Читать книгу Minu Nepaal - Kaia-Kaire Hunt - Страница 7

Esimene öö möödub mu kurnatuse tõttu täiesti rahulikult. Suure taskulambi võtan siiski kaissu. Juhuks, kui keegi peaks ründama.

Uksed siin enesestmõistetavalt lukus ei käi. Tõele au andes käivad nad üldse vaevu kinni ja seetõttu loodan, et taskulambi abiga saab võimaliku sissetungi korral kõigepealt ründaja tuvastada ning seejärel ohu, talle lambiga vastu pead andes, elimineerida. Ma suudaksin seda, sest mu taskulamp on tõesti suur ja raske. Kohalik Eesti matkapood soovitas, kuna see olevat parim võimalik variant ja sellel on 20 aastat garantiid. Kõige selle tõestuseks oli ka hind kahe eelnimetatud kriteeriumi vääriline. Aga üldiselt on mu taskulambil tugevamad külmrelva kui valgusnäitaja omadused.

Hommikul ärkan laulujoru peale. Teen silmad lahti ja vaatan esimest korda oma hostelitoas põhjalikult ringi. Kitsukeses toas on tihedalt üksteise kõrval kolm askeetlikku puidust voodit, igaüks natuke isemoodi. Ülikõva voodipinda katab midagi madratsisarnast – sentimeetripaksune pehmendus, mis on lausa luksus, sest mitmel pool mujal tuleb magada otse kõva vineeri peal. Voodiriided tunduvad puhtad, kuid on ääretult kulunud. Igaüks veel ise värvi ja ise mustriga. Aknavõrk, sest klaasi pole siingi, osutub päris katkiseks. Õnneks on aken niivõrd väike, et midagi väga suurt ei saa sealt niikuinii sisse sadada. Aknast ei avane just suuremat sorti vaade: vastasmaja sein. Kuid seegi on siin tüüpiline, sest tihedamini asustatud piirkondades on majad sõna otseses mõttes üksteise otsa ehitatud. Toa seinu on kunagi värvinud mitte kõige osavam meister: värv on ebaühtlane ja kohati pole teda üldse. Laest laskub ettevaatlikult üks eriti suur ämblik.

Laulujoru koridoris kostab edasi. Hiljem õpin, et iga endast lugupidav nepaallane laulabki igal võimalikul hetkel. Nende kõrval osutuks meie Vanemuine vaid haledaks varjuks. Kui eestlane tundub laulvat pigem siis, kui on põhjust, siis nepaallane laulab lihtsalt igal võimalikul hetkel. Repertuaar koosneb kohalikest rahvaviisidest ja kahekümne aasta taguste Lääne poplaulude tõlgendustest, segatuna tänapäevase India popiga. Asja teeb inimlikumaks see, et nad kõik peavad viisi. Eriti häälekalt lauldakse muuseas ennast pestes, ilmselt loodetakse sellega oma mõtted külmetuvalt kehalt eemale viia. Sooja vett siin nimelt ei kasutata, sest seda lihtsalt pole. Välja arvatud siis, kui sa oled mõni eriti rikas tegelane, kes on endale Hiinast boileri lasknud saata. Paremal juhul saab päikese leigeks köetud vett tarbida sooja vee pähe, aga varahommikul on see loomulikult täiesti maha jahtunud.

Nepaalis on siiani kombeks oma emotsioone lauludes väljendada. Minu hosteli omanik sai endale just noore naise, kes igatseb taga oma vanematekodu ja ema. Kuna nutt ja hala ei kuulu kohalike kommete juurde, siis nooriku ainuke viis oma õnnetu elu üle kaevata ongi lauldes. Ja nii varahommikust hilisõhtuni. Söögipausid välja arvatud.

Nepaalis lepivad üle poolte abieludest siiani vanemad kokku. Noored abielunaised on sageli nutuse olekuga, sest oma perest ja sõpradest eemale rebimine ning võõrasse perre elama asumine ei ole sageli lihtne ülesanne. Lapsabielud on 1963. aastast keelatud, kuid maapiirkondades lokkab siiski veel traditsioon teismeeas tüdrukud mehele panna.

Ühiskond ise on ääretult meesšovinistlik ja bussis rasedale ning titte süles hoidvale naisele istet pakkudes võib kergesti juhtuda, et mõni lähedalseisev meeskodanik hõivab selle istumise ülikiirelt ise. Samadel šovinistlikel põhjustel eeldatakse, et naisel puudub oma arvamus ja ta ei tea asjadest midagi. Küll aga võib ta ära teha kõik raskemad tööd, eriti näiteks erinevate kaupade vedu, sest tööde juhatamine on ju meeste kindlates kätes.

Perekond tähendab Nepaalis kõike – selleta oled sa justkui poolik inimene. Mitmed põlvkonnad elavad sageli koos. Nii on tavaline, et ühes majas elavad tuumikpere vanemad, õed, vennad, omakorda nende naised ja mehed ja lapsed. Perekonnapea on kindlasti meesterahvas ning suhtumist inimesesse kujundatakse selle järgi, mis ametit tema isa peab. Tähtsaimaks saavutuseks pereelus on kindlasti poja saamine. Esmasündinud pojale saavad osaks mitmed privileegid, kuid ka kohustus vajadusel isa asemele asuda ja kogu kooselavat suguvõsa ülal pidada.

Hosteli omaniku naine on ka esimene Nepaali naine, kellega mul õnnestub lähemat tutvust teha. Ta on veel lapseohtu, väga hapra kehaehitusega, suurte mustade silmade, pika-pika tumeda patsiga ning välkkiirete liigutustega sõbralik tegelane. Nagu teisedki Nepaali naised, kannab ta enamasti sari: rõivaeset, mis koosneb väikesest nabani pluusist, kitsast alusseelikust ja meetritepikkusest linast, mis kroogitakse oskuslikult ümber keha ning mille ots visatakse hooletult üle õla. Sari annab igale naisele ebamaise galantsuse. Saris askeldades on nad ühtemoodi graatsilised nii süüa tehes kui loomi talitades.

Esimese päeva ülesandeks olen püstitanud tee välja selgitamise Kathmandu kesklinna peamisesse turistide rajooni, Thameli. Kokapoiss hostelist tuleb puhtalt igavusest mulle teejuhiks, sest tunnistagem ausalt, esimesel päeval ei ole Kathmandu liiklusoludega ja neis orienteerumisega hakkama saamine just kõige lihtsam ning kokapoisil pole jällegi mitte midagi eesmärgipärast plaanis. Mul on küll nii Indias kui Sri Lankas reisimise kogemus, aga siiski võtab Kathmandu liiklus seest kõhedaks: nii palju kaost, nii palju liikurvahendeid, nii palju lärmi, nii palju õhusaastet. Peamine on, et ma ei saa päris täpselt aru, kuidas on seal jalakäijana võimalik ellu jääda? Nepaali seaduste kohaselt on autol alati eesõigus ja oleks patt väita, et nad seda õigust ei kasuta. Vürtsi lisab kohalikesse teeoludesse veel seik, et peale autode, jalgrataste, mootorrataste, tempode (kolmerattaline ülimadal väikebuss), rikšade ja väiketraktorite (mis näevad välja, nagu oleks paaritatud jalgratast, traktorimootorit ja hiljem geneetilise täiuslikkuse saavutamiseks lisatud eriti vanaaegse viljakoristusmasina kromosoomid) on tänavatel veel hulgaliselt loomi. Asfalteeritud on vaid mõni üksik, suurem tee. Pealegi on teed kujunenud valdavalt iseseisvalt, neid ei hooldata ja seetõttu on nad kitsad, auklikud ning tolmused.

Kohe tee ääres on tihedalt üksteise kõrvale pikitud majad. Nepaalis on kombeks elada ja töötada samas kohas ehk siis kui keegi peab näiteks puusepatöökoda, on esimesel korrusel töökoda ja teisel-kolmandal eluruumid. Sama kehtib ka pagarite, õmblejate, poodnike, kiirsöögikohtade ja internetikohvikupidajate puhul. Kindlasti on kõik ruumid väga tillukesed ning osa tööst tehakse lausa tänaval. Siin on ilmselt mitu põhjust: nii on see ju elav reklaam oma ärile ning teisalt suurepärane võimalus suhelda naabrite ja möödaminejatega.

Kathmandus on orienteerumisel raskendavaks asjaoluks tõsiasi, et peale väikese kesklinnaosa puuduvad siin igasugused tänavanimed. Ja majanumbrid. Nii toimubki orienteerumine selle varal, et teades linnaosa nime, tuleb lihtsalt sinna kohale sõita ja hakata kohalikelt teed küsima: „Kas teate, kus on kohalik apteek, mida peab Sujeeta Lama?” Või siis tuleb küsida: „Siin kusagil peaks olema õmbleja Sheri Shani, kuhupoole minema peaks?” Enamasti see nii ka toimib. Kui sa vajalikku kohta ei leia, mis siis ikka, homme on ju jälle päev!

Algajal võtab muidugi natuke aega, et sellise orienteerumiskorraldusega ja linnaplaneeringuga hakkama saada. Püüan külma närvi säilitada. Tean, et suudan kohaneda erinevate olukordadega suhteliselt ruttu ja see, mida nimetatakse kultuurišokiks, mind ilmselt ei kimbuta. Kohati on küll natuke kõhe, sest kõik on ikkagi võõras ja hoopis teistmoodi, kuid niipea kui mõtlen põhjusele, miks ma siia tulin ja oma missiooni peale, hakkab südames soe ja mõnus. Ju siis on kõik ikka õige.

Sel hetkel ma veel ei tea, et ma ei satugi rahvusvahelise heategevusorganisatsiooni välja valitud lasteasutusse. Minu missiooni ja unistuste elluviimiseks saab hoopis üks teine koht, kuhu jõuan alles mõned nädalad pärast Nepaali saabumist.

Hostelist kesklinna sõidan tempoga. Tempo on midagi mikrobussi sarnast, kuigi meie mõistes väga miniatuurne, vana ja ragisev mikrobuss. Lisaks on tal vaid 3 ratast: üks ees ja kaks taga. Tempos on euroopaliku arvestuse kohaselt 6 istekohta. Kohaliku arvestuse kohaselt aga umbes 14. Pluss ruum pagasile. Esmakordne tempo-