Читать книгу Ärevuse vari - Kadi Kütt - Страница 7

Ärevuse kujunemisel mängib keskset rolli üks aju limbilise süsteemi osa – aju mõlemas pooles asuvad mandeltuumad (amygdala), mis annavad frontaalkorteksist tulnud informatsioonile emotsionaalse tähenduse. Just mandeltuum võtab sisse valveloleku ja asub kohe tegutsema, kui me tunnetame ohtu, olgu tegelikku või kujutletud. Seejärel virgutab hüpotalamus neerupealist eritama stressihormoone adrenaliini ja kortisooli.

Aju limbilise süsteemi teist komponenti, hipokampust vajame eeskätt selleks, et sündmusi ja asukohti meeles pidada. Kuid uuringutega on kindlaks tehtud, et hipokampusel on roll ka käitumise reguleerimisel kontekstile vastavaks.⁴ On täiesti normaalne tunda kabuhirmu, kui meid ründab agressiivne koer, aga koosolekul sõna võttes pole samasugune hirm kindlasti kohane. Hipokampuse häiritud tegevuse näiteks on traumaatilise sündmuse (sõda, vägistamine, kallaletung) üle elanud inimesed, kel hiljem vallandub tugev ärevus ka kõige tavapärasemates olukordades. Nende inimeste hipokampus ei suuda moodustada mälestusi kontekstist, milles traumaatiline sündmus toimus, vaid sulatab ühte nii kunagised tõeliselt ohtlikud kui praegused ohutud olukorrad.

Kuid emotsioonidega pole seotud ainult meie aju primitiivsed piirkonnad – ajutüvi ja limbiline osa –, nagu teadlased varem arvasid. 1980. aastatel läbi viidud mõõtmised näitasid aktiivsust ka aju kõige uuemas osas – prefrontaalkorteksis, ratsionaalse mõtlemise asupaigas.

Wisconsini ülikooli neuroteadlase Richard J. Davidsoni juhtimisel viidi läbi aju elektrilise aktiivsuse mõõtmised, mille käigus leiti, et need inimesed, kelle vasak prefrontaalkorteks on aktiivsem, toibuvad palju kiiremini ka kõige häirivamatest kogemustest ja suudavad neid vallanud negatiivsetest emotsioonidest lühikese aja jooksul lahti lasta.⁵ Põhjuseks on tõik, et aktiivne vasak prefrontaalkorteks saadab mandeltuumale signaale, mis viimase ärevust pärsivad ja selle maha rahustavad. Selleks peab olema tugev ühendus vasaku prefrontaalkorteksi ja mandeltuuma vahel.

Peaaegu kogu 20. sajandi pidas neuroteadus kinni seisukohast, et inimese aju on muutumatu. Selle mõtteviisiga kaasnes usk, et meie mõtte- ja käitumismustrid on ette programmeeritud ja psüühiline haigus on geneetiline paratamatus. Täna teame, et meie aju on plastiline ja me saame kogu elu jooksul oma tahtlike mõtetega aju struktuure ja tegevusmustreid muuta ehk uusi närviseoseid luua. Kui kogemus on eriti intensiivne ja emotsionaalselt kõrgelt laetud, luuakse lausa uusi närvirakke ehk neuroneid.

Senise põhjal võime teha järelduse, et ärevusega kenasti toimetulemiseks vajame rahulikku või vähemalt ärritusest kiiresti taastuvat mandeltuuma, konteksti äratundvat hipokampust, aktiivset ja keskendunud vasakut prefrontaalkorteksit ning tugevat sidet aju limbilise süsteemi ja ajukoore vahel. Arukas oleks ka oma suurepärase tööriista – aju – plastilisust ära kasutada.