Читать книгу Kaksteist II - Justin Cronin - Страница 3

Linn

Texas, Kerrville

Nad jõudsid kohale vihma kannul. Kõigepealt tulid niiskusest nätsked põllud ja mullalõhnast rammus õhk ning kui nad orgu laskusid, järgnesid Texase pruunide küngaste taustal kaheksa majakorruse kõrgusele ulatuvad linnamüürid. Väravas sattusid nad ootajate järjekorda, kus oli veoautosid, raskeid treilereid ja sisejulgeoleku pikapeid, mis olid täis turvistes mehi. Peter astus välja, palus autojuhil oma kraamikirstu kasarmusse viia ja näitas jalakäijate tunneli juures oma suunamiskirja valvurile, kes andis talle käeviipega märku edasi astuda.

„Tere tulemast koju, mu härra.”

Pärast kuutteist territooriumidel veedetud kuud ründas Peteri meeli otsekohe selle koha määratu ja kõikehõlmav inimlikkus. Ta oli linnas üksnes vähe aega mööda saatnud ja seda polnud piisavalt palju, et kohaneda siinse helide, lõhnade ja nägudetulva klaustrofoobilise tihedusega. Koloonias polnud iial olnud rohkem kui sada inimhinge, siin aga oli neid üle neljakümne tuhande.

Peter siirdus varustusülema juurde palka kätte saama. Ka raha mõttega polnud ta tegelikult iial ära harjunud. Koloonia põhilisel majandusühikul „võrdne osa” oli tema jaoks mõte sees olnud. Sa said oma osa ja kasutasid seda nii, nagu sulle endale meeldis, aga see oli samasugune kui kõikidel teistel ja mitte iial väiksem või suurem. Kuidas said need trükivärviga kaetud paberilipakad – neid nimetati austiniteks tolle kõrge ja kumera lauba, kotkanina ja nõutuks võtvate rõivastega mehe järgi, kelle pilt ehtis viimset kui üht rahatähte – tegelikult vastata inimese tehtud töö väärtusele?

Tsiviilisikust ametnik luges palga seifist jupphaaval välja ja laksatas lauale ning lükkas siis läbi võres oleva aknakese tema poole kirjutusaluse, tehes seda kõike kordagi talle näkku vaatamata.

„Kirjutage siia alla.”

Paks rahapakk Peteri taskus tekitas kummalise tunde. Kirgastuvasse pärastlõunasse astudes pidas ta juba plaani, kuidas rahast lahti saada. Liiklemiskeeluni oli jäänud vaevu kuus tundi, millest piisas läbi häda ainult selleks, et käia enne kasarmusse ilmumist ära varjupaigas ja türmis. Tema käsutuses oli ainult see õhtupoolik, sest kolonn naftatöötlemistehasesse pidi väljuma kell 6.00.

Greer on esimene. Siis ei pea Peter enne õhtusignaali sarvehuiget lahkudes Calebile pettumust valmistama. Türm asus kesklinna lääneserval vanas vangimajas. Ta andis valvelauas sisenemise kohta allkirja – Kerrville’is tuli ju alati kuhugi alla kirjutada, mis oli veel üks veidrus – ning loovutas noa ja püstoli. Ta oli juba edasi minemas, kui valvur ta kinni pidas.

„Leitnant, ma pean teid läbi kompima.”

Peter kui lähetusjõudude võitleja oli harjunud teatava aupaklikkusega, ja kindlasti aupaklikkusega aukraadilt madalama sisejulgeoleku töötaja poolt, kes pole päevagi vanem kui kahekümnene. „Kas see on tõesti vajalik?”

„Söör, eeskirju ei koosta mina.”

See tegi viha, kuid Peteril ei olnud aega vaielda. „Ainult tehke kiiresti.”

Valvur libistas käsi mööda Peteri käsivarsi ja jalgu üles-alla, võttis siis välja kopsaka võtmerõnga ja viis ta hoone tagaossa kinnipidamisalale, mis kujutas endast pikka raskete terasustega koridori. Õhk oli siin paks ja lehkas meeste järele. Nad jõudsid numbriga 62 tähistatud kambrini.

„Naljakas,” tähendas valvur. „Greer ei ole peaaegu kolm aastat kellegagi kohtunud ja nüüd on tal kõigest ühe kuu jooksul kaks külalist.”

„Kes siin veel käis?”

Valvur otsis välja õige võtme, pistis selle lukuauku ja avas hingede ägamise saatel ukse. Greer istus paljajalu ja ainuüksi rihmaga vöökohal kokku veetud lõuendpükste väel nariserval. Tema lai rind läikis higist ja käed olid rahulikult süles vaheliti pandud. Juuksed ehk õigemini see, mis oli neist järele jäänud, langesid hõbevalge lehvikuna tursketele õlgadele ning põski kattis poolenisti prohvetile või kõnnumaal uitajale kohane habe. Temast õhkus sügavat vaikust. Ta väljendas kogu oma olekuga rahu, otsekui oleksid tema meel ja keha oma põhiolemusele taandunud. Ta ei näidanud ühe häiriva hetke jooksul millegagi välja, et on kaht uksel seisvat inimkuju märganud, pannes Peteri endamisi aru pidama, kas eraldatus pole äkki tema mõistusele häda teinud. Aga siis tõstis ta pilgu ja tema nägu lõi särama.

„Peter. Säh sulle.”

„Major Greer. Mul on hea meel teiega kohtuda.”

Greer naeris irooniliselt ja tema hääl oli vähesest kasutamisest kähe. „Keegi ei ole mind juba mõnda aega niiviisi nimetanud. Praegu olen ma lihtsalt Lucius. Või kuuekümne teine, kui sa seda õigemaks pead. Suurem osa inimesi näib pidavat.” Greer pöördus valvuri poole. „Sanders, te annate ju meile mõne minuti, eks ole?”

„Ma ei tohi kedagi vangiga omavahele jätta.”

Peter kostitas teda külma altkulmupilguga. „Poju, ma arvan, et suudan ise enda eest hoolitseda.”

Viivuke kõhklemist, ja siis andis valvur järele. „Noh, kuna tegemist on teiega, söör, arvan ma, et kümme minutit on lubatud. Siis lõpeb minu vahetus. Ma ei taha endale pahandusi kaela tõmmata.”

Peter tõmbas lauba kipra. „Kas me tunneme teineteist?”

„Ma nägin teie allkirja. Kõik ju teavad, kes te olete. Te olete too sell Californiast. See on midagi legendi sarnast.” Kogu võimunäitamine oli kadunud. Valvur oli ootamatult kõigest kuulsusega kohtunud lapsuke, kelle nägu säras imetlusest. „Mis tunne see oli? See tähendab, et mis tunne oli nii pikk maa läbi käia.”

Peter ei olnud päris kindel, kuidas ta peaks reageerima. „Kõndida andis küll pikalt.”

„Ma ei tea, kuidas te sellega toime tulite. Mina oleksin endal hirmust püksid täis teinud.”

„Ausõna, see kuulus asja juurde,” lohutas teda Peter.

Sanders jättis nad omaette. Peter keeras kambri ainsa tooli seljatoega Greeri poole ja istus sellele.

„Minu meelest oled sa meie poisile üsnagi sügava mulje jätnud. Ma ju rääkisin sulle, et säärast lugu on raske vaka all hoida.”

„Sellegipoolest on veider niisugust juttu kuulda,” ütles Peter. „Kuidas teie käsi käib?”

Greer kehitas õlgu. „Oh, ma saan hakkama. Ja sinu oma? Peter, sa näed hea välja. Munder sobib sulle.”

„Lish saadab tervisi. Ta ülendati äsja kapteniks.”

Greer noogutas rahulikult. „See meie Lish on tähelepanuväärne tüdruk. Ma ütleksin, et talle on antud teha suuri asju. Nii et kuidas võitlus siis edeneb? Või kas mul ongi üldse vaja seda küsida?”

„Mitte just väga hästi. Meie tulemus on kolmest null. Kogu see Martínezi lugu kujunes katastroofiks. Nüüd aga paistab, et väejuhatus on kõhklema löönud.”

„Kõhklemine on neil alati väga hästi välja kukkunud. Ära muretse, küll tuul pöördub. Kannatlikkus on üks neid asju, mille sa siin selgeks õpid.”

„Ilma teieta ei ole miski enam endine. Ma pean paratamatult mõtlema, kuivõrd teisiti kõik oleks, kui teie seal viibiksite.”

„Oi, ma kahtlen selles väga. See on alati olnud sinu etendus. Ma taipasin seda niipea, kui sinuga kohtusin. Sa rippusid siis vist pea alaspidi tiirlevas võrgus?”

Peter naeris selle mälestuse peale. „Michael oksendas meid kõiki täis.”

„Just nimelt, nüüd tuleb mulle meelde. Kuidas tal läheb? Ma oletan, et ta ei ole enam seesama laps, keda ma tollal tundsin. Tal oli alati kõige jaoks vastus valmis.”

„Ma kahtlen, kas ta on kuigi palju muutunud. Homme saan ma igal juhul teada. Mind suunati lõunasse naftatöötlemistehasesse.”

Greer kortsutas kulmu. „Miks sinna?”

„Mingisugune uus algatus naftatee turvamiseks.”

„Sisejulgeolekule meeldib see hirmsasti. Ma ütleksin, et selle kambaga tuleb sul kõvasti tegemist.” Major lõi käed laksuga põlvedele ja vahetas teemat. „Ja mida sa Hollisest kuulnud oled?”

„Mitte midagi head, Sara surm mõjus talle rängalt. Liiguvad jutud, et ta olevat allmaailmas.”

Greer pidas selle uudise üle viiv aega aru. „Üldkokkuvõttes ei tohiks öelda, et ma seda talle ette heidan. Hollist tundes võib säärane väide kummaline näida, kuid rohkem kui üks mees on niisuguses olukorras sedasama teed käinud. Ma oletan, et varem või hiljem ta tuleb mõistusele. Tal on hea pea õlgadel.”

„Ja teie? Te saate varsti välja. Kui te tahate, siis ma võin väejuhatuses sõnakese kosta. Võib-olla teid võetakse tagasi.”

Greer raputas pead. „Peter, ma kardan, et need ajad on mul selja taga. Ära unusta, et ma olen väejooksik. Pärast selle piiri ületamist ei ole enam tagasiteed.”

„Mida te tegema hakkate?”

Greer muigas salapäraselt. „Ma arvan, et midagi juhtub mulle ette. Alati ju juhtub.”

Nad kõnelesid mõnda aega teistest, vahetades pisiuudiseid ja meenutades lugusid minevikust. Greeriga koos olles tajus Peter sooja rahulolu, kuid lisaks sellele ka mingisugust kaotusetunnet. Major oli astunud Peteri ellu just nimelt sellal, kui teda tarvis läks. Greeri vankumatu juuresolek andiski talle edasi minemiseks vajalikku tahtejõudu siis, kui tema enese otsusekindlus oli kõikuma löönud. See oli laenuks võetud vaprusest koosnev võlg, mida Peter poleks iial suutnud täielikult tasuda. Peter tajus, et vangistus on Greeri muutnud. Ta oli küll ikka veel seesama mees, kuid miski temas kulges sügavamalt ja oli nagu sisemise rahu jõgi. Näis sedamoodi, nagu ammutaks ta oma eraldatusest jõudu.

Kuna kümme minutit olid lõpule jõudmas, rääkis Peter majorile koopast, tollest kummalisest mehest Ignaciost ja Alicia teooriast selle kohta, kes ta on. Juba neid sõnu lausudes tajus ta, kuivõrd väheusutavalt säärane idee kõlab. Ja ometigi adus ta, et see on õige. Tema tunne, et see informatsioon on tähtis, oli nende päevade jooksul üksnes tugevnenud.

„Siin võib midagi olla,” nõustus Greer. „Kas ta ütles: „Ta jättis meid maha”?”

„Need on tema enda sõnad.”

Greer vaikis veidi ja silitas oma pikka habet. „Küsimus on muidugi selles, kuhu Martínez läks. Kas Alicial on selle kohta mingeid mõtteid?”

„Minule ta nendest küll rääkinud ei ole.”

„Ja mida sina arvad?”

„Mina arvan, et Kaheteistkümne leidmine tõotab kujuneda keerulisemaks, kui me endale ette kujutasime.”

Ta jäi Greeri nägu jälgides ootama. Kui major midagi ei vastanud, lausus ta: „Minu pakkumine kehtib edasi. Te saate tõesti meile kasulik olla.”

„Peter, sa ülehindad mind. Ma olen alati lihtsalt teiega kaasas käinud.”

„Minu jaoks ei ole. Alicia ütleks sedasama. Me kõik ütleksime.”

„Ja ma võtan komplimendi vastu. Aga see ei muuda mitte kui midagi. Mis tehtud, see tehtud.”

„Sellegipoolest ei ole vist õiglane, et te siin viibite.”

Greer kehitas ükskõikselt õlgu. „Võib-olla on, aga võib-olla ei ole ka. Usu mind, ma olen selle üle palju mõelnud. Lähetusjõud olidki kogu mu elu ja ma tunnen nendest puudust. Kuid ma tegin seda, mida tollel hetkel õigeks pidasin. Kui lõpp kätte jõuab, ei ole mehel millegi muu järgi oma elu mõõta, ja sellest piisab.” Ta vaatas silmi kissitades Peteri poole. „Mul pole ju vaja seda sulle rääkida?”

Ta oli majoril peos. „Ega vist ole.”

„Peter, sa oled hea sõdur. Oled alati olnud ja ma ei valetanud mundri kohta. See sobib sulle. Küsimus on selles, kas sina sobid mundri jaoks.”

See ei olnud etteheide, vaid kui üldse midagi, siis pigem vastupidi. „Mõnel päeval küsin ma seda endalt ka ise,” tunnistas Peter.

„Kõik küsivad. Sõjavägi on see, mis ta on. Seal on sul raske isegi välipeldikus ära käia, kui sa pole täitnud mingisugust vormi kolmes eksemplaris. Aga ma ütleksin, et sinu puhul on küsimus kusagil sügavamal. See mees, kelle ma pea alaspidi vurritamast leidsin, ei täitnud mitte kellegi käske peale tema enda omade. Minu arvates poleks ta isegi teadnud, kuidas neid täita. Ja nüüd oled sa viis aastat hiljem siin ning teatad, et väejuhatus kavatseb jahist loobuda. Räägi mulle, kas neil on õigus.”

„Muidugi ei ole.”

„Ja kas sa saaksid selle neile selgeks teha? Panna neid meelt muutma?”

„Ma olen kõigest nooremohvitser. Nad ei hakka mind äragi kuulama.”

Greer noogutas. „Ma olen sinuga nõus. Nii et seal me omadega siis oleme.”

Järgnes vaikus. Siis sõnas Greer: „Võib-olla on sellest abi. Kas sa mäletad, mida ma tollel ööl Arizonas sulle ütlesin?”

„Lucius, neid öid oli palju. Öeldi palju asju.”

„Oli küll. Aga see öö oli eriline – ma ei ole kindel, kus me parajasti viibisime. Farmsteadist me olime igatahes paari päeva kaugusel. Me varjasime ennast ühe silla all. Igal pool olid jabura väljanägemisega kaljud. Kaljusid mäletan ma seepärast, et kui loojuva päikese valgus nende peale langes, siis paistis, nagu valgustaks see neid seestpoolt. Me ajasime sinuga juttu. Just nimelt sellel ööl ma küsisingi, mida sa kavatsed teha nende pudelikestega, mis Lacey sulle andis.”

See kõik tuli tagasi. Punased kaljud, maastiku sügav vaikus, sujuvalt kulgenud vestlus, kui nad kahekesi lõkke ääres istusid. See mälestus oleks otsekui viis aastat Peteri peas ringi hõljunud, ilma et oleks varem kordagi päriselt pinnale tõusnud. „Meelde tuli.”

Greer noogutas. „Ma arvasingi, et see võiks sulle meenuda. Ja luba mul kõigest öelda, et kui sa ennast viiruse süstimiseks vabatahtlikult ja kõhklusteta välja pakkusid, siis oli see kõige julgem asi, mida ma olen oma elus näinud – ja ma olen näinud julgeid asju. Enne seda pidasin ma sinust kõvasti lugu, aga pärast seda…” Ta vaikis veidi aega. „Tollel ööl ma ütlesin sulle midagi. „Ma ei usu, et tegemist oleks pelga juhusega.” Ma kõnelesin sellel hetkel tegelikult iseendaga ja püüdsin sõnades väljendada midagi, millest ma päris hästi aru ei saanud, kuid ma olin selle üle palju mõelnud. Selle üle, et sina leidsid Amy ja mina leidsin sinu, ning Lacey, Babcocki ja kõige muu üle, mis seal mäel juhtus. Sündmused võivad olla juhuslikud siis, kui sa neid läbi elad, kuid mida sa näed tagasi vaadates? Kokkusattumuste ahelat? Kõigest vana head vedamist? Või veel midagi? Ma ütlen sulle, Peter, mida sa näed. Selget teerada. Veelgi enam. Tõelist teerada. Kui suur on tõenäosus, et need sündmused leidsid aset lihtsalt üksikuna? Et iga kild langes oma kohale just nimelt siis, kui me seda vajasime? Siin toimib mingisugune jõud ja miski, milleni meie arusaamine ei ulatu. Sa võid seda nimetada nii, kuidas ise tahad. See ei vajagi nime, sest ta teab sinu nime, mu sõber. Nii et kui sa tahad teada, millega ma siin päev läbi tegelen, siis vastus on väga lihtne. Ma ootan, mis järgmisena juhtub. Usaldan jumala plaane” Ta heitis Peterile salapärase pilgu. Tema nägu ja lihaselist rinda kattev higikelme muutis õhu kambris kirbemaks. „Kas on imelik kuulda mind niiviisi rääkimas?” Tema hoiak muutus leebemaks. „Tõenäoliselt mõtled sa: „Vaene vennike on vist ihuüksi siin kastis viibides mõistuse kaotanud.” Sa ei oleks esimene.”

Peteril kulus vastamisele viiv aega. „Tegelikult ei mõtle. Ma mõtlesin sellele, kui väga te mulle üht inimest meenutate.”

„Kes see on?”

„Tema nimi oli Tädike.”

Nüüd oli Greeri kord meelde tuletada. „Muidugi. See naine, kelle me Kolooniasse tagasi jõudes maha matsime. Sa ei rääkinud mulle temast kunagi midagi ja ma imestasin selle üle. Aga ma ei tahtnud sind pinnima hakata.”

„Oleksite võinud pinnida. Võiks öelda, et me olime temaga lähedased, kuigi Tädikese puhul ei saanud selles kunagi kindel olla. Ma arvan, et poole ajast pidas ta mind kellekski teiseks. Mul oli kombeks käia vaatamas, mida ta teeb. Ja ka tema armastas jumalast rääkida.”

„Kas tõesti?” Greeril paistis hea meel olevat. „Ja mida tal öelda oli?”

Kui kummaline, arvas Peter, on avastada ennast praegu Tädikesele mõtlemast. Mälestus sellest vanast naisest ja üheskoos veedetud ajast tõusis nagu Greeri jutustuski ööst Arizonas tema meeltesse nii, nagu oleks see sündinud alles eile. Tädikese üleköetud köök ja tema kohutav tee. Esemete täpne ja isegi aupaklik paigutus ta ahtas majas, mööbel, raamatud, pildid ja märkmepaberid. Tema alati paljad vanad pahklikud jalad, krimpsus hambutu suu ning valgete juuste aurusarnane sasipundar, mis näis lihtsalt pea ümber hõljuvat, ilma et oleks üleüldse millegi külge kinnitatud olnud. Ka Tädike ise ei olnud millegi küljes kinni. See naine elutses oma lagendiku serval seisva osmiku üksinduses nagu mingisuguses täiesti teistsuguses maailmas või ajaväliste inimmälestustega täidetud ruumisopis. Peter jõudis nüüd aru pidades järeldusele, et see teda vist Tädikese poole tõmbaski. Tädikese juuresolekul tundusid elu argiheitlused alati kergemana.

„Enam-vähem sedasama. Ta ei olnud sedalaadi naine, kellest on just väga hõlbus aru saada.” Teatav konkreetne mälestus kerkis mullina pealispinnale. „Üks asi siiski on. See juhtus selsamal ööl, kui Amy värava taha ilmus.”

„Ohoo?”

„Ta ütles: „See Jumal, keda mina tean, poleks jätnud meile võimalust andmata.””

Greer jälgis Peterit pingsa uudishimuga. „Ta ütles seda sulle?”

Mälestuse selgus oli Peteri jaoks ikka veel pisut üllatav. „Tollal ma lihtsalt mõtlesin, et see on… et see on ju kõigest Tädike.”

Greeri meeleolu muutus ootamatult ja ta välgutas naeratust. Ta ütles: „Noh, mulle tundub, et see naine teadis paari asja. Mul on kahju, et ma temaga kordagi ei kohtunud. Ma vean kihla, et me oleksime teineteisega hästi läbi saanud.”

Peter naeris. „Teate, minu arvates oleksite küll.”

„Nii et võib-olla on käes aeg, et sa, Peter, veidi rohkem usaldust üles näitaksid. Rohkem ma tegelikult ei räägigi. Las asjad tulevad ise sinu juurde.”

„Te tahate öelda, et nagu Martínezki.”

„Võib-olla, aga võib-olla ka mitte. Pole mingit võimalust saada seda teada enne, kui see ongi teada. Peter, ma ei ole kunagi sinu käest küsinud, millesse sa usud, ega kavatse ka küsida. Selle otsustab iga inimene enda jaoks ise. Ja ära minust valesti aru saa – minagi olen või vähemalt olin sõdur. Maailm vajab sõjamehi ja kord saabub päev, kui millelgi muul polegi enam erilist tähtsust. Mu sõber, ma ei kahtlegi, et sa oled siis kohal ja võitled. Aga maailmas on veel ka midagi muud peale selle, mida ihusilmaga näha saab. Kõikide küsimuste jaoks mul küll ei ole vastuseid välja pakkuda, aga niipalju ma siiski tean.”

„Oleks minul teie enesekindlus.”

Major kehitas selle peale tõrjuvalt õlgu. „Oh, sa lihtsalt püüad asjadest aru saada nagu meie teisedki. Kui ma varjupaigas üles kasvasin, õpetasid õed meile kogu aeg, et usklik inimene on see, kes usub millessegi niisugusesse, mida tal pole võimalik tõestada. Ma ei ole selle vastu, kuid see on ainult pool tõde. Küsimus ei ole mitte vahendites, vaid lõpptulemuses. Sada aastat tagasi inimkond peaaegu hävitas iseenda. Oleks kerge arvata, et me ei meeldi Jumalale just eriti. Või et Jumalat ei olegi olemas, mitte millelgi pole iva ega mõtet sees ning me võime lihtsalt riistad varna riputada ja päeva lõppenuks kuulutada. Aitäh, planeet Maa, oli tore sinuga tuttavaks saada. Aga sina, Peter, ei ole selline. Sinu jaoks ei ole Kaheteistkümnele jahi pidamine vastus. See on küsimus. Kas on keegi, kes meist hoolib? Kui Jumal on olemas, siis mida ta minult tahab? Kõige suurem usk on esmajoones siiski valmidus esitada küsimusi siis, kui kõik tõendid osutavad vastupidisele. Usk mitte üksnes Jumalasse, vaid meisse kõikidesse. Sa oled jõudnud raske kohani ja minu meelest sa jääd sinna veel mõneks ajaks. Aga see on õige koht ja on sinu koht.”

Just nimelt siis Peter taipas, mida ta näeb. Greer oli vaba – ta oli vaba inimene. Tema kambri seinad ei tähendanud talle mitte kui midagi. Tema elu möödus tervikuna kusagil mujal ega olnud seotud millegi füüsilisega. Kui üllatav oli kadestada meest, kes saadab oma elu mööda vangikongis, mis ei ole kuigivõrd suurem korralikku mõõtu käimlaputkast.

Võtme lukusüdamikus pöördumise ragin. Nende aeg oligi otsas. Sanders astus kambrisse ja mehed tõusid püsti.

„No nii,” lausus Greer ja lõi otsustavalt käed kokku. „Väejuhatuse lahkel loal veidi jõudeaega Freeportis. See linn ei lõhna küll just kõige paremini, aga näeb kena välja. Hea koht, et teha pisut mõtlemistööd. Selle oled sa kindlasti välja teeninud.”

„Nii rääkis ka kolonel Apgar.”

„Terane sell see Apgar.” Greer sirutas käe välja. „Oli tore sinuga kohtuda, mu sõber.”

Nad surusid teineteise kätt. „Kandke enda eest hoolt, eks ole?”

Greer muheles läbi avause habemes. „Sa ju tead, kuidas öeldakse. Kolm korda päevas soe söök ja kindel küljealune. Kui ära harjuda, siis polegi säärane elu nii paha. Mis puutub ülejäänusse, siis ma ju tunnen sind, Peter. Kui õige aeg on kätte jõudnud, saad sa asjadest aru. Tegelikult õpetasid seda mulle sina.”

Ta läks Sandersi saatel koridori. Alles siis tuli Peterile pähe, et ta unustas Greerilt teise külalise kohta järele pärida. Ja veel miski – major ei küsinud kordagi midagi seoses Amyga.

„Kuulge,” ütles Sanders, kui nad läbi teise ukse läksid. „Loodetavasti ei pane te minu palvet pahaks, aga kas te võiksite siia oma nime kirjutada?”

Ta sirutas ette paberitükki ja pliiatsijuppi hoidva käe.

„Minu naisele,” selgitas ta. „Selle tõenduseks, et ma teiega kohtusin.”

Peter võttis paberitüki vastu, kriipseldas sellele oma nime ja andis paberi tagasi. Viiv aega Sanders lihtsalt silmitses seda.

„Ohoh,” ütles ta.

„Onu Peter!”

Caleb sööstis teistest lastest eraldudes üle mänguväljaku tema poole. Viimasel hetkel tegi ta kolm hüppesammu ja lendas Peterit peaaegu pikali lüües nagu lingust lastuna talle sülle.

„Pea nüüd kinni ja võta lõdvemalt.”

Poisi nägu lõi rõõmust särama. „Amy ütles, et sa tuled! Sa oledki siin! Sa oledki siin!”

Peter pani imeks, kuidas võis Amy seda teada. Aga ta parandas ennast kähku. Amy vist lihtsalt teabki igasuguseid asju, sest tema aju on seotud maailma varjatud rütmidega. Calebit süles hoidvast Peterist tulvas üle lapse füüsilise lähedaloleku tajumine – selles olid tema poisikeha raskus ja kuumus, hingeõhu soojus, juuste ja naha piimalõhn ning kehalisel pingutusel eritunud niiskus, millega segunes õdede kange leeliseseebi pidama jäänud lehk. Teised lapsed jälgisid neid mänguväljakult. Peter nägi vilksamisi õde Pegi, kes silmitses teda ronimisredeli tagant jahedalt, sest tema etteteatamata väljailmumine ei läinud kokku õele nii armsa rutiiniga.

„Lase ma vaatan sind.”

Ta pani Calebi maha. Peterit rabas nagu ikka poisi veider sarnasus Theoga. Ta tundis kahetsustunde sähvatust selle aja pärast, millel ta oli lasknud hoolimatult mööduda.

„Sa oled nii suureks kasvanud. Mul on seda raske uskuda.”

Poisipõnni rind paisus uhkusest. „Kus sa käinud oled ja mida näinud?”

„Palju asju. Ma olin New Mexicos.”

„New Mexicos!” Imetlus poisi näol oli jäägitu. Sama hästi oleks Peter võinud talle öelda, et käis Kuul. Ehkki erinevalt Kolooniast oli Kerrville’is enamasti kombeks viiruskeid puudutavaid teadmisi laste eest mitte varjul hoida, polnud poisi lapsemõtlemine suutnud veel nendega kaasnevaid tõsiasju läbi seedida. Calebi jaoks olid lähetusjõud samasugune suurejooneline seiklus nagu meredel purjetavad piraadid või lood vanaaja rüütlitest, mida õed neile juturaamatutest ette lugesid. „Kui kauaks sa saad siia jääda?” küsis poiss anuvalt.

„Ma kardan, et mitte just kauaks. Aga õhtupoolik on täielikult meie päralt. Ja ma tulen varsti tagasi – arvatavasti nädala pärast või nii. Mida sa tahaksid teha?”

Calebi vastus kostis jalamaid: „Tammile minna.”

„Miks sinna?”

„Sealt näeb kõike!”

Peter naeratas. Sellistel hetkedel tundis ta, et vennapojas on midagi temast endast, on seesama vääramatu uudishimu jõud, mis oli tema elu valitsenud. „Olgu siis pealegi tamm.”

Poisi selja taha ilmus õde Peg. Õde Peg oli küll linnuna õbluke, kuid sellegipoolest heidutav tegelane, kelle tõmmud silmad võisid üheainsa kriitilise pilguga sundida su sisikonda krampi tõmbuma. Peteri varjupaigas kasvanud kaaslased – kohutavaid tingimusi ja pidevaid ohte talunud mehed – kõnelesid temast kusagile hirmu piirimaile jääva aukartusega. „Mu jumal,” ütlesid nad kõik. „See naine ehmatas meile pasa püksi.”

„Tere, õde.”

Õe sügavatest lõhedest ja viljatutest tasandikest koosnevat elu näinud nägu oli liikumatu, andes mõista, et oma hinnangu jätab ta enda teada. Ta oli võtnud sisse positsiooni täpipealt normaalse vestlemiskauguse piiri taga ning see väike, kuid oluline muudatus suurendas veelgi tema isiksuse käskivat kohalolu. Tema hambad olid maisi emasõite suitsetamisest kollakaspruunid – see oli Kerrville’is laialt levinud arusaamatu komme, millesse Peter suhtus ühtaegu nii imestuse kui ka vastikusega.

„Leitnant Jaxon, ma ei oodanud teid.”

„Palun vabandust, see oli üsna ootamatu. Kas te panete pahaks, kui ma ta päeva lõpuni endaga kaasa võtan?”

„Oleks parem, kui te oleksite ette teatanud. Siin aetakse asju teataval kindlal viisil.”

Calebi keha värises energiast. „Õde, ma palun!”

Õde Pegi võimukas pilk vilksas korraks hindavalt alla poisi poole. Ta imes põsed lohku ja jõedeltat meenutavad kortsud tema suunurkades süvenesid. „Ma arvan, et asjaolusid arvestades poleks selles midagi halba. Leitnant, te saate ju aru, et tegemist on erandiga, ja käitute sellele vastavalt. Ma tean, et teile seal lähetusjõududes tundub, nagu poleks eeskirjad teie jaoks, kuid mina ei saa seda lubada.”

Peter jättis torkele vastamata. Lõppude lõpuks oli selles ju oma tõekilluke. „Ma toon ta kella kuueks tagasi.” Ta kogus ennast õe närvutava põrnitsuse all järgmise küsimuse jaoks ja püüdis selle esitada just nagu möödaminnes. „Kas Amy on siin? Ma tahaksn teda näha, enne kui me ära sõidame.”

„Ta läks turule. Te jäite napilt hiljaks.” Sellele deklaratsioonile järgnes hapu ohe. „Ma arvan, et te tahate õhtusöögile jääda.”

„Ma tänan teid, õde. See on teist väga lahke.”

Nendest vormitäitmistest tüdinenud Caleb sikutas Peterit käest. „Palun, onu Peter, ma tahan minema hakata.”

Naise karm ilme näis mitte kauem kui pooleks sekundiks mõranevat. Tema silmadesse ilmuks viivuks peaaegu emalikult hell pilk. Aga see pilk kadus sama ruttu, jättes Peteri endalt küsima, kas ta seda mitte ette ei kujutanud.

„Leitnant, ärge kella unustage. Ma jälgin aega.”

Tamm oli üsna mitmel viisil linna ja selle mehhanismide süda.

Kerrville’i linna pika eluea taga oli lisaks generaatoreid käitavale naftale ka tema käsutuses olev Guadelupe jõgi, mis ühtaegu nii andis niisutamisvett kui ka kujutas endast linna põhjast ja läänest kaitsvat tõket – mitte keegi ei olnud iial näinud, et mõni viirusk oleks kas või proovinudki ujuda. Üldlevinud uskumuse kohaselt nad kas kartsid vett või lihtsalt ei osanud selle pinnal püsida. Jõgi ise oli vanasti väike, kitsas ja ebaühtlane ning kahanes suviti pelgalt nireks. 22. aasta laastav üleujutus, mis kuulutas ette veetaset tervelt kümne jala võrra tõstvat ilmastikumuutust, tõi endaga kaasa vajaduse jõge taltsutada. See oli igas mõttes suurejooneline ettevõtmine, mis nõudis jõevoogude ajutist mujale juhtimist ning tohutus koguses mulla ja lubjakivi teisaldamist, et kaevata kausikujuline lohk veehoidla jaoks, millele järgnes tammi enda rajamine, kusjuures tegemist oli ehitusalase vägitükiga, mille mastaapi oli Peter alati seostanud mitte talle tuttava maailmaga, vaid varasemate aegadega. Vee esmakordse niisutuskraavidesse laskmise päeva peeti põhjapaneva tähtsusega sündmuseks vabariigi ajaloos. Loodusjõude vaos hoidva tammi tekitatud mulje näitas Peterile rohkem kui miski muu Kerrville’is, kui habras oli selle kõrval olnud Koloonia.

Tammi harjale viis terasvõrest astmetega trepp. Hoolimata Peteri valjuhäälsetest üleskutsetest tempot vähendada sööstis Caleb sellest hooga üles. Kui Peter viimase pöördekohani jõudis, kiikas Caleb juba üle vee silmapiiril paistva lainelise mäeaheliku poole. Kolmkümmend jalga allapoole jäi jahmatamapanevalt läbipaistva veehoidla pind. Peter nägi isegi klaasjas vees laisalt siia-sinna liikuvate kalade valgeid figuure.

„Mis seal on?” päris poiss.

„Noh, enamasti samuti Texas. See mäeahelik, mille poole sa vaatad, on kõigest mõne miili kaugusel.”

„Kus on New Mexico?”

Peter näitas lääne poole. „Aga ta on tegelikult väga-väga kaugel. Kolm päeva autosõitu, ja seda ilma peatusteta.”

Poiss lõi hambad alahuulde. „Ma tahan teda näha.”

„Võib-olla kunagi näedki.”

Nad kõndisid mööda tammi kaarjat harja ülevoolukohani. Sarja avade kaudu lasti vett korrapäraste vaheaegade järel tiiki, kust see toimetati vesioinaste abil mööda torusid põllumajanduskompleksi. Taamal terendasid üksteisest ühekaugusel seisvad tornid, mis tähistasid oranži vööndi piire. Nad jäid taas seisma, et avanenud vaatepilti süveneda. Peter oli järjekordselt selle kõige keerukusest rabatud. Talle tundus, nagu voolaks inimkonna ajalugu selles ühes kohas siin ikka veel katkematu järjepidevusega ega laseks ennast häirida ajastute karmist eraldusjoonest, mille viiruskid olid maailmale peale surunud.

„Sa näed tema moodi välja.”

Peter pöördus ja märkas, et Caleb kõõritab tema poole. „Keda sa silmas pead?”

„Theod. Minu isa.”

See teadaanne tuli Peterile ootamatult. Kuidas võis poiss teada, milline Theo välja nägi? Muidugi ei saanud ta seda teada, kuid asi oli muus. Calebi väide oli omamoodi soov ja viis isa elus hoida.

„Jah, seda ütlesid kõik. Tead sa, mina näen sinus nii mõndagi temast.”

„Kas sa tunned temast puudust?”

„Iga päev.” Möödus viiv nukrat vaikust. Siis ütles Peter: „Ma räägin sulle siiski midagi. Inimesed ei ole tõeliselt lahkunud seni, kuni me neid meeles peame. Nende mõtted, tunded ja mälestused muutuvad osaks meist endist. Ja sa mäletad oma vanemaid, kuigi arvad, et ei mäleta. Nad on sinu sees niisamuti kui minu sees.”

„Aga ma olin siis ju kõigest tita.”

„Titad mäletavadki kõige rohkem.” Talle tuli pähe üks mõte. „Kas sa Farmsteadi tead?”

„Seda kohta, kus ma sündisin?”

Peter noogutas. „Just nimelt. Selles oli midagi erilist. Me olime seal alati otsekui väljaspool ohtu ja keegi just nagu vaatas meie järele.” Ta silmitses poissi hetk aega. „Tead sa, sinu isa arvas, et see oli üks vaim.”

Poiss ajas silmad pärani. „Kas ka sina arvad nii?”

„Ma ei tea. Ma olen aastate jooksul selle üle palju järele mõelnud. Võib-olla oligi. Või vähemalt midagi vaimu sarnast. Võib-olla on ka kohtadel mälu.” Ta asetas käe poisi õlale. „Caleb, ma tean ainult seda, et maailm tahtis, et sa sünniksid.”

Poiss jäi vaikseks. Seejärel aga lõi tema näol õitsele oma kavade paljastamisega kaasnev vallatu muie: „Kas sa tead, mida ma järgmisena tahan teha?”

„Sa ainult ütle.”

„Ma tahan ujuma minna.”

Kui nad ülevoolukoha all tammi jalamile jõudsid, näitas kell veidi üle nelja. Nad võtsid tiigiserval seistes riided seljast ja jäid üksnes aluspükste väele. Mööda kive edasi kõndinud Peter avastas ümber pöördudes, et Caleb on veepiirile paigale tardunud.

„Mis viga?”

„Ma ei tea, kuidas see ujumine käib.”

Peter ei olnud miskipärast osanud seda ette näha. Ta pakkus poisile kätt. „Tule, ma õpetan sulle.”

Vesi oli võpatamapanevalt külm ja tajutava mineraalse maitsega. Caleb oli esmalt küll pelglik, kuid pärast poole tunni pikkust sulistamist tema enesekindlus kasvas. Möödus veel kümme minutit ja ta ujus juba vabalt pinnal püsides koera moodi ringi.

„Vaata mind! Vaata mind!”

Peter polnud poissi iial nii õnnelikuna näinud. „Tule mulle selga,” ütles ta.

Poiss roniski pardale ja haaras Peteril õlgadest kinni. „Mida me tegema hakkame?”

„Sa lihtsalt tõmba kopsud õhku täis ja hoia hinge kinni.”

Nad laskusid üheskoos vee alla. Peter puhus õhu kopsudest välja, sirutas käed ette ja saatis nad järsu jalatõukega kivise põhja kohale liuglema, keebina seljale liibuv poiss aga klammerdus kõvasti tema külge. Vesi oli klaasselge. Peteri meeled täitusid mälestustega poisikesena sellessesamasse koopasse sulpsamisest. Tema tegi seda koos oma isaga.

Veel kolm lööki jalgadega ja nad tõusid valguse kätte sööstes veepinnale. „Kuidas oli?” küsis Peter.

„Ma nägin kalu!”

„Ma ju rääkisin sulle.”

Nad sukeldusid niiviisi üha uuesti ja uuesti ning poisil ei saanud mõnust ikka veel küll. Kui Peter lõpu välja kuulutas, oli kell juba pool kuus läbi ja varjud pikenesid. Nad astusid ettevaatlikult veest kivirahnudele ja panid ennast riidesse.

„Ma ei suuda ära oodata, millal ma saan õde Pegile rääkida, et me käisime linnast väljas,” sõnas Caleb näost särades.

„Tõenäoliselt oleks parem, kui sa ei räägikski. Jätame selle ainult enda teada.”

„Saladus?” Poiss ütles selle sõna välja pahategija mõnutundega. Nad olid nüüd vandeseltslased.

„Just nimelt.”

Teel lüüsivärava poole poetas poiss oma niiske käekese Peteri pihku. Viie minuti pärast oli oodata sireenihuiget. Peterit valdas armastuse tulva saatel tunne: „Seepärast ma siin olengi.”

Ta leidis Amy köögist tohutu suure keedupottidega kaetud pliidi eest. Ruum pakatas kuumusest ja lärmist – toidunõude kolin, edasi-tagasi tormavad õed ja söögisaali kogunevate elevil laste üha kasvav melu. Amy seisis seljaga Peteri poole. Tema tumedad küütlevad juuksed langesid tiheda patsina pihani. Ta näis olevat tööst täielikult hõivatud, segas pika puulusikaga lähima kastruli sisu, maitses ja lisas soola ning astus siis nobedalt ühe juurde köögi mitmest punasest tellisahjust ja võttis sellest pika leivalabidaga välja tosin vastkerkinud taignast leivapätsi.

„Amy.”

Amy pöördus ja tema näole tekkis naeratus. Nad kohtusid keset askeldusterohket ruumi. Viivuke ebalemist ja siis nad embasid teineteist.

„Õde Peg rääkis mulle, et sa oled siin.”

Peter astus tahapoole. Ta oli Amy puudutusest tajunud, et temas on midagi uut. Vaikiv ja trauma all kannatav vanunud juuste ja räbalais rõivastega kodutu loomake oli ammuaegu kadunud. Amy küpsemine näis toimuvat üksikute hoogude ja jõnksatuste kaupa ega olnud mitte niivõrd füüsiline kasvamine, kuivõrd enesekindluse süvenemine, otsekui oleks ta hakanud ise oma elu peremeheks saama. Aga ikka jäi püsima ka see paradoks, et Peteri ees seisev inimene oli pealtnäha küll kahtlemata nooremas teismeliseeas, kuid tegelikult kõige vanem inimolend maa peal. Peteri pikk äraolek, mis võrdus Calebile terve ajastuga, oli Amy jaoks pelk silmapilgutus.

„Kui kauaks sa saad jääda?” Amy pilk ei eemaldunud Peteri näolt.

„Kõigest tänaseks õhtuks. Homme asume teele.”

„Amy, kas supp on valmis?” hõikas üks õde pliidi äärest. „Nad hakkavad seal juba valju häält tegema.”

Amy ütles kähku üle õla: „Otsekohe.” Seejärel lausus ta Peterile veelgi laieneva naeratusega: „Tuleb välja, et ma ei olegi nii halb kokk. Hoia mulle üks koht vaba.” Ta pigistas kiiresti Peteri kätt. „Nii tore on sind näha.”

Peter siirdus söögisaali, kuhu kõik lapsed olid vanuserühmade kaupa kogunenud. Lärm ruumis oli vali ning see kehade ja häälte takistamatult voolav energia meenutas mingisuguse määratu suure mootori müra. Ta võttis Calebi kõrval pingiotsal koha sisse parajasti just siis, kui õde Peg saali ette ilmus ja kätega plaksu lõi.

See mõjus nagu välgulöök – ruum tõmbus vaikusest pinevile. Lapsed võtsid üksteisel käest kinni ja langetasid pea. Peter avastas, et temagi on Calebi ja tema vastas istuva pruunide juustega tüdrukukese vahel sellesse ringi kaasatud.

„Taevane isa,” leelotas naine, silmad suletud. „Me täname sind selle söömaaja ja meie ühtsuse ning sinu armastuse ja hoole õnnistuse eest, millega sa meid oma armus kostitad. Me täname sind maa külluslikkuse eest, taeva eest meie pea kohal ja sinu kaitse eest seni, kuni me tulevases elus kohtume. Ja lõpuks me täname sind ka selle eest, et meie hulgas viibib erikülalisena üks meie vapraid sõjamehi, kes on rännanud läbi hädaohtude, et täna õhtul koos meiega olla. Me palvetame sinu poole, et sa nii teda kui ka tema kaaslasi nende retkedel ohtude eest hoiaksid. Aamen.”

Häältekoor: „Aamen.”

Peter oli päris tõega liigutatud. Nii et vahest ei pannudki õde Peg tema juuresolekut nii väga pahaks. Lauale ilmus toit – supitirinad, paksudeks auravateks viiludeks lõigatud leib ning vee- ja piimakannud. Iga laua otsas tõstis üks õde suppi kulbiga kaussidesse ja laskis neid edasi anda ning samal ajal käisid laudades ringi ka kannud. Amy poetas ennast Peteri kõrvale pingile.

„Anna mulle teada, mida sa supist arvad,” ütles ta.

Supp oli hõrk ja kõige parem asi, mida Peter oli mitme kuu jooksul söönud. Pehme ja soe leib suus pani ta peaaegu oigama. Ta surus maha tahtmise lisaportsjonit küsida, sest pidas seda ebaviisakaks, kuid vaevalt oli tema kauss tühjaks saanud, kui õde ilmus juba järgmisega ja asetas selle tema ette.

„Meil ei ole siin just sageli külalisi,” selgitas piinlikkusest õhetava näoga õde ja vudis minema.

Nad vestlesid varjupaigast, Amy kohustustest – köök, aga ka kõige nooremate laste lugema õpetamine ja tema enda sõnutsi „kõik muud asjad, mida on vaja ära teha” – ja Peteri uudistest teiste inimeste kohta, ehkki edastasid nad seda informatsiooni üldsõnaliselt. Ausalt saavad nad teineteisega rääkida alles siis, kui lapsed on magama läinud. Peteri kõrval istuv Caleb oli laskunud ühe poisiga innukasse jutuajamisse, mida Peter suutis üksnes põgusalt jälgida ja mis oli seotud ratsude, lippude ja etturitega. Kui Calebi kaaslane lauast lahkus, küsis Peter tema käest, mida see kõik tähendab.

„See on male.”

„Vale?”

Caleb pööritas silmi. „Ei, male. See on üks mäng. Kui sa tahad, siis ma võin su mängima õpetada.”

Peter heitis pilgu Amy poole, kes hakkas naerma. „Sa kaotaksid,” ütles ta.

Kui õhtusöök oli söödud ja nõud pestud, läksid nad kolmekesi ühistuppa, kus Caleb pani malelaua üles ning selgitas üksikute malendite nimesid ja käike, mida need saavad teha. Kui ta ratsudeni jõudis, käis Peteril juba pea ringi.

„Kas sa suudad tõesti kõik selle otsekohe meelde jätta? Kui palju aega sul kulus, et mängima õppida?”

Poiss kehitas süütult õlgu. „Mitte kuigi palju. See on üsna lihtne.”

„Minu meelest see küll lihtne ei ole.” Peter pööras pea salatsevalt muigava Amy suunas.

„Ära sa minu poole vaata,” avaldas too protesti. „Sa mängid iseseisvalt.”

Caleb osutas lauale. „Sa võid teha avakäigu.”

Lahing algas. Peter oli arvanud, et saab poisist kergesti jagu – lõppude lõpuks oli ju tegemist laste mänguga, mille ta lootis kähku selgeks õppida –, kuid avastas otsekohe, kui rängalt ta on oma noort vastast alahinnanud. Caleb oleks otsekui kõiki tema taktikalisi sihte ette aimanud ning vastas neile kõhklematult täpsete ja kindlate käikudega. Peter otsustas üha suureneva meeleheite sunnil rünnata ja võttis ratsuga Calebi ühe oda.

„Kas sa oled ikka kindel, et tahad seda teha?” päris poiss.

„Hm, miks mitte?”

Caleb uuris lõuga kätele toetades lauda. Peter tunnetas tema mõtete keerukat kulgemist – ta kavandas strateegiat ning kujutas endale ette võimalikke käike ja vastukäike. Viie aasta vanuselt, mõtles Peter. Hämmastav.

Caleb lükkas vankrit kolme ruudu võrra edasi ja võttis Peteri teise ratsu, mille too oli kogemata kaitsetuks jätnud. „Vaata nüüd,” ütles ta.

Kiire vigurite vahetus ja Peteri kuningas oli lõksus. „Matt,” kuulutas poiss.

Peter silmitses lauda lootusetu pilguga. „Kuidas sa sellega nii kiiresti toime tulid?”

Amy tema kõrval naeris soojalt ja nakatavalt. „Ma ju rääkisin sulle.”

Calebi muhelus venis miililaiuseks. Peter sai aru, mis sündis – kõigepealt ujumine ja nüüd siis see. Vennapoeg võttis vaevata juhtohjad enda kätte ja näitas Peterile, milleks ta on suuteline.

„Sa pead lihtsalt ette mõtlema,” ütles Caleb. „Püüa selles näha jutustust.”

„Räägi mulle tõtt. Kui hästi sa mängid?”

Caleb kehitas tagasihoidlikult õlgu. „Mõned vanemad lapsed võitsid mind. Nüüd enam ei võida.”

Caleb oli parajasti sisse kasseerinud oma kolmanda võidu ühtejärge, kusjuures need muutusid üha halastamatumaks, kui helises teda magalasse kutsuv kell. Aeg oli möödunud liigagi kiiresti. Amy lahkus tütarlaste poolele ja jättis poisi magama saatmise Peteri hooleks. Caleb pani suures sängidega ruumis päevariiete asemel selga öösärgi ja põlvitas siis käsi kokku pannes voodi kõrval kivipõrandale, et palvetada – palve kujutas endast pikka rodu taotlusi „Jumal õnnista” ning algas „vanematega taevas” ja lõppes Peteri endaga.

„Ma jätan su alati viimaseks,” ütles poiss, „et sa kaitstud oleksid”.

„Kes on Hiirekütt?”

Hiirekütt oli nende kass. Peter oli näinud seda vaest olevust ühistoas aknalaual lesimas – ta oli haletsusväärne karvapundar, kelle ihu ripnes vanadel esiletungivatel kontidel nagu pesu nööril. Peter vedas Calebi teki lõuani ja kummardus, et teda laubale suudelda. Õed liikusid teisi lapsi unele kussutades piki sängiridu edasi-tagasi. Tuled magalas olid juba kustutatud.

„Onu Peter, millal sa tagasi tuled?”

„Ma ei tea seda kindlalt. Loodetavasti varsti.”

„Kas me võime siis uuesti ujuma minna?”

Kogu kehasse valgus soe tunne. „Ainult juhul, kui me veel malet mängime. Ma arvan, et ei ole veel asjale pihta saanud. Mõned näpunäited ei teeks mulle paha.”

Poiss lõi näost särama. „Ma luban seda.”

Amy ootas teda tühjas ühistoas, kass jalgade ümber nuuskimas. Peter pidi täpipealt kell üheksa kasarmusse ilmuma. Talle ja Amyle oli jäänud üheskoos olemiseks kõigest mõni minut.

„Vaene elukas,” sõnas Peter. „Miks keegi teda magama ei pane? Minu meelest on see julm.”

Amy paitas looma selga. Puudutust vastu võttes küüru tõmbunud kass tõi kuuldavale tasase nurrumise. „Tema aeg on vist möödas. Aga lapsed jumaldavad teda ja õed ei usu sellisesse asja. Elu tohib võtta ainult Jumal.”

„Ilmselt ei ole nad kunagi New Mexicos käinud.”

See oli nali, kuid mitte üksnes. Amy silmitses teda murelikult. „Peter, sa paistad mures olevat.”

„Asjad ei edene just kuigi hästi. Kas sa tahad sellest teada saada?”

Amy pidas küsimuse üle aru. Ta nägi pisut kahvatu välja. Peter mõtles endamisi, kas ta tunneb ennast ikka hästi.

„Võib-olla mõni teine kord.” Amy silmitses uurivalt Peteri nägu. „Tead sa, ta armastab sind. Ta kõneleb kogu aeg sinust.”

„Sa tekitad minus süütunnet. Tõenäoliselt ma olen selle ära teeninud.”

Amy tõstis Hiireküti maast ja seadis endale sülle. „Ta saab aru. Ma räägin sulle üksnes selleks, et sa teaksid, kui tähtis sa talle oled.”

„Aga kuidas sinuga on? Kas sul läheb siin hästi?”

Amy noogutas. „Kõike kokku võttes see sobib mulle. Mulle meeldib seltskond, lapsed ja õed. Ja muidugi on olemas Caleb. Võib-olla esimest korda oma elus ma tõepoolest tunnen… ma ei tea. Tunnen ennast kasulikuna. On tore olla lihtsalt tavaline inimene.”

Vestluse avameelne ja ladus kulgemine jahmatas Peterit. Nende vahelt oli kadunud mingisugune tõke. „Kas teised õed teavad? See tähendab, et teised peale õde Pegi.”

„Mõned teavad. Või vahest üksnes kahtlustavad. Ma olen viis aastat siin olnud ja nad peavad ju märkama, et ma ei vanane. Enda arvates olen ma õde Pegi jaoks pisut nagu midagi mingisuguse ebakoha sarnast või miski, mis ei klapi päris hästi tema vaadetega. Aga mulle ta seda ei ütle.” Amy naeratas. „Lõppude lõpuks keedan ma ju keskpärast kruubisuppi.”

Peteri lahkumise hetk jõudis kätte liiga ruttu. Amy saatis ta ukseni, kus Peter tõmbas taskust paki rahatähti ja ulatas selle tema poole.

„Anna need õde Pegile, eks ole.”

Amy noogutas mingeid kommentaare lisamata ja poetas raha seelikutaskusse. Ta tõmbas Peteri taas kord ja sedapuhku jõulisemalt oma embusse. „Ma olen sinust tõesti puudust tundnud.” Tema hääl Peteri rinna vastas oli vaikne. „Hoia ennast, eks. Luba mulle, et sa teed seda.”

Tema pealekäimises võis tajuda mingit peaaegu et lõpliku ja sügavama lahkumise tunnet. Mis see on, mille ta ütlemata jätab? Ja oli veel midagi – tema kehast õhkus palavikulist kuumust. Peter lausa tundis läbi Amy vormirüü raske kanga selle tuikamist.

„Sul ei ole vaja minu pärast muretseda. Minuga ei sünni midagi halba.”

„Peter, ma mõtlen seda tõsiselt. Kui midagi juhtuks, siis ma ei suudaks…” Amy hääl hõljus otsekui mingisuguse varjatud tuule hoovustest veetuna kaugusse. „Ei suudaks ja ongi kõik.”

Nüüd oli kindel, et Amy jättis midagi ütlemata. Peter otsis tema näolt märke selle kohta, millega on tegemist. Amy laup läikis kergelt higist.

„Kas sa tunned ennast ikka hästi?”

Amy võttis tema käe enda kätte ja kergitas neid koos, surudes peopesa vastu Peteri pihku nii, et nende sõrmeotsad puudutasid üksteist üksnes õrnalt. Selles liigutuses näis olevat ühevõrra nii ühtekuulumist kui ka lahkumist, nii seotust kui ka eraldatust.

„Kas sa mäletad, kuidas ma sind suudlesin?”

Nad ei olnud kunagi rääkinud Amy sellest kiirest, linnukese nokaliigutust meenutavast suudlusest ostukeskuses, kui viiruskid nende poole tormasid. Vahepeal oli juhtunud palju asju, kuid Peter polnud seda unustanud. Kuidas ta olekski võinud unustada?

„See on mind alati imestama pannud,” tunnistas ta üles.

Nende kergitatud käed otsekui hõljusid hämaras ruumis nende vahel. Amy vaatles neid uuriva pilguga. Ta just nagu püüdis ära arvata tähendust, mis ta ise oli neile andnud. „Ma olin nii kaua üksi olnud. Ma ei oska seda isegi kirjeldada. Aga täiesti ootamatult olid olemas sina. Ma ei suutnud seda uskuda.” Seejärel tõmbas ta nagu transist väljudes käe ära ja tema näole ilmus ootamatult nõutu ilme. „Ja ongi kõik. Sa peaksid minema hakkama, sest muidu jääd hiljaks.”

Peter ei tahtnud ära minna. Amy käsi tekitas tunde, mis näis nagu too suudluski omavat mingisugust ainulaadset võimet tema meeltesse pidama jääda – see justkui oleks tema sõrmeotstesse alatiseks elama asunud. Ta tahtis veel midagi öelda, kuid ei leidnud õigeid sõnu ja sobiv hetk läkski mööda.

„Kas sa oled ikka kindlasti terve?”

Amy näole ilmus naeratus. „Ma ei ole ennast iial paremini tundnud.”

Tegelikult näeb ta haige välja, mõtles Peter. „No hüva, ma olen kümne päeva pärast tagasi.”

Amy ei lausunud midagi.

„Me kohtume siis, on ju nii?” Peter oleks tahtnud teada, miks ta seda üldse küsis.

„Muidugi, Peter. Kuhu ma siit läheksin?”

Kui Peter oli lahkunud, siirdus Amy õdede elupaika, mis kujutas endast laste magala vähendatud väljaannet. Kõik teised õed magasid juba ja mõned eakamad nendest norskasid tasakesi. Ta võttis ürbi seljast ja heitis sängi.

Mõne aja pärast ta ärkas võpatades. Tema keha läikis külmast higist, mis oli öösärgi läbi leotanud. Teda painas ikka veel rahutute unenägude pööris.

Amy, aita teda.

Ta tardus.

Amy, ta ootab sind. Laevas.

„Isa?”

Mine tema juurde, mine tema juurde, mine tema juurde, mine tema juurde…

Amy tõusis ootamatust sihikindlusest vallatuna voodist. See hetk oli kätte jõudnud.

Üks kohustus oli siiski veel jäänud – üksainus viimane ülesanne, mille ta pidi täitma selle elu lõpupäevadel, mida ta oli ehkki üürikest aega, kuid siiski armastanud. Ta kõndis kergejalgselt mööda vaikseid koridore ühistuppa. Hiireküti leidis ta puhkamast tolsamal sohval, kuhu loom oli temast jäänud. Kassi silmadest paistis kurnatus. Tema jalad olid lõdvad ja ta suutis hädavaevu pead kergitada.

Palun, ütlesid kassi silmad. Mul on valus. See kõik on liiga pikale läinud.

Amy tõstis ta hellalt rinnale. Ta pööras Hiireküti selga silitades kassi näoga akna poole, kust avanes vaade tähistaevale.

„Hiirekütt, kas sa näed kaunist maailma?” pomises ta looma kõrva ääres. „Kas sa näed neid kauneid tähti?”

See on… ilus.

Looma kael murdus prõksatades ja tema keha vajus käte vahel longu. Amy jäi Hiireküti karvu paitades ning pead ja nägu suudeldes mõneks minutiks niiviisi seisma, kuni kassi olemasolu hääbus. Hüvasti, Hiirekütt. Õnn kaasa sulle. Lapsed armastavad sind. Sa oled kunagi taas koos nendega. Siis viis ta kassi välja aiasarasse, et vaadata, kas leiab sealt labida.