Читать книгу Minu Liibüa. Hirmust ja armastusest - Kaja Kahu - Страница 5

Muutused võivad olla pikalt ette planeeritud või siis hüppavad nad su ellu täiesti ootamatult. Mõnikord võib see olla äpardus või õnnetus, mis elu pea peale keerab, aga mõnikord on nii, et keset armsaks saanud rutiini sõidab miski mürinal väljastpoolt sisse ja muudab kõike… Või meile ainult tundub nii, et väljastpoolt? Võibolla toimuvad kõik välised asjad hoopis meie sisemise valmisoleku tõukel?

August 2009. Kata koolivaheaeg hakkab lõpule jõudma ja valmistume lendama kodusest Pärnust tagasi armsaks saanud Guatemalasse. Miski, absoluutselt mitte miski ei ennusta elumuutust.

Katarina ehk Kata, meie noorim lapsuke, on suve algul saanud kaheteistaastaseks ja alustab Kesk-Ameerikas Guatemalas ingliskeelses rahvusvahelises koolis seitsmendat klassi. Juhan, mees, kellega koos seda maist teekonda kulgen, töötab Philip Morrise korporatsioonis Guatemala, Hondurase ja Nicaragua piirkonna sigaretitööstuse juhina. Mina olen koduperenaise eluviisi omaks võtnud ja õppinud seda isegi nautima. Alustame kolmekesi oma kolmandat aastat Guatemala Citys, aimamata, kui omapäraseks kujuneb Kata seitsmes kooliaasta, minu ja Juhani kooselu kolmanda kümne algus ja meie kõigi kümnes laias ilmas elamise aasta.

Võibolla Juhan siiski midagi aimab, sest üsna kohe, kui meie Kataga oleme Guatemalasse kohale jõudnud, vihjab ta mulle, et varsti vist tuleb tööl muudatus. Lõpud ja algused on viimase kümne aasta tavapärane osa meie elustiilis. Nii see lihtsalt on: kui sind on peetud vääriliseks töötama Philip Morrise rahvusvahelises osas, siis oled andnud vaikimisi nõusoleku rakendada oma teadmisi ja oskusi eri riikides. Firma poolt vaadatuna on asja mõte selles, et kasutada ära spetsialisti tugevaid külgi just seal, kus see on kõige vajalikum, samas annab see töötegijale võimaluse enesearenguks erinevates olukordades. Pole mingeid reegleid ega seadusi selle kohta, kuhu keegi järgmiseks liigub või kui kaua ühel maal töötatakse. Tõsi, teatud reeglipära siiski on: Philip Morrises on keskmine tööaeg ühel maal kolm aastat ja nii tundubki, et kui samas kohas on elatud-töötatud kolm aastat ja paljud kaasteelised ümberringi hakkavad teistesse kohtadesse liikuma, siis tekib ootus: millal on meie kord? Nii juhtus meil omal ajal Leedus: olime juba ootel, kui kolme ja poole tööaasta möödudes tuli pakkumine Ukrainasse. Kiievis elasime kolm aastat ja siis saabunud pakkumine – Guatemala – tundus nii põnev ja eksootiline, et liikusime edasi jälle rõõmuga.

Guatemalas oleme aga alles alustamas kolmandat aastat ja kuna nii mulle kui ka Katale siin nii väga meeldib, siis pole ma äraminemisele veel üldse mõelnud… Valetan, korra mõtlesin, kui Juhan mainis, et ta tegelikult tahaks hoopis koju, Eestisse. Mina sain Guatemalas just laineharjale ja Juhani ütlus tundus mulle isegi ebaõiglane: mina olen uue elustiiliga kohanenud ja õnnelik ja sina tahad koju? Leppisime siis kokku nii, et kui Juhanile ikka tööd on, siis jätkame rahvusvaheliselt seni, kuni Katal on keskkool lõpetatud.

Muidugi pole ükski neist rahvusvahelistest pakkumistest nagu sunnitööle saatmine, et paki kott ja hakka minema, alati on võimalus öelda „tänan, ei“ ja ma tean, et kui mina ütleksin sellises olukorras oma abikaasale „ei“, siis me ei läheks. Mulle pole aga siiani kordagi pähe tulnud „ei“ öelda, minu meelest on põnev kõike ja igal pool kogeda ja ma tahan oma mehega koos elada. Ma olen temaga valmis minema igale poole…

Aga ma pole arvestanud võimalusega, et ma ei taha temaga igalt poolt ära minna.

Ja siis see tuleb: läheme siit ära, seekord Põhja-Aafrikasse, Liibüasse!

Aga ma ei taha!

Tegelikult pole mul Aafrika vastu mitte kõige vähematki; kui aus olla, siis Aafrika meeldib mulle väga. Ma lihtsalt ei taha Guatemalast ära minna. Nii väga ei taha, et täiesti tõsiselt kaalun varianti, kuidas saaksin jääda üksi Guatemalasse. Saan ise ka aru, et see on täiesti utoopiline ja mitteminulik plaan, aga mingil hetkel näib siit ära minemine justkui oma isiklikust õnnest loobumine. Teate ju küll neid tagantjärele tarkusi: „Ja siis tundis ta, et just siin on tema uue elu algus. Ta otsustas kõik senise sinnapaika jätta ja järgida oma südame kutset.“ Ja sinna otsa tuleb siis üks ilus edulugu. Aga kuidas ma ette tean, kas see tunne minu südames on piisav õigustus millegi seesuguse tegemiseks? Kas ma oleksin hull, kui teataksin, et olen otsustanud jääda? Jah, ilmselt küll, sest mismoodi oleks seda üldse võimalik korraldada? Mis siis Katast saab? Meie abielust? Aga kui ma lähen siit, kus ma kaks aastat jutti olen ennast nii õnnelikuna tundnud, kas magaksin maha oma elu võimaluse?… Aga on see üldse südamehääl, kes mulle selliseid mõtteid saadab? Ehk on see hoopis ego, kes kisab ja kilkab, et miks alati oled sina, Kaja, see, kes teiste seatud rada mööda käib?…

Justkui hirm sikutaks ühest käest ja armastus teisest käest ja mina olen seal keskel ja lähen lihtsalt katki.

Ma ei tea, kuidas toimib otsuste mehhanism neil inimestel, kes tegelikkuses selliseid suuri suunamuutusi ette võtavad. On neil südamehääl nii tugev, et see vaigistab kõik muud hirmud ja kahtlused? Aga mul pole ka ühtegi sellist inimest käepärast võtta, et küsida. Minu isiklikus südames ja peas möllab tohutu segadus, hädasti oleks nõu vaja. Aga kellelt küsida? Ükskõik, kelle peale ma ka ei mõtleks, tundub mulle, et tean ta vastust juba ette. Nojah, mu enda mõistus räägib mulle ju neidsamu asju, mida arvan sõpru mulle vastavat.

Aga kust saada õiget vastust? Sellist, mis annaks hingerahu tagasi? Ma otsustan proovida küsimist, nii nagu need paljude poolt põlatud eneseabiraamatud õpetavad. Aga kellelt ma küsin? Kas jumalalt? Ma pole usklik selles mõttes, et kuuluksin mingi organisatsiooni rüppe. Usk kellessegi või millessegi on mul aga olemas.

Ühel vaiksel üksiolemise hetkel ma küsingi: „Kas ma peaksin jääma Guatemalasse? Maale, kus olen olnud õnnelik? Kus mul on kogu aeg tunne, et inimesed saavad minust aru ja mina saan neist? Kus armastus on minu jaoks kastepiisana iga puulehe pealgi, rääkimata mägedest, järvedest, ookeanist?“

Ja ma saan vastuse.

Ei, ei ilmu mingit salapärast kujutist ega kuule ma ka mingit häält, ei ilmu see tekst tulikirjas seinale ega tunne ma üleüldse kogu selle asja juures mitte midagi üleloomulikku. Vastus tuleb kiiresti, kohe, kui olen küsimuse esitanud. Ma lihtsalt tean. See on nii lihtne ja nii selge: „Sa ei saaks olla õnnelik.“ Ja kõik. Just täpselt niisugune lause, ei midagi enamat.

Aga minu jaoks on see piisav, hetkega on kõik paigas. Loomulikult ei saaks ma mitte mingil juhul olla õnnelik, kui eralduksin nendest, keda armastan. Jah, muidugi armastan ma guatemalalasi, aga see on lihtsalt selline kummaline äratundmisesegune armastus kõigi ja kõige suhtes. Ükski neist inimestest eraldi ei seisaks minu kõrval rasketel hetkedel. Ja mitte nende hulgas pole ma kohanud seda ühte, kelle kõrvale voodisse ma igal õhtul heita tahaksin, et igal hommikul koos ärgata. Pealegi, mida ma üldse mõtlesin, kuidas ma oleksin saanud üksi siia jääda?… On ju meie viimasel võsukesel täisealiseks saamiseni veel mitu head aastat minna. Ja meie koer, vana hea Morris, kes truult kõik meie kolimised kaasa on teinud, kellega tema jääks?

Ometi pole see enam ainult mõistuse hääl, mis räägib. See pole pelgalt kohusetunne ega vastutustunne. Just see üks lühike lause oli mul enne puudu: kindel teadmine, et ma ei saaks mingil juhul olla õnnelik ilma nendeta, kes mind on valinud ja kelle mina olen valinud.

Niisiis, nägemist, Guatemala… ja suund Liibüale!

Kurbus lahkumise pärast jääb alles, aga ma usun nüüd, et see kõik on millegipärast hea. Ma suudan hakata mõtlema praktiliste asjade peale nagu lõpparved ja hüvastijätukohtumised, oma kila-kola sortimine ja pakkimine, Kata koolitee edasine korraldamine…

Ja ma saan tunda rõõmu Juhani rõõmust. Märkasin seda muidugi kohe, et teda äratas see eesootav elumuutus justkui letargiast üles. Tema kaks aastat Guatemalas ei olnud sugugi nii roosilised kui minu omad. Vastupidi, tema pidi ennast iga päev läbi närima korruptsioonist, kuritegevusest ja kõigist neist pisiasjadest, mida need kaks nähtust endaga kaasa tõid, takistades ausa äri ajamist. Pluss veel kohalike „manjaana“-mentaliteet, mille mõistmine jäi minu mehele selle elu paketiga täies ulatuses kaasa panemata. Kui Juhani käest küsida, millal mõni asi peaks valmis olema, siis sageli võib vastuseks saada, et eile oleks pidanud, aga millegi vähemaga kui absoluutselt kohe ta küll ei lepi. Ja ma võin vaid ette kujutada, missugust sisepinget see tekitab, kui kohalik kultuur, millesse sa püüad sisse elada, näeb ette, et kõige jaoks on aega küll, võib ka homme või nädala pärast, ja üleüldse, ehk saab ka asja valmis tegemata mõnusalt ära elada… Kõige selle lõppemine on Juhani silmi tagasi toonud selle innuka pilgu, mis süttib seal alati, kui ta haistab, et midagi saab nüüd jälle ära teha. Juhan, vastupidi minule, ei karda elumuutvaid otsuseid vastu võtta: kui tahab, loob oma firma ja panustab täiega sellesse, kui tahab, hüppab pea ees tundmatusse erialasse ja rahvusvahelisse ellu. Loomulikult nõuab see väga palju uute asjade õppimist ja tööd, tööd, tööd. Töö aga on asi, mille jaoks Juhanil alati jaksu jätkub. Ma olen seda jaksu temas alati imetlenud, mina nii palju ei jõua; vahel muretsen ka, et ta ennast tööga ära ei tapaks, aga kuni ma näen, et see kõik teda õnnelikumaks teeb, tunnen minagi rõõmu tema rõõmust ja see aitab mul näha oma isiklikku kurbust teises valguses.

Elumuutus hinges omaks võetud, tuleb hakata asju korraldama. Seda teha on aga keeruline, kuna pole veel mitte midagi kindlat. Philip Morrise tootmisega tubakavabrikut Liibüas seni ei ole, asi on jõudnud just viimase otsustava allkirjani ja Juhan oleks kõige esimene, kes sinna läheb ja uut masinavärki üles ehitama hakkab. Absoluutselt parim ülesanne Juhanile! Aga minu jaoks tähendab see muuhulgas seda, et kohapeal pole ühtegi armsat sekretäri, kelle poole ma oma esimeste küsimustega pöörduda saaksin, nagu see on varem olnud Guatemalasse, Kiievisse ja Vilniusse kolides.

Ja tõtt-öelda pole ees ootamas üleüldse mitte kedagi, kes oleks kuidagiviisi seotud meie asjaajamistega sel maal. See tundub mulle hirmutav. Samas ka teistmoodi ja eriline.

Kõige viimase tähtsa allkirja puudumine tähendab aga ka seda, et kohe me Liibüasse minna ei saa. Samas peaks Juhan uuel ametikohal siiski kaugjuhtimise teel tööle hakkama ja me kõik peaksime Guatemalast ära kolima. Aga kuhu?…

Meie pereelus on varemgi ette tulnud, et Juhan läheb uude kohta enne, kui Katal kooliaasta läbi saab, ja meie elame vanas kohas edasi, et järgneda talle esimesel võimalusel. Ka seekord pakub Juhan alustuseks välja, et ehk sõidab ta üksi oma korporatsiooni peakontorisse Šveitsis ja meie Kataga oleme seni Guatemalas, kuni midagi kindlamat selgub. Mõtleb aga siis ümber ja ütleb, et lahkume ikka kõik koos. Ma ei räägi ei ühe ega teise variandi kasuks ega vastu. Kui õhus on võimalus, et me jääme, tunnen ma rõõmu, et saan veel mõne aja Guatemalas olla, ja kui tuleb otsus, et läheme kõik koos, tean kindlalt, et just nii see peabki olema.

Otsus tehtud, tuleb hakata edasist elu korraldama. On selge, et otse Guatemalast Liibüasse me minna ei saa. Liibüasse kolimiseks tuleb saada viisad ja see polevat nii lihtne kui mõnele teisele maale minek. Eeldatav aeg kõige toimima saamiseks olevat umbes pool aastat. Juhan ise peaks niikauaks minema tööle Šveitsi, firma peakontorisse. Ka meie võiksime temaga koos minna, aga meil on ju koer, ja firma sealsetes korterites ei ole lemmikloomad lubatud. Mulle tundub ka, et mõni kuu on liiga lühike aeg, et hakata veel kuskil võõral maal oma elu korraks sisse seadma.

Nii küpseb mu peas teine võimalus, kuidas vahepealse ajaga toime tulla. Ühel õhtul võtan selle jutuks: „Kas tuleks kõne alla, et mina, Kata ja Morris ootaksime Liibüasse minemist Eestis?“ Pärast väikest arutelu on Juhan plaaniga teoreetiliselt nõus. Aga lisab: „Ma pean tööl uurima, kas nii on võimalik, et nad maksaksid rahvusvahelise kooli eest, kui elate ajutiselt mujal kui mina. Aga Kata, sa võiksid ju Eestis tavalisse kooli minna? Saaksid eesti keelt praktiseerida ja aimu Eesti koolist.“

Mulle piisab Kata näoilmest selle ettepaneku peale, et teada: teen kõik endast oleneva, et oma last sest kogemusest säästa. Kata oskab eesti keelt niigi, aga ta ei oska ajalugu või matemaatikat või mõnda muud spetsiifilist teemat eesti keeles arutada, ja olen seisukohal, et mida kauem ta Eesti koolisüsteemist midagi ei tea, seda parem talle. Ma tõepoolest arvan, et arenemiseks pole tingimata tarvis kannatusi juurde luua, et viskame aga lapse vette ja vaatame, kas ujub välja. Küllap oleme teda visanud ka, kui muud valikuvõimalust pole olnud. Aga kui on võimalus valida, siis pigem mitte. Kata räägib vabalt inglise, hispaania ja eesti keelt, mõikab ka pisut vene keelt, ja kui tal tõesti ühel päeval on vaja matemaatikat eesti keeles teha, siis küll ta selle ära õpib. Praegu on aga mõistlik panustada stabiilsusele, teisisõnu: ingliskeelsele koolile.

…Veel ei tea ma, kui mitu katkestust ja vintsutust kogu järgnev õppeaasta Kata jaoks endaga kaasa toob. Olen optimistlik, sest minu peas on kogu plaan ja logistika valmis, nüüd on ainult vaja kõigilt asjasse puutuvatelt nõusolek saada. Kata vend on lahkelt nõus need kuud „väikesele õele“ Tallinnas eluaset ja tuge pakkuma. Mind ja koera on meie Pärnu-kodu ootamas, Juhan saab rahus Šveitsis töötada, jääb ainult veel Kata kool.

Peagi tulebki Juhan teatega, et tema firmale meie elukorraldus sobib, teisisõnu: firma on nõus maksma selle õppeveerandi eest Tallinna rahvusvahelises koolis. Seepeale istun maha ja kirjutan kooli direktorile kirja, et meie, eestlaste perekond, kes elanud kaks aastat Guatemalas, oleme nüüd kolimas Liibüasse, aga kuna kolimise korraldamine võtab aega, siis kas meie tütar saaks õppida ajutiselt ühe semestri Tallinnas teie koolis?

Normaalne kiri, kas pole? Minu enda jaoks tundub see kõik täiesti tavaline, normi piiridesse mahtuv olukord.

Kui ma kirjutamise käigus kooli kodulehte sirvin, leian sealt ühe tuttava õpetaja, ühe eriti armastusväärse inimese, kes oli Kata esimese klassi õpetaja Vilniuse rahvusvahelises koolis ja töötas hiljem Kiievis samas koolis, kus Kata õppis. Ma ei tea, miks, aga ma lisan oma kirja lõppu, et muide, teie koolis on üks õpetaja, kellega meie teed on ristunud.

Saan paari päeva pärast vastuse, et Tallinna kool on rõõmuga nõus meid sellel segasel eluperioodil aitama. Alles hiljem, kui juba Tallinnas kohal oleme, tunnistab kooli direktor mulle, et kui ta mu saadetud kirja esimese hooga luges, tekkis tal kõvasti kõhklusi. Mis perekond see on – eestlased, kes elavad Guatemalas ja tahavad kolida Liibüasse? Kuna aga olin maininud nimeliselt ühte õpetajat, siis pöördunudki direktor info saamiseks tema poole. Ja kuulnud, et tegemist on tõepoolest eestlastega. Isa töötavat suures teada-tuntud firmas ja emagi olevat täiesti normaalne inimene, ja tütar – tema olevat väga hea õpilane, kellesarnast igal koolil oleks uhke oma õpilaseks pidada… Tuleb tunnistada, et sellist asja oma lapse kohta kuulda on ikka jumalikult hea tunne. Ja nagu näha, on head sõbrad ja tuttavad igasugustes olukordades ikka ja alati olulised. Hiljem saame selle kirja üle naerda: mulle endale ei tulnud hetkekski pähe, et taoliste riikide nimed nagu narkoliikluse pesa Guatemala ja diktaatorliku režiimi all toimetav Liibüa võivad kõrvaltvaatajais äärmuslikke mõtteid sütitada. Mina olin ametis lähedaste inimeste probleemide lahendamisega ja mingi narko- või naftaärikate maailm minu maailma ei mahtunud.

Ja see tubli laps, Kata, mis tema sellest kõigest arvab? Rahvusvaheline elustiil on tema jaoks tavaline, sest see on elu, mida ta on oma mäletamise algusest saadik elanud. Muidugi kurvastab ta, kui peab jälle kõigi sõpradega hüvasti jätma, aga õnneks on siiski aega lähimatega „pidžaamapeod“ ära pidada. Ja et Aafrikasse – no selge, lihtsalt üks uus koht jälle.

Mitte kusagilt ei aimunud, millise õpitunni suunas me liikuma asusime.

15. septembril 2009 lendamegi Guatemalast ära.

Sellest reisist ei mäleta ma nüüd, kümme aastat hiljem neid ridu kirjutades, mitte midagi. Proovin oma mälus sobrada, aga leian sealt vaid viimaseid hetki Guatemalast ja siis seisamegi juba oma kohvrite ja koerapuuriga Tallinna reisisadamas. Ma tean, et kusagil mu mälus peaks olema üks pikk lend Guatemalast mingisse suuremasse lennujaama, kas Amsterdami või Frankfurti, ja sealt edasi lend Helsingisse ja laevasõit Tallinnasse, aga ma ei mäleta neist tundidest mitte ühtegi hetke. Tõenäoliselt jäi minu hing veel Guatemalasse maha ja see osa minust, mis istus lennukites ja laevas – see ei suutnud hingetuna mitte midagi meelde jätta.