Читать книгу Hetk enne homset - Kaja Sepp - Страница 6

Tuhanded külad, tuhanded talud

laiali Eestimaal.

Sündinud nendes kadunud põlved,

vanavanemad. ^[1.]

Terve päev oli kulunud kraamimiseks, mööbli hädapäraseks paigaldamiseks – remondimeeste tuleku eel ei tahetud põhjalikumat sisustamist ette võtta, kuid kuskil sööma ja magama ometi pidi –, aiarisude koristamiseks ning õuelt kõikvõimaliku träni kokkukorjamisele. Prahihunnik õue kaugeimas otsas kasvas üha suuremaks ja suuremaks.

„Siit saame täna veel vägeva mailõkke,” takseeris Jaan seda rahulolevalt käsi hõõrudes. „Annamegi külale suitsuga märku, et Vanatoale on tulnud uus elu.”

Kuurist tuli kummargil ja tagurpidi ema, sikutades enda järel suurt lagunenud kasti.

„Jäta kohe järele!” hüppas Jaan Erlet sinnapaika jättes tema juurde. „Ei tohi! Küll meie selle kasti välja viime, sina pead tegema ainult kergemaid asju! Ja üldse, istu ja puhka vahepeal!”

Ema istuski kuulekalt sinnasamasse kastinurgale ja Jaan pani talle hellalt käe õlale. Nad naeratasid teineteisele, kahekesi teineteise ja oodatava kõhutita päralt, ning Erle tundis end üksijäetu ja hüljatuna. Aegamisi lonkis ta Joosepit otsima, et vähemalt ühe elava hingega oma tundeid jagada.

Pärast ema ja Jaani uudist olid Erle ja Joosep olnud pikka aega jahmunud-nõutult vait, kuni Joosep oli lõpuks märganud kobamisi õnne soovida. See kukkus küll kohmakalt välja ja eriti piinlik oli, et ta kolmandana ka Erlet õnnitles, aga ilmselt oli see siiski olnud parem kui Erle enda täielik mittemidagitegemine. Joosep oli küsinud ka tavapäraseid küsimusi nagu kas oodatav on poiss või tüdruk, mille vastust ema muidugi veel ei teadnud, ning kas nimevariandid on juba valmis mõeldud – mida loomulikult veel ei olnud. Erle oli lihtsalt vait – endalegi arusaamatus ebameeldivas šokis. Vähemalt nii palju oli tal viisakust ja enesevalitsust jätkunud, et mitte nutma puhkeda ja minema joosta, mida ta tegelikult kõige rohkem teha tahtnuks. Minema siit, et olla üksi oma kurbuse, hüljatus- ja reedetustundega! Viskuda pikali kuhugi pimedasse nurka ning ärgata oma toas voodis, õndsa teadmisega, et kõik see oli olnud ainult halb uni…!

Edasi oli õnneks lihtsam, kuna sai end töösse matta. Erle alustas rehitsemisega õue kaugeimast sopist ning tuuseldas vana raudrehaga nii raevukalt, nagu püüaks aastaid metsistunud ja räämas olnud õue asemel korrastada omaenese ühe hetkega kiivakiskunud elu.

Ilmselt oli Joosep midagi sarnast tundnud, sest temagi oli kadunud omaette koristusprojekti: vanast aidast ja selle lakapealselt hakkasid välja lendama poolkõdunenud kummikud, hiirtest näritud vildid, ikka veel mee järele lõhnavad kärjeraamid ja muu koli, mida pannakse kõrvale, raatsimata seda minema visata, ja unustatakse pikkadeks aastateks. Või koguni igaveseks, kui pole enam inimest, kes teaks ja mäletaks. Kuni tulevad võõrad, teisest ajastust inimesed, et kõik talletatu oma mailõkkesse ajada.

Niisugused mõtted tegid olemise veel kurvemaks. Just nagu oleks tema, Erlegi, ainult üks äravisatav kaloss ema-Jaani uue lapse saamise rõõmu mailõkkes.

Ja see, et Joosep jälle täiesti omaette toimetas, ei olnud praegu üldse hea.

„Joo-oosep!” karjatas Erle välja kogu oma nimetu ahastuse. „Joo-oosep!”

Linnas kaikunuks see hüüd Nõmme majade vahel, põrganuks aknast aknasse ja võimendunuks majalt majale põrgates. Siin hajus see tuules ja hääbus väljade kohal rippuva lõokese lõõritamisse.

Aga Joosep kuulis seda ometi.

„Mis on?” pistis ta Erle üllatuseks pea välja siitsamast aidalakast. „Söögiaeg või?”

Nüüd tundis Erle, et lisaks kõikidele muudele hädadele vaevab teda ka tühi kõht. Juba ammu oleks võinud midagi hamba alla saada!

„Ei ole,” vigises ta iseendalegi vastikult. „Ma niisama… need seal ju ei pane midagi tähele, isegi söögiaega mitte. Mul on sellest suvemajast juba nii siiber, et ma ei liiguta siin enam lauajuppigi. Tehku ise…”

… koos oma titega, tahtis ta juba lisada, aga sai siiski sõnasabast kinni.

Joosep vahtis teda natuke nõutult ja nühkis – küllap selle nõutuse varjamiseks – särgisabaga ämblikuvõrguseid prille puhtaks.

„Ma leidsin siit hunniku vanu ajakirju ja jäin neid lugema,” ütles ta lõpuks, täiesti teemat vahetades. „Mingid „Taluperenaised” eelmisest Eesti ajast ja vähe uuemad „Nõukogude Naised”… Täitsa huvitav, eriti see nõuka-värk, ehkki muidugi täiesti nõme… Aga nüüd võiksime küll minna ja kõigile midagi nina alla otsida. Ega su ema ei pea meile ju kõike ette-taha ära tegema.”

See oli liiga õige ega lohutanud Erlet sugugi, aga ta neelas virina alla ja läks koos Joosepiga kööki, kus söögikotid ja külmakastid olid nurka tõstetud. Keskpäevaseks toidukorraks sobis valmistoiduna kaasa ostetud grillkana ja kartulisalat. Teisest kotist tuli välja leib ja kaevuvee maitsestamiseks sobiv siirup – ning ennäe, isegi söögiriistad ja virna vanemaid taldrikuid oli ema ettenägelikult kaasa pakkinud.

Kui kõik see oli laotatud juba varem kokku pandud massiivsele lauale, astus uksest sisse ka oma kohustusse ärganud ema, Jaan loomulikult sabas.

„Ma just mõtlesin, et viimane aeg süüa, aga teil juba kõik valmis! Aitäh!”

Rohkem polnud kellelgi mahti midagi öelda, näljastena sööstsid kõik püstijalu toidu kallale. Emale tõstis Jaan küll seina äärest tooli lähemale, aga kulus mitu suutäit, enne kui ema sellele istuda märkas. Veel hulk aega hiljem tõi Erle endale teise tooli ning Jaan ja Joosep toetasid ennast laua äärde lohistatud riidekirstule.

Söögikord oli juba lõpule jõudmas, kui lahtisele köögiuksele valjusti koputati. Ukseavasse ilmus kortsuräguse näoga laialt naeratav eit, siniste dressipükste peal pikk roheline mantel ning roosiline rätt lõua all kõvasti sõlme seotud.

„Tere siitpere rahvale!” kädistas ta rõõmsalt ja enne, kui keegi vastatagi jõudis, kopsas lauale piimamannergu ja koguka koti. „Mina, näh, olen siit kõrvalt Külatsalt, Nete nimi. Esimene maja, kui siit Vanadolt küla poole minna. Nägin ju enne, kui autu tuli, nii et tulin uuele rahvale soolaleiba tooma… Tea, kas suvitajad või päriselu peale?”

„Suvitajad rohkem,” sai Jaan esimesena üllatusest üle ja jutuga järjele. „Ja tore, et tulite! Erle, anna külalisele oma tool – näete, meil siin kõik veel alguses ja toolegi pole õieti.”

„Mis nüüd sest – hea perse leiab isegi istet, paha ei saa pakkudeski, nagu öeldakse,” kädistas Nete reipalt ja seadis end Erle toolile. „Näh, teil küll söömaaeg läbi, aga võtke külakost ikka lahti! Plekitäis piima ja kausitäis soolaseeni koore ja sibulaga. Mõtlesin, et mis sest selgest soolast teile tassin, toon teise seente sees. Aga leib on küll, päts siit lahvka oma. Ega ta teab mis värske enam ole, üleeile ostsin, aga ikka asjaks.”

„Suur aitäh! Meil just saigi leib otsa,” rõõmustas ema. See oli ka tõsi, sest toidukraami kaasa ostes polnud nad arvestanud siinse kolm korda suurema söögiisuga.

„Siis läks küll hästi! Tallinnast olete või lähemalt?”

„Tallinnast, Tallinnast… Minu nimi on Jaan ja tema on minu naine Jana. Lapsed on Joosep ja Erle.”

„Ah Jaan ja Jaana, näe, mis kenasti kokku kõlab! Võtke, võtke aga seeni, mu oma korjatud, sain mineva aasta veel metsa… Aga lapsed teil küll täied inimesed juba, pole enam lapsed ühti.”

„Kolmas tulemas,” ütles ema, nii et Erlel pidi suhu pistetud soolaseen kurku minema. Ka Jaan ja Joosep tundusid kohmetuvat ja ainus, kes ennast tõeliselt hästi tundis, oli külaline.

„Näh, ei välja paista veel miskit – kuskil siis hilises sügises või? Eks see muidugi ole tore, väike laps toob majja rõõmu. Võite järgmisel aastal mulle hoida tuua, kui omal tarvis tööd teha. Ma muidu siin üksi nagu hunt, poja pere puha Soomes…” Esimest korda laskusid Nete suunurgad allapoole ja näole langes vari.

„Päriseks läksid või käivad ajutiselt tööl?” küsis Jaan jutujätkuks.

„Vist juba päriseks… Enne läks poeg üksi, siis viis minia järgi ja mineval sügisel võtsid lapsed kah ühes. Kätlin on nii Merle-vanune, mineval aastal sai koolist läbi, Margus käib kolmeteistkümnendat ja Raul kümnendat aastat. Suur pere oli meil, nüüd kõik puha läinud.”

Jälle laskus korraks kööki vaikus, kuni Nete ise teist juttu tegi.

„Näh, vaatasin, teil siin hulk rämpsu hunnikusse aetud. Mõtlesite maituld teha või? Platsil tehakse täna kah tuld, see on küla sees, Määtsa juurest alla keerata, puust silt kah näitab… Eks te võiks pärast sinna tulla, näete muu rahva ära. Ja noori tüdrukuid on meil vähe, Merlel oleks kohe hea minek.”

„Erlel,” parandas Erle pooleldi mehaaniliselt.

„Jajah, ah et Elle, õige küll. Vana pea ei pea enam hästi kinni. Poisse on meil mitut vurhvi. Kaatril, külavanema peres on Janno, see veel koolipoiss, ja Määtsal Maario, see küll natuke togu, ja Liivagul Ahti, suur spordimees. Tütarlapsi on ainult Määtsa Kiti, no ja Sillatsa poepreili ka, see küll vanem, aga endal kool lõpetamata. Poe-Riina ja Vello on teisega püsti hädas, litsinahka tüdruk on, ehkki vanemad tublid inimesed. Kaatri Janno aga…”

„Kus siin pood on?” küsis Joosep vahele ja kuna Nete hüppas reipalt uuele kõneainele, jäigi Erlel kuulmata, mis asjaolud on seotud Kaatri Jannoga. Mitte et see muidugi oleks teda huvitanudki.

„Ei siin poodi polegi, Riina ja Vello sõidavad lahvkaga kord nädalas poeringi. Siin külas on küll viimane peatus, aga kui midagi kindlalt vaja, saab ette tellida ja nad panevad siis kõrvale, ei müü ennem ära. Ise elavad kah ju siin, omakülainimeste asi. Sillatsa on nende maja, kui külla sisse sõita, siis kohe jõe kaldas silla otsa juures see helesinine. Võeh, leidsid ka värvi majale, mineval aastal just värvisid üle siniseks, aga mis see minu asi.”

Nete kasutas hetke hingetõmbamiseks ja ehkki oli näha, et ta pidas kuulmatult helesiniseks värvitud maja siiski oma asjaks ja vaat et isiklikuks solvanguks, hüppas ta jälle uuele teemale.

„Näh, lobisen siin ja viidan aina teie aega, teil aga töö kõik puhta pooleli ja mul omal kah vaja lehma kamandama minna! Kui veel piima tahate, tulge läbi. Kaatrilt saaks kah piima, neil suur kari, aga sinna kaugem minna. Mul veel Mustik alles, mineva aasta küll südametäiega mõtlesin, et hävitan kõik ära – siis, kui lapsed kah Soome läksid, et mis tast siis veel pidada, aga hale hakkas. Ja mis ma siin muidu teeksingi, lehm ikka hoiab veel elu küljes kinni… Aga kui homme pole piima vaja, tooge plekk ja seenekauss muidu ära, lastel noored jalad. Head aega jah!”

Teemavahetus tuli jälle ootamatult nagu ka see, et krapsakas külaline kargas toolilt püsti ja pühkis pikema hüvastijätuta uksest välja.

„Mis sa talle siis… sellest…” pomises Jaan, käega ebamääraselt allapoole viibates.

„Et hilisemaid arvamise ja oletamise jutte ära võtta,” naeris ema kuidagi kergelt, hüppas püsti ning andis kõigile kolmele otsaette üllatusmusi. „Ja õhtul lähme siis kõik platsile külatuld vaatama, eks ole!”

Kurat küll, mõtles Erle vastu oma harjumust vandesõnaga. Ükskõik mis, isegi see oma karjamaal sussitatud rämpsulõke, olnuks parem kui minna mingile külamuttide kokkutulekule, lasta ennast nagu imelooma vahtida ning kohtuda nende mitut vurhvi külapoistega, kellest üks pealegi isegi külarahva arvates idioot.

1 Mihkel Zilmer, Jüri Kask, Toivo Tasa/Mihkel Zilmer, „Tuhanded külad, tuhanded talud” [ ↵ ]