Читать книгу Peeglite linn. I raamat - Justin Cronin - Страница 5

PENNSYLVANIA KESKOSA

August, 98. aasta p.v

Kaheksa kuud pärast Kodumaa vabastamist

Maapind andis noa all kergesti järele ja päästis valla mulla musta värvi lõhna. Õhk oli kuum ja niiske; puudel laulsid linnud. Ta oli neljakäpakil ja torkis noaga mulda, et seda lahti raiuda. Üksikute peotäite kaupa kühveldas ta seda eemale. Nõrkus oli küll osaliselt kadunud, kuid mitte täielikult. Keha oli lõtv, segaduses ja välja kurnatud. Alles olid nii valu kui ka mälestus valust. Möödunud oli kolm päeva – või oli neid neli? Näol pärlendas higi; ta limpsis huuli, et tunda soola maitset. Ta muudkui kaevas ja kaevas. Higi voolas ojadena ja langes mullale. Sinna kõik lõpuks ju lähebki, mõtles Alicia. Kõik läheb mulda.

Kuhi tema kõrval paisus. Milline sügavus on piisav? Kolm jalga madalamal hakkas pinnas muutuma. Muld muutus külmemaks ja savilõhnaliseks. See tundus olevat märk. Ta kallutas ennast tahapoole, jäi saapataldadele kükitama ja rüüpas välipudelist pika sõõmu. Käed olid marraskil; päka kohal oli ihu latakana maha koorunud. Ta tõstis peopesa suule, hammustas nahatüki küljest ja sülitas porri.

Sõdur ootas lagendikuserval ja tema lõuad tegid valjusti tööd ühe vöökõrguse rohupuhma kallal. Hobune oli graatsiliste tuharate, lopsaka laka, sinakalt kimmeljate karvade, uhkete kapjade ja hammaste ning suurte mustade silmadega ja teda ümbritses mingisugune suursugususe aura. Ta võis soovi korral olla täiesti rahulik, järgmisel hetkel aga saada hakkama tähelepanuväärsete asjadega. Sõdur kergitas Alicia lähenedes oma tarka nägu. Ma saan aru. Me oleme valmis. Hobune pöördus pikaldast kaart joonistades ümber ning kõndis Alicia järel puude vahele sellesse kohta, kuhu naine oli presendi üles tõmmanud. Tema verise magamiskoti kõrval lebas maas pisike määrdunud teki sisse keeratud kompsuke. Tütar elas vähem kui tunni, kuid ometigi oli Aliciast selle tunniga ema saanud.

Sõdur vaatas, kuidas tütar nähtavale ilmub. Lapse nägu oli kaetud; Alicia tõmbas riide pealt. Sõdur langetas koonu lapse palge juurde ja tema ninasõõrmed läksid tüdruku lõhna sisse hingates puhevile. Oma inimlikkusega võpatama panevad tibatillukesed silmad ja nina ning roosinupukesest suu. Pead kattis pehme punane juuksemütsike; aga temas ei olnud elu ega hingust. Alicia oli aru pidanud, kas ta oleks suuteline armastama seda õuduse ja valuga sigitatud last, kelle isa on koletis. On mees, kes oli teda peksnud, vägistanud ja neednud. Kui rumal ta oli olnud!

Ta naasis lagendikule. Päike paistis otse pea kohal; rohust kostis rütmilise tuikamisena putukate sumisemist. Ta asetas tütre hauda ja Sõdur seisis sellal tema kõrval. Väituste alguses oli Alicia hakanud palvetama. „Tee nii, et ta oleks terve.” Aga kui need piinarikkad tunnid järgemööda üksteise sisse lahustusid, tundis ta endas surma külma kohalolekut. Valu tampis teda nagu terasene tuul ja kajas kõuemõminana vastu tema rakkudes. Midagi oli valesti. „Jumal, palun kaitse teda, kaitse meid.” Aga tema palved langesid tühjusesse.

Esimene peotäis mulda oli kõige raskem. Kuidas seda tehakse? Alicia oli matnud paljusid mehi. Mõnda nendest oli ta tundnud, mõnda mitte, armastanud oli ta ainult üht. Seda poissi Hightopi. Nii lõbus, nii elav, aga siis teda polnud enam. Alicia laskis mullal sõrmede vahelt läbi pudeneda. Muld kukkus riidele sellesama rabinaga, mida teevad puulehtedel esimesed vihmapiisad. Tütar kadus vähehaaval pilgu eest. „Hüvasti,” mõtles ta, „hüvasti, mu kullake ja mu ainus.”

Ta läks telgi juurde tagasi. Talle tundus, nagu oleks hing temas miljoniks klaasikilluks purunenud. Luud-kondid olid nagu seatinaga täidetud torud. Ta vajas vett ja toitu; tema tagavarad olid otsa lõppenud. Aga jahipidamine ei tulnud kõne allagi ja oja, milleni jõudmiseks oli vaja viis minutit mööda nõlva allapoole minna, jäi otsekui miilide kaugusele. Mis tähtsust on nendel keha vajadustel? Mitte millelgi ei ole tähtsust. Ta heitis magamiskotile, sulges silmad ja uinus peagi.

Ta nägi unes jõge. Laia ja tumedat jõge, mille kohal säras kuu. Kuupaiste oli veel nagu mingisugune kuldne tee. Alicia ei teadnud, mis on seal eespool, vaid teadis üksnes seda, et ta peab üle jõe minema. Ta astus esimese ettevaatliku sammu kumaval veepinnal. Mõtted oli otsekui pooleks: üks pool pani säärast uskumatut liikumisviisi imeks, teine pool aga mitte. Kui kuu puudutas vastaskallast, sai ta aru, et teda on alt veetud. Sädelev rada oli vette lahustumas. Ta hakkas jooksma, soovides meeleheitlikult jõuda teisele kaldale enne, kui jõgi on ta endasse neelanud. Vahemaa oli siiski liiga suur. Silmapiir hüppas iga sammu peale kaugemale. Vesi solises pahkluude, põlvede ja siis piha ümber. Tal ei olnud jõudu selle tõmbele vastu seista. „Alicia, tule minu juurde. Tule minu juurde, tule minu juurde, tule minu juurde.” Ta hakkas uppuma, jõgi võttis ta enda hõlma, ta vajus pimedusse…

Ta ärkas tuhmoranži valgusse; päev oli juba peaaegu möödas. Ta lamas mõtteid koondades liikumatult. Ta oli nende õudusunenägudega harjunud; üksikud detailid küll vahetusid, aga nende tekitatud eesmärgituse ja hirmu tunne ei muutunud iial. Ometigi oli seekord midagi teistmoodi. Üks unenäo tahk oli tema ellu kaasa tulnud. Tema pluus oli märg. Ta vaatas allapoole ja nägi laienevaid plekke. Rindadest oli hakanud piima tulema.

Otsus siia paigale jääda ei olnud teadlik valik; tal lihtsalt puudus tahtmine liikuma hakata. Jõud oli tagasi tulnud. Jõud lähenes pisikeste sammukestega ja oligi siis kõige täiega kohal nagu kauaoodatud külaline. Ta rajas presenti katusena kasutades endale mahalangenud puudest ja vääntaimedest ulualuse. Mets kubises elusolevustest: siin leidus oravaid ja küülikuid, vutte ja tuvisid ning hirvi. Mõned nendest olid tema jaoks liiga kiired, kuid sugugi mitte kõik. Ta seadis lõkse üles ja ootas, et nendest saaki koguda, või siis jahtis loomi ammuga – üks lask, kindel surm ning seejärel toores ja soe õhtusöök. Iga päeva lõpul suples ta pärast päikesevalguse hääbumist ojas. Vesi oli selge ja võpatamapanevalt külm. Ühel säärasel retkel nägi ta karusid. Kümme jardi ülesvoolu sahises miski. Keegi suur loom liikus läbi võsastiku; siis ilmusid ojapervele emakaru ja kaks poega. Alicia ei olnud kunagi näinud selliseid elukaid omaenda ihusilmaga, vaid ainult raamatus. Nad hiilisid madalasse vette ja tuhnisid koonuga mudas. Nende kehas oli midagi lõtva ja kõigest poolenisti väljakujunenut, otsekui poleks lihased raske ja oksapuruga kaetud kasuka all kindlalt naha külge kinnitatud. Nende ümber kihas viimases päevavalguses putukate pilv. Aga karud ei paistnud putukaid märkavat või kui märkasidki, ei pidanud neid tähtsaks.

Suvi hakkas otsa saama. Ühel päeval oli maailm täis lopsakaid rohelisi lehti ja nende tihedaid varje; siis plahvatas metsas priiskav värviküllus. Hommikul krudises jalge all härmatis. Saabus mingisugust puhtuse tunnet kaasa toov talvepakane. Maa oli kaetud paksu lumega. Mustavad puuderivid, lindude tillukesed jalajäljed, valgeks lubjatud ja värvituks pleegitatud taevas – kõik oli kärbitud põhiolemuseni. Mis kuu praegu on? Mis kuupäev? Aja möödudes hakkas toidu hankimine muret valmistama. Et jõudu kokku hoida, ta peaaegu ei liigutanudki ennast tundide või lausa tervete päevade kaupa; ligikaudu aasta ei olnud ta ühegi inimhingega vestelnud. Talle hakkas tasapisi pärale jõudma, et ta ei mõtlegi enam sõnadega, otsekui oleks temast saanud metsloom. Ta mõtiskles, ega ta ei hakka äkki segaseks minema. Ta hakkas Sõduriga rääkima nagu inimesega. Ta ütles: „Sõdur, mida me peaksime õhtuks sööma? Sõdur, kas sinu arvates on juba aeg minna tulepuid koguma? Sõdur, kas taevas kisub lumele?”

Ühel ööl ärkas ta oma osmikus ja taipas, et on juba mõnda aega kuulnud kõuekärgatusi. Niiske kevadtuul puhus hooti kord siit, kord sealt ja viskles puulatvades. Alicia kuulas kiretult tormi lähenemist; ja siis oli see neil äkitselt kallal. Taevast lõhestas välgunool, mis näitas tema silmadele tardunud pilti ümbritsevast, ja sellele järgnes kõrvulukustav mürin. Kui taevaluugid püssikuulina raskeid vihmapiisku alla paisates valla läksid, laskis ta Sõduri ulu alla. Hobune värises hirmust. Alicia pidi teda rahustama; Sõdur oleks oma koguka kere üheainsa kabuhirmust põhjustatud liigutusega siin ülikitsas ruumis osmiku kildudeks purustanud. „Tubli poiss oled,” pomises Alicia tema külge silitades. Vaba käega libistas ta loomale köie ümber kaela. „Tubli-tubli poiss. Mida sa ütled? Kas sa oled tüdrukule vihmasel ööl seltsiks?” Sõduri keha oli hirmust pinevil nagu lihasepundardest müür, aga kui Alicia pikkamisi jõudu rakendas, et teda allapoole tõmmata, laskis ta sellel siiski sündida. Osmiku seinte taga lõi välku ja taevas kõmises kõu. Hobune laskus vägevat ohet kuuldavale tuues põlvili ja keeras ennast Alicia magamiskoti kõrvale külili ning niiviisi nad kahekesi öö läbi sadanud ja talve minema uhtunud vihma ajal magasidki.

Ta elas selles paigas kaks aastat. Lahkuda ei olnud sugugi kerge; metsast oli saanud tema lohutus. Ta oli selle rütmid omaks võtnud. Aga kui algas Alicia kolmas suvi, läks temas liikvele üks uus tunne – aeg edasi minna oli saabunud. Alustatu tuli lõpule viia.

Ülejäänud osa suvest saatis ta mööda ettevalmistusi tehes. Nende hulka kuulus ka relva valmistamine. Ta lahkus jalgsi jõeäärsete linnakeste suunas ning naasis kolme päeva pärast kolisevat kotti kaasa tassides. Tal sai üldiselt aru, mida ta tegema peab, sest oli seda protsessi palju kordi pealt näinud, üksikasjad pidid aga selguma katsetuste ja eksimuste meetodil. Lameda pealispinnaga kivirahn oja ääres pidi täitma alasi ülesannet. Ta läitis veepiiril lõkke, lisas puid ja vaatas, kuidas need söeks põlevad. Kunst seisis selles, kuidas säilitada parajat temperatuuri. Kui talle tundus, et see on õige, tõstis ta kotist välja esimese töötlemisele kuuluva objekti – see oli kahe tolli laiune, kolme jala pikkune ja kolme kaheksandiku tolli paksune tööriistaterase O1 latt. Ta võttis kotist ka vasara, rauast sepapihid ja paksud nahkkindad. Ta asetas teraslati otsa lõkkesse ja vaatas, kuidas see metalli kuumenedes värvi muudab. Seejärel asus ta tööle.

Läks vaja veel kolme retke allajõge kraami järele ja töö tulemused nägid rohmakad välja, kuid lõpuks jäi ta rahule. Pideme ümber mässis ta karedaid ja sitkeid väänkasve, et sile metall kindlalt peos püsiks. Käel oli mõnus mõõga kaalu tunda. Tera lihvitud tipp säras päikesepaistel. Aga tõeliseks eksamiks pidi saama esimene löök. Viimasel käigul allajõge sattus ta inimpea suuruste melonitega põllule. Taimed kasvasid tiheda puntrana, millesse põimusid käelaba meenutavate lehtede köitraagudega varustatud varred. Ta valis ühe vilja välja ja viis kotis koju. Nüüd sättis ta selle ühe mahalangenud puutüve peale, sihtis ja tõi mõõga püstise kaarega alla. Meloni pooled vajusid otsekui ehmatusest rabatuna pikkamisi teineteisest eemale ja potsatasid maha.

Nüüd ei olnud enam midagi, mis oleks teda siin paigal hoidnud. Lahkumisele eelnenud päeva õhtul käis Alicia tütre haual. Ta ei tahtnud seda viimasele hetkele jätta; tema äraminek pidi olema puhas. Haud oli kaks aastat tähistamata olnud. Sellel ei paistnud mõtet olevat. Aga hauda ilma tähiseta jätta ei tundunud ka õige. Oma viimasest terasest valmistas ta risti. Selle vasaraga maasse tagunud, laskus ta mullale põlvili. Surnukehast polnud nüüd vist enam midagi järel. Vahest mõned luud või luude jäljendid. Tema tütar oli saanud maapinnaks, puudeks, kivideks, isegi taevaks ja loomadeks. Ta oli läinud kohta, kuhu teadmine ei ulatu. Tema proovimata jäänud hääl oli lindude laulus ja punane juuksemüts lõõmavates sügislehtedes. Alicia mõtles ühe käega pehmet mulda katsudes nende asjade peale. Aga palveid tema sees enam ei olnud. Kunagi murdunud süda jäigi katki.

„Anna andeks,” ütles ta.

Tuuletu, hall ja udust tihke õhuga hommik koitis silmatorkamatuna. Hirvenahast tupes mõõk oli tal põigiti seljas; noad olid pistetud risti üle rinna veetud padrunivööde taskutesse. Silmi varjasid mootorratturiprillidega sarnanevad tumedad prillid, meelekohti katsid nahklapid. Ta kinnitas sadulapauna ja vibutas ennast Sõduri turjale. Hobune oli peatset teeleasumist tajudes juba päevi sihitult ringi ekselnud. Kas me teeme ikka seda, mida me minu arvates teeme? Tead sa, mulle üksjagu meeldib siin olla. Alicia kavatses piki jõge ida poole ratsutada ja selle kõrval mägedest läbi pääseda. Kui tal veab, jõuab ta New Yorki veel enne, kui esimesed sügislehed langema hakkavad.

Ta sulges silmad, et pead tühjendada. Hääl saabus alles siis, kui ta oli sellele ruumi teinud. Hääl tuli sealtsamast, kust unenäodki, ja sosistas talle kõrva nagu koopast puhuv tuuleõhk.

„Alicia, sa ei ole üksi. Ma tean sinu hingevalu, sest see on minu enda valu. Lish, ma ootan sind. Tule minu juurde. Tule koju.”

Ja vopsuga vastu hobuse külgi kannustas ta Sõdurit.