Читать книгу Palgasõdur. 6. osa. Pirita tüdruk - Kalle Klandorf - Страница 5

Mändmaa istus Lubja tänava maja ees autosse ja pööras auto nina Nõmme poole. Kui palju oli ta seda teed sõitnud – nii suvel kui ka talvel, öösel ja päeval. Alberti maja asus suurel krundil tupiktänava lõpus. See oli Eesti-aegne villa. Kellele see võis kuuluda, seda Mändmaa ei teadnud. Korteri sellesse majja sai Albert siis, kui naasis Saksamaalt Eestisse.

Tänavalt majani viis kitsuke asfalteeritud tee. Maja ise oli kahekorruseline, aga kõrgust oli sellel kolme korruse jagu, sest Alberti tööruum ehk katlamaja asus sisuliselt esimesel korrusel. Mändmaa lükkas katlamaja ukse lahti. Kui silmad hämarusega harjusid, nägi ta oma agenti laua taga istumas, lahtine viinapudel ees.

„Kas sa juba jood, nii vara?! Kuule, mees, lõpetame selle asja kohe ära. Mida su Tiiu ütleb, kui seda näeb?“

„Kes sa putukas oled, et sa mind õpetama kipud?“

Mändmaa tundis oma agendi kombeid juba palju aastaid ja teadis, et Alberti kuraas lõpeb kohe, kui viinapudel ära võtta. Mändmaa lükkas pudeli põrandale ja see purunes. Põrandale jäi segu klaasikildudest ja viinast. Üle katlamaja levis alkoholi lõhn.

„Mis sa tegid… Ma ei saa ju toast uut pudelit tuua. Tiiu näeb, ei lase mul seda teha…“ Albertil oli peaaegu pisar silmas.

„Ma pean su ikka viinaravile viima. See joomine on juba üle mõistuse. Vahepeal sa üldse ei joonud ja nüüd jälle.“

„Elu on kuradi raske. Kui vanad su tüdrukud on?“

„Kaheksateist ja viisteist.“

„Minu poiss on kakskümmend kolm, abiellus, nüüd on mul pisike lapselaps, aga näe, poiss hakkas jooma. Kohe üldse selget päeva ei näe.“

„Kas ma pean teid mõlemaid ravile saatma? Ole mees, katsu nüüd kaineks saad.“

„Ausõna, ma joon viimast päeva, aga nii kurb on olla. Tead, mul tuli meelde, et koera kuudis heinte all on üks pudel. Mine too ära, aga vaata, et sa Tiiule vahele ei jää. Ja kui jäädki, siis sinult ta pudelit ära ei võta.“

Albert vaatas Mändmaale selliste nutuste silmadega otsa, et Mändmaa murdus.

„Kus su koer siis on?“

„Tiiu võttis ta tuppa ja kuivatab teda kamina ees. Mine vaikselt.“

Albert on muidugi hea peremees. Ükski uks majas ei kääksu ja ukselink ei logise. Mändmaa hiilis vaikselt hoovi kuudi poole. Ta ei suutnud imestada, kuidas üks purjus inimene, peaaegu alkohoolik, saab teda nii oma pilli järgi tantsima panna. Kuudi juurde jõudes pistis ta käe heinte alla, sobras seal natuke ja käes ta oligi. Puhas Laua Viin.

„Kas sul midagi peale hammustada ka on?“ Mändmaa lasi pilgul katlamajas ringi joosta. Albert ajas ennast vaevaliselt laua tagant püsti ja pistis käe katla taha, tõmmates sealt välja hapukurgipurgi.

„Alati peab mehel mingi tagavara olema, kui majas on kuri naine.“ Ta nägi korgiga tükk aega vaeva ja valas siis väriseval käel viina kahte teeklaasi.

Mändmaa vaatas seda ja mõistis, et praegu pole mõtet Albertiga viinaravist rääkida. Mõni teine päev võib sellest jälle juttu teha, kui mees kaine on. Kui nad olid kumbki pool klaasi viina kurgust alla valanud ja Albertil jälle inimese jume näkku oli tõusnud, hakkas Mändmaa rääkima sellest, miks ta oli tema juurde tulnud.

„Sa tegeled ju ikka salaviinaga?“

Albert vaatas arusaamatuses Mändmaad.

„Mis mõttes ikka? Ma olen sellega terve elu tegelenud. Muidugi, kui ma Saksamaal elasin, siis salaviinaga ei tegelenud. Miks sa seda küsid?“

„Mu küsimuse mõte oli selles, et kas sinu juures käivad ikka pätid, kes pakuvad erinevat kaupa müüa.“

„Muidugi käivad igasugu vargad ja röövlid. Mida sa tahad?“

„Pirita koolis tehti paar päeva tagasi ladu tühjaks. Viidi ära riidematerjali, televiisoreid, raadioid, pille ja tööriistu. Ma panen sulle mõned raadiote ja telerite margid kirja ja jätan siia tuhatoosi alla. Homme loed. Kui midagi välja ilmub, siis sa ju tead, kuidas mind kätte saada. Kas sul pastakat ja paberit on?“

Albert rebis märkmikust paberilehe ja ulatas keemilise pliiatsijupi Mändmaale.

„Kas pastakat ei ole?“

„Käib sulle keemiline pliiats küll. Sülita peale ja ongi nagu pastakas. Kiri läheb täitsa siniseks. Vaata, et suud ära ei määri.“

Mändmaa sülitas pliiatsi peale ja asus varastatud kraami marke üles kirjutama.

„Veel üks asi.“

„Oota, võtame selle pooliku klaasi veel ära, siis on otsas ja ma lähen magama. Kui Tiiu lubab, saan magada voodis, aga kui ei, siis pean siia katlamajja magama tulema. Ükskord, kui Tiiu mind jälle voodisse ei lubanud, kaotasin katlamaja võtmed ja pidin kuudis peni kõrval magama. Muidu oli kõik hästi, aga ta raibe haises ja tead, koer peeretab koleda haisuga.“

Albertit tabas jälle enesehaletsuse hoog. Mändmaa raputas teda tugevasti varrukast.

„Kuula nüüd mind. Meil kadus eile väike tüdruk ära, kaheksa-aastane. Kui sa midagi kuuled, siis anna ka teada.“

Agent noogutas tummalt. Mändmaa nägi, et siin polnud rohkem midagi teha. Ta teadis, et hommikul on Albert jälle kaine ja tal on meeles kõik, mida Mändmaa oli rääkinud. Ta läks minema, jättes katlamaja peremehe norinal toolile magama.