Читать книгу Minu Liibüa. Hirmust ja armastusest - Kaja Kahu - Страница 6

Kannad teistsuguseid riideid kui kohalikud, oled neist peajagu pikem ja kõvasti heledama nahavärviga, sa ei usu nende jumalasse, ei tea, kas ja mitu põsemusi on teretamisel kohane, räägid teistsugust keelt – siililegi selge: võõras. Aga kas olen?

Kas me, inimesed, võiksime ennast planeedil Maa ükskõik millises riigis omadena tunda? Nii küllamineja kui ka külaliste vastuvõtja rollis? Kui tunneksime, kas siis lõpeksid vihkamine ja sõjad?

Mõeldes oma kogemusele välismaal oldud aastatest, siis Vilniuses elasin ma kõik kolm ja pool aastat võõrana. Ma ei püüdnudki omaks saada. Mind ei huvitanud, mida kohalikud minust arvavad. Toimisin ja toimetasin oma elukohas ja välismaalaste seltskonnas. Igal võimalikul vähegi pikemal koolivabal perioodil sõitsime koju, Eestisse, kus inimesed olid omad ja olud tuttavad.

Kiievis ma ennast nii võõrana ei tundnud. Oma ma muidugi ka polnud, sest Besarabka turu sissekäigu juures pommitati mind alati ingliskeelsete hüüetega: „Caviar, caviar, best price for you!“ Ja niisugune müügitegevus oli ikka ainult võõramaalastele suunatud. Kui ma kord ühe ameeriklasest sõbranna käest küsisin, et kuidas nad kohe aru saavad, et ma pole kohalik – pole ma ju veel oma aktsendiga vene keelt kuuldavale toonud –, teadis kauem kohal elanud sõbranna kohe vastust. „Vaata, sina lähed turule teksade ja tossudega, aga slaavi naised ei välju kunagi kodust kõrgete kontsadeta ja ooperisse minemise meigita!“ Aga sellegipoolest tundsin end hinges omana.

Guatemalaga olid mul seestpoolt vaadates aga hoopis imelikud tunded oma ja võõra teemal. Seal kohal olles tundsin ennast väga hästi ja kui mitte päris oma, siis lihtne, arusaadav ja omane oli mu olemine seal küll. Ma ei mõelnud seal elades selle üle eriti, sest kui on hästi, mis siis ikka arutada.

Mõtlema hakkan oma ja võõra teemale aga siis, kui Guatemalast tagasi tulles koduses Eestis ennast absoluutselt võõrana tunnen.

See on kummaline kogemus, kui oma kodumaal tajun, et inimesed justkui ei mõista keelt, mida ma räägin. Mina ise küll mõistan ümbritsevat keelt, öeldavaid sõnu ja lauseid, aga liiga sageli ei saa ma aru, miks ja millest räägitakse. Tunnen end nagu kuu pealt kukkunud. Mingi osa minust on veel Guatemalas, minu füüsiline keha on Pärnus ja mingi osa minust tegeleb saabuva uuega, üritab juba leida enda kohta Liibüas. Juhan on ära, oma töö juures Šveitsis, Kata sõidab igal pühapäeval bussiga Pärnust Tallinnasse kooli ja igal reedel jälle tagasi ning mina olen meie koeraga kahekesi meie Pärnu kodus. Ma olen 48aastane ja mingil hetkel ma taipan, et see on mu täiskasvanuelus esimest korda, kui kogu mu aeg hommikust õhtuni ja õhtust hommikuni kuulub mulle endale. Mitte kedagi pole tarvis mitte kuskile viia ega tuua, mitte kellelegi pole vaja kooli- või tööpäeva lõpuks süüa teha, üleüldse ei ole tarvis päevade viisi mitte kellegagi arvestada, ainult koera jalutuskäikudega.

Pean tunnistama, et see täiesti uus olukord minu elus meel dib mulle. Abiellusime Juhaniga kohe pärast keskkooli lõpetamist, mina olin meie pulmapäeval 18 ja Juhan juba kuu aega 19. Meie vanemad püüdsid meid küll veenda, et võiksime selle kiire asjaga oodata, vähemalt kõrgkooli lõpuni. Minu ema ütles, et naise vabadus lõpeb mehelemineku ja laste sündimisega, Juhani ema näis muretsevat, et liigvarase naisevõtu tõttu jääb Juhanil äkki haridustee pooleli. Ma mõistsin siis ja mõistan praegu, et nad soovisid head, aga mul on hea meel tagantjärele tõdeda, et see oli üks mu elu parimaid otsuseid. Kui tulid lapsed, sain omal nahal kogeda, mida ema selle vabaduse kaotamise all silmas pidas ja kui lisandusid töö ja oma kodu rajamine, siis tõesti – aega iseenda tarbeks peaaegu polnudki. Nüüd aga on mul iga päev vastutada vaid koer, ja tema mulle mingeid nõudmisi ei esita. Morris on vana ja rahulik loom ja kui ta saab oma söögiportsu korra päevas nina ette, on ta vastutasuks nõus minu jalgade juures magama ja tundide viisi koos minuga Pärnu parkides ja mere ääres ringi kondama. See on haruldaselt värviline sügis ja kõik Pärnu koerajalutusrajad saavad mul nende kuudega selgeks õpitud.

Minu vaim aga ei taha ikka Guatemalast ära tulla. Vist räägin sellest liiga palju, sest märkan, et teisi hakkavad need jutud juba ära tüütama. Püüan end oma heietustes tagasi hoida, aga see ei vähenda karvavõrdki sisemist igatsust. Kui Kata kunagi novembri lõpus märkab, et mul on arvutis ikka veel Guatemala aeg, pakub ta lahkelt, et ta võib selle ära vahetada, kui ma ise ei oska. Ja mina turtsun talle vastu, justkui oleksin mina teismeline, mitte tema, et jätke mind õige kõik rahule. Mina pean oma Guatemala aega endaga nii kaua, kui tahan ja vahetan seda siis, kui mulle sobib! Mulle lihtsalt meeldib arvutit avades näha, mis kell Guatemalas praegu on, ja mõelda, mida ma sel ajal tavaliselt teeksin. Napakas? Vist küll, jah, aga niisugune mu seisund sel ajal on ja ma lihtsalt tean, et pean laskma sel asjal tasapisi omasoodu kulgeda.

Ette peab ka muidugi mõtlema. Mu elu praktilise poole hõlmab Liibüasse kolimise dokumentidega tegelemine. Et üldse viisat saada, on esiteks vaja pass araabia keelde tõlkida. Loomulikult notariaalselt kinnitatuna ja ainult aktsepteeritud tõlkija juures. See saab tehtud ja näen esimest korda oma nime araabiakeelsena. Väga omapärased krõnksud! Mõtlen, kas oleksin võimeline araabia tähestiku selgeks õppima, nii et mõistaksin kirjutatut lugeda, kunagi… Aga praegu jätkub reaalsus: viisade taotlemine ja paberimajandus koera Liibüasse viimiseks.

Kõige käigus tutvun kirja teel Saidiga. Juhanil firma esindust ja sekretäri Liibüas küll pole, aga seal on ees Juhani tuttav Said: mees, kes elanud riigis juba mõned aastad, on nüüd Juhaniga tööalaselt seotud ja temast saab minu Liibüa-aasta tugisammas. Ta on liibanonlane, ta oskab araabia keelt ja teab üsna hästi kohalikku kultuuri, kuigi on kristlane, mitte moslem. Peale araabia keele valdab ta vabalt inglise ja prantsuse keelt. Ja on väga lahke ja abivalmis inimene.

Morrise reisidokumentide korda ajamise hetkeks olen juba kuskilt lugenud, et islami kultuuris on koer räpane olend ja lemmikloomadena neid eriti ei peeta. Lugupeetud lemmikloom on hoopis kass.

Meie koer tuleb aga meiega kaasa, olgu ta araablaste meelest siis räpane või mis tahes. Enam ma ei mõtlegi selle peale, nagu varem oma kontinentidevahelist kolimist ette võttes, et ehk võiks mõni meie täiskasvanud lastest Morrist enda juures pidada. Et äkki pole seesugune reisimine koera suhtes õiglane. Kõik need pikad lennutunnid kinni kitsas puuris, kohutava müraga, külmas pagasiruumis, ilma et keegi oleks suutnud talle mõistetavalt seletada, miks see kõik vajalik on. Jah, see on koera suhtes ebaõiglane ja me ei oleks kindlasti teinud talle nii, kui saaks teisiti. Aga mõte sellest, et ta ei saa meiega kaasa tulla, on alati tundunud veel ebaõiglasem.

Kui Morris oli noor koer, ei talunud ta üksijäämist. Ta kutsikapõlves olin veel Kataga kodune, aga kui tööle naasin ja koer pidi kodus omapäi olema, siis algas meie majas tõeline laastamistöö ja igapäevasteks said Juhani õhtused märkused: „Sa hakkad puuris elama, kui sa neid seatempe ei lõpeta! Muidu on varsti kogu meie maja nagu peldik!“

Viimane polnud mingi metafoor, vaid tõepoolest – lisaks katkinäritud ja -rebitud asjadele ootas meid igal õhtul ees haisev kakahunnik. Neid hunnikuid koristades mõtlesin ma ise ka vahel, et kas siis kuidagi muudmoodi ei saa ja ma pean järele andma ja lubama koera päevaks puuri panna, aga siis meenus mulle, kuidas ma ise lapsena kartsin… Kartsin nii kohutavalt üksi kodus olla ja tajusin, kuidas mitte keegi ei saanud minust aru; kõik üritasid mulle seletada, et pole siin karta midagi, aga mind ei aidanud see põrmugi. Mõistsin, et meie koer lihtsalt kardab üksi olla ja kui paneme ta puuri, siis kardab ta veel rohkem, ja kuigi siis, jah, jääb tervemaks meie maja, läheb meie koer sellest aina rohkem katki.

Ühel päeval, kui koju tulles leidsime peale tavapärase haisva hunniku eest ka maha kistud – mõned päevad varem seina kleebitud – tapeedid, käratas Juhan vihaga: „Sa hakkad õues elama!“

Vastasin talle, vihasena nii meie bokseri kui ka Juhani peale ja kõige rohkem iseenda peale, et ma ikka veel ei suutnud lahendust leida: „Löö ta siis parem kohe maha! Mis sa teda aeglaselt surnuks külmuma saadad!“

Vaatasime Juhaniga teineteisele otsa, muie suunurgas näitas, et viha on välja pääsenud, ja veel samal õhtul pakkus Juhan lahenduse: „Ma hakkan Morrist tööle kaasa võtma.“

Nõnda saigi Morrisest mõneks ajaks kontorikoer. Selgus, et seesama loom, kes kodus tapeeti kiskus ning küüne- ja hambajälgede ja haisvate hunnikutega oma stressi kõikmõeldavatesse kohtadesse jäädvustas – seesama loom istus kontoris vaguralt Juhani jala juures, viis peremehe lõunavaheajal Kadrioru parki jalutama ja kasvas nõnda üsna rahulikuks koeraks.

Vahetame koera teemal Saidiga kümneid kirju, ta tõlgib araabia keelde ja saadab vajalikele instantsidele edasi koopiaid meie ja koera dokumentidest.

Millalgi novembris saab kõik vajalik vormistatud ja jääme viisasid ootama. Ootel oleme meie Kata ja Morrisega. Juhan on juba ühe viisa saanud ja käib korra ka Liibüas kohapeal. Ütleb, et maa nagu maa ikka. Peaasjalikult tegeleb ta seal muidugi oma tööga, aga vaatab üle ka korterikompleksi, kuhu me elama saame asuda, ja käib uurimas Kata koolis.

Minu peamine töö ongi olnud kooli otsimine. Oma üllatuseks avastan, et Liibüa pealinnas Tripolis, kuhu ennast elama seame, on lausa mitu rahvusvahelist kooli. On Ameerika rahvusvaheline kool, on üks ameerika tüüpi õppekavaga erakool, on Briti kool ja Prantsuse kool ja Saksa kool ja Itaalia oma. Otsustame jääda edasi ameerika õppekava juurde, mille alusel Kata seni on õppinud. Ühes kahest ameerika õppekavaga koolist poole õppeaasta peal vaba kohta pole, nii on ka see valik saatusel meie eest ära tehtud. AST ehk American School of Tripoli on valmis Kata oma õpilaseks võtma.

Alustada plaanime uuel kalendriaastal, pärast jõuluvaheaega. Aga mingit vastust meie viisade kohta ei tule ega tule. Meil on Eestis jõulud peetud, uus aasta vastu võetud, Kata on ametlikult lõpetanud õppetöö Tallinnas ja vastu võetud Tripoli kooli, meie kotid on sisuliselt pakitud ja vaim valmis uueks proovikiviks, aga… ikka veel puuduvad meil Kataga lubatähed riiki sisenemiseks. Ainus vastus, mida Said meile vahendab: vaja on kannatlikult oodata.

Ootame. Pühade ajal ja seni, kui Tripoli koolis veel vaheaeg, ongi tore. Eestis on talv kõva pakase ja lumega, pärast paari sooja aastat naudime seda täiega.

Kui aga uus semester koolis on alanud ja meie ikka Eestis kodus ootame, hakkab Kata pabistama. Niigi on raske jälle uude kohta ja uude kooli minna, pealegi veel poole õppeaasta pealt, ja nüüd ei saa sellegagi õigel ajal alustada.

Midagi rohkem korraldada ja mõjutada pole aga meie võimuses ja eks me siis ikka ootame.

Meil pole veel õrna aimugi, et sellisest ootamisest saab järgneva aasta jooksul täiesti tavaline asi. Kool Tripolis on taolise ootamiskultuuriga aga väga hästi kursis ja saadab meile rahustavaid kirju, et kõik on korras ja küll saame hakkama. Katale saabuvad sisse elamiseks klassikaaslaste kontaktid, et ta saaks vähemalt intermaailmas nendega tutvuda.

Ootame ja ootame, kuni jaanuari keskpaigas saamegi lõpuks passid, kus ilutseb meie esimene Liibüa viisa. See on kolmeks kuuks, aga ühekordse sisenemisõigusega, mis tähendab seda, et kui lahkume riigist mingil põhjusel viisa lõpuajast varem, siis tagasi enam minna ei saa. Juhanil on passis kuuekuuline viisa, aga tingimusega iga 30 päeva järel riigist välja minna. Nii et meie ei tohi, aga temal on vaja lahkuda. Ma tegelikult veel ei hooma kogu seda viisade süsteemi. Esialgu rõõmustan, et meie viisa Kataga kehtib kenasti järgmise koolivaheajani, mis algab märtsi lõpus, ja väga ei muretse ma ka sellepärast, et vahepeal me Liibüast välja ei saa. (Või õigemini saame küll, aga tagasi ei saa.) Edaspidi saab sellest kordade ja päevade lugemisest ja vajalike reiside planeerimisest meie igapäevaelu.