Оглавление
Кадзуо Исигуро. Kui me olime orvud
Kazuo Ishiguro. Kui me olime orvud
ESIMENE OSA. LONDON. 24. JUULI 1930. ESIMENE PEATÜKK
*
TEINE PEATÜKK
KOLMAS PEATÜKK
*
TEINE OSA. LONDON. 15. MAI 1931. NELJAS PEATÜKK
VIIES PEATÜKK
*
KUUES PEATÜKK
SEITSMES PEATÜKK
KAHEKSAS PEATÜKK
ÜHEKSAS PEATÜKK
KOLMAS OSA. LONDON. 12. APRILL 1937. KÜMNES PEATÜKK
ÜHETEISTKÜMNES PEATÜKK
NELJAS OSA. CATHAY HOTELL. SHANGHAI. 20. SEPTEMBER 1937. KAHETEISTKÜMNES PEATÜKK
KOLMETEISTKÜMNES PEATÜKK
VIIES OSA. CATHAY HOTELL. SHANGHAI. 29. SEPTEMBER 1937. NELJATEISTKÜMNES PEATÜKK
NELJATEISTKÜMNES PEATÜKK
VIIETEISTKÜMNES PEATÜKK
KUUES OSA. CATHAY HOTELL. SHANGHAI. 20. OKTOOBER 1937. KUUETEISTKÜMNES PEATÜKK
SEITSMETEISTKÜMNES PEATÜKK
KAHEKSATEISTKÜMNES PEATÜKK
ÜHEKSATEISTKÜMNES PEATÜKK
KAHEKÜMNES PEATÜKK
KAHEKÜMNE ESIMENE PEATÜKK
KAHEKÜMNE TEINE PEATÜKK
SEITSMES OSA. LONDON. 14. NOVEMBER 1958. KAHEKÜMNE KOLMAS PEATÜKK
TÕLKIJA JÄRELSÕNA
1
2
3
Отрывок из книги
Oli 1923. aasta suvi – suvi, mil ma lõpetasin Cambridge’i ja hoolimata oma tädi soovist, et pöörduksin tagasi Shropshire’i, otsustasin, et minu tulevik on pealinnas, ning üürisin väikese korteri Kensingtonis, aadressil Bedford Gardens 14b. Praegu mäletan ma seda kui kõige imelisemat suve. Pärast pikki kaaslaste seas veedetud aastaid – nii koolis kui ka Cambridge’is – tundsin suurt mõnu iseenese seltskonnast. Mulle meeldisid Londoni pargid, Briti Muuseumi vaikne lugemissaal; lubasin endale pikki pärastlõunasi uitamisi Kensingtoni tänavatel, visandades tulevikuplaane ning aeg-ajalt peatudes, et imetleda seda, kuidas siin Inglismaal isegi keset nii tohutut linna võib uhkemate majade fassaadil näha kasvamas luuderohtu ja muid ronitaimi.
Just ühel säärasel jõude uitamisel kohtasin päris juhuslikult kunagist koolivenda James Osbourne’i, ning avastades, et ta elab naabruses, pakkusin, et ta võiks minu poole sisse astuda, kui taas juhtub mööda minema. Kuigi minu toad toona alles ootasid mu esimest külalist, esitasin oma kutse enesekindlalt, kuna olin elupaika valinud üpris hoolikalt. Üür polnud kõrge, kuid korteriperenaine oli sisustanud toad maitsekalt stiilis, mis tõi meelde minevikku vajunud Victoria-aegse mõõdetud elutempo; elutoas, kuhu päeva esimesel poolel paistis külluslikult päikest, seisid päevinäinud diivan ja kaks mugavat leentooli, antiikne kummut ja tammepuust raamaturiiul täis narmendavaid entsüklopeedilisi köiteid – see kõik, olin ma kindel, pidi pälvima iga külalise heakskiidu. Lisaks olin ma peaaegu otsekohe pärast tubade üürimist jalutanud Knightsbridge’i ja hankinud endale kuninganna Anne’i stiilis teeserviisi, mitu pakki kvaliteetset teed ja suure plekk-karbitäie küpsiseid. Nii et kui Osbourne paar päeva hiljem ühel hommikupoolikul läbi astus, võisin talle kosutust pakkuda enesekindlusega, mis poleks tal hetkekski aimata lasknud, et ta on minu esimene külaline.
.....
Tasapisi sain ma vihaseks – iseenda peale, Osbourne’i peale, kogu selle ürituse peale. Tundsin, et mul on täielik õigus põlastada inimesi, kes mind ümbritsevad, ja mõtlesin, et nad enamjaolt on ahned ja enesekesksed tüübid, kel puudub vähimgi aatelisus või ühiskondlik vastutustunne. Vihast jõudu ammutades suutsin end lõpuks Osbourne’ist lahti rebida ning suunduda läbi pimeduse ruumi teise ossa.
Jõudsin alale, mida valgustas väikese seinalaterna tuhm valgusvihk. Rahvast oli seal hõredamalt, ning mulle jäi silma umbes seitsmekümneaastane hõbedaste juustega mees, kes suitsetas, selg toa poole pööratud. Mul kulus hetk aega taipamaks, et ta vaatab peeglisse, ning selleks ajaks oli ta märganud, et ma teda silmitsen. Tahtsin juba edasi tõtata, kui ta ümber pööramata küsis:
.....
