Читать книгу Minu Nepaal - Kaia-Kaire Hunt - Страница 6

Lennureis Aasiasse on alati suur väljakutse. Peale pikkade vahemaade ei ole väga paljudesse kohtadesse otselende ning iga ümberistumine nõuab kõige rohkem 12-tunniseid ooteaegu. Ajal pole siin ju mingit erilist tähtsust.

Kathmandusse sõidan kvaliteetse ja soodsa Gulf Airiga. Mulle on alati Gulf Airi juures meeldinud see, et nende lennukid on suhteliselt ruumikad ja uued, meeskond koosneb kõige erivärvilisematest inimestest (sealjuures on õnnestunud kohata ka eestlasi) ning nad ei arva, et reisija on kuningas. Kerge iroonitsemine klientide üle ja omavaheline sõbralik nöökimine on just see, mis pika lennureisi mõnusalt nauditavaks muudab.

Gulf Airi lennud on vahvad: istud sisse ja siis hakkab lennuk tegema peatuseid peaaegu igas riigis, mis lennul Istanbulist Kathmandusse ette jäävad. Sõida nagu bussiga! Kohati on pidev maandumine ja õhkutõus kaunikesti tüütu. Minu sisekõrv tõstab teab mitmenda maandumise juures juba ägedat protesti, ent samas on võimalik end lõbustada vaatemänguga, kuidas lennukimeeskond üritab üle lugeda lennukisse jäänud inimesi. Selleks käsutatakse kõik enda kohtadele ja umbes kümneliikmeline meeskond üritab järjekindlalt rahvast üle lugeda. Samal ajal tahavad reisijad loomulikult end sirutada ja teevad kõik selleks, et mitte oma kohal püsida. Meeskond õiendab reisijatega ja omavahel. Selle põhjuseks on ülelugemisel üksteisest müstiliselt erinevate arvude saamine. Mina aga tõden, et keskmine turist on ikka üks loll loom. Kuidas muidu selgitada tõsiasja, et palju inimesi väljus vales sihtpunktis ja paljud istusid oma sihtkohta jõudes lennukis rahulikult edasi? Ega lennuk pole metroo, et võid peatusega eksida! Siin asuvad peatused eri riikides ja vahed on mitmetunnised. Üllataval kombel kordub aga sama tsirkus igas vahemaandumiskohas ning stjuuardid ja stjuuardessid teevad üliinimlikke pingutusi selgitamaks, kes peaks lennukisse jääma ja kelle kord on väljuda.

Kui lennuk Kathmandule lähenedes tuure maha võtab, hakkab mu süda ägedalt põksuma. See ongi siis see maa, kuhu nüüd ümber asun. Kaasas on mul seljakott vaid kõige hädavajalikumaga ja mitu kohvrit vajalikke ravimeid, esmaabikaupu, mänguasju ning koolitarbeid kohalikele lastehaiglatele ja lastekodudele. Aga mis siis saab, kui mulle siin ei meeldi? Kui inimesed on hirmsad? Mis siis, kui keegi ei räägi arusaadavalt inglise keelt? Või kui mina ei räägi arusaadavalt inglise keelt? Ja mis saab, kui ma piirilt viisat siiski ei saa? Mis siis, kui...

Surun nina vastu külma ja niisket lennukiakent, et jahutada oma kuumavat otsaesist. Oh, ma olen ikka kohutavalt närvis!

Lennukis, kus on umbes 300 istekohta, istub täpselt 14 reisijat, kõik peale minu on kohalikud. Üritan ignoreerida tõsiasja, et tõenäoliselt on see märk koha ääretust ebapopulaarsusest. Teen vapra näo pähe, püüdes daamilikult lennukitrepist maha astuda, kuigi olen viimased 24 tundi teel olnud ja omadega täiesti läbi. Väsimusest hoolimata saan aru, et lõpuks ometi, siin ta on! See idamaadest nii tuttav vürtside lõhn, see õhus heljuv tabamatu aura, see päike, mis on suurem ja punasem kui kusagil mujal. Ma rahunen silmapilk ja tean, et olen jõudnud koju. Vahel on vaja ajule väga väikeseid signaale, et ta saaks aru, et see on sinu koht... Ja ma tunnen, et see koht on ainuõige selleks, et leiaksin end jälle üles.

Kathmandu lennujaam on väiksem kui lennuk, millega saabusime. Lennujaam on punakas, ilmselt tellistest laotud madal hoone, kus paar suurt ruumi: üks ühe ja teine teise väljuva lennu ootajaile. Ei mingeid eurooplastele nii enesestmõistetavaid poodlemiskohti ja värvilisi vilkuvaid reklaame.

Esimesed inimesed, keda Nepaalis näen, on lennujaama ametnikud. Iga saabuja kohta on viisteist ametnikku. Kuna reisijaid on vähe, siis saavad saabujad eriti suure tähelepanu osaliseks. Ametnikud on rõivastatud ühesugustesse rohekatesse vormidesse: rohelised viigipüksid ja helerohelised särgid, ports paguneid ja lisaks muid tähtsaid märke. Imestan nende erineva väljanägemise üle: siin on tumedaid kiitsukesi indialasi ja suuri pigem tiibeti-mongoolia tüüpi inimesi. Neid kõiki ilmestab aga siiras naeratus ja ametnikele nii sobimatu sõbralikkus.

Lühikese läppunud õhuga lennujaamakoridori lõpus on pime ja umbne piiri- ja tolliametnike kadalipp. Esimene järjekord viisataotluseks. Teine 30 dollari suuruse viisalõivu maksmiseks. Kolmas kõikide eelnimetatud paberite ja foto ettenäitamiseks. Neljas viisa vormistamiseks. Siis igaks juhuks üks järjekord veel, et järjekordne Üks Tähtis Mees saaks absurdseid küsimusi esitada stiilis „kas teile meeldib meie maa?”. See on muidugi ennatlik, arvestades tõsiasja, et maandusin kolm minutit tagasi. Lõpuks kuues järjekord – tähtis mees number see-ja-see paneb viisale oma allkirja. Ma olen ametlikult Nepaali jõudnud.

Üritan selles putka moodi lennujaamas oma pagasini jõudmiseks leida õiget ust või rada. Pool teeloleku ajast olen kulutanud fantaasialennule, mis siis kõik juhtuma hakkab, kui mu pagas peaks kaduma minema. Arvestades ümberistumisi, ei tundu see ainult võimalik, vaid lausa loogiline. Suudan tuvastada mingi ukse, mis polegi keldriuks, nagu selgub, vaid viib tõesti pagasilindini. Lint teeb sellist valusalt krigisevat-karjuvat häält, et mu vaprus jätab mind hetkeks peaaegu maha, kuid nähes lindil kogu oma pagasit ja välisel vaatlusel veel suhteliselt rikkumata kujul, annan sellele koleda häälega pagasilindile kõik andeks.

Heidan ühe koti selga, paar tükki üle õla, väikese seljakoti võtan hambusse ja ametnike rõõmus sädin seljataga, jõuangi välisukseni, kus – üllatus-üllatus! – rahvusvahelise organisatsiooni esindaja mind juba ootab. Härra on viigipükstes, varrukateta kunagi-valge-olnud särgikus ja plätudes. Õige pea saan aru, et see ongi Nepaali meeste peamine riietumisviis. Ta vuntsid võbelevad rõõmsalt ja ta pursib midagi inglise keeles. Selgub, et peame ootama veel ühte lennukit, et võtta peale veel keegi, kui see keegi juhtumisi tulla otsustab – täpselt nii mulle olukorda selgitatakse –, nii et esimese hooga veedame mõned piinavalt palavad tunnid sealsamas lennujaama esisel parkimisplatsil.

Lennujaama parkla on hõivanud tillukesed, katkised ja kohelagunen-häält tegevad taksod, kus iga taksojuht palehigis võimaliku kliendi eest võitleb. Palju väikeseid lärmakaid taksojuhte ja taksojuhtide vahendajaid vaidlevad nii omavahel kui klientidega, kädistades uskumatult kõlavat keelt. Mulle jääb mulje, et kõik kohalikud on täpselt ühte nägu, räägivad lakkamatult ning isegi kui vaidlevad, on neil lõbus. Nepaali üldisest olukorrast annavad aimu sõjaväepolitseinikud, keda paistab lennujaama ümber eriti palju olevat. Nad on karmis korrektses khakirohelises sõjaväeriietuses, relvastatud, kuid nende ilme pole ei kuri ega isegi mitte tõsine. Nad naeratavad ja ma naeratan vastu. Lõpuks tundub mulle, et oleme saanud juba suuremaks sõbraks, kui oleks kombekas olnud.

Lennujaam paistab olevat veidi kõrgemal platool ja nii avaneb sealt osaline vaade Kathmandule. Silm ei suuda toimuvat täpselt eristada, sest halvast kütusest tingitud sudu mähib osa linna udu sisse. Linn on madal ja tihedalt asustatud. Paarikolmekorruselised majad on üksteises kinni, rahvast on palju ja neist keegi ei püsi paigal. Kõik on tolmune ja lärmakas. Õige pea sukeldume ka meie sellesse sudusesse möllu.

Mõne tunni pärast sisenengi Kathmandu äärelinnas, Kalanki linnaosas asuvasse hostelisse. Hostel on kohalikke olusid arvestades suhteliselt uus ja puhas. Toad on tillukesed ja hämarad, aga ma ei jõua sellele liiga suurt tähelepanu pöörata. Tahan ainult duši alla ja magama minna. Ja võib-olla süüa. Aga mulle langeb osaks masendavalt suur tähelepanu, sest olen hosteli ainuke külaline. Ma ei saa ühegi kohaliku nimest mitte midagi aru, veel vähem suudan ma neid meelde jätta. Üks turris juustega tüüp – hiljem selgub, et ta on kohalik kokk – võtab endale vastutuse mind kantseldada. Ta toob mulle hunniku riisi ja naeratab tagasihoidlikult. Üritan vestlust arendada. Kokapoiss ütleb iga asja peale tunnustavalt „oooo” või lihtsalt „ouu”, millest ma järeldan, et ta ei saa eriti aru, mida ma räägin. Aga see ei morjenda mind, üldsegi mitte.

Selles Kalanki hostelis on ka duširuum olemas. See on koos vetsupotiga, kaetud seestpoolt rohekate kahhelkividega ja hoolimata välistemperatuurist väga külm. Dušš ja kraan on maast umbes 20 cm kõrgusel ja praktiliselt vetsupoti kõrval. Kahtlustan, et duši kasutamiseks on kohalikel mingi oma trikk, aga mul ei õnnestu tabada mitte ühtegi isikut, kellelt aru pärida, et mismoodi nad pesemist sellise duši all õigupoolest ette kujutavad. Võtan kokku kogu oma leidlikkuse ja mingi nipiga õnnestub mul põhimõtteliselt selili põrandal aeledes isegi juukseid pesta.

Olin vanematele lubanud koju helistada, niipea kui Nepaali kohale jõuan. Kardetavasti on nende eeltöö selle riigi kohta olnud parem kui minul ja seega nad juba teavad, et käimas on tänavarahutused. Mu sisetunne ütleb, et nad muretsevad. Õigemini, nad on kerges paanikas. Minu kalli raha eest renditud suurepärane satelliittelefon – mis moodustab mu väikese seljakoti sisust tubli poole – väidab, et levi ei ole ja ma ei saa kusagile helistada. Tavamobiil ei tööta niikuinii. Peale selle välistab edasise nuppude näppimise tõsiasi, et satelliittelefoni aku saab tühjaks. Alguses ei saa ma kohe aru, kuidas kohalikud pistikud töötavad (laadija ots tuleb vaid pooleldi pistikupessa lükata, siis seda ühe käega kinni hoida, et see liiga alla ei vajuks, ja muidugi on iga pistiku juures veel ka väike on/off nupp), aga siis läheb elekter ära.

Olen väsinud, torssis ja tahan helistada. Väljas on pime, kuid mina tatsan oma taskulambiga välisukseni ja hakkan nuputama, kuidas seda avada. Nepaali majades on huvitav välisuste süsteem. Neid on alati mitu, mõned võrguga, mõned puidust. Parimal juhul on ka veel trellid, nagu selles hostelis.

Kolistan just trellidega, kui ilmub säravalt naeratav kokapoiss, kes käte ja jalgadega vehkides teeb mulle selgeks, et on „õhtu, pime ja ohtlik”. Mina jonnin vastu, et tahan helistada. Lõpuks annab noormees alla, aga tingimusel, et ta ise kaasa tuleb. Ta avab ukse ning me asume teele sinnapoole, kus olla mingi telefon.

Suveõhtune Nepaal on midagi hämmastavat. Väljas on endiselt väga soe, lämbe ja tolmune. Igast naabermajast kuuldub jutuvada, koerte haukumist, nõudekolinat, naeru ja tittede nuttu. Aknaklaasid ei ole siin just väga levinud – eriti suveperioodil –, nii et see, mis toimub kellegi kodus, on näha ja kuulda ka väljapoole.

Taskulambi üle on mul järjest enam hea meel. Nagu mujalgi Aasias, on siingi liikumas palju hulkuvaid koeri ja... lehmi. Lehmad, muuseas, ei ole sellised meile tuntud punased või musta-valgekirjud Kirjakud. On hoopis suure turjakühmuga liivavärvi punikud, kes liiguvad vabalt nii kesklinnas kui äärelinnas, nii hoovides kui tänaval. Nagu ka Indias, on lehmad siin kultuuri lahutamatu osa ja nad jõlguvad ringi täpselt seal, kus ise tahavad, tehes seda, mida vajalikuks peavad. Ma jään korduvalt hämmeldunult vaatama lehmade enesekindlust keset liikluskaost segamatu rahuga mäletseda. Või lihtsalt jalutada. Või mõnda teele visatud ajalehte süüa.

Kordamööda magavate lehmade ja koerte otsa koperdades – kes seda muuseas sugugi pahaks ei pane – jõuame mingisse kohalikku äärelinnakeskusesse, kust saab teha rahvusvahelisi kõnesid. Keskus tähendab seda, et käimas on kõrvaltänavatest suurem melu: putkamoodi poed on avatud, poe ees tolmusel külateel juuakse teed ja räägitakse juttu. Külakeskuses on elekter õnneks tagasi ja telefonid töötavad.

Koju helistamise takistus ilmneb nüüd hoopis +372 koodina. Nimelt polevat sellist koodi ega maad olemas. Kannatlikult alustan ikka ja jälle selgitustega, kes ma olen, miks ma siin olen, miks ma helistada tahan, kellele plaanin helistada ja mida ma öelda kavatsen. Hoolimata sellest, ei taha mandlisilmsete telefoniputka omanike küsimused lõppeda. Siis ma veel ei tea, et Nepaalis on elamise põhjuseks number üks just suhtlemine.

Mingi nipiga õnnestub mul kohaliku operaatori käest räpane lauatelefon enda kätte meelitada ja valin kiiresti klõbinal vanematekodu numbri. Ema vastab. Vuristan kiiresti – sest mine tea, millal elekter jälle ära läheb –, kui korras ja kui tore kõik on. Kohalikud vaatavad mind ilmselge umbusuga. Sellist keelt ei saa olemas olla!

Lõpuks ei oska nad aga välja nuputada ühtegi tariifi, mida taolisse imelikku kohta helistamise eest küsida. Nad kratsivad kukalt ja pakuvad lõpuks mingi umbmäärase summa. See on väga odav. Aga mul on juba ükskõik, olen muretsevatele kodustele oma kohalejõudmisest teatanud. Nüüd tahan ma vaid oma tuppa ja magama.