Читать книгу Peeglite linn. I raamat - Justin Cronin - Страница 7

PUNANE VÖÖND

Texas, Kerrville’ist kümme miili lääne pool

Juuli, 101. aasta p.v

Mees, Kes Uskus Lucius Greer võttis koha lavatsil sisse enne koitu. Tema relv oli .308-kaliibrine käsilukuga püss, mis oli piinliku hoolega taastatud ning varustatud poleeritud puitkaba ja optilise sihikuga, mille klaasid olid küll ajapikku tuhmunud, kuid ajasid asja siiski ära. Tal oli järel neli padrunit. Ta pidi varsti Kerrville’i naasma, et neid juurde vahetada. Kuid tänasel viiekümne kaheksanda päeva hommikul polnud padrunitega muret. Ta vajas ühtainust lasku.

Öö jooksul oli lagendikule laskunud õrn uduvine. Tema sööt – ämbritäis puruks litsutud õunu – oli sadakond jardi ülestuult kõrge rohu sees peidus. Rätsepaistes Lucius ootas, püss süles. Tal ei olnud vähimatki kahtlust, et tema saakloom ennast näitab. Värskete õunte lõhn oli vastupandamatu.

Et aega mööda saata, lausus ta lihtsa palve: „Minu Jumal, kõiksuse isand, ole minu juht ja trööstija, anna mulle jõudu ja tarkust käia ees ootavatel päevadel Sinu tahtmise järgi ning teada, mida minult nõutakse, et olla selle ülesande vääriline, mille täitmise Sa oled minu hoolde usaldanud. Aamen.”

Sest midagi oli tulemas; Lucius tundis seda. Ta tajus seda niisamuti, nagu ta tajus oma südame tuksumist, hingeõhku kopsudes ja luude raskust. Inimajaloo pikk kaarjoon oli teel oma viimase katsumuse tunni poole. Keegi ei võinud teada, millal see tund kätte jõuab, kuid tulema pidi see kindlasti ja sellest pidi saama sõjameeste aeg. Lucius Greeri sarnaste meeste aeg.

Kodumaa vabastamisest oli möödunud kolm aastat. Tolle öö sündmused olid ikka veel temaga ja sähvatasid kustumatute mälestustena teadvusse. Hullumaja staadionil ja mängu astuvad viiruskid; oma tulejõu punasilmade peale valla päästnud ülestõusnud ning lava poole liikuvad Alicia ja Peter, kes on relvad välja tõmmanud ja tulistavad üha uuesti ja uuesti; ahelates Amy kõhetu figuur ja see möire, mis kostis tema kurgust, kui ta vabastas endas peidus olnud jõu; tema teisenev keha, mis heitis endalt inimese kuju, ahelate purunemise raksatus, kui ta ennast vabastas, ja hulljulge välgunoolena kiire hüpe koletistest vaenlaste suunas; lahingu kaos ja segadus ning Kümnenda Kaheteistkümnest Martínezi alla lõksu jäänud Amy; purustava plahvatuse ere välgatus, sellele järgnenud täielik vaikus ja liikumatult tardunud maailm.

Järgmisel kevadel Kerrville’i naastes teadis Lucius, et ta ei ole enam võimeline inimeste hulgas viibima. Selle öö tähendus oli selge; teda oli kutsutud elama üksildase elu. Ta ehitas endale ihuüksi tagasihoidliku osmiku jõe kaldale, kuid tundis seal tõmmet millegi veelgi sügavama järele, mis kutsus teda kõnnumaale. Lucius, too välja omaenda mina. Loobu sellest, mis on laenatud; heida kõrvale kõik maised mugavused, et mind tundma õppida. Ta alustas ainult noa ja seljariietega teekonda kuivadesse mägedesse ja nende taha, ilma et tal oleks olnud muud sihtkohta peale kõige sügavama üksilduse, et tema elu saaks võtta oma tõelise vormi. Ilma toiduta veedetud päevad, katkised ja veritsevad jalad ning janust punsunud keel – kui tal ei olnud nädalate viisi olnud teisi seltsilisi peale lõgismadude, kaktuste ja kõrvetava päikese, hakkas ta hallutsinatsioone nägema. Saguaarokaktuste salk muutus valvel seisvate sõdurite riviks; vett täis järved ilmusid sinna, kus neid ei olnud; mägede rida kauguses võttis müüriga ümbritsetud linna kuju. Ta suhtus nendesse viirastusse vähimagi kriitikameeleta ega teadnud, et nad on võltsid. Nad olid ehtsad, sest ta uskus, et nad on ehtsad. Ning samasugusel viisil segunesid tema ajus ka minevik ja olevik. Vahel oli ta lähetusjõudude major Lucius Greer; vahel türmis istuv vang; vahel aga noorsõdur või koguni tema ise poisipõlves.

Ta rändas nädalate kaupa sellise paljudesse maailmadesse kuuluva olevusena. Siis avastas ta ühel päeval ärgates, et lebab närvutava keskpäevapäikese all jäärakus. Tema keha oli võikalt otsa jäänud ning kaetud kriimustuste ja villidega; sõrmed olid verised ja mõned küüned küljest rebitud. Mis juhtus? Kas ta tegi seda ise? Tal ei olnud mitte mingisuguseid mälestusi – ta üksnes tajus ootamatult ja ülivõimsalt öösel talle ilmutatud pilti.

Lucius oli näinud nägemust.

Tal polnud aimugi, kus ta viibib, ja ta teadis ainult seda, et ta peab kõndima põhja poole. Kuue tunni pärast avastas ta, et viibib Kerrville’i maanteel. Ta käis janust ja näljast hullununa edasi, kuni nägi vahetult enne ööpimeduse saabumist viita, millel oli punane X. Varje oli rikkalikult varustatud – seal oli toitu, vett, rõivaid ning relvi ja laskemoona ja leidus isegi elektrigeneraator. Kõige teretulnum tema silmadele oli aga maastur. Ta pesi ja puhastas oma haavad ning saatis öö mööda pehmel asemel, täitis hommikul auto paagi kütusega, laadis aku, pumpas rehvid täis ja alustas sõitu ida poole, jõudes ülejärgmise päeva hommikuks Kerrville’i.

Oranži vööndi serval loobus ta maasturist ja läks jalgsi linna. Seal müüs ta ühes H-linna hämaras ruumis selliste meeste seltskonnas, keda ta ei tundnud ja kelle nimesid talle ei öeldud, maha kolm varjest võetud karabiini, et osta hobune ja muud varustust. Kui ta oma osmikuni jõudis, oli öö juba saabumas. Osmik seisis tagasihoidlikult jõe ääres paplite ja sootammede keskel, koosnedes kõigest ühestainsast tambitud mullast põrandaga toast, kuid ometigi täitis see vaatepilt tema südame tagasituleku soojusega. Kui kaua ta oli ära olnud? Talle näis, et aastaid ja koguni aastakümneid oma elust, aga tegelikult kõigest kuid. Aeg oli teinud täisringi; Lucius oli kodus.

Ta tuli sadulast maha, pani hobuse lõõga ja astus majakesse. Udusulgedest ja oksaraagudest ehitatud pesa voodil osutas kohale, mille keegi oli tema äraolekul oma koduks teinud, kuid muidu oli kasin sisustus endine. Ta läitis laterna ja võttis laua taga istet. Tema jalgade kõrval maas oli kraamikott varustusega, mille hulka kuulusid Remington, padrunikarp, uued sokid, seep, habemenuga, tikud, käsipeegel, pool tosinat hanesulge, kolm pudelit põldmarjast valmistatud tinti ja paksu kiulise paberi lehed. Ta täitis pesukausi jõeveega ja tuli siis majja tagasi. Peeglist paistev pilt ei olnud ei rohkem ega vähem šokeeriv, kui ta oli arvanud: aukus põsed, sügavale pealuusse vajunud silmad, kõrbenud ja ville täis nahk ning hullumeelse sassis juuksepundar. Näo alumine pool oli mattunud habemesse, milles oleks rõõmuga elanud mõni hiireperekond. Ta oli äsja saanud viiekümne kaheseks; sellele mehele seal peeglis võis vaevata pakkuda kuutkümmet viit.

No hüva, ütles ta endamisi, kui sa kavatsed uuesti olla sõjamees ja kas või vana ja murdunud sõjamees, siis võiksid sa ju kuradima hästi ka sõjamehe moodi välja näha. Lucius lõikas kõige hullema osa juustest ja habemest maha ning kasutas seejärel habemenuga ja seepi, et ennast puhtaks raseerida. Seebivee uksest välja visanud, naasis ta laua juurde, millele ta oli laotanud paberi ja suled.

Lucius sulges silmad. See kujutluspilt, mida ta nägi tollel ööl jäärakus, ei olnud samasugune nagu nood teda kõrbes viibimise ajal visalt kiusanud hallutsinatsioonid. See sarnanes pigem meenutusega millestki, mida ta on ise läbi elanud. Ta koondas tähelepanu pildi detailidele ja uitas vaimusilmas selle laamal. Kuidas ta tohib kas või lootagi, et suudab oma asjaarmastajaliku käega jäädvustada midagi niivõrd suurejoonelist? Aga ta kavatseb katset teha.

Lucius hakkas joonistama.

Põõsastest kostis kahinat ja Lucius tõstis püssisihiku silma juurde. Nad tuhnisid seal mullas, puhkisid ja röhkisid neljakesi – kolm emist ja punakaspruun suurte habemenoana teravate kihvadega kult. Sada viiskümmend naela metssealiha ainuüksi võtmise vaeva eest.

Ta tulistas.

Emised pudenesid laiali, kult aga taarus ettepoole, tõmbles korraks jõuliselt ja nõtkutas esijalgu. Lucius hoidis teda sihiku vaateväljal. Veel üks ja esimesest tugevam tõmblus ning loom potsatas külili.

Lucius ronis kähku mööda redelit alla ja läks sinna, kus loom rohu sees maas lamas. Ta keeras sea presendi sisse, lohistas ta puuderivini, võttis tagajalad silmusesse, seadis konksu paika ja hakkas looma üles vinnama. Kui pea jõudis Luciuse rinna kõrgusele, sidus ta köieotsa kinni, asetas sea alla kausi, tõmbas noa välja ja lõikas loomal kõri läbi.

Kaussi pahises kuuma vere juga. Sellest metsseast pidi saama terve galloni. Kui siga oli tühjaks jooksnud, kallas Lucius vere lehtri abil plastkanistrisse. Oleks rohkem aega olnud, oleks ta sisikonna välja võtnud, looma tükkideks lõiganud ja liha ära suitsetanud, et see mustal turul rahaks teha. Aga käes oli viiekümne kaheksas päev ja Lucius pidi juba teel olema.

Ta langetas laiba maapinnale – vähemalt koiottidel on sellest kasu – ja läks osmikusse. Ta oli sunnitud tunnistama, et see näeb välja nagu hullumeelse elupaik. Veidi rohkem kui kahe aasta eest oli Lucius sule esimest korda paberile pannud ja nüüd olid seinad kaetud tema töö viljadega. Ta oli läinud vahel tindilt üle söele, grafiitpliiatsile ja isegi värvidele, mis maksid terve pataka raha. Mõned pildid olid teistest paremad – neid ajalises järjestuses vaadates oli võimalik jälgida tema pikaldast ja kohati masendavalt saamatut iseõppija teed kunstnikuna. Parimad nendest jäädvustasid siiski rahuldaval viisil seda kujutist, mida Lucius päev läbi oli oma peas kaasa tassinud nagu mingisuguse laulu noote, mida saab endalt maha raputada üksnes lauldes.

Michael oli ainus inimene, kes oli neid pilte näinud. Lucius oli ennast küll kõikidest eemal hoidnud, kuid Michael jõudis tema jälile ühe Lore’i sõbra kaudu, kes oli seotud allmaailmaga. Aasta tagasi avastas püüniseid üles seadmast tulnud Lucius, et tema õuele on pargitud vana pikap ja selle avatud tagaluugil istub Michael. Nende aastate jooksul, mis Greer teda tundis, oli ta kasvanud üsnagi pehmeloomulisest poisist parimates eluaastates mehe hästivormitud musternäidiseks: sitke ja sale, jõuliste näojoontega ning teatava karmusega silmade ümber. Ta oli sedasorti kaaslane, kellega tohib arvestada baarikakluses, mis algab rusikalöögiga vastu nina ja lõpeb sellega, et sa põgened elu eest.

„Pagan võtku, Greer,” ütles ta, „sa näed välja nagu küpsisele määritud pask. Mida peab üks inimene tegema, et siinkandis tibakese külalislahkuse osaliseks saada?”

Lucius tõi pudeli lagedale. Esialgu polnud päris selge, mida Michael tahab. Luciuse meelest oli teine muutunud, jättis mõned asjad ütlemata ja oli veidi endassetõmbunud. Vaikne ei olnud Michael küll kunagi olnud. See mees tulistas ideid, teooriaid ja kampaaniaid välja nagu kuule, ükspuha kui põrunud ja toored need ka polnud. Tarmukus oli ikka veel olemas – selle mehe peanupu peal oleks võinud sama hästi kui pihke soojendada –, aga see oli kuidagi mornim ja kammitsetum, otsekui oleks Michael mõlgutanud mõtteid millegi sellise üle, mille väljendamiseks tal pole sõnu.

Lucius oli kuulnud, et Michael tuli naftatehasest tulema, hakkas Lore’ist eraldi elama, ehitas endale miskit sorti laeva ja veetis suurema osa ajast sellega üksinda Mehhiko lahel ringi seilates. See mees ei jõudnud iial nii kaugele, et oleks välja öelnud, mida ta kogu sellelt tühjalt ookeanilaamalt otsib, ja Lucius ei käinud talle ka peale. Kuidas oleks ta ise oma erakuelu seletanud? Kuid selle üheskoos veedetud õhtu jooksul, mil nad jäid Dunki Eriretsepti nr 3 pudelist – Lucius polnud nüüd enam just suurem asi jooja, aga seda kraami oli kohane kasutada lahustina – üha rohkem purju, jõudis ta arvamusele, et Michaelil ei olnudki tegelikult muud põhjust tema ukse taha tulla kui inimese ürgne vajadus olla teise inimese läheduses. Lõppude lõpuks saatsid ju nad mõlemad oma aega mööda metsikus looduses ja vahest oli nii, et kõiki muid jutte kõrvale jättes tahtis Michael tegelikult olla mõne tunni kellegi sellise seltskonnas, kes saab aru, mida ta läbi elab, kui tunneb sügavat vajadust olla üksinda just nimelt sellal, mil nad kõik oleksid pidanud lustist tantsu lööma, lapsi saama ja üleüldse tähistama rõõmuga maailma, kus surm puude otsast oma käppi alla ei siruta ega sind lihtsalt lõbu pärast endale kahma.

Mõnda aega nad viisid ennast kurssi teisi puudutavate uudistega: Sara tööga haiglas ning tema ja Hollise ammuoodatud kolimisega põgenikelaagritest alalisse elupaika, Lore’i edutamisega naftatöötlejate brigadiriks, Peteri lahkumisega lähetusjõududest, et koos Calebiga kodus olla, ning Eustace’i mitte kedagi üllatanud otsusega lähetusjõududest erru minna ja koos Ninaga Iowasse naasta. Pealispinnal kulges vestlus tänu heatujuliselt optimistlikule toonile sujuvalt, kuid see ulatus ainult teatava sügavuseni ja Lucius ei lasknud ennast haneks tõmmata. Selle pinna all luurasid alati need nimed, mida nad välja ei öelnud.

Amyst ei olnud Lucius kellelegi rääkinud – tõde teadis ainult tema.

Alicia saatuse kohta ei olnud Luciusel midagi välja pakkuda. Ega ilmselt ka kellelgi teisel. See naine oli haihtunud Iowa suurde tühjusse. Tollal Lucius ei muretsenud selle pärast – Alicia oli nagu komeet ning armastas pikki etteteatamata äraolekuid ja lõõmavaid naasmisi, mida keegi ei osanud oodata –, aga kui päevad möödusid, ilma et temast oleks mingitki märki olnud, ning Michael oli voodi külge köidetud, kipsis jalg lingus rippumas, pani Lucius tähele, et Alicia kadumine põleb tema sõbra silmades nagu pommi otsiv pikk süütenöör. „Sa ei jaga asja ära,” rääkis ta Luciusele, olles masendusest sama hästi kui voodilt õhku tõusmas. „See ei ole nii, nagu nendel teistel kordadel.” Lucius ei vaevunud talle vastu vaidlema, sest too naine ei vajanud ju üleüldse mitte kedagi, ega püüdnud ka Michaelit peatada, kui ta kaksteist tundi pärast kipsi eemaldamist sadulasse istus ja ratsutas lumetormi Aliciat otsima, mis oli äärmiselt küsitava väärtusega ettevõtmine, arvestades seda, kui palju aega oli mööda läinud, ja asjaolu, et ta ise suutis hädavaevu kõndida. Kuid Michael oli Michael – seda meest ei saanud keegi keelata ja kogu loos oli midagi kummaliselt isiklikku, otsekui oleks Alicia lahkumine olnud mingisugune sõnum just nimelt temale. Ta tuli poolenisti külmununa tagasi viie päeva pärast, olles ratsutanud läbi saja miili pikkuse ringjoone, ega rääkinud sellest enam midagi ei tollel päeval ega ka järgmistel päevadel. Ta ei öelnud kordagi isegi mitte Alicia nime.

Nad kõik olid Aliciat armastanud, aga Lucius teadis, et on olemas teatav inimtüüp, kelle südant ei ole võimalik tunda ja kes on sündinud seisma teistest eraldi. Alicia oli lahustunud maailmakõiksusse ja pärast kolme aasta möödumist ei olnud Luciuse mõtetes mitte küsimus, mis on temast saanud, vaid see, kas ta ongi tegelikult üldse olemas olnud.

Selle teema, mis oli tagasi vaadates teda kogu õhtu jooksul vaevanud, tõstatas Michael alles siis, kui kesköö oli juba ammu möödas ning viimased klaasitäied olid välja valatud ja kurku kallatud.

„Kas sa arvad tõesti, et nad on kadunud? Ma pean silmas drakke.”

„Miks sa seda küsid?”

Michael kergitas küsivalt kulmu. „Noh, kas arvad?”

Lucius sõnastas oma vastuse ettevaatlikult. „Sa olid ju seal – sa nägid, mis juhtus. Tapa Kaksteist ja sa tapad ka ülejäänud. Kui ma ei eksi, oli see sinu idee. Nüüd on pisut hilja ümber mõelda.”

Michael vaatas ringi ega lausunud midagi. Kas vastus rahuldas teda?

„Sa peaksid vahel minuga merele tulema,” ütles ta viimaks veidi rõõmsamaks muutudes. „See meeldiks sulle tõepoolest. Seal väljas on suur ja avar maailm. See ei meenuta midagi, mida sa oled kunagi varem näinud.”

Lucius muigas. Too mees polnud valmis rääkima sellest, mis tema hinge närib. „Ma mõtlen järele.”

„Võta seda kui püsivat kutset.” Michael tõusis püsti, üks käsi tasakaalu hoidmiseks lauaserva külge klammerdumas. „Noh, mina olen näiteks täiesti jommis. Kui sul midagi selle vastu pole, siis ma arvan, et mul on aeg minna oksendama ja ära vajuda oma autos.”

Lucius osutas kitsale koikule. „Kui soovid, on see voodi sinu oma.”

„See on sinust armas. Võib-olla siis, kui ma olen sind paremini tundma õppinud.”

Ta komberdas ukse juurde ja pöördus seal, et lasta oma ähmasel pilgul viimast korda pisikeses ruumis ringi käia.

„Major, sa oled ju lausa kunstnik. Need pildid on huvitavad. Sa pead mulle kunagi nendest rääkima.”

Ja see oligi kõik; kui Lucius hommikul ärkas, oli Michael läinud. Ta arvas, et näeb seda meest veelgi, kuid uusi külaskäike ei tulnud; ta oletas, et Michael kas siis sai kätte selle, mida oli otsinud, või jõudis otsusele, et Luciusel seda ei ole. „Kas sa arvad tõesti, et nad on kadunud…” Mida oleks sõber öelnud, kui Lucius oleks tema küsimusele tõepoolest vastanud?

Lucius tõrjus need häirivad mõtted peast. Metssea verega kanistri osmiku varju jätnud, kõndis ta nõlvast alla jõe äärde. Guadalupe vesi oli alati külm, aga siin oli ta veelgi külmem, sest jõelookes oli sügav hauakoht – selle põhjani oli kakskümmend jalga –, kuhu voolas looduslik allikas. Veeserva palistasid kõrged valgest lubjakivist kaldapangad. Lucius võttis saapad ja püksid jalast, haaras kinni kaldale jäetud köiest, tõmbas kopsud õhku täis ja hüppas puhast kaart joonistades jõkke. Vee temperatuur langes iga sügavamale laskutud jalaga. Ühe kivinuki külge oli voolu eest kaitstult kinnitatud raskest presendist kott. Lucius sidus köie selle sanga külge, tõmbas koti kivinuki tagant vabaks, puhus kopsud õhust tühjaks ja tõusis pinnale.

Ta ronis vastaskaldal veest välja, kõndis allavoolu ühe madala kohani, ületas uuesti jõe ning naasis mööda rada kaldapangale. Seal istus ta pangaservale, võttis köie kätte ja vinnas koti üles.

Ta pani ennast riidesse ja kandis koti osmikusse. Seal laua taga tühjendas ta selle: veel kaheksa kanistrit, mis mahutasid ühtekokku üheksa gallonit verd ehk ligikaudu sama palju, kui liigub poole tosina täiskasvanud inimolendi soontes.

Kui jahisaak oli kord juba jõest välja võetud, ootas seda ees kiire riknemine. Ta köitis kanistrid ühte ning korjas oma varustuse – kolme päeva toidukraami ja vee, püssi ja laskemoona, noa, laterna ja jupi jämedat köit – kokku ja viis majast välja koplisse. Kell ei olnud veel seitsegi, kuid päikesepaiste oli juba lõõskavalt kuum. Ta saduldas hobuse, libistas püssi hoidikusse ja heitis ülejäänud asjad hobuse turjale. Magamiskotiga ta ennast ei vaevanud. Öö läbi ratsutades jõuab ta kuuekümnenda päeva hommikuks Houstonisse.

Ta andis kandadega vopsu vastu ratsu külgi ja läks liikvele.