Читать книгу Kaksteist II - Justin Cronin - Страница 2

Naftatöötlemiskompleks

Texas, Freeport

Esimese klassi naftatööline Michael Fisher – Tark Michael, Maailmade Ühendaja – ärkas sügavast ja unenägudeta unest eksimatu tundega, et on kellegagi sugulises vahekorras.

Ta avas silmad. Kummargil Lore istus kaksiratsi tema peal, laup seksihigist läikimas. Jessake, mõtles Michael, me ju alles tegime seda. Tegelikult vist peaaegu öö läbi? Täie vaardiga, lustakalt ja kõikides asendites, mida inimese füsioloogia lubab rakendada umbkaudu surnukirstu mõõtu magamisasemel.

„Tere hommikust,” kuulutas Lore muheldes. „Loodetavasti sa ei pane pahaks, et ma ilma sinuta peale hakkasin?”

Noh, mis seal siis ikka, mõtles Michael. Kindlasti on olemas ka halvemaid viise päeva alustada. Ta sai õhetusest Lore’i põskedel aru, et naine on omadega juba päris kaugel, ja kui mõtlema hakata, siis ega temagi olnud kuigi palju maha jäänud. Lore oli hakanud puusi õõtsutama ja tema sugutamise raskus laksus vastu Michaelit nagu randa jõudvad lained. Need lained muudkui tulid ja läksid.

„Mitte nii kiiresti, mu härra.”

„Kristuse nimel, keerake hääl maha!” kärkis üleval kellegi hääl.

„Jää vait, Tseps,” kostis Lore. „Ma teen siin tööd.”

„Sa ajad mul kõvaks! See on jäle!”

Michaelile tundus, nagu leiaks vestlus aset mingil kaugel orbiidil. Kuna kõik magasid ühes kohas ja privaatsust pakkus ainult õhuke kardin, õppis inimene ennast välja lülitama. Aga see praegune tunne oli midagi enamat. Ehkki tema meeled siirdusid puhtfüüsiliste aistingute maile, käivitasid seks ja selle hüpnotiseeriv rütm temas midagi isiksuse lõhestumise sarnast. Tema aju oleks otsekui kehast kolm sammu maha jäänud ja liikunud avanevaid vaateid silmitsedes läbi maastiku, mis koosnes katlas paisuvate gaasimullidena tema ette kerkivatest muredest, kurbustest ja emotsionaalses mõttes neutraalsetest piltidest. Asendamist vajav murenev tihend. Uue toornafta hoidlast tarnimise ajagraafik. Mälestused Kolooniast, nagu ta seda mõttes alati nimetas. Lore jätkas tema peal oma teekonda, Michael aga hulpis selles vaimse truudusetuse hoovuses ja püüdis tahtejõudu appi võttes oma tähelepanu koondada, et naisega ühele joonele jõuda. Vähemalt seda võis ta ikka teha.

Ja lõpuks jõudiski. Lore’i üha hoogustuv kirg pani päeva paika. Kui nad kardina eest tõmbasid, oli Tseps juba läinud. Kell luugi kohal näitas 6.30.

„Ah sa pask.”

Michael keeras jalad põrandale ja tõmbas türbi selga. Lore põimis käed selja tagant tema rinnale.

„Jää siia. Ma kannan hoolt, et sulle saaks selle eest tasutud.”

„Ma olen esimeses vahetuses. Kui ma jälle hiljaks jään, võtab Karlovic hommikusöögi asemel minu heaks.” Ta ajas jalad saabastesse ja pöördus, et suudelda naist, kes maitses soola, seksi ja millegi täiesti isikliku järele. Michael poleks saanud just öelda, et nad armastavad teineteist. Seks oli küll üks aja möödasaatmise viise, kuid kuude jooksul oli nende vahekord arenenud tasapisi millekski harjumusest enamaks.

„Sa mõtlesid jälle, eks ole ju?”

„Kes – mina või?”

„Ära valeta.” Lore’i hääletoon ei olnud salvav, vaid üksnes täpsustav. „Sa tead väga hästi, et ühel heal päeval kepin ma sul kõik mured peast.” Ta ohkas ja lõdvendas haaret. „Heakene küll. Mine.”

Michael tõusis asemelt ning võttis posti otsast kaitsekiivri ja kindad. „Kas me kohtume pärastpoole?”

Lore oli juba koikule heitnud. „Seda sa saad.”

Kui Michael kasarmust välja astus, oli päike Mehhiko lahe kohale kerkimas ja pani veepinna virvendama nagu kohrutatud lehtmetalli. Võis ju küll olla oktoobrikuu esimene nädal, kuid kuumus oli juba jõudu kogumas ning ookeaniõhk nagu ikka soola ja põleva butaani vääveljast lehast hapukas. Ta möödus kõhu korisedes – toit pidi ootama – reipal sammul sööklast, kaalumispuuridest ja sisejulgeoleku barakist ning astus Quonseti majakese juurde, kuhu olid kogunenud hommikuse vahetuse töölised. Peainsener Karlovic jagas graafiku alusel välja tööülesandeid. Ta heitis Michaeli poole külma pilgu.

„Fisher, kas me segame su terviseund? Oleme süüdi.”

„Sul on õigus.” Michael vedas türbi tõmbluku kinni. „Mul on kahju.”

„Varsti on sul veelgi rohkem kahju. Sa paned Pommi käima. Tseps on su paarimees. Katsuge teha nii, et te oma brigaadi õhku ei lase.”

Pommi nime all tuntud 1. destilleerimistorn oli kõige vanem ja seda roostes kobakat hoidis koos üksnes keevislappide, traadi ja palvete kombinatsioon. Kõik rääkisid, et on kõigest aja küsimus, millal torn erru lastakse või ta brigaadi sama hästi kui Marsile lennutab.

„Ma tänan, boss. See on sinust lahke.”

„Pole tänu väärt.” Karlovic laskis pilgul üle salga libiseda. „Heakene küll, kõik see mees. Partii teelesaatmiseni on jäänud seitse päeva. Kulla inimesed, ma tahan, et tsisternautod oleksid täis. Ja sina, Fisher, jääd viivuks siia. Ma tahan sinuga sõnakese juttu puhuda.”

Brigaadid hajusid oma tornide juurde. Michael astus Karlovici kannul majakesse. Jumala eest, mis siis nüüd veel? Ta hilines ju kõigest paar minutit, see aga vaevalt et vääris peapesu.

„Kuule, Dan, ma palun hommikuse pärast vabandust…”

Karlovic ei lasknud tal lõpetada. „Unusta ära, ega ma sellest taha sinuga rääkida.” Ta sikutas pükse ülespoole ja langetas oma koguka kere kirjutuslauatoolile. Karlovic oli tõepoolest raske, kusjuures mitte paks, vaid igas mõttes suur mees, kellel oli kaalu ja konti. Tema selja taga olid rõhknaeltega seinale kinnitatud tosinad paberid – tööaegade graafikud, voodiagrammid ja tarnekavad. „Pommi oleksin ma nagunii sinule andnud. Sina ja Tseps olete tulise töö jaoks kõige paremad, kes mul on. Võtke seda, et ma teid kahekesi vanaeidelogu peale panen, kui komplimenti. Oleks see minu otsustada, vedeleks too värk prügihunnikus.”

Michael ei kahelnudki, et nii see on. Kuid teisest küljest tundis ta ära strateegilises mõttes õigesti ajastatud kiituse. „Nii et?”

„Nii et see.”

Karlovic libistas üle laua paberilehe. Michaeli pilk langes kähku allkirjale selle alumises servas: Texase Vabariigi president Victoria Sanchez. Ta vaatas kirja kolm lühikest lõiku kiiresti läbi. „Noh, olgu ma neetud,” mõtles ta.

„Kas sul on mingit aimu, mida see võiks tähendada?”

„Miks sa arvad, et minul võiks mingit aimu olla?”

„Sa olid viimati mahalaadimisel meeskonna ülem. Võib-olla said sa seal millestki haisu ninna. Hoidlas võib-olla räägiti midagi või oli seal tavalisest rohkem sõdureid.”

„Meelde ei tule mulle küll midagi.” Michael kehitas õlgu. „Kas sa Starkiga oled kõnelnud? Võib-olla tema teab?”

Stark oli naftatöötlemistehase turvaülem. Ta oli paras kisakõri ja pruukis liiga palju laket, kuid üldiselt pidasid nii naftatöölised kui ka sisejulgeoleku omad temast lugu kui mitte millegi muu, siis vähemalt tema osavuse pärast pokkerilaua taga. Tema kavalus oli Michaelile terve pataka raha maksma läinud, kuigi kohalikud maksetähed polnud just suur kaotus, sest tehases ei olnud neid millegi peale raisata.

„Veel ei ole. Temale see siiski ei istuks.” Karlovic silmitses Michaelit uurivalt. „Kas sa oled tema sõber? Kogu selle California värgi pärast.”

„Jah, ma tunnen teda.”

„Nii et võib-olla õnnestub sul rattaid pisut õlitada. Olla just nagu … noh, ma ei tea … meie mitteametlik sideohvitser sisejulgeoleku ja sõjaväelastega.”

Michael võttis endale mõne sekundi aega, et oma tundeid järele katsuda. Ta oli rõõmus, et saab kohtuda ühe inimesega tollest ammusest ajast, kuid ühtaegu tajus ta mingisugust sisemist rahutust või alastiolekut. Naftatöölise ringiratast kulgev elu oli päästnud Michaeli õe kaotamisega kaasnenud kurbusest ja täitnud temast tühjaks jäänud vaimse ruumi. Üks osa Michaelist küll teadis, et ta on peitu pugenud, kuid ülejäänu ei hoolinud sellest.

„See ei tohiks probleem olla.”

„Ma võtan selle arvesse kui teene. Tegutse nii, nagu ise õigemaks pead.” Karlovic kallutas pea ukse poole. „Nüüd aga kao siit, sest sul on vaja naftat keeta. Ja ma rääkisin tõsist juttu. Ole selle asjaga ettevaatlik.”

Destilleerimistorni juurde jõudes leidis Michael oma tosinast jõmmist koosneva brigaadi torni ümber seismas, nõutu ilme näol. Värske naftaga tsisternauto seisis jõude. Tsepsi ei olnud kusagil näha.

„Nonoh, ma hakkan hammustama. Miks te seda asjandust ei täida?”

Torni jalamil paikneva kütteelemendi alt roomas välja Tseps. Tema kämblad ja käsivarred olid kaetud musta värvi sopaga. „Me peame ta kõigepealt läbi uhtuma. Põhjas on vähemalt kahe meetri paksuselt jääke.”

„Pagana päralt, sellele kuluks terve ennelõuna. Kes eelmist brigaadi juhtis?”

„Siia pole mitu kuud tuld alla tehtud. Sa oleksid pidanud Karlovicilt küsima.”

„Kui palju toornaftat me peame välja laskma?”

„Paarsada barrelit igal juhul.”

Kaheksa tuhat gallonit teab kui kaua seal vedelnud osaliselt rafineeritud naftat – neil läheb vaja suurt jäätmetsisterni ning siis autopumpa ja survekindlaid auruvoolikuid, et torn läbi pesta. Neid ootas ees vähemalt kaksteist tundi selle töö jaoks, kuusteist tundi kuni torni täitmise ja kütteelemendi käivitamiseni ning kakskümmend neli tundi selleni, kui torust tuleb esimene tilk. Karlovic saab rabanduse.

„Noh, siis oleks targem kohe peale hakata. Ma tellin seadmed, teie aga pange voolikud valmis.” Michael vangutas pead. „Kui ma teada saan, kes seda tegi, siis annan ma talle jalaga tagumikku.”

Ülejäänud osa ennelõunast kulus torni tühjendamisele. Michael kuulutas jääknafta kasutamiskõlbmatuks ja saatis auto jäätmetiikide juurde, et see seal põletataks. Sodi väljanõrutamine oli kerge. Mahuti uhtmine oli see töö, mida kõik kartsid. Suurema osa jääknaftast – rafineerimisprotsessi kleepuvast ja mürgisest ülejäägist – pidi küll välja viima ülalt torni lastav vesi, kuid kõigest nii lahti ei oleks saadud. Kolm meest pidid endale erirõivad selga tõmbama ning mahutisse minema, et selle põhi harjaga üle nühkida ja bituumen välja pesta. Ainus tee sinna oli meetrilaiune pimeäärikuga suletud ava, millest neil tuli neljakäpakil läbi ronida. Selle kohta kasutati väljendit „pärakusse minema”, mis polnud Michaeli meelest just lausa väär kirjeldus. Michael pidi olema üks nendest kolmest. Säärast reeglit küll ei olnud, vaid tegemist oli pelgalt tema kombe ja moraalse žestiga. Teised kaks valiti tavakohaselt kõrsi tõmmates.

Esimesena tõmbas lühikese kõrre meeskonna vanim liige Ed Pope. Ed oli olnud Michaeli koolitaja ja näidanud talle, kuidas neid asju tehakse. Kolmkümmend aastat tööd naftakeedumasinatel olid oma lõivu nõudnud: selle mehe keha nägi välja nagu katastroofide logiraamat. Armatuurilõikuri otsast lennanud tera raius tal maha kolm sõrme. Üheksa inimest tapnud propaaniplahvatus kõrvetas pea ja kaela ühe poole roosaks karvadeta lihakäntsakaks. Ta oli sellest kõrvast kurt ja põlved olid omadega niivõrd läbi, et teda küürutamas nähes Michael võpatas. Michael arvas, et võiks ta välja jätta, kuid teadis, et Ed on sellise pakkumise vastuvõtmiseks liiga uhke, ning vaatas, kuidas mees baraki poole läheb, et rõivaid vahetada.

Teine lühike kõrs oli Tsepsi oma. „Unusta ära, mul läheb sind väljas pumpade juures vaja,” ütles Michael.

Tseps raputas pead. Tänane päev oli nad kõik kärsituks muutnud. „Põrgusse. Teeme selle asja lihtsalt ära.”

Nad pugesid turvaülikondadesse, võtsid hapnikuaparaadid selga ja kogusid kokku oma varustuse – rasked varre otsas harjad, lahustiämbrid ja kompressoriga ühendatavad survekindlad torud. Michael tõmbas maski näole, sulges tihedasti kindakätised ja kontrollis hapnikutaset. Kuigi torni tuulutati, oli õhk seal nii surmav, kui üldse olla saab, kujutades endast naftaaurude ja sulfiidide hõljuvat suppi, mis võis kopsud vinnutatud loomalihaks kõrvetada. Michael tajus rõhu järsku kasvamist maskis, lülitas otsmikulambi sisse ja laskus põlvili, et avada ääriku kinnituspoldid.

„Lähme, semud.”

Ta vingerdas läbi ava, kukutas ennast alla ja avastas, et seisab kolme tolli paksuses jääkmuda kihis. Tema järel roomasid sisse Ed ja Tseps.

„Milline sopp.”

Michael torkas käe lögasse ja avas bituumenikraani. Nad hakkasid kolmekesi setet selle poole pühkima. Temperatuur tornis oli vähemalt sada kraadi Fahrenheiti järgi. Higi langes neilt tilkadena ja lõksu jäänud hingeõhu niiskus tegi uduseks maskiklaasi. Kui kõige hullem mustus oli kõrvaldatud, kallasid nad lahusti välja, panid torud voolikute otsa ning hakkasid seinu ja põrandat üle pritsima.

Turvaülikonnas ja kompressorimüra saatel juttu ajada oli sama hästi kui võimatu. Nad mõtlesid üksnes sellele, kuidas tööga lõpule jõuda ja siit minema kaduda. Nad olid kõigest paar minutit pritsimisega tegelnud, kui Michael tajus koputust õlale. Ta pöördus ja nägi, et Tseps näitab Edi suunas. Too seisis lihtsalt paigal, nägu seina poole pööratud ja survetoru lõdvalt käes rippumas. Toru libises Michaeli silmade all Edil peost, ehkki ta ise ei paistnud seda märkavatki.

„Tal on midagi viga!” karjus Tseps läbi müra.

Michael astus edasi ja keeras Edi õlgadest ümber. Vastuseks sai ta ainult mõttelageda põrnitsuse.

„Ed, ega sul midagi häda ole?”

Mehe nägu ärkas võpatades ellu. „Oo, tere Michael,” sõnas ta liigagi reipalt. „Hei-hei, hei-hei, hoi-hoi.”

„Mida ta kõneleb?” hõikas Tseps.

Michael vedas sõrmega üle kõri, andes Tsepsile märku kompressor välja lülitada. Ta vaatas Edile silma. „Räägi minuga, semu.”

Mehe huultelt kostis tütarlapselik itsitus. Ta lõõtsutas ja üks käsi kerkis maskiklaasi poole. „Ašblass. Minfut. Minfut.”

Michael sai aru, mis on juhtumas. Kui Edi käsi jõudis maskini, kahmas Michael tal käsivartest kinni. Mees ei olnud just enam laps, aga teine polnud ka nõrguke. Ta viskles Michaeli haardes ägedalt ja püüdis vabaks saada, tema nägu oli aga kabuhirmust sinine. Michael taipas, et see ei ole siiski paanika, vaid hapnikuvaegus. Edi keha hakkas tugevasti tõmblema, tema põlved andsid järele ja ta prantsatas kogu oma keharaskusega Michaeli käte vahele.

„Tseps, aita mul teda siit minema viia!”

Tseps haaras mehel jalgadest kinni. Tema keha oli lõtvunud. Nad kandsid ta kahekesi avause juurde.

„Võtke keegi ta vastu!” karjus Michael.

Teisel pool ilmusid nähtavale tõmbamisvalmis käed. Michael ja Tseps lükkasid tema keha sinna. Michael rabeles läbi avause ning rebis värskesse õhku jõudes jalamaid maski eest ja kindad käest. Ed lamas selili torni alusel. Keegi oli tal maski näolt ja hapnikuballoonid seljast kiskunud. Michael põlvitas tema kõrvale. Kurjakuulutav vaikus – mees ei hinganud enam. Michael asetas oma parema peo päkaosa Edi rinna keskele ja vasaku peo sellest kõrgemale, põimis sõrmed vaheliti ja surus. Ei midagi. Ta surus kolmekümneni lugedes üha uuesti ja uuesti, nagu teda oli õpetatud tegema, libistas siis ühe käe Edi kukla alla, et vabastada tema hingamisteed, pigistas tal nina kinni ja surus oma suu sinetavatele huultele. Üks hingetõmme, teine ja kolmas. Michaeli pea oli selge nagu jää ja tema mõtted klammerdusid üheainsa eesmärgi külge. Just nimelt siis, kui kõik näis läbi olevat, tajus ta vahelihase järsku kokkutõmbumist. Edi rind paisus ja vedas endasse suure sõõmu õhku. Ta keeras ähkides ja köhides näo ühele küljele.

Michael kallutas ennast kandadel tahapoole ja kukkus istuli tolmu sisse, pulss adrenaliinist pekslemas. Keegi ulatas talle joogiplasku, See oli Tseps.

„Sõbrake, kas sa tunned ennast hästi?”

Ta isegi ei saanud selle küsimuse mõttest aru. Ta jõi suure sõõmu, loksutas vett suus ringi ja sülitas selle siis välja. „Jajah.”

Lõpuks aitas keegi Edil püsti tõusta. Michael ja Tseps viisid ta barakki ning panid pingile istuma.

„Kuidas sa ennast tunned?” päris Michael.

Veidi värvi oli Edi põskedele tagasi valgunud, kuigi tema nahk nägi niiske ja kleepuv välja. Ta vangutas õnnetult pead. „Ma ei tea, mis juhtus. Ma võiksin vanduda, et kontrollisin hapnikutaset.”

Michael oli juba järele vaadanud – balloonid olid tühjad. „Ed, võibolla on see aeg kätte jõudnud.”

„Jeesus, Michael. Kas sa lased mu lahti?”

„Ei lase. See on sinu enda valida. Minu meelest poleks loobumises midagi häbistavat.” Kui Ed ei vastanud, tõusis Michael püsti. „Mõtle selle üle järele. Ma toetan sind kõiges, mida sa tahad teha. Kas sa soovid, et sind sõidutatakse kasarmute juurde?”

Ed vahtis lohutult tühjusse. Michael oskas tõe tema näost välja lugeda – midagi muud peale töö sellel mehel ei ole.

„Ma arvan, et istun siin veidi aega. Saan jõu tagasi.”

Michael astus barakist välja ja leidis meeskonna ülejäänud liikmed ukse läheduses tolgendamast. „Mida põrgut teie siin seisate?”

„Šeff, vahetus on lõppenud.”

Michael vaatas kella – oligi lõppenud.

„Meie jaoks ei ole. Etendus on läbi – kõikide jaoks. Vedage oma laisad tagumikud uuesti tööle.”

Kesköö oli läbi, kui Lore talle ütles: „Edil vedas.”

Nad olid Michaeli koikul teineteise kaisus. Lore’i kõikidest pingutustest hoolimata ei suutnud Michael mõtteid möödunud päeva sündmustest eemale juhtida. Silmi sulgedes ei näinud ta midagi muud peale Edi ilme barakis – see oleks võinud kuuluda võllapuu alla talutatavale mehele.

„Mida sa selle vedamise all silmas pead?”

„Ta vedas sellega, et sina seal olid. Vedas sellega, mida sa tegid.”

„See polnud ju midagi.”

„Oli ikka küll. Inimene oleks võinud ära surra. Kuidas sa teadsid, et nii tuleb teha?”

Michaeli sisemuses kangastus valulaine saatel minevik.

„Õde õpetas mulle,” ütles Michael. „Ta oli meditsiiniõde.”