Читать книгу Salaelud - Kai Aareleid - Страница 5

Kui olin väike tüdruk, nurkadeta, pehme ja heledapäine, veetsin pikki õnnelikke aegu vanavanemate juures väikeses Kesk-Eesti linnakeses, mis oli tol ajal rohkem suur küla kui linn.

Vanaema oli olnud, või oli ikka veel poejuhataja, aga rohkem mäletan, et ta oskas kokku panna kõige ilusamaid lilleseadeid ja õmmelda. Õmmelda kleite ümbruskonna prouadele, sest mamma juures olid nad kõik ikka veel prouad, mitte seltsimehed ega kodanikud. Õmmelda kleite endale ja mulle.

Minu esimesed kleidid olid prouade kangajääkidest, aga küll need olid kenad. Mitte ühegi teise tüdruku kleidid ei olnud nii värvilised ja fantaasiarikkad. Sest vanaema teadis täpselt, mida mulle vaja on, ta teadis, et peab olema taskuid, ja ta kandis alati hoolt selle eest, et voltide vahele oleks kavalasti ära peidetud mõni kommi- või kopikatasku. Mõnikord tegi ta mulle isegi selliseid kleite, mis nägid välja nagu satsimeri, aga olid tegelikult laiad pihikuga püksid, et ma saaksin koos tädipoja ning tema sõpradega puude otsas ronida, ja joosta, joosta.

Vanaema õpetas mind kleite kandma, ja mitte lihtsalt kandma kleite seljas, läbi, ära, vaid ka kleite välja kandma.

Vanaema ei pidanud eriti jutlusi, vaid kasvatas mind oma toimekate kätega, korralikkusega, eeskujuga. Sellega, kuidas ta kõndis, kuidas ta hoidis pead, kumaras ja ometi püsti, ja kuidas ta naeratas, omaette, kuidagi sissepoole, sest ennekõike oli vanaema mõistatus. Ja kuidas ta ise kleite kandis.

Kuidas ta elu kandis.

Nii et kokkuvõttes õpetas mamma lisaks kleidikandmisele ka seda, kuidas tiivad kannavad.

Mul on kapis arvatavasti umbes viiskümmend kleiti, millest suuremat osa ma ei kanna. Aga need meenutavad mulle mu enese ja teiste elu, aja hammasrataste vääramatut pöörlemist. Ja mõnikord meenutab kirju kleidirida kapis lihtsalt seda, kuidas aeg venib, venib selles mõttes, et kestab edasi ka siis, kui me ise oleme läinud.

Nende kleitide seas, mis on alles, aga mida ma kunagi ei kanna, on kahvaturoosa siidsatsidega titekleit, milles ristiti mu ema. Seal on veel punasetäpiline kleidike, mida on kandnud kolm põlvkonda meie pere tüdrukuid. Ja seal on mu enda leerikleit, mis oli tegelikult hoopis peen öösärk, mille Ameerika vanatädi oli oma garderoobist välja visanud ja vaestele eesti sugulastele saatnud. On meresinine tillukeste valgete lilledega siidkleit korraliku alusseelikuga, selles mäletan oma ema veel noorena. See kleit on klassika, ei lähe kunagi moest, aga kanda ma seda praegu ei saa, sest elu on ka mind väiksemaks teinud.

Nende kleitide kohta, mida ma kannan, ei ole teada, missugusel on kunagi piisavalt kaalu, et seda tasuks alles hoida, edasi anda, et sellest võiks saada ajalugu.

*

Kõik värvid on kokku üks: valge. Valge on mälu ja mäletamise värv, valge valgus katab kunagi kinni kõik mälestused.

Aga praegu ma veel mäletan.

Mäletan vanaema soonilisi käsi haiglalinal, tema murdunud naeratust pärast insulti, ja ma mäletan ennast, kes ma istun seal abitult ja püüan talle öelda: „Mamma, ma lähen mehele. Mamma, ma ootan last, mul on vaja kleiti, mis kasvaks koos minuga. Mamma, ainult sina oleksid teadnud, kuidas sellist õmmelda, kuidas peita väike olevus voltidesse, kuidas teha salatasku monogrammiga taskurätile, mille kinkisid mulle siis, kui ma sain viieseks, mäletad? Ära mine, mamma, palun ära veel mine.“

Kõik kleidid on kokku üks valge kleit.

Pulmapäeva hommikul koputas vanaisa mu uksele. Värisevate käte vahel hoidis ta karpi. „Mamma oleks tahtnud, et selle saad sina. Võta, proovi selga. Sa oled nii tema moodi. Kas sa teadsid, et ta ootas su isa, tookord augustis, kui me abiellusime, viimasel õnnelikul suvel enne sõda?“

Kleit sobis ja on sellest ajast peale alati sobinud nagu valatult. Ükskõik kui palju ma olen kasvanud või kahanenud, ükskõik, mis elu on toonud.

2015