Читать книгу Kui me olime orvud - Кадзуо Исигуро - Страница 5

Kuna ma parajasti meenutan elujärku pärast Manneringi juhtumi lahendamist, tasuks siinkohal ehk mainida ka ootamatut taas-kohtumist kolonel Chamberlainiga üle pikkade aastate. Arvestades seda, missugust rolli tal oli tulnud mängida minu lapsepõlve nii otsustavaks osutunud sündmustes, võib ehk tunduda üllatav, et me polnud lähemat kontakti hoidnud. Kuid teadmata põhjustel ei olnud meil see õnnestunud, ja kui ma teda taas kohtasin – umbes kuu või paar pärast kohtumist preili Hemmingsiga Waldorfi hotellis –, siis toimus see täiesti juhuslikult.

Seisin ühel vihmasel pärastlõunal Charing Cross Roadi raamatupoes ja silmitsesin „Ivanhoe” illustreeritud väljaannet. Olin juba mõnda aega tajunud, et keegi mu selja taga õige lähedal niheleb, ning astusin kõrvale, eeldades, et ta soovib nimelt sellele riiuliosale ligi pääseda. Ent kui ta endiselt minu lähedusse tammuma jäi, pöördusin lõpuks ümber.

Tundsin koloneli silmapilkselt ära, sest tema välimus ei olnud peaaegu üldse muutunud. Kummatigi tundus ta nüüd, mu täiskasvanupilgu ees, kuidagi leplikum ja räsitum kui mees, keda mäletasin poisipõlvest. Seal ta seisis, vihmamantel seljas, ja silmitses mind ujedalt, ning alles siis, kui ma hüüatasin: „Teie, kolonel!”, naeratas ta ja sirutas mulle käe.

„Kuidas sul läheb, mu poiss? Olin kindel, et see pead sina olema. Taevake! Kuidas sul läheb, mu poiss?”

Kuigi tema silmadesse olid ilmunud pisarad, oli tema olekus endiselt midagi kohmetut, otsekui pelgaks ta, et see meenutus minevikust võib mind pahandada. Tegin, mis suutsin, et temaga taas kohtudes rõõmsana paista, ning kui väljas algas paduvihm, seisime meie kitsukeses raamatupoes ja ajasime juttu. Sain teada, et ta elab endiselt Worcestershire’s, et ta oli sõitnud Londonisse matusele ja otsustanud, et võib siis juba „natuke pikemaks jääda”. Kui ma küsisin, kus ta peatub, vastas ta midagi ebamäärast, mistõttu kahtlustasin, et tema öömaja võib olla õige tagasihoidlik. Lahkumisel kutsusin ta järgmiseks õhtuks endaga õhtustama ning ta võttis mu kutse õhinal vastu, kuigi paistis kohkuvat, kui nimetasin Dorchesteri hotelli. Ent ma jäin endale kindlaks. „Lubage, et ma kasvõi selle vähesega teie kunagise lahkuse eest tasun,” anusin ma, ja lõpuks ta soostus.

Nüüd tagasivaates tundub see, et mu valik just Dorchesterile langes, mõtlematuse tipp. Lõppude lõpuks olin ma juba hakanud aimama, et koloneli rahaline seis pole kiita; samuti oleksin pidanud mõistma, kui alandav see talle oleks, kui ma ei laseks tal tasuda vähemasti tema osa arvest. Ent tollal ei mõelnud ma niisugustele asjadele üldse; küllap olin ka liiga haaratud püüdest näidata vanahärrale selle muutuse kogu ulatust, mis oli minuga toimunud sestsaadik, kui ta mind viimati nägi.

Selle viimase eesmärgi saavutasin ilmselt üpris kenasti. Juhuslikult oli mind üsna hiljuti kahel korral Dorchesteri hotelli õhtusöögile kutsutud, nii et sel õhtul, kui me kolonel Chamberlainiga sisenesime, tervitas sommelier meid sõnadega: „Meeldiv teid jälle näha, härra.” Olles jälginud, kuidas ma ülemkelneriga vaimukusi vahetasin, enne kui me suppi sööma asusime, puhkes kolonel äkitselt naerma.

„Kujuta vaid ette,” ütles ta, „et see on seesama väike törts, kes laeval minu käekõrval nutta tihkus!”

Ta naeris veel natuke, kuid lõpetas siis järsult – ehk kartis, et ta poleks ehk üldse tohtinud seda teemat üles võtta. Kuid mina naeratasin talle rahulikult ja ütlesin:

„Küllap olin sellel reisil teile paras nuhtlus, kolonel.”

Vana mehe nägu süngestus hetkeks. Siis ütles ta tõsiselt: „Asjaolusid arvestades olid sa minu meelest äärmiselt vapper, mu poiss. Äärmiselt vapper.”

Seejärel, nagu ma mäletan, tekkis kuidagi kohmetu vaikus, mis katkes, kui me mõlemad mainisime supi eriti hõrku maitset. Kõrvallauas naeris lõbusasti keegi ohtralt juveelidega ehitud daam, ning kolonel heitis tema poole üpris taktitu pilgu. Siis paistis ta otsusele jõudvat.

„Naljakas küll, kas tead,” ütles ta, „aga ma mõtlesin selle peale, enne kui täna õhtul välja tulin. Sellele, kuidas me sinuga esimest korda kohtusime. Ei tea, kas sina seda üldse mäletadki, mu poiss. Vaevalt küll. Lõppude lõpuks oli sul tookord muresid ülearugi.”

„Vastupidi,” ütlesin mina. „See juhtum on mulle väga elavalt meelde jäänud.”

See ei olnud vale. Veel nüüdki, kui ma hetkeks silmad sulgeksin, võiksin vähese vaevaga viia end vaimus tagasi Shanghai kirkasse hommikusse ning härra Harold Andersoni kabinetti, kes oli mu isa ülemus suures firmas Morganbrook & Byatt. Ma istusin toolil, mis lõhnas läikima hõõrutud naha ja tammepuu järele – tavaliselt võib niisuguseid toole leida mõne muljetavaldava kirjutuslaua tagant, kuid sel korral oli tool tõmmatud lauast eemale ning asetatud keset tuba. Aimasin, et seda tooli kasutatakse üksnes kõige tähtsamate isikute vastuvõtuks, ent seekord, arvestades asjaolude tõsidust või siis otsekui lohutuseks, oli see antud minule. Samuti mäletan, et kõigist mu pingutustest hoolimata ei suutnud ma leida viisi, kuidas sellel toolil väärikalt istuda; eelkõige tundus mulle võimatu leida asendit, mis oleks lubanud mul mõlemad küünarnukid tooli peenelt nikerdatud käetugedele toetada. Lisaks oli mul tol hommikul seljas uhiuus, mingist karedast kangast pintsak – ma ei tea, kust see pärit võis olla – ning tõsiasi, et mul oli kästud see nii inetult kurguni kinni nööpida, põhjustas mulle äärmist piinlikkust.

Toal oli uhke kõrge lagi ja ühel seinal suur kaart, ning härra Andersoni kirjutuslaua taga olid avarad aknad, kust lõõskas sisse päike ja oli tunda kerget tuulevinet. Ma kujutan ette, et minu pea kohal laes pidid pöörlema ventilaatorid, kuid seda ma tegelikult ei mäleta. Mäletan vaid, kuidas ma istusin sel toolil keset tuba ning olin kõikide tõsise hoole ja arutelu keskpunktiks. Kõikjal minu ümber kõnelesid täiskasvanud üksteisega, enamasti seistes; vahepeal astusid paar-kolm neist akna juurde, kus üks asjaosalistest püüdis vaoshoitud häälel teistele oma seisukohta selgitada. Mäletan ka, et mind üllatas, kuidas härra Anderson ise, pikk ja hallinevate juustega ning suurte vuntsidega mees, käitus minuga nii, nagu oleksime vanad sõbrad – koguni sedavõrd, et mulle vahepeal tundus, nagu oleksin temaga tuttav olnud, kui ma väiksem olin, ning selle vahepeal unustanud. Alles palju hiljem tegin kindlaks, et meil enne seda hommikut poleks olnud mingit võimalust kohtuda. Kummatigi oli ta võtnud endale onu rolli, naeratas mulle pidevalt, patsutas mu õlga, müksis mind ja pilgutas mulle silma. Ta pakkus mulle teed, öeldes: „Nii, Christopher, see teeb sul meele rõõmsaks,” ning kummardus, et mulle otse silma vaadata, kui ma teetassi vastu võtsin. Sellele järgnes uus sosistamine ja arutelu üle terve toa. Siis ilmus härra Anderson uuesti minu ette ja ütles:

„Niisiis, Christopher. Kõik on paika pandud. Siin on kolonel Chamberlain. Ta on lahkesti nõus sind turvaliselt Inglismaale saatma.”

Ma mäletan, et sel hetkel jäi tuba täiesti vaikseks. Tõtt-öelda on mul mulje, et kõik täiskasvanud tõmbusid tagasi ning jäid publikuna seina äärde seisma. Ka härra Anderson eemaldus viimase julgustava naeratusega. Siis märkasingi ma esimest korda kolonel Chamberlaini. Ta lähenes mulle aeglaselt, kummardus, et mulle otsa vaadata, ning sirutas siis käe. Mulle tundus, et peaksin tema kätt surudes püsti tõusma, kuid ta oli oma käe nii kiiresti mulle vastu sirutanud ja mina tundsin end oma toolil otsekui paigale aheldatuna, niisiis haarasin tema käe, ise ikka veel istudes. Mäletan, kuidas ta siis ütles:

„Vaene poiss, tõesti. Kõigepealt isa. Ja nüüd ema. Küllap tundub sulle, nagu oleks terve maailm sinu ümber kokku varisenud. Aga homme asume kahekesi Inglismaa poole teele. Seal ootab sind tädi. Nii et ole vapper. Küll sa ennast varsti jälle kogud.”

Korraga oli mu hääl täiesti kadunud. Kui lõpuks rääkida suutsin, ütlesin ma: „See on teist tõesti väga lahke, härra. Ma olen teie pakkumise eest väga tänulik ja loodan, et te ei pea mind kohutavalt ebaviisakaks. Aga kui te pahaks ei pane, härra, siis minu meelest ei tohiks ma praegu Inglismaale sõita.” Ja siis, kui kolonel otsekohe midagi ei vastanud, ma jätkasin:

„Sest vaadake, härra, detektiivid töötavad suure hoolega, et mu ema ja isa üles leida. Ja need on Shanghai kõige paremad detektiivid. Ma olen kindel, et nad leiavad mu vanemad juba õige pea.”

Kolonel noogutas. „Ma olen kindel, et ametivõimud teevad kõik neist oleneva.”

„Nagu te mõistate, härra, hindan ma teie lahkust kõrgelt, aga ma arvan, et minu reis Inglismaale ei osutu lõppkokkuvõttes üldse tarvilikuks.”

Mäletan, et siinkohal oli toas kuulda pominat. Kolonel noogutas endiselt, otsekui kaaluks ta mõttes midagi põhjalikult.

„Sul võib tõesti õigus olla, mu poiss,” ütles ta lõpuks. „Ja ma loodan siiralt, et see ongi nii. Aga igaks juhuks võiksid sa ikkagi minuga kaasa tulla. Ja kui sinu vanemad kord leitakse, saadavad nad kellegi sulle järele. Või mine tea, ehk otsustavad nemadki Inglismaale sõita. Nii et mis sa arvad – ehk sõidame meie sinuga homme ikkagi Inglismaale? Siis aga ootame ja vaatame, mis edasi saab.”

„Aga, härra, saage aru, palun vabandage mind. Detektiivid ju otsivad minu vanemaid. Ja need on tõesti kõige paremad detektiivid.”

Ma pole päris kindel, mida kolonel selle peale vastas. Ehk noogutas ta ikka veel lihtsalt pead. Ometi kummardus ta järgmisel hetkel mulle veelgi lähemale ja pani käe mu õlale.

„Kuula nüüd mind. Ma saan ju aru, mis tunne sul on. Terve sinu maailm on kokku varisenud. Aga sa pead vapper olema. Ja lisaks on veel sinu tädi Inglismaal. Tema ju ootab sind juba. Kui asi niikaugel on, siis ei sobi meil enam daamile pettumust valmistada, eks ole?”

Kui ma tol õhtul meie supi juurde talle jutustasin, mis mulle tema sõnadest oli meelde jäänud, arvasin päris kindlasti, et ta puhkeb naerma. Selle asemel ütles ta pühalikult:

„Mul oli sinust nii kahju, mu poiss. Nii hirmus kahju.” Seejärel, võib-olla tajudes, et on minu meeleolu valesti hinnanud, naeris ta lühidalt ja lisas kergel toonil: „Mäletan, kuidas me koos sadamas laevaleminekut ootasime. Mina muudkui rääkisin: „Vaata nüüd, selle laeva peal on meil kindlasti tore, eks ju?” Ja sina muudkui kordasid: „Jah, härra. Jah, härra. Jah, härra.””

Lubasin tal järgmiste minutite jooksul uidata mälestustes mitmetest vanadest tuttavatest, kes samuti olid tol hommikul härra Andersoni kabinetis viibinud. Eranditult kõik nimed olid mulle täiesti tundmatud. Siis peatus kolonel ja tema kulm tõmbus kortsu.

„Ja mis Andersoni endasse puutub,” ütles ta, „siis selle inimese suhtes oli mul alati imelik tunne. Temas oli midagi kahtlast. Kogu see kurjavaimu värk oli kuidagi kahtlane, kui sa minu arvamust kuulda tahad.”

Niipea kui ta oli need sõnad öelnud, tõstis ta pilgu ja vaatas mulle kohkunult otsa. Ja siis, enne kui ma oleksin jõudnud vastata, hakkas ta jälle kiiresti rääkima, juhtides meie vestluse enda meelest ilmselt turvalisemale pinnale, nimelt meie merereisile, mille siht oli Inglismaa. Üsna pea turtsus ta omaette naerda, meenutades meie kaasreisijaid ja laeva ohvitsere, lustakaid väikesi vahejuhtumeid, mis minul olid ammu ununenud või hoopiski märkamata jäänud. See pakkus talle mõnu ja ma julgustasin teda jätkama, ning teesklesin aeg-ajalt lihtsalt tema meeleheaks, et mulle üht-teist meenub. Ent kui ta oma meenutusi jätkas, avastasin peagi, et mind valdab teatav ärritus. Sest tasapisi ilmus tema lustakate lookeste tagant nähtavale pilt minust tollel reisil, millega ma ei saanud nõustuda. Ikka ja jälle andis ta mõista, otsekui oleksin ma laeva pardal olnud endassetõmbunud ja tujukas, valmis iga väiksemagi tühiasja peale nutma puhkema. Kahtlemata oli kolonelile tähtis näidata ennast minu kangelasliku hooldaja rollis, ning ma mõistsin, et talle vastu vaielda oleks olnud mõttetu ja suisa pahatahtlik. Ent nagu ma juba mainisin, tundsin samas üha kasvavat ärritust. Sest nagu ma ise päris selgesti mäletan, olin ma vägagi paindlikult kohanenud oma muutunud elutingimustega. Mäletan hästi, kuidas ma, kaugel sellest, et end tol reisil masendatuna tunda, olin suures elevuses kõigest, mis toimus laeva pardal, ning ka tulevikust, mis mind ees ootas. Muidugi tundsin ma ajuti oma vanematest puudust, kuid mul on meeles, kuidas ma sisimas mõtlesin, et maailmas leidub alati ka teisi täiskasvanuid, keda ma saan õppida armastama ja usaldama. Tõtt-öelda oli laevas päris mitu daami, kes teadsid, mis minuga on juhtunud, ning mõnda aega mind haletseval ilmel lohutada püüdsid; nagu mulle meenub, tundsin ma nende vastu üsna samasugust ärritust nagu koloneli vastu tol õhtul Dorchesteris. Päris kindlasti ei olnud ma sugugi nii õnnetu, nagu näisid arvavat täiskasvanud minu ümber. Niipalju kui mina mäletan, oli kogu selle pika reisi kestel üksainus juhtum, mille puhul ma ehk oleksin väärinud „nutta tihkuva väikese törtsu” nimetust, ja seegi leidis aset päris meie reisi esimesel päeval.

Taevas oli tol päeval pilvine ja vesi meie ümber porikarva. Ma seisin auriku tekil ja vaatasin tagasi sadama poole; paatide, trappide, savihüttide ja mustunud puidust sadamasildade virvarri poole rannajoonel, ning nägin taamal Shanghai Bundi võimsaid hooneid, mis kõik nüüd üheks uduseks hämuks sulasid.

„No nii, poiss?” ütles koloneli hääl kuskil minu lähedal. „Mis sa arvad, kas jõuad kord veel siia tagasi?”

„Jah, härra, arvan küll, et ma tulen tagasi.”

„Eks me näe. Kui sa oled ennast Inglismaal sisse seadnud, siis ununeb see kõik sul ilmselt üsna pea. Ega Shanghai pole paha koht. Aga kauem kui kaheksa aastat mina seda küll välja ei kannata, ja sina oled seda ilmselt näinud niipalju kui kulub. Kui nii edasi läheb, oledki hiinlane valmis.”

„Jah, härra.”

„Kuula nüüd mind, sõbrake. Katsu tõesti väheke rõõmsam olla. Lõppude lõpuks sõidad sa ju Inglismaale. Sa sõidad koju.”

Just viimase märkuse peale, selle jutu peale, et ma „sõidan koju”, said tunded minust võitu, ning seda – ma olen täiesti kindel – esimest ja viimast korda kogu reisi jooksul. Ja selgi korral olid mu pisarad pigem viha kui kurbuse märk. Sest ma olin koloneli sõnu väga pahaks pannud. Enda meelest olin ma teel võõrale maale, kus ma ühtki hingelist ei tunne, samas kui kõik, mis mulle tuttav oli, jäi maha linna, mis nüüd meie selja taga hääbus. Ennekõike olid kusagil seal, sadama ja Bundi kõrghoonete taga ju minu vanemad, ning silmi pühkides heitsin ma pilgu viimast korda kalda poole, mõeldes, et veel nüüdki võiksin seal silmata ema – või koguni isa –, kes tormab kaile, lehvitab ja hõikab, et ma tagasi pöörduksin. Ent isegi toona teadsin ma sisimas, et see lootus pole muud kui lapsik iseloomunõrkus. Mäletan, kuidas ma nägin linna, mis oli olnud mu kodu, üha ähmasemaks muutumas, ning pöördusin rõõmsa näoga koloneli poolde, et küsida: „Varsti peaksime avamerele jõudma, eks ole, härra?”

Usun siiski, et tol õhtul koloneli seltsis õnnestus mul oma ärritust varjata. Selleks ajaks, kui ta South Audley Streetil taksosse istus ja me temaga hüvasti jätsime, oli ta kahtlemata suurepärases tujus. Alles siis, kui ma umbes aastapäevad hiljem tema surmast kuulda sain, kahetsesin pisut, et ma polnud tol õhtul Dorchesteris temasse suurema soojusega suhtunud. Lõppude lõpuks oli tema ju kunagi mulle heateo teinud, ja niipalju kui mina hinnata oskasin, oli ta olnud väga tubli mees. Ent küllap määrab roll, mida tal minu elus tuli täita – tõsiasi, et ta oli nii paratamatult seotud kõige muuga, mis tookord juhtus –, talle minu mälus alatiseks kaksipidise tähenduse.

Esimesel kolmel-neljal aastal pärast vahejuhtumit Waldorfi hotellis oli Sarah Hemmingsil ja minul vähe kokkupuuteid. Ma mäletan, et kord nägin ma teda sel ajajärgul mingil kokteiliõhtul ühes Mayfairi korteris. Rahvast oli väga palju, kuid mina suurt kedagi kohalolijaist ei tundnud, ning olin otsustanud varakult lahkuda. Olingi teel ukse poole, kui märkasin Sarah Hemmingsit, kes ajas kellegagi juttu, seistes otse mu tee peal ees. Vaistlikult oleksin tahtnud ümber pöörata ja valida teise tee. Ent ma olin äsja väga edukalt lahendanud Roger Parkeri juhtumi ning mulle pakkus huvi, kas preili Hemmings selgi korral söandaks minuga niisama isemeelne olla nagu paari aasta eest Waldorfis. Niisiis suundusin külaliste vahelt läbi pugedes edasi, seades samme nii, et mu tee otse tema eest läbi viiks. Kui ma tema ette jõudsin, nägin, kuidas ta tõstis pilgu, et näha, kellega on tegu. Tema näol vilksatas nõutus, kui ta üritas meenutada, kes ma olen. Seejärel selgis tema nägu äratundmises ning vähimagi naeratuse varju või noogutuseta pööras ta pilgu tagasi oma vestluskaaslasele.

Sellele seigale ma kuigivõrd ei mõtelnud. Juhtus see ju ajajärgul, mil ma olin sügavalt hõivatud mitme nõudliku juhtumi uurimisega. Ja kuigi ajani, mil mu nimi omandas tuntuse, mida saaks vähegi võrrelda praegusega, pidi kuluma veel umbes aasta, hakkasin juba siis tasapisi aimama selle vastutusekoorma kogu ulatust, mis käib kaasas iga vähegi nimeka detektiivi mainega. Loomulikult olin ma alati teadnud, et kurjuse kõige salakavalamate vormide väljajuurimine – tavaliselt just siis, kui need on muutumas ohjeldamatuks – on karm ja üllas ettevõtmine. Kummatigi aitas just Roger Parkeri mõrva ja teiste sarnaste kuritööde lahendamise kogemus mul mõista, kui palju tähendab inimestele – ja mitte ainult nendele, kes on asjaga otseselt seotud, vaid ka laiemale avalikkusele – säärase vargsi võimust võtva nurjatuse väljarookimine. Selle tulemusena süvenes veelgi mu kindel otsus, et ma ei lase Londoni elu pealispindsetel võludel end põhisihist kõrvale kallutada. Ehk hakkasin tasapisi aimama sedagi, kuidas mu vanemad tookord ammu olid suutnud endale kindlaks jääda. Igal juhul ei olnud mu mõtteis tol ajal kuigivõrd ruumi Sarah Hemmingsi taolistele; pole ka võimatu, et oleksin tema olemasolu hoopiski unustanud, kui ma poleks ühel päeval Kensington Gardensis Joseph Turneriga kokku sattunud.

Uurisin tookord parajasti Norfolki juhtumit ning olin paariks päevaks Londonisse tagasi pöördunud, kavatsedes läbi vaadata oma ulatuslikud märkmed selle loo kohta. Kui ma siis ühel hallil hommikul Kensington Gardensis uitasin, mõtiskledes ohvri kadumisega seotud arvukate kummaliste asjaolude üle, tervitas mind juba kaugelt keegi, kelles tundsin peagi ära Turneri, mehe, keda olin seltskonnaelu käigus põgusalt tundma õppinud. Ta astus tõtakalt ligi ning olles uurinud, miks mind viimasel ajal „nii vähe näha on olnud”, kutsus mind õhtusöögile, mille ta koos kellegi sõbraga kavatses korraldada samal õhtul ühes restoranis. Kui ma viisakalt keeldusin, tuues ettekäändeks, et parajasti käsil olev juhtum nõuab kogu mu aega ja tähelepanu, ütles tema:

„Häbilugu. Sarah Hemmings lubas tulla ja on väga õhevil, lootes teiega pikemalt juttu ajada.”

„Preili Hemmings?”

„Ilmselt mäletate teda? Tema küll mäletab teid. Ütles, et olite paari aasta eest tuttavaks saanud. Ta kurdab kogu aeg selle üle, et teid enam sugugi näha ei ole.”

Surusin maha kiusatuse selle peale midagi kosta, ning vastasin lihtsalt:

„Nojah, palun andke talle edasi minu parimad soovid.”

Lahkusin Turnerist pärast seda üpris kiiresti, kuid tunnistan, et kirjutuslaua taha istudes olin mõnevõrra häiritud teadmisest, et preili Hemmings on mind näha soovinud. Lõpuks otsustasin sisimas, et küllap ajas Turner midagi segamini või siis lihtsalt lisas oma sõnumile värve, püüdes mind õhtusöögile meelitada. Ent järgnenud kuudel jõudis mu kõrvu üha rohkem samasuguse sisuga kuuldusi. Sarah Hemmingsit oli kuuldud avaldamas pahameelt, et ma olen meie kunagisest sõprusest hoolimata muutunud talle täiesti kättesaamatuks. Lisaks kuulsin veel mitmest allikast, et ta on ähvardanud mind „maa pealt või maa alt üles otsida”. Ja nüüd, möödunud nädalal, kui ma peatusin Oxfordshire’i krahvkonnas Shacktoni külas, et heita lähem pilk Studley Grange’i juhtumile, ilmus preili Hemmings isiklikult välja, eeldatavasti soovides nimetatud kavatsust ellu viia.

Leidsin müüridest ümbritsetud tiigi – tiigi, millest oli avastatud Charles Emery laip – maja juurde kuuluva maavalduse kaugemast osast. Kivise trepi neli astet olid toonud mu alla nelinurksele alale, mis oli päikese eest nii kiivalt kaitstud, et koguni sel kirkal hommikul jäi kõik mind ümbritsev varju. Müüre kattis luuderohi, kuid ometi polnud miskipärast pääsu pealetükkivast tundest, et olen astunud katuseta kongi.

Tiik oli selle suletud ala raskuspunkt. Kuigi mitu inimest oli mulle öelnud, et selles elavad kuldkalad, ei näinud ma siin ühtki elumärki, tõtt-öelda oli raske ettegi kujutada, et selles ligedas vees võiks leiduda midagi elavat – tõeliselt sobiv koht laiba avastamiseks. Tiiki ümbritsesid ringina porisse surutud, sammaldunud, ruudukujulised kiviplaadid. Oletan, et olin selle paiga vaatlemisega ametis olnud umbes kakskümmend minutit – lamasin otseti, uurides suurendusklaasiga üht vee kohale eenduvat kiviplaati –, kui tajusin, et keegi jälgib mind. Arvasin algul, et tegu on mõne perekonnaliikmega, kes tahab mind järjekordsete küsimustega painata. Kuna olin enne nõudnud, et saaksin teatud aja tegutseda häirimatult, otsustasin – olgugi et see võis näida jämedusena – teeselda, et pole midagi märganud.

Lõpuks kuulsin kinga kriginat kivil, kusagil üsna aia sissepääsu lähedal. Selleks ajaks hakkas juba ebaloomulik tunduma, et ma seal nii pikalt kõhuli olen, ja olin ka lõpetanud uurimise, mille puhul see asend oli tarvilik olnud. Samuti polnud ma unustanud, et laman peaaegu täpselt samas paigas, kus pandi toime mõrv, ning et mõrvar viibib ikka veel vabaduses. Kõhedus uhkas minust läbi, kui ma end kohmakalt püsti ajasin ning riideid puhtaks kloppides kutsumata külalise poole pöördusin.

Nähes Sarah Hemmingsit, olin ma loomulikult üpris üllatunud, kuid olen kindel, et minu näolt ei võinud ta midagi ebatavalist välja lugeda. Olin mananud näole pahameelt väljendava ilme ja eeldan, et küllap seda ta nägigi, sest tema esimesed sõnad olid:

„Oi! Ma ei mõelnud teie järele luurata. Aga see tundus nii uskumatult hea võimalus. Ma mõtlen, selleks, et näha suurmeest tema töö juures.”

Uurisin tema nägu põhjalikult, kuid ei leidnud jälgegi sarkasmist. Sellegipoolest vastasin jahedal toonil: „Preili Hemmings. Missugune ootamatus!”

„Ma kuulsin, et olete siin. Mina peatun ühe sõbraga paariks päevaks Pemleys. See asub siit teed mööda natuke edasi.”

Ta vaikis, oodates kahtlemata minu vastust. Kui seda ei tulnud, ei näidanud ta vähimatki märki kohmetusest, vaid astus hoopis mulle paar sammu lähemale.

„Ma olen Emeryte päris lähedane sõber, kas te teadsite seda?” jätkas ta. „See mõrv on tõesti kohutav.”

„Jah, kohutav.”

„Ahaa, nii et teiegi meelest on tegu mõrvaga. Noh, sellega on asi ilmselt otsustatud. On teil mõni teooria, härra Banks?”

Kehitasin õlgu. „Tõepoolest, olen teinud mõned järeldused.”

„Päris paha lugu, et Emerytel ei tulnud pähe teid siis kohe appi paluda, kui see kõik möödunud aasta aprillis juhtus. No tõepoolest, kutsuda Celwyn Anderson niisugust juhtumit lahendama! Mis siin tahtagi. See mees oleks juba ammu pidanud teenitud vanaduspuhkusel olema. Kohe näha, kuidas inimesed siin maakolkas ajast maha jäävad. Londonis oleks muidugi igaüks võinud neile teist palju rääkida.”

See viimane märkus, tunnistan, äratas minus teatavat huvi, ning pärast hetkelist kõhklust kuulsin end temalt küsivat: „Vabandust, aga mida nimelt oleksid nad võinud rääkida?”

„Einoh, muidugi seda, et just teie olete kõige geniaalsem juurdlev mõistus kogu Inglismaal. Me kõik oleksime võinud neile seda möödunud kevadel öelda, aga Emerytel läks praeguseni aega, enne kui nad selleni jõudsid. Parem hilja kui mitte kunagi, kahtlemata, kuid kardetavasti on nüüd, kui teie asja kallale asute, jäljed juba jahtunud.”