, kuigi ma pole kindel, kas just elukoht see kõige olulisem faktor oli. Tõsi, ameeriklastele tundub Euroopa olevat see maagiline koht, kus kõik on kõhnad ja ilusad, sest nad jalutavad hommikuti oma puudleid ja söövad müslit, et seejärel ronida Alpidesse kitsi lüpsma. Umbes midagi sellist.

Oma esimestel Euroopa-kuudel, vahetustudengina Kopenhaagenis, võtsin ma esialgu kaalus juurde. Taanlaste lemmiktoit on sealiha, lemmikjook õlu, hommikusöök saiakesed ja šokolaadipiim. Elasin sellesse menüüsse sisse paremini kui taanlased ise.

Aga siis hakkasin ma kaalus alla võtma. Nii märgatavalt, et selle kohta hakati mult küsima.

Ma ei tahtnud neile oma saladust öelda. See oli väga lihtne. Mul oli raha otsas.

Rahapuudusele lisandus mu aktiivne elufaas, läksin Euroopasse seljakotiga rändama. Ma sain osta ühe portsu siin ja teise seal, aga need söögid said manustatud nagu muuseas. Ja kuna raha oli vähe, siis kasutasin taksode, busside ja rongide asemel peamiselt jalajõudu. Et võõrastega jagatud hosteliruumides pikalt konutada oli tobe, veetsin oma päevad linna peal kõndides: õppisin tundma Praha, Oslo, Stockholmi ja Amsterdami eri piirkondi. Ma ei mõõtnud oma päevateekondi ega oma kehakaalu. Aga mu püksid jäid aina laiemaks ja rihm aina pikemaks.

Seejärel, ideaalkaalus, kolisin tagasi vanematekoju, ja kilod hakkasid tagasi tulema. Aga elu andis uue võimaluse: oma tulevase naisega koos rännates kogesin täpselt samasugust kaalulangust. Tassisin seljakotti Inglismaalt Prantsusmaa kaudu läbi Itaalia Sloveeniasse ja siis Iirimaale. Enamasti ma kõndisin, kott seljas, aga vahel tuli sellega ka rongi peale joosta. See oli tõeline kaalukaotuse intensiivprogramm, ilma et ma sel ajal üldse oma kaalule mõelnud oleksin.

Oma rännakult tagasi USAs vanematekodus, tundsin ma end esimesel hommikul nii rahutuna, et pidin kõndima minema. Kui olin kodust umbes kümne kilomeetri kaugusele jõudnud, helistasin isale ja palusin tal endale järele tulla. Ta arvas, et olen lolliks läinud. Aga ma olin lihtsalt veel sõiduvees.

*

Ma ei ole enda kaalukaotuse nippe oma tüsedate sugulastega mitte kunagi jaganud. Esiteks tundub mulle, et sellistel teemadel rääkimine võib neid solvata. Teiseks on mu meelest neil reisimisest täiesti teine ettekujutus, see tähendab neile rikkalikke õhtusööke ja palju istumist. Aga kui ma võiksin mängida jumalat nende elus, asetaksin ma nad kusagile Euroopa mägismaale, vähese raha ja seljakotiga. Kuu pärast näeksid nad välja hoopis uut moodi. Ja mitte ainult kaalu mõttes: võimalik, et nad oleksid taas ka sama õnneliku olemisega, nagu nad viimati olid keskkooli lõpus.