Читать книгу Palgasõdur. 6. osa. Pirita tüdruk - Kalle Klandorf - Страница 3

Iseseisvat Eesti riiki on olnud juba üsna mitu head aastat. Minu isiklikus elus pole suurt midagi muutunud. Tegelen oma igapäevase tööga. Igapäevane töö seisneb selles, et istun hommikuti Olümpia hotellis, joon Martelli ja suitsetan Marlborot. Ja seda iga päev kella kümnest kuni kella kaheni, edasi kuidas kunagi. Kui on kliente, siis lahendan nende probleeme. Kui kliente ei ole, siis jalutan linnas või vedelen kodus ja vaatan spordikanaleid.

Kindraliga pole ammu kohtunud. Eestis käib ta järjest vähem. See on ka loomulik, kuna piiri ületamine on tal raskendatud. Ilmselt kasutab ta selleks võltsitud dokumenti. Tegelikult, dokument ei peagi olema võltsitud. Pass võib olla Vene riigi poolt välja antud küll, aga lihtsalt teisele nimele.

Aga täna hommikul helistas kindral ootamatult mulle koju ja palus keskpäeval kokkusaamist. Valisime kohtumispaigaks restorani Vanaturu kaelas.

Kui ma kohale jõuan, istub Nikolai Dmitrievitš juba lauas ja loeb suurt menüülehte.

„Miks me varem siin pole söönud? Tundub, et siin on väga head praed. Ja joogid on kindlasti head.“ Kindral vaatab mulle etteheitvalt otsa.

„See koht avati alles suvel. Mina pole ka siia varem sattunud. Menüü paistab tõesti võimas olevat.“

„Ma olen kuulnud, et see restoran kuulub ühele viinaärikale. Ma ei tea, mis ta nimi on. Aga äritsegu pealegi viinaga, peaasi, et sakuska hea oleks. Hei, neiu, tulge palun siia. Me oleme valmis tellima.“ Kindral lehvitab ettekandjale, kes astub meie laua juurde, pastakas ja paber teenistusvalmilt käes.

„Mulle palun jõhvikamahl, siis Saku heledat vaadiõlut. Me võtame kahe peale pool liitrit viina, aga see peab olema hästi külm. Mina söön ühe hapukapsasupi ja Tallinna šnitsli. Mida sina võtad?“

„Mulle üks Pealinna salat, suppi ma ei taha. Siis gaasiga vesi ja seapraad kartuli ja hapukapsaga. Pärast tooge kohvi ja Martelli konjakit paarsada grammi.“ Ulatan menüü ettekandja kätte.

„Sa lähed mulle kalliks maksma, kui sa konjaki joomist ei lõpeta.“

„Ma võin selle väikese napsu ise ka endale välja teha, kui teil raha ei ole.“

Näen, kuidas kindral muigab vaikselt habemesse. Ettekandja toob supi ja salati ning joogid. Viin on tõesti hea külm Stolichnaya. Vaatan kindralile küsivalt otsa, et kas asja ka oli või sööme niisama.

„Viimasel ajal liigub läbi Eesti palju salakaupa. Sealhulgas strateegilist kaupa. Mäletad ju 15 tuhandet Makarovi püstolit. Siit on läinud välja kõrgtehnoloogilisi rakettide juhtimismooduleid ja veel palju muud. Meil on teada mõned isikud, kes smugeldavad igasugust keelatud kraami läbi Eesti Venemaale ja vastupidi. Kuna meie tegevus välisriigi territooriumil on täna piiratud, siis peame kasutama endale ustavaid inimesi sellise salakaubaveo tõkestamiseks.“

Kindral ohkab ja võtab lonksu õlut.

„Sa võid nüüd küsida, miks GRU, aga sa ju mäletad neid lugusid strateegilise toormega. Niisiis, kas oled käsi ja hakkad siin Eestis seda tööd kureerima?“

„Siis täpsemalt mida? Kas salakaubaveo tõkestamist?“

„Mitte lihtsalt salakauba, vaid strateegilise materjali salakaubana väljavedu Eesti kaudu.“

„Võin ju proovida. Aga mul on seoses sellega paar küsimust. Kas mul on siin abilisi ja mis selle töö eest makstakse?“

„Abilisi siin ei ole. Kui soovid kedagi tööle värvata, siis palun. Annan sulle selle ülesande lahendamiseks aega üheksa kuud. Igas kuus saad tuhat dollarit, millest pead maksma ka oma abilistele. Kui sa üheksa kuuga salakauba kanaleid selgeks ei tee, siis unustame kogu jutu. Kui jõuad lahenduseni üheksast kuust kiiremini, siis ülejäänud raha jagame pooleks. Kas selline variant sobib sulle?“

Lauale on jõudnud praed, mis näevad ahvatlevad välja. Valan pitsid viina täis ja löön kindraliga kokku. Mis seal ikka, töö on töö ja kui veidi makstakse ka, siis pole väga vigagi. Muidugi olen kindralilt ka rohkem raha saanud, aga kui ma abilisi ei võta, siis pole ju seatud tähtaeg kõige hullem. Kui asjad peaksid hästi arenema, siis saab raha juurde ning see on juba puhas võit.

„Kas annate mulle ka mingeid vihjeid, kust alustada?“

Kindral kummutab järjekordse pitsi viina. Minule on ettekandja Martelli ja kohvi toonud.

„Mul on ainult ühe naise nimi. Tal on mitmeid tuttavaid meremeeste hulgas. Minu teada käib kogu salakaup mõlemas suunas tema kaudu. Kuidas ta seda täpselt organiseerib, ma ei tea, aga meie andmetel on tal ikka väga suur roll. Teame ka seda, et praegu on Tallinna sadamasse teel laev, milles on salakaup, mis peaks siit Venemaale edasi minema. Selle kauba eest saab ta vastu strateegilist kaupa, mis läheb lõpuks Antwerpeni. Osa kaubast laaditakse maha Kielis. Kes seal kaubaga tegeleb, me ei tea, aga saame teada. Nii et sina pead siin võrgustiku välja selgitama ja meie uurime salakaubaga tegutsevaid isikuid mujal Euroopas.“

„Mis kaubad need siis on, mis siit läbi liiguvad?“

„Siit lähevad Venemaale käekellad, kuld, parfümeeria, riided, narkootikumid. Ühesõnaga kõik, mis Venemaal müüb. Sealt läheb Euroopasse strateegiline kaup. Näiteks elektroonika, igasugune aparatuur, rakettide osad, relvad, erinevate relvade varastatud joonised ja andmed, kohati ka kunstiväärtused ja kuld.“

Kindral kummutab viimase pitsi viina ja ulatab mulle ümbriku. Ilma ümbrikut avamatagi saan aru, et seal sees on tuhat dollarit.

„Teil pidi olema ühe naise nimi, kes siin salakauba võrgustikku juhib.“

„Tema nimi on Nelli Dvorjadkina. Eeldatavalt elab kusagil kesklinnas. Rohkem midagi ei tea. See on kõik. Oi, minu aeg on otsas. Ma sõidan täna õhtul Soome. Kui sul on vaja midagi küsida, siis sa tead, kuidas minuga kontakti saada. Noh, ela siis hästi ja tegele asjaga.“

Kindral viipab ettekandjale, et meie arve ära maksta.