Читать книгу Ärevuse vari - Kadi Kütt - Страница 8

Millest see ikkagi tuleb, et Piial reageerib mandeltuum liftiga sõites ilmselgelt üle, tema kolleeg Peeter aga vilistab korruste vahel sõitvas kinnises kastis rõõmsat viisikest? Miks toodab Anne aju liig suures koguses stressihormooni tänaval võõralt teed küsides, aga mitte siis, kui naabri rotveiler, hambad irevil, tema teel seisab? Kuidas saab olla nii, et vaid ülemuse kurja pilgu peale muutub Reet väga ärevaks ja ketrab katastroofimõtteid, ometi on ta oma venna paari aasta tagusest surmast vaimselt tervena välja tulnud? Mille järgi meie aju ikkagi otsustab, milline olukord on piisavalt ohtlik, et suuremas koguses stressihormooni toota ja kogemust ohtlikuna meeles pidada?

Noh, ma tean, mida arst siin vastaks: „Selle määravad ära geenid.“ Aga kui ma pean lifti-hirmu tõttu iga kord kõrgele korrusele trepist ronima, võõras linnas suhtlemiskartuse tõttu vaid omaenese tarkusega hakkama saama või tööl ülemuse paha tuju korral pelglikult mööda seinaääri hiilima, siis see vastus mind ei aitaks. Siis ma tahaksin teada, mida saan ise paremaks enesetundeks teha.

Bioloog Michael Meaney tegi üheksakümnendatel katseid rottidega.⁶ Osa rottidest olid rahulikud ja lõdvestunud ning uurisid uudishimulikult ümbrust, teised aga tundsid pidevat hirmu ja käitusid nagu närvipuntrad. Rahulike rottide organism tootis vähem stressihormooni, sest nende ajus oli stressihormoonide vastuvõtmiseks rohkem retseptoreid.⁷ Meaney avastas, et põhjus, miks osal rottidest oli ajus rohkem glükokortikoidiretseptoreid ja nad paremini stressi talusid, seisnes asjaolus, et nende ema oli neid hoolega lakkunud ja kasinud, pakkudes rotibeebidele emotsionaalset turvatunnet. See kogemus programmeeris rotibeebide aju stressist kiiremini üle saama. Nendest rotibeebidest aga, keda ema harva lakkus ja kasis, kasvasid hirmunud ja stressis loomad, kes olid ülitundlikud ja pidevalt ärevil.

Kas saaksime siit teha järelduse ka inimese kohta: piisava tähelepanu ja hoolitsusega on võimalik lapse ärevustaset oluliselt vähendada, mis omakorda aitab tal täiskasvanuna ärevusega paremini toime tulla ja sellest kiiremini taastuda?

Tänaseks on tõepoolest tehtud suur hulk uuringuid, mis tõendavad, et sarnaselt rottidega pannakse ka inimese põhiline kortisooli tase paika juba varases lapseeas või lausa enne sündi. Probleemsete lastega töötanud Hollandi teadlane Dymphna Van den Boom viis läbi uuringu saja imikuga.⁸ Kõigil neil oli väga kõrge sünnijärgne ärevuse tase ja nad läksid kergesti endast välja. Pooltele emadest pakuti nõustamist, kuidas oma keerulise imikuga toime tulla: kuidas last rahustada, temaga mängida ja sidet luua. Samal ajal ei saanud ülejäänud viiskümmend ema mingit abi. Kui lapsed olid üheaastased, mõõdeti mõlemas rühmas emotsionaalse turvatunde taset. Rühmas, kus emad abi ei saanud, oli 72% lastest sisemiselt ebakindlad, abistatute rühmas oli neid vaid 32%. Märkimisväärne erinevus! Kui ärrituvus oleks geneetiline omadus, pidanuks see avalduma ka aasta hiljem lapsele osaks saavast hooldamisest sõltumata.

Teistes uuringutes jälgiti mitut laste rühma sünnieelsest ajast kuni hilise lapseeani. Uuringud näitasid, et emadel, kes on kolme viimase raseduskuu jooksul stressis või ärevuses, on märkimisväärselt suurem tõenäosus saada laps, kellel on 7–10-aastaselt aktiivsus- ja tähelepanuhäire, käitumisprobleemid või ärevus.

Kui lapsel jääb vajaka emotsionaalsest turvatundest, kui teda väärkoheldakse või on ta sunnitud olema osaline vanematevahelistes vaidlustes või vägivallas, kohaneb lapse aju stressirikka kogemusega – veres on pidevalt suur hulk stressikemikaale ja seetõttu on organism valmis nonstopina ohule reageerima. Selline laps tunneb end krooniliselt ebakindlana, tema puhul on vaja keskmisest palju väiksemat stressi, et hirmu või ärevusega reageerida. Samuti rahuneb väärkoheldud lapse organism pärast stressirikast olukorda palju aeglasemalt kui nendel lastel, kes saavad piisavalt vanemate tähelepanu ja hoolt. Nii saavadki vastupidavad kivid tulevase ärevushäire alusmüüri hoolikalt laotud.

Piial oli lapsena krooniliselt vajaka nii füüsilisest kui emotsionaalsest turvatundest. Ta oli vaid kolmeaastane, kui jäeti pikkadeks päevadeks üksi koju. Et laps hulkuma ei pääseks, pani ema ta magamistuppa ja keeras toaukse lukku. Mul kisub süda sees kokku, kui kuulan Piia läbielamisi „puuri topitud abitu ja ehmunud loomana“ sünges ja rõõmutus toas. Piia keha on rääkides viimseni pinges, süda taob ja hingamine meenutab uppuja paanilisi hingetõmbeid. Naine ei ole saanud oma väärkohtlemise kogemustest kellegagi rääkida. Ta pole tahtnud neist mõeldagi! Kuid keha on siiani hirmul ja närvisüsteem ülitundlik.

Võtame asja kokku psühholoogiadoktor Edmund Bourne´i sõnadega: „Teie ajus tekivad paanikahood suurema tõenäosusega siis, kui kogu see „hirmusüsteem“ on liiga tundlikuks muutunud, näiteks kui see on varem aktiveerunud liiga tihti või liiga intensiivselt või mõlemat korraga. Seega ei ole paanika neuroloogiliseks aluseks mitte keemiline tasakaalutus, nagu arst teile võib-olla on öelnud, vaid liiga tundlik „hirmusüsteem“…“ ⁹