Читать книгу Kui me olime orvud - Кадзуо Исигуро - Страница 3

Oli 1923. aasta suvi – suvi, mil ma lõpetasin Cambridge’i ja hoolimata oma tädi soovist, et pöörduksin tagasi Shropshire’i, otsustasin, et minu tulevik on pealinnas, ning üürisin väikese korteri Kensingtonis, aadressil Bedford Gardens 14b. Praegu mäletan ma seda kui kõige imelisemat suve. Pärast pikki kaaslaste seas veedetud aastaid – nii koolis kui ka Cambridge’is – tundsin suurt mõnu iseenese seltskonnast. Mulle meeldisid Londoni pargid, Briti Muuseumi vaikne lugemissaal; lubasin endale pikki pärastlõunasi uitamisi Kensingtoni tänavatel, visandades tulevikuplaane ning aeg-ajalt peatudes, et imetleda seda, kuidas siin Inglismaal isegi keset nii tohutut linna võib uhkemate majade fassaadil näha kasvamas luuderohtu ja muid ronitaimi.

Just ühel säärasel jõude uitamisel kohtasin päris juhuslikult kunagist koolivenda James Osbourne’i, ning avastades, et ta elab naabruses, pakkusin, et ta võiks minu poole sisse astuda, kui taas juhtub mööda minema. Kuigi minu toad toona alles ootasid mu esimest külalist, esitasin oma kutse enesekindlalt, kuna olin elupaika valinud üpris hoolikalt. Üür polnud kõrge, kuid korteriperenaine oli sisustanud toad maitsekalt stiilis, mis tõi meelde minevikku vajunud Victoria-aegse mõõdetud elutempo; elutoas, kuhu päeva esimesel poolel paistis külluslikult päikest, seisid päevinäinud diivan ja kaks mugavat leentooli, antiikne kummut ja tammepuust raamaturiiul täis narmendavaid entsüklopeedilisi köiteid – see kõik, olin ma kindel, pidi pälvima iga külalise heakskiidu. Lisaks olin ma peaaegu otsekohe pärast tubade üürimist jalutanud Knightsbridge’i ja hankinud endale kuninganna Anne’i stiilis teeserviisi, mitu pakki kvaliteetset teed ja suure plekk-karbitäie küpsiseid. Nii et kui Osbourne paar päeva hiljem ühel hommikupoolikul läbi astus, võisin talle kosutust pakkuda enesekindlusega, mis poleks tal hetkekski aimata lasknud, et ta on minu esimene külaline.

Esimesed umbes viisteist minutit kõndis Osbourne rahutult mu elutoas ringi, tunnustas ruumide valikut, vaatas üht ja teist lähemalt ning heitis korrapäraselt pilgu aknast välja, et kommenteerida kõike, mis toimus all tänaval. Lõpuks viskus ta diivanile ning tekkis võimalus vahetada uudiseid – enda ja kunagiste koolivendade kohta. Mäletan, et veetsime pisut aega, arutades tööliste ametiühinguid, enne kui laskusime pikka ja nauditavasse vaidlusse saksa filosoofia üle, andes teineteisele vastastikku võimaluse demonstreerida intellekti vahedust, mis pärines kummalgi küll eri ülikoolist. Siis tõusis Osbourne püsti ja hakkas jälle ringi kõndima, tulles sealjuures lagedale mitmesuguste tulevikuplaanidega.

„Tead, mul on mõte hakata kirjastamisega tegelema. Ajalehed, ajakirjad, muu säärane värk. Tegelikult ma kirjutan praegugi üht kolumni. Poliitikast, ühiskonna probleemidest. Seda muidugi juhul, kui ma ei otsusta ise poliitikasse minna. Kas siis sinul, Banks, pole tõesti aimu, mida sa kavatsed peale hakata? Vaata, see kõik ju ootab meid!” Ta viipas käega akna poole. „Kindlasti on sul mingi plaan.”

„Küllap ongi,” vastasin ma naeratades. „Eks ma paari asja peale olen mõelnud. Annan sulle aegsasti teada.”

„Mis sul siis mõttes mõlgub? Kuule nüüd, ütle mulle! Küll ma selle sinust veel välja urgitsen!”

Ent mina ei avaldanud talle midagi ning suutsin ta peagi taas haarata vaidlusse filosoofia või luule või millegi muu sarnase üle. Ja siis, keskpäeva paiku, meenus Osbourne’ile äkitselt varem kokkulepitud lõunasöök Piccadillyl, ning ta hakkas oma asju kokku korjama. Juba lahkumas, pööras ta end veel uksel ringi ja ütles:

„Kuule, vanapoiss, ma tahtsin sulle midagi öelda. Ma lähen täna õhtul ühele olengule. Leonard Evershotti auks. Selle magnaadi, tead küll. Mu onu korraldab. See kutse tuleb küll väga äkki, aga ma mõtlesin, et tahad ehk kaasa tulla. Päris tõsiselt! Olen juba tükk aega plaaninud sinu poolt läbi tulla, aga kuidagi ei jõudnud niikaugele. See toimub Charingworthis.”

Kui ma otsekohe ei vastanud, astus ta mulle sammukese lähemale ja ütles:

„Sina tulid mulle pähe, sest ma mäletan üht-teist. Mäletan, kuidas sa minu käest ikka uurisid, kas mul on „tutvusi”. No kuule nüüd! Ära püüa nägu teha, nagu oleksid selle unustanud! See oli ikka täitsa armutu ristküsitlus. „Tutvused? Ja mis tutvused need niisugused võiksid olla?” Noh, mõtlesin ma, nüüd siis võib vana hea Banks oma silmaga „tutvused” üle vaadata.” Siis vangutas ta pead, otsekui mingi mälestuse peale, ja ütles. „Taevake, koolis olid sa ikka üks imelik tüüp.”

Usun, et just sel hetkel ma nõustusingi tema ettepanekuga tolleks õhtuks – õhtuks, mis, nagu ma hiljem selgitan, osutus hoopis tähendusrikkamaks, kui oleksin osanud kujutleda – ja juhatasin ta välja, reetmata kuidagi pahameelt, mille olid äratanud tema viimased sõnad.

Kui olin taas maha istunud, tundsin veelgi suuremat ärritust. Juhuslikult olin otsekohe ära tabanud, mida Osbourne silmas pidas. Asi oli nõnda, et kogu meie kooliaja jooksul juhtusin ma korduvalt kuulma, et Osbourne’il on „kõrgemal pool tutvusi”. Kui temast juttu oli, tõi keegi selle fraasi ikka paratamatult kuuldavale, ning usun, et minagi seda tema kohta kasutasin, kui see asjakohane tundus. Mind köitis see ettekujutus – idee, et ta on mingil salapärasel viisil seotud mitmesuguste kõrgemalseisvate ringkondadega, kuigi ta väljanägemiselt ega käitumiselt ei erine mingil moel teistest inimestest. Kummatigi ei suuda ma kujutleda, et oleksin võinud teda „armutult ristküsitleda”, nagu ta väitis. On tõsi, et ma selle teema üle omajagu mõtisklesin, kui olin neliteist või viisteist aastat vana, kuid me polnud Osbourne’iga koolis eriti lähedased ja niipalju kui ma ise mäletan, võtsin ma ühelainsal korral temaga isiklikult selle teema jutuks.

See oli ühel udusel sügishommikul, kui me kahekesi istusime madalal müüril ühe külakõrtsi ees. Usun, et olime selleks ajaks juba viienda klassi õpilased. Meid oli valitud krossijooksul suunanäitajateks ning me ootasime, et jooksjad lähedalasuval väljal udust nähtavale ilmuksid ja me saaksime neile porisel külateel õige suuna kätte juhatada. Jooksjaid ei olnud veel tükimat aega oodata ja meie olime niisama juttu ajanud. Olen päris kindel, et ma just tol korral küsitlesin Osbourne’i tema „tutvuste” kohta. Osbourne, kes oma elavale loomusele vaatamata oli loomult tagasihoidlik, püüdis teemat vahetada. Ent mina ei jätnud jonni, kuni ta lõpuks ütles:

„Oh, Banks, lõpeta ära. See on puhas jaburus ja pole siin midagi arutada. Me ju lihtsalt tunneme inimesi. Meil on vanemad, onud, perekonnasõbrad. Ma ei saa aru, mis sind nii nõutuks teeb.” Ja siis, taibates äkki, mida ta on öelnud, pööras ta end minu poole ja puudutas mu käsivart. „Anna tõesti andeks, vanapoiss. See oli minust küll kohutavalt taktitu.”

See faux pas näis Osbourne’ile märksa suuremat tuska tegevat kui mulle endale. Pole üldse võimatu, et see oli kõik need aastad tema südametunnistust vaevanud, nii et kui ta palus mul täna õhtul endaga koos Charingworthi klubisse tulla, püüdis ta seda mingil moel heaks teha. Mind aga, nagu juba öeldud, polnud need mööndavasti mõtlematud sõnad tol udusel hommikul mitte põrmugi endast välja viinud. Tegelikult oli mulle mõnevõrra tuska teinud hoopis see, et mu koolikaaslased, kuigi varmad pilkama mistahes muud äpardust, ilmutasid pühalikku tõsidust iga kord, kui kas või mainiti minu vanemate kaotust. Tõtt-öelda, kuigi see võib kõlada veidralt, oli vanemate puudumine – ja igasuguste lähemate sugulaste puudumine Inglismaal, kui maha arvata mu tädi Shropshire’is – toona juba ammu lakanud mulle mingitki meelehärmi valmistamast. Nagu ma oma kaaslastele tihti kinnitasin, olime niisuguses internaatkoolis nagu meie oma kõik harjunud ilma vanemateta toime tulema, nõnda et minu seisukord polnud sugugi nii ainulaadne. Kummatigi ei tundu mulle nüüd tagantjärele minevikule mõeldes enam sugugi võimatu, et vähemalt osalt oli mõte Osbourne’i „tutvustest” köitnud mind just selle pärast, et ma toona selgesti tajusin, kui vähe minule tuttavat on maailmas, mis jääb väljapoole St Dunstani kooli. Et ma kord, kui see aeg käes on, need tutvused ise loon ja endale teed sillutan, selles ma ei kahelnud. Vahest ma siiski uskusin, et võiksin Osbourne’ilt õppida midagi tähtsat, midagi selle kohta, kuidas niisugused asjad toimivad.

Kui ma ennist ütlesin, et Osbourne’i lahkumisel öeldud sõnad olid mind riivanud, siis ei pidanud ma silmas mitte seda, et ta oli maininud mu „armutut ristküsitlust” kõigi nende aastate eest. Pigem oli mind väga häirinud tema möödaminnes tehtud tähelepanek, et ma olin koolis „ikka üks imelik tüüp”.

Tõtt-öelda hämmastab mind tänini, et Osbourne võis minu kohta tol hommikul midagi säärast öelda, sest oma mälu järgi olin ma täiuslikult sulandunud Inglismaa kooliellu. Ma ei usu, et oleksin isegi oma esimestel St Dunstanis veedetud nädalatel hakkama saanud millegi säärasega, mis oleks mulle piinlikkust põhjustanud. Mulle meenub, et juba oma esimesel koolipäeval panin ma tähele kommet, mille paljud sealsed poisid olid omaks võtnud – seistes ja juttu ajades pistsid nad parema käe vestitaskusse ning liigutasid vasakut õlga otsekui õlakehitusega üles-alla, et mõnd oma märkust veelgi rõhutada. Mul on selgesti meeles, kuidas ma seda liigutust juba tolsamal esimesel päeval järele aimasin – täiesti piisava asjatundlikkusega, nii et mitte ükski koolivend ei märganud selles midagi veidrat ega arvanud heaks nalja visata.

Üsnagi samalaadse pealehakkamisega omandasin ma kiirelt teisedki žestid, väljendid ja hõiked, mis mu kaaslaste seas populaarsed olid; samas mõistsin ma ka uue ümbruse sügavama tähendusega traditsioone ja etiketti. Kindlasti taipasin küllalt kiiresti, et mul ei sobi siin – erinevalt Shanghaist, kus see oli olnud minu jaoks igapäevane asi – tulla lagedale oma mõtetega kuritegevusest ja selle paljastamisest. Seda koguni niivõrd, et ma ka oma kolmandal kooliaastal, kui pandi toime terve rodu vargusi ja kogu kool detektiivide mängimisest mõnu tundis, hoolikalt hoidusin rohkem kui moepärast teistega ühinemast. Ja kahtlemata oli just seesama tegutsemistarkus mind tänagi tagasi hoidnud oma „plaane” Osbourne’ile veidigi rohkem avaldamast, kui ta mind hommikul külastas.

Kummatigi tuleb mulle koolipõlvest meelde vähemalt kaks puhku, mis lubavad aimata, et ma kogu oma ettevaatusest hoolimata ilmsesti vähemalt ajuti valvsuse unustasin ja lasksin nõnda oma tulevikuplaane aimata. Tollal ei leidnud ma neile vahejuhtumitele mingit seletust, ja ka tänane päev ei ole mind sellele lähemale toonud.

Varasem neist kahest leidis aset mu neljateistkümnendal sünnipäeval. Kaks minu toonast head sõpra, Robert Thornton-Browne ja Russell Stanton, olid kutsunud mu külasse teed jooma, ning me olimegi kohalikus teemajas isukalt kakukesi ja kreemikooke söönud. Oli vihmane laupäeva pärastlõuna ning kõik teised lauad olid hõivatud. See tähendas, et iga paari minuti tagant astus sisse veel paar vihmast läbiligunenud külaelanikku, kes vaatasid ringi ja heitsid meile hukkamõistvaid pilke, otsekui oleksime pidanud oma laua otsemaid nende käsutusse andma. Ent proua Jordan, teemaja omanik, oli meisse alati soosivalt suhtunud, ning sel minu sünnipäeva pärastlõunal tundus meile, et meil on täielik õigus hoida kinni üht tema parimat lauda eendakna all, kust avanes vaade külaväljakule. Mul pole eriti meeles, millest me sel päeval rääkisime, ent kui olime kõhud täis söönud, vahetasid mu kaks kaaslast omavahel pilke ning seejärel pistis Thornton-Browne käe oma ranitsasse ning ulatas mulle paberisse pakitud kingituse.

Kui ma pakki avama hakkasin, mõistsin kiiresti, et kingi ümber on mässitud terve hulk paberilehti, ning mu sõbrad rõkkasid naerda iga kord, kui olin järjekordse kihi eemaldanud, vaid selleks, et leida eest uus kiht paberit. Niisiis näitasid kõik märgid, et selle kõige alt leian ma midagi naljakat. Lõpuks harutasin viimasest paberist välja päevinäinud nahkvutlari, ning kui ma tillukese haagi avasin ja kaane üles tõstsin, tuli nähtavale suurendusklaas.

See lebab praegugi siin minu ees. Selle välimus on aastatega vähe muutunud; juba tolleks pärastlõunaks oli see läbi teinud pika reisi. Mäletan, et sain sellest aru, ning panin ka tähele luubi erakordset suurendusvõimet, üllatavat raskust ning sedagi, et elevandiluust käepide oli ühelt küljelt üsna pragunenud. Alles hiljem – graveeringu lugemiseks on tõesti vaja teist suurendusklaasi – märkasin, et see oli valmistatud Zürichis aastal 1887.

Mu esimene reaktsioon sellele kingile oli tohutu elevus. Haarasin selle pihku, pühkides eemale kogu lauda katvad kingipaberi kihid – pole võimatu, et ma oma innus nii mõnegi neist põrandale ajasin – ning asusin otsekohe luupi proovima paaril laudlinale sattunud võikübemel. Süvenesin oma tegevusse niivõrd, et tajusin vaid ähmaselt sõprade ülepakutud naeru, mis pidi tähendama, et minu kulul tehakse nalja. Selleks ajaks, kui ma nüüd juba kohmetuna pilgu tõstsin, olid nad mõlemad kõhedalt vaikseks jäänud. Siis pugistaski Thornton-Browne veel kord ebakindlalt naerda ja ütles:

„Me arvasime, et kuna sa kavatsed detektiiviks hakata, siis kulub sulle säärane asi ära.”

Selle peale kogusin ma end kiiresti ja püüdsin kõigiti välja näidata, et kogu see lugu on ka minu meelest vahva nali. Ent mulle tundub, et selleks ajaks olid mu kaks sõpra ka ise oma teost segaduses ning kuigi me veel mõnda aega teelaua taga istusime, ei suutnud me endist muhedat meeleolu kuidagi taastada.

Nagu ma juba ütlesin, on see luup praegu minu ees laual. Ma kasutasin seda Manneringi juhtumi uurimisel ja kasutasin taas, üsna hiljuti, et lahendada Trevor Richardsoni mõistatus. Suurendusklaasil ei pruugi küll olla nii otsustavat tähtsust, nagu rahvasuu sellele müütiliselt on omistanud, kuid siiski on see endiselt kasulik teatud liiki uurimismaterjali kogumisel; ma usun küll, et kavatsen Robert Thornton-Browne’i ja Russell Stantoni sünnipäevakingitust veel mõnda aega kaasas kanda. Nüüd seda silmitsedes tuleb mulle pähe mõte: kui mu seltsilistel oligi kavas mind narrida, siis on sellest nüüdseks juba ammu saanud pigem nali nende enda kulul. Minu kurvastuseks ei ole mul enam kuidagi võimalik kindlaks teha, mis neil mõttes mõlkus, ega teada saada, kuidas nad kõikidest mu ettevaatusabinõudest hoolimata olid ometi aimu saanud mu salajastest kavatsustest. Stanton, kes oma vanuse kohta valetas, et vabatahtlikuna sõjaväkke pääseda, langes kolmandas Ypres’i lahingus. Thornton-Browne, nagu ma kuulnud olen, suri kahe aasta eest tuberkuloosi. Igatahes lahkusid mõlemad poisid St Dunstani koolist pärast viiendat klassi ning selleks ajaks, kui ma nende surmast kuulda sain, olin ammu nendega sidemed kaotanud. Siiski on mul meeles, kui pettunud ma olin, et Thornton-Browne koolist lahkus; ta oli ainus tõeline sõber, kelle olin suutnud pärast Inglismaale saabumist leida, ning järgnenud õpinguaastatel St Dunstanis tundsin ma temast suurt puudust.

Teine neist kahest puhust, mis mulle meelde on jäänud, leidis aset paar aastat hiljem – põhikooli viimases klassis –, paraku pole mu mälestused sellest kuigi üksikasjalikud. Tõtt-öelda ei mäleta ma üldse, mis sellele konkreetsele hetkele eelneda või järgneda võis. Mul on meeles hetk, mil ma astusin klassiruumi – see oli ruum 15 Vanas Kloostrimajas –, kuhu kitsastest kloostervõlviga akendest langes vihkudena päikesevalgus, mis tõi nähtavale õhus hõljuva tolmu. Õpetaja polnud veel kohal, kuid mina olin ilmselt saabunud väikese hilinemisega – ma mäletan, et leidsin oma klassikaaslased juba laudadele, pinkidele ja aknalaudadele kobardunult istumas. Tahtsin just ühineda ühe niisuguse viiest või kuuest poisist koosneva rühmaga, kui nende kõigi näod minu poole pöördusid ja ma silmapilkselt mõistsin, et nad olid rääkinud minust. Ja siis, enne kui ma jõudsin midagi öelda, osutas üks sellest rühmast, Roger Brenthurst, minu poole ja tähendas:

„Aga Sherlockiks on ta küll veidi lühikesevõitu.”

Paar-kolm neist naersid, mitte kuigi ebasõbralikult, ja midagi muud, kui ma õigesti mäletan, seal ei juhtunudki. Ma ei kuulnud enam iial midagi oma püüdlustest saada „Sherlockiks”, kuid siiski painas mind hiljem mõnda aega visa mure, et mu saladus on avalikuks tulnud ning seda arutatakse nüüd minu selja taga.

Kui aus olla, oli vajadus puudutada kogu mu tulevikuplaanide teemat ettevaatusega mulle täiesti selgeks saanud juba enne, kui ma üldse St Dunstani kooli jõudsin. Suurema osa oma esimestest Inglismaa-nädalatest olin ma veetnud uidates oma Shropshire’i krahvkonnas elava tädi majakese lähedal külaväljakul, kus ma niiskete sõnajalgade taustal etendasin mitmesuguste krimilugude stsenaariume, mis me Shanghais koos Akiraga olime kokku pannud. Muidugi pidin ma nüüd üksinduses võtma enda peale ka tema rollid; lisaks olin ma täies teadmises, et mind majast näha võidakse, taibanud mängida neid draamasid läbi vaoshoitud liikumistega, pomisedes meie repliike peaaegu kuuldamatult – see kõik erines tähelepanuväärselt tollest sundimatust õhkkonnast, millega Akira ja mina varem harjunud olime.

Ent need ettevaatusabinõud olid osutunud ebapiisavaks. Ühel hommikul kuulsin minu käsutusse antud väikesest ärklitoast, kuidas tädi all elutoas sõpradega juttu ajab. Nende ootamatult summutatud hääled äratasid mu tähelepanu, ning peagi leidsin end olevat toast välja trepimademele hiilinud ja üle käsipuu alla kummardunud.

„Ta on tundide kaupa väljas,” kuulsin tädi ütlevat. „See talle küll hea ei ole, kui temavanune poiss on niimoodi omaenda maailma kapseldunud. Ta peab hakkama tulevikku vaatama.”

„Aga mis siin muud oodatagi,” ütles keegi, „pärast kõike seda, mis temaga juhtus.”

„Tusatsemisest ei ole tal mingit tulu,” vastas tädi. „Tema eest on kenasti hoolt kantud, selles suhtes oli tal õnne. On aeg, et ta tuleviku peale mõtleks. Seda omaenda naba põrnitsemist ma kauem kannatada ei kavatse.”

Sellest päevast peale loobusin ma külaväljakul käimast ning astusin üleüldiselt samme selleks, et miski minu juures „naba põrnitsemisele” ei viitaks. Ent ma olin alles väga väike ja hilistel õhtutundidel, kui ma ärklitoas voodis lamasin ja kuulatasin põrandalaudade kriiksumist allkorrusel, kus tädi kelli üles keeras ja oma kasside eest hoolitses, mängisin ma tihtipeale kujutluses taas läbi kõik meie vanad krimilood, täpselt nii, nagu meil Akiraga varem kombeks oli.

Ent lubage mul tagasi pöörduda selle suvepäeva juurde, kui Osbourne mul minu Kensingtoni korteris külas käis. Ma ei tahaks jätta muljet, nagu oleks tema märkus selle kohta, et ma olevat olnud „imelik tüüp”, mulle rohkem kui mõneks hetkeks mõtteainet andnud. Varsti pärast Osbourne’i lahkumist läksin minagi välja, üpris heas tujus, ning leidsin end peagi St Jamesi pargist, jalutasin seal lillepeenarde vahel ning ootasin üha suurema innuga eelseisvat õhtut.

Sellele pärastlõunale tagasi mõeldes taipan nüüd, et mul olnuks täielik õigus ärevust tunda ning tõsiasi, et ma seda ei tundnud, on vägagi iseloomulik narrile kõrkusele, millega ma nendest esimestest Londoni-nädalatest läbi triivisin. Muidugi mõistsin ma, et ees ootav õhtu saab olema hoopis teisel tasandil kui ükski üritus, mida ma tudengina olin külastanud; lisaks sellele võin seal kokku puutuda kombestikuga, mis on mulle veel võõras. Ent ma olin kindel, et tavapärane valvsus aitab mul kõigist niisugustest raskustest üle saada ja üldjoontes viisakalt käituda. Mured, mis mind seal pargis uidates vaevasid, olid hoopis teist laadi. Kui Osbourne rääkis „tutvustega” külalistest, olin otse loomulikult eeldanud, et nende hulka kuulub vähemalt mõnigi kaasaja kuulus detektiiv. Kujutan ette, et võisin tol pärastlõunal suurema osa ajast veeta juureldes, mida võiksin öelda, kui mind peaks tutvustatama Matlock Stevensonile või ehk koguni professor Charleville’ile. Üha uuesti harjutasin ma, kuidas võiksin – tagasihoidlikult, ent samas teatava väärikusega – anda ülevaate oma tulevikuplaanidest; kujutlesin, kuidas üks või teine neist mu vastu isalikku huvi ilmutab, mitmesuguseid soovitusi jagab ja peale käib, et ma ka tulevikus ikka temalt juhatust otsiksin.

Muidugi kujunes õhtu mulle suureks pettumuseks – kuigi see, nagu te peagi näete, osutus tähendusrikkaks hoopis teistel põhjustel. Ma nimelt ei teadnud tollal, et Inglismaal ei tavatse detektiivid osaleda seltskondlikel üritustel. Muidugi pole neil puudust kutsujatest, mu endagi hiljutine kogemus kinnitab, et menukamad ringkonnad üritavad oma aja kuulsamaid detektiive väsimatult seltsiellu värvata. Asi on lihtsalt selles, et needsinatsed detektiivid kipuvad olema tõsimeelsed, enamasti ka endassetõmbunud ja oma tööle pühendunud inimesed, kel pole erilist kalduvust suhelda isegi omavahel, rääkimata ringlemisest laiemas „seltskonnas”.

Nagu öeldud, ei olnud ma sellest veel sugugi teadlik, kui tol õhtul Charingworthi klubisse saabusin ja Osbourne’i eeskujul uhkes mundris uksehoidjale rõõmsalt tere ütlesin. Ent juba mõni minut pärast meie sisenemist rahvarohkesse teise korruse tuppa olin oma eksiarvamustest vabanenud. Ma ei teagi täpselt, kuidas see toimus – sest ühegi kohalviibija isiku kindlakstegemiseni polnud ma veel jõudnud –, kummatigi tabas mind mingi intuitiivne ilmutus, tänu millele äsjane elevus mulle lootusetult narrina tundus. Äkitselt näis täiesti uskumatu, et olin lootnud leida Matlock Stevensoni või professor Charleville’i seltskondlikus läbikäimises ärimeeste ja ministritega, keda nüüd enda ümber nägin. Tõtt-öelda vapustas vastuolu ürituse vahel, kuhu ma äsja olin saabunud, ning tolle vahel, mida olin endale terve pärastlõuna vaimusilmas ette kujutanud, mind sedavõrd, et kogu mu tasakaalukus mind maha jättis ning oma suureks pahameeleks ei söandanud ma tervelt poole tunni jooksul Osbourne’i kõrvalt lahkuda.

Olen kindel, et seesama üleskruvitud meeleseisund seletab sedagi, miks mulle nüüd seda õhtut meenutades tunduvad nii paljud asjad liialdatud või ebaloomulikud. Näiteks kui ma nüüd seda ruumi püüan silme ette manada, on see ebatavaliselt pime; seda hoolimata seinalampidest, laudadel põlevatest küünaldest ja lühtritest meie pea kohal, mis ei paista vähimalgi määral hajutavat hingematvat pimedust. Vaip on väga paks, nii et ruumis ringi liikudes tuleb jalgu järel vedada, ning kõikjal minu ümber on hallinevate juustega, mustades smokingites mehed, kes nimelt niimoodi astuvadki, mõned lausa õlgu ettepoole surudes, nagu läheksid tormituulele vastu. Ka kelnerid oma hõbekandikutega võtavad veidraid poose, et küünituda mõnest vestlusest osa saama. Daame õieti polegi, ja need vähesed, keda näha võib, tunduvad kummaliselt ujedaina ning varjuvad võõra pilgu eest peaaegu viivitamatult mustade õhtuülikondade metsa.

Nagu öeldud, olen ma kindel, et need muljed pole tõepärased, ent just niisuguseks see õhtu minu mälus jääb. Mäletan end kohmetusest tardununa seismas ning ikka ja jälle klaasist rüüpamas, sellal kui Osbourne sõbralikult vesteldes ühe külalise juurest teise juurde siirdus – need mehed olid enamasti meist üle kolmekümne aasta vanemad. Paaril korral püüdsin minagi sõna sekka öelda, kuid mu hääl kõlas ilmselgelt lapselikuna ning pealekauba keerles suurem osa vestlusi inimeste või teemade ümber, millest ma midagi ei teadnud.

Tasapisi sain ma vihaseks – iseenda peale, Osbourne’i peale, kogu selle ürituse peale. Tundsin, et mul on täielik õigus põlastada inimesi, kes mind ümbritsevad, ja mõtlesin, et nad enamjaolt on ahned ja enesekesksed tüübid, kel puudub vähimgi aatelisus või ühiskondlik vastutustunne. Vihast jõudu ammutades suutsin end lõpuks Osbourne’ist lahti rebida ning suunduda läbi pimeduse ruumi teise ossa.

Jõudsin alale, mida valgustas väikese seinalaterna tuhm valgusvihk. Rahvast oli seal hõredamalt, ning mulle jäi silma umbes seitsmekümneaastane hõbedaste juustega mees, kes suitsetas, selg toa poole pööratud. Mul kulus hetk aega taipamaks, et ta vaatab peeglisse, ning selleks ajaks oli ta märganud, et ma teda silmitsen. Tahtsin juba edasi tõtata, kui ta ümber pööramata küsis:

„On teil tore?”

„Oh jaa,” vastasin kerge naeruga. „Tänan teid. Jaa, see on imetore õhtu.”

„Teeb vist natuke nõutuks?”

Ma kõhklesin ja tõin siis taas kuuldavale naeru. „Veidike küll. Teil on õigus, härra.”

Hõbedaste juustega mees pööras end minu poole ja uuris mind tähelepanelikult. Siis ütles ta: „Kui te soovite, võin ma teile rääkida, kes keegi neist inimestest on. Ja kui teil siis tekib tahtmine kellegagi neist lähemalt juttu ajada, viin ma teid nende juurde ja tutvustan. Mis te sellest arvate?”

„See oleks teist väga lahke. Tõesti väga lahke.”

„Hästi.”

Ta astus mulle sammu lähemale ja laskis pilgu üle selle ruumiosa, mis meile ära paistis. Siis kummardus ta mulle lähemale ja hakkas mulle üksteise järel inimesi tutvustama. Ka siis, kui nimi oli väga kuulus, ei unustanud ta minu olukorra hõlbustamiseks lisada „ärimees” või „helilooja” või muud sarnast. Vähem tuntute puhul võttis ta üpris üksikasjalikult kokku nende ametikäigu ja sellegi, mille poolest nad silmapaistvad olid. Usutavasti oli tal parajasti käsil üks päris meie lähedal seisev vaimulik, kui ta oma jutu äkki katkestas ja ütles:

„Aa … Näen, et teie tähelepanu on hajunud.”

„Palun väga vabandust …”

„Pole tõesti põhjust. See on ju täiesti loomulik. Teiesuguse noormehe puhul.”

„Ma kinnitan teile, härra …”

„Pole tarvis vabandada.” Ta naeris ja müksas mu käsivart. „Ta on vist teie meelest päris kena?”

Ma ei osanud talle vastata. Vaevalt oleksin saanud eitada, et mu tähelepanu oli köitnud mitu jardi meist vasakul seisev noor naine, kes hetkel oli süvenenud kõnelusse kahe keskealise mehega. Ent tõtt-öelda ei leidnud ma tookord esimesel kohtumisel, et ta oleks eriti kena. Võimatu pole seegi, et ma juba toona, sealsamas, esimesest pilgust oskasin temas aimata neid omadusi, mis hiljem osutusid nii tähendusrikkaks. Minu pilgu ees oli väikest kasvu, üpris haldjaliku olekuga noor naine tumedate õlgadeni ulatuvate juustega. Kuigi tol hetkel oli ilmne, et ta püüab köita mehi, kellega ta parajasti vestles, aimasin tema naeratuses midagi, mis oleks hetkega võinud muuta selle põlastavaks grimassiks. Kergelt kookus, röövlindu meenutavad õlad lasksid tema rühis aimata kalduvust salalikkusele. Ennekõike aga märkasin midagi tema silmades – mingit kalkust, halastamatut rangust –, mis, nagu ma nüüd tagasi vaadates mõistan, sundis enam kui miski muu mind tol õhtul teda nii lummatult silmitsema.

Ja siis, kui meie mõlema pilk veel temal viibis, vaatas tema meie poole, ning tundis ära mu kaaslase, kellele ta saatis põgusa külma naeratuse. Hõbedase lakaga mees andis vastuseks au ja noogutas lugupidavalt.

„Võluv noor daam,” pomises ta mind eemale juhtides. „Aga teie masti noormehel pole mõtet tema püüdmisele aega raisata. Ma ei mõtle seda pahasti, lihtsalt te paistate üsna mõistlik noorsand olevat. Sest vaadake, tema on preili Hemmings, preili Sarah Hemmings.”

Nimi ei öelnud mulle midagi. Ent kui mu teejuht enne oli mind nii põhjalikult tutvustanud isikute taustaga, kellele ta osutama juhtus, siis selle naise nime lausus ta ilmse eeldusega, et see on mulle tuttav. Niisiis ma noogutasin ja ütlesin:

„Ahaa. Nii et see on preili Hemmings.”

Härrasmees vaikis hetkeks ja silmitses ruumi meie uuest vaatenurgast.

„Mõtleme natuke. Ma kujutan ette, et te otsite kedagi, kes võiks teid elus edasi aidata. On mul õigus? Ärge muretsege. Noorena sai ise ka enam-vähem sama mängu mängitud. Vaatame siis. Kes meil siin on?” Äkitselt pööras ta end uuesti minu poole ja küsis: „Mis see nüüd täpsemalt oligi, mida te oma eluga peale tahtsite hakata?”

Muidugi ei olnud ma jõudnud talle veel midagi öelda. Ent nüüd, pärast kõige põgusamat kõhklust, vastasin ma lihtsalt:

„Detektiiviks saada, härra.”

„Detektiiviks? Hmm.” Ta vaatas üha otsivalt ruumis ringi. „Te mõtlete … politseinikuks?”

„Pigem eraviisiliseks konsultandiks.”

Ta noogutas. „Loomulikult, loomulikult.” Mõttesse vajunud, suitsetas ta ikka veel sigarit. Siis ütles ta: „Ega teile juhuslikult muuseumid huvi ei paku? Vaat see mees, tunnen teda juba aastaid. Muuseumid. Muuseumid, muistised – sedasorti värk. Ei huvita? Eks ma arvanudki.” Tema pilk rändas taas mööda tuba, mõnikord sirutas ta kaela, et kedagi paremini näha. „Muidugi,” ütles ta, „on paljudel noormeestel unistus saada detektiiviks. Küllap unistasin minagi sellest omal ajal, kui lennukamalt mõelda julgesin. Teie eas tuntakse end suure aatemehena. Tahetakse saada oma ajastu suureks detektiiviks. Oma käega kogu kurjus maailmast välja juurida. Kiiduväärt! Aga tegelikult, mu poiss, pole üldse paha, kui teil oma vibu jaoks nii-öelda veel paar nööri tagavaraks on. Sest paari aasta pärast – ja ma ei mõtle seda pahasti –, küllap üsna pea näete mõndagi hoopis teises valguses. Kas mööbel huvitab teid? Ma küsin seda, sest siin seisab ei keegi muu kui Hamish Robertson.”

„Kogu minu lugupidamise juures, mu härra. See tulevikuplaan, mille ma teile äsja usaldasin, ei ole kindlasti mingi hetketuju. See on kutsumus, mida ma olen tundnud kogu elu.”

„Kogu elu? Aga kui vana te oletegi? Kakskümmend üks? Kakskümmend kaks? Nojah, ma ilmselt ei tohiks teie õhinat jahutada. Kui meie noorsugu niisuguseid aatelisi mõtteid ei mõlgutaks, kes seda siis lõppude lõpuks üldse teeks? Ja kahtlemata usute teie, mu poiss, et tänapäeva maailm on hoopis kurjem paik kui kolmkümmend aastat tagasi. Kas selles on asi? Tsivilisatsioon on jõudnud kuristiku äärele ja muud säärast?”

„Tõepoolest, härra,” vastasin ma, „täpselt seda ma usun.”

„Ma mäletan, et kord arvasin minagi nii.” Äkitselt oli tema sarkasm asendunud lahkema tooniga ja ma arvasin koguni nägevat, et tema silmis läigivad pisarad. „Mis teie arvate, mu poiss, miks see nii on? Kas maailm muutub tõesti kurjemaks? Kas Homo sapiens hakkab liigina alla käima?”

„Selle kohta ei oska ma midagi öelda, härra,” vastasin ma, seekord leebemalt. „Võin öelda vaid seda, et erapooletule vaatlejale paistab tänapäeva kurjategija üha targem. Ta on auahnem ja söakam, ning teadus on andnud tema kätesse suure valiku rafineeritud vahendeid.”

„Mõistan. Nii et kui meie poolel pole teiesuguseid andekaid selle, paistab tulevik kõle, kas selles on asi?” Ta vangutas kurvalt pead. „Selle peale ma pole tulnudki. Vanal mehel on lihtne mõnitada. Ehk on teil õigus, mu poiss. Võib-olla me oleme ohjad liiga kauaks käest lasknud. Ahaa!”

Hõbedaste juustega mees langetas taas pea, kui Sarah Hemmings meist mööda triivis. Ta liikus inimeste vahel kõrgi nõtkusega, suunates pilku vasakult paremale, otsides – nagu mulle näis – kedagi, keda võiks pidada oma juuresoleku vääriliseks. Minu kaaslast märgates saatis ta tollele sellesama põgusa naeratuse nagu enne, kuid ei aeglustanud sammu. Kõigest sekundiks langes tema pilk minule, kuid peaaegu otsekohe – enne kui ma oleksin jõudnud naeratadagi – oli ta mu juba meelest pühkinud ning teel kellegi poole, keda oli silmanud ruumi teises otsas.

Hiljem samal õhtul, kui Osbourne ja mina taksoga tagasi Kensingtoni poole sõitsime, püüdsin temalt Sarah Hemmingsi kohta midagi rohkemat välja uurida. Osbourne, kes üritas küll jätta muljet, nagu oleks kogu õhtu olnud kohutavalt tüütu, oli endaga siiski päris rahul ning varmas mulle üksikasjalikult jutustama kõikidest oma kõnelustest mõjukate isikutega. Polnud kuigi lihtne suunata juttu preili Hemmingsile, ilma et ma sealjuures oleksin liiga agar paistnud. Viimaks sain ta siiski niikaugele, et ta ütles:

„Preili Hemmings? Ah jah, tema. Oli varem kihlatud Herriot-Lewisega. Tead küll, selle dirigendiga. No ja see võttis kätte ja andis möödunud sügisel Albert Hallis tolle Schuberti kontserdi. Mäletad, milline fiasko?”

Kui ma tunnistasin, et ma sellest midagi ei tea, jätkas Osbourne:

„Noh, päris toole loopima ju ei hakatud, aga küllap oleks sedagi juhtunud, kui need poleks põranda küljes kinni olnud. Keegi vend Timesist kirjeldas seda kui „täielikku groteski”. Või kasutas ta sõna „rüvetamine”? Igatahes hästi ta sellest ei arvanud.”

„Ja preili Hemmings …”

„Pillas poisi käest nagu kuuma kartuli. Räägitakse, et viskas talle kihlasõrmuse näkku. Ja hoidub temast tänini võimalikult kaugele.”

„Kõik selle kontserdi pärast?”

„Nojah, see oli tõesti päris jube, kõik ütlevad nii. Eks see ajas rahva kihevile. See, et ta kihluse katkestas, ma mõtlen. Aga kui tüütud nad kõik küll täna õhtul olid, Banks. Mis sa arvad, kas meie kah samamoodi heietame, kui nendevanused oleme?”