Читать книгу Peegelmees - Justin Petrone - Страница 7

Öeldakse, et inimene on loodud jooksma, see peaks meil geenides sees olema. Mina isiklikult seda küll ei tunne. Jah, ma näen oma kodu ümber džunglikassi tüüpi nõtkeid ja väledaid sörkijaid, aga mina olen nendega võrreldes nagu jaanalind: jalad laiali, pea ees. Suudan küll distantse läbida, aga midagi tundub valesti. Jooksmine ei ole minu loomulik element.

Aga siiski valin ma selle tegevuse, üsna sageli. Jooksen ja mõtlen: vanasti ei veetnud inimesed oma aega nii tobedalt. Inimesed rassisid põllutöödega, sikutasid kalavõrke, müttasid metsades küttide-korilastena, ja olid tänu loomulikule liigutamisele heas füüsilises vormis. Nüüd elame uues ajastus. Kui tahad end liigutada, siis tuleb minna jõusaali. Tuleb kiirelt end higiseks ajada, aega on vähe, vaja tagasi tööle istuda.

Ja kevadel-suvel on teeääred jooksjaid täis.

Miks me küll nii palju sörgime? Vaatan endast mööda ja endale vastu tuhisejaid ja mõtlen sellele. Vastus on lihtne: et heas vormis olla.

Miks me tahame heas vormis olla?

Pealtnäha on vastus üks. Sest see näeb hea välja. Me elame kultuuris, kus meie keha on liikuv reklaamplakat. Kui sa suudad iseenda keha ohjes hoida, siis järelikult suudad end kontrollida, järelikult oled edukas.

Aga on veel midagi, peale selle, et hea väljanägemine aitab kellelegi konkurentsis ära teha. Sörkimises on tõepoolest ka vaimne, sisemine nauding. Just see on see, mida ma spordist igatsen saada.

Kord sõitsin praamiga Vormsi saarele ja rentisin jalgratta. See saareke tundus kaardi peal nii nunnu ja pisike! Otsustasin sellele rattaga ringi peale teha, et siis õhtusele praamile minna. Aga kusagil saare teises otsas keset metsa tundsin, et mu jalad ja selg valutavad nii hullult, et sealt edasi ma lihtsalt ei suuda ennast rebida. Olin surnud punktis. Kuidagi suutsin end siiski sellest läbi vändata. Kui ma kaheksa tundi hiljem Haapsalus praamilt maha tuikusin, ei olnud ma päris seesama mees kes hommikul. Ma tundsin, et olin midagi saavutanud. Liigutasin end kohvikusse, iga samm valu tegemas, tellisin piruka ja mineraalvee. Leti taga teenindava neiu käed värisesid, kui ta mu tellimuse vastu võttis. „Kes see imelik kutt on?“

Igaüks, kes on päev otsa ratta seljas vändanud, võib hirmuäratav välja näha, oma higist märja särgiga ja sorakil juustega. Nii minagi. Aga mind ei seganud see teadmine. Mu ajus oli ürgne klikk käinud ja ma olin lihtsalt enda üle uhke.

Ja see ongi SEE, mida ma joostes ja rattaga sõites taga ajan, see valgustatuse tunne, mis saabub oma keha liigutamise kaudu. Kõik su elu aspektid paranevad, kui sa ajad end tagumikult püsti ja otsid jalga tossud. Nii nad ütlevad: elu peab olema tasakaalus.

Mul tuleb meelde aeg, kui ma olin 15aastane ja kuulusin kooli jalgpallikoondisse, mängisin kohalikus bändis basskitarri ja sain selle kõrval koolis eeskujulikke hindeid. Neist kolmest raskeim, tõsi, oli jalgpallitrenn. Ja kõige halvem selle trenni juures oli... jooksmine. Nimelt oli meie trennis reegel: kui sa jäid hiljaks, siis pidid jooksma ümber koolimaja. Kui jäid rohkem hiljaks, siis pidid ka jooksma rohkem.

„Petrone, jälle viis minutit!“ möirgas treener juba kaugelt minu poole. „Viis ringi!“

Ja nii ma läksin, jooksin nagu jaanalind ümber koolimaja, vahepeal peatudes, et hingeldada ja sülitada. Pagan, kuidas ma seda vihkasin. Võibolla sellepärast ma ei tahtnudki järgmised 20 aastat üldse joosta. Sest jooksmist oli kasutatud minu karistamiseks.

Aga aega on läinud ja ma olen selle peaaegu unustada suutnud. Nüüd jooksen ma mõnu pärast.

Hiljaaegu kohtasin ma oma vana treenerit, kui käisin emal-isal külas ja läksin kohalikku poodi. Seal ta oli, ikka samasugune vintske ja heas vormis. „Kuidas sul läheb, Petrone?“ uuris ta. „Kiire on, väsimus kimbutab,“ tunnistasin talle. „Ma ei saa aru, kuidas ma vanasti, 15aastaselt nii palju jaksasin!“

Vana treener pani oma soonilise käe mulle õlale, vaatas mulle silma ja ütles rõhuga: „Treeni rohkem! Mens sana in corpore sano. Terves kehas terve vaim! Kui sa oled heas vormis, siis saad sa kõigega hakkama, Petrone!“