Читать книгу Salaelud - Kai Aareleid - Страница 6

Võõrastemaja perenaine Agathe keerab ettevaatlikult võtit. Tema siidkindas käsi vajutab lingile ja lükkab noorpaari toa ukse lahti. Ruum tundub pimestavalt valge ning vana daam seisab natuke aega lävel, raamitud pilt vastu rinda surutud, ning kissitab silmi, kuni need valgusega harjuvad.

Nad on mägedesse sõites luugid lahti jätnud ja pitskardina eest ära tõmmanud. Avatud aknast puhub sisse tuul, heljutab kardinaid ja kannab endaga rooside magusat lõhna. Vanaproua paneb silmad kinni ja hingab sügavalt sisse.

Nädala eest saabudes olid nad palunud tuba vaatega mägedele.

„Mul on kahju, aga sinnapoole on ainult üks tuba ja seal on kaks eraldi voodit,” oli tema öelnud.

„Sellest pole midagi!” oli noorik rõõmsameelselt hüüatanud. „Me tahamegi nii.”

See oli Agathe natuke rööpast välja löönud. Noorpaar, juba tükk aega koos, võib-olla viimane suvi, enne kui neid saab olema kolm või rohkem, oli olnud tema esialgne hinnang. Kakskümmend aastat kogemust, tavaliselt ta ei eksinud. Ta oli jälginud, kuidas nad taksost välja astuvad – naine oma lühikese helekollase suvekleidiga nii särav, mees ruudulises särgis kuidagi luitunud, aga siiski enesekindel ja naerusuine; kuidas nad huviga ringi vaatavad – silmad, mis näevad seda pilti esimest korda, see saab juhtuda vaid korra, oli Agathe mõelnud; ja kuidas noorik heakskiitva noogutusega midagi ütleb (kas ta ütles: „See sobib”?), ja mees noogutab ja kannab naise kohvri trepist üles.

Me tahamegi nii.

Midagi nende juures polnud klappinud. Ilmselgelt olid nad paar ega varjanud seda. Ei midagi sarjast „Kirglik kõrvalehüpe”. Need tundis ta kaugelt ära. Eriti kuna nad ise nägid alati vaeva, et usutavaid legende leiutada. Aremad võtsid isegi eraldi toad. Aga samas ei mahtunud need kaks ka lahtrisse „Avalikult tülitsev noorpaar” või „Salaja tülitsev noorpaar” või „Suhteid klaariv paar” või „Leppinud paar”. „Nädalalõpp lasteta” ei tulnud kõne allagi.

Me tahamegi nii.

Nad olid koos ja samas justkui eraldi.

Järgmisel hommikul oli kohe sadama hakanud ning noored olid pärast hommikusööki oma tuppa sulgunud. Sealt polnud tundide kaupa kostnud peaaegu mitte ühtki heli. Võib-olla noorik ütles midagi, väga vaikselt. Võibolla mees vastas midagi, veel vaiksemalt. Aga ainult võibolla. Lõuna ajal, kui majapidajanna oli supi valmis keetnud ja ära läinud, oli tema, Agathe, lõpuks noorpaari ukse taha hiilinud ja kuulatanud. Mitte ühtki häält. Just siis, kui ta oli pika kõhkluse järel käe tõstnud ja koputanud, olid kostnud mehe pominal lausutud sõnad: „Ära liiguta.”

Juba oli hilja tagasi tõmbuda, sest koputuse peale kostis toast naise reibas „Jaa, sisse!” ning tal ei jäänud muud üle kui linki vajutada ja uks lahti teha. Nad olid luugid lahti lükanud ja pitskardina eest ära tõmmanud. Avatud aknast puhus sisse tuul, heljutas kardinaid ja kandis endaga märgade rooside lõhna. Ta hingas sügavalt sisse. Roosid, minu maja, kaks võõrast noort inimest, nende asjad, veel mingi tuttav lõhn.

„Vabandust, ma ei tahtnud segada. Tulin ainult ütlema, et kell kolm pakun ma lõunat, kui soovi on.”

Noorik istus voodil ja heegeldas pikka lavendlikarva pitsiriba, mis ulatus üle voodiääre vaibale ja oli seal lopsakaks lillat tooni maoks keerdunud. Ta märkas vanaproua pilku, naeratas ja ütles vabandavalt: „Ma ei tea ise ka, mis sellest tuleb.” Ilusad pikad sõrmed ei peatunud hetkekski ja samuti – tundus Agathele – ei kustunud naeratus naise näolt kunagi päris lõpuni. Niimoodi, sissepoole, naeratab armunud naine.

Agathe raputab mälestuse maha. Ta silmitseb natuke aega kahte voodit, kahte eraldi voodit kahe eraldi inimese eraldi asjadega.

„Me tuleme, tänan kutsumast,” oli mees öelnud, siitsamast, sellelt voodilt, rätsepaistes, selg vastu seina ja pintsel käes. Värve nähes oli Agathe taibanud, kust on pärit tuttav lõhn, ta oli veel korra vabandanud ja koridori taganenud. Siiski oli tema pilk jõudnud langeda pooleliolevale lõuendile mehe ees. Portreele käsitöö kohale kummardunud naisest heleda suvekleidiga.

See ei saa võimalik olla.

„Me tahaksime kindlasti kloostri juures ära käia,” oli mees hiljem lõunalauas öelnud. „Kui kaugel see täpselt on?”

„Linnulennult ehk viis kilomeetrit, aga tee vonkleb ju mööda mäekülgi, tosin tuleb ikka ära. Ja ega autoga päris lähedale saagi, viimased paar kilomeetrit tuleb jala minna,” vastas Agathe.

Sel hetkel helises nooriku telefon. Ta hüppas ekraani vaadates natuke liiga rutakalt püsti, eneseküllane naeratus levis üle terve näo ja pani kogu ta olemuse särama.

„Vabandust,” pomises noorik, jooksis verandale ja pani klaasukse enda järel kinni.

Agathe jälgis, kuidas mees naisele järele vaatab, ja püüdis sellest pilgust midagi välja lugeda. Ärevus see ei olnud. Ärritus samuti mitte. Armukadedus – ei. Ega ka lüüasaamine. Isegi mitte ükskõiksus. See oli midagi muud kui kurbus. Kahetsus ehk? Või alistumine?

„Miks te küll nii hirmsasti seda kloostrit näha tahate?” küsis Agathe saiakorvi mehe poole ulatades. „Tänavu on nii palju vihma tulnud, kes teab, mis seisukorras tee üldse on.”

Mees murdis saiatüki pooleks ja tõstis pilgu.

„See tundub teile kindlasti imelik. Asi on lihtsalt selles, et mu isa on seda kohta omal ajal palju maalinud. Ma tahaksin teada, miks.”

„Teie isa?”

„Jah, minu isa, maalikunstnik Paul Sternberg ...”

Vanaproua lusikas tardus poolel teel suu juurde.

„Võib-olla olete kuulnud,” lõpetas mees.

„Ei tule ette,” vastas Agathe napilt ja tõstis lusika huultele.

Ma teadsin, et sellel lool on järg. Ma teadsin, et ühel päeval tuleb Paul tagasi.

Noorik verandal oli vahepeal korvtooli istunud ja ühe pika päevitunud jala välja sirutanud.

Ta räägib seal teise mehega. Ta on armunud. Ja see mees siin teab. Ometi istub ta rahulikult laua ääres ja pärib kloostri järele. Räägib oma isast. Leppimine. Mehe ilme nimi on olukorraga leppimine.

Ja hüvastijätuks maalib ta naisest pilti, mis on peaaegu koopia sellest pildist, meie pildist, ja nüüd tuleb välja, et see mees, see noormees, see poiss on Pauli –

Nad on tulnud hüvasti jätma.

Just siia.

Nagu meie kunagi.

Jumal küll.

„Kahju, mind ei ole kunst kunagi huvitanud,” lisab Agathe jahedal toonil.

„Nüüd, kus ma olen siin, olen ma mõelnud, et äkki ta koguni peatus selles võõrastemajas,” ei teinud mees tema vastusest välja. „Ta pidi ju kuskil elama.” Mees võttis särgi rinnataskust märkmiku ja otsis selle vahelt mustvalge foto. „See on isa noorena. Ega teile ei meenu, et oleksite teda kunagi näinud?”

„Oh, teate, mina elan siin kõigest paarkümmend aastat, ma ei ole isegi siit pärit. Ostsin selle koha ühelt vanapaarilt, kes tõesti üüris vahel tube välja, aga neist kumbagi ei ole enam. Mul on kahju.”

„Arusaadav,” ütles mees ja pani pildi tagasi.

Ma mäletan nii selgelt, kus see pilt sai üles võetud. Tean, kes klõpsu tegi. Sellised asjad ei unune.

Noorik klaasi taga keerutas hajameelselt juuksesalku ja naeratas. Silus varbaga teise jala säärt, torutas huuli ja muudkui naeratas. Nii mees kui ka vanaproua silmitsesid tema liigutusi klaasukse taga.

„Ma märkasin, et ka teie maalite,” ütles Agathe viimaks.

Mees pööras pilgu uuesti temale, näis kusagilt kaugelt tagasi tulevat.

„Mitte märkimisväärselt. Hakkasin maalima alles pärast isa surma, enne ei huvitanud see mind üldse. Ma olen tegelikult kunstiajaloolane. Kuidagi on nii juhtunud, et mu elutööks on saanud isa loomingu uurimine. Isegi mu maalikatsetused on rohkem tema jäljendamine, täiesti teadlikult.”

„Nii et teie tahaksite samuti varemeid maalida?”

„Kes teab. Praegu ma jäljendan üht tema varasemat maali,” vastas mees.

„Või nii.”

„Jah. Isa maalis kunagi nooruses ühe pildi. Ta pani sellele nimeks „Nende viimane suvi”. Pildil on noor naine käsitöö kohal. Me keegi ei tea, kes see naine oli või kes olid need „nemad”, või miks viimane suvi, või kus see pilt maaliti. Aga teate, kui ma praegu siit teie akendest välja vaatan, siis mul on tunne, et seal taustal oli täpselt sama maastik. Needsamad mäed.”

„Ah soo.”

„See maal läks natuke aega pärast isa surma ühelt näituselt kaduma ja ei olegi välja tulnud. Mul on ainult foto. See avaldati, kui maali pärast näitust taga otsiti.” Mees avas uuesti märkmiku ja otsis lehtede vahelt kokkumurtud väljalõike. „Kuidas teile tundub, kas see võiks olla sama vaade?”

Mees lükkas artikli üle laua Agathe poole. Too heitis sellele vilksamisi pilgu ja pigistas huuled kokku, et naerutuksatus suunurgas välja ei paistaks.

„Galeriist varastati tuntud maalikunstniku varajasse loominguperioodi kuuluv meistriteos.” Ja nad ei saanudki jälile. Ometi ei teinud ma muud, kui käitusin iseendana. Siidkindad, kübar, sobiva suurusega käekott, maniküürikäärid. Valvur veel naeratas mulle ja hoidis ust lahti. Väärikat daami ei kahtlusta ju keegi.

Ta oli mulle lubanud, et ei pane seda kunagi näitusele. Et see on ainult talle endale. Tema hüvitus. Nüüd olid pärijad selle leidnud ja üles riputanud. Ma võtsin selle ära, sest nüüd oli see rohkem minu kui nende oma ja midagi muud polnud mulle temast jäänud.

„Teate, mul ei ole lugemisprille ees, ma ei näe hästi. Ehk pärastpoole,” ütles Agathe ja katsus mehele vabandavalt naeratada.

„Muidugi, andestust. Ma mõtlesin, et ehk see maastik tundub teile tuttav, te ju elate siin.”

Läbi klaasukse oli näha, kuidas nooriku suu ütleb verandal telefoni: „Jah, kallis”, „Varsti, kallis”, „Mina sind ka, kallis.”

Varsti, kallis.