Читать книгу Palgasõdur. Üksik hunt - Kalle Klandorf - Страница 4

Kurat, seal minibaaris on nii väike pudel, et sain vaevalt ühe klaasi veini. Viina kallale nüüd hommikul veel ei läheks. Peab vist poodi minema. Suitsud hakkavad ka lõppema.

Kus siin Pärnus veini hommikul kätte saab? Kell on pool kümme. Hotelli restoranist vist veel ei saa. Alkoholi müüakse alates kella kümnest. Rüütli tänaval on vist mõni viinapood. Aga kuna on veel aega, läheks sööks Rootsi lauas.

Hotelli Pärnu Rootsi laual pole väga viga. Laudade taga istuvad enamikus Soome turistid – toss- ja dressinimesed. Mõne mehega olen ma väga sarnane. Nemad pole ka vist üldse maganud ja ainult joonud. Äkki võtsime eile koos viina? Jumal hoia selle eest! Loodame, et nad mind ära ei tunne. Kuigi joodik tunneb teise omasuguse kohe ära. Joon järjest paar kohvi. Pea läheb vist selgemaks. Ei, nendega ma küll eile koos ei joonud. Söögilauda saabub abielupaar. Mehe juuksed on sassis ja ta on nagu suurt kasvu Nukitsamees. Naisel on parem silmaalune sinine ja ta on hotellis sukkade väel. Jumal, kui mustad saavad ühe naisterahva sukad olla! Külmavärin jookseb mul üle selja. Ma kahtlustan teda selles, et ta on mitu päeva tagasi oma kingad ära kaotanud ja kogu Pärnus viibimise aja ainult sukkades käinud. Mees vaatab mõtlikult söögisaalis ringi, röhitseb ja laseb soomlastele omaselt: “Voi vittu!” ning haarab oma haigest peast kinni. Saan aru, et põhjanaaber on minuga samas seisus.

Tõusen lauast ja lähen söögisaalist välja, sellistega ei taha kohe kindlasti ühes lauas hommikust süüa. Kell saab kohe kümme ja üsna minusarnased karvased ja kottis silmaalustega vennad kogunevad viinapoe juurde. Kes vaatab kahtlustavalt ringi, keegi klapib juba kellegagi. Tõmbun maja nurga taha ja jään poe avamist ootama. Ostan ainult ühe veini, siis magan paar tundi ja kaon Pärnust nelja tuule poole.

Kauplus avab uksed. Nooruke müüja vaatab oma igapäevased kliendid üle. Tema silmad jäävad peatuma minul. Pööran näo ära, et tema pilku vältida. Veidi piinlik on.

“Teile, palun,” kuulan neiu selget häält.

“Pudel hästi kuiva veini. Ei, tegelikult kaks ja kaks pakki punast Marlborot,” prääksun hädiselt.

“Küll võib ikka raske olla nii kuuma ilmaga, kohe ajab jooma,” kuulen teda ninatarka arutlevat.

“Vabandage, aga need probleemid ei puuduta kuidagi teid. Teie asi on müüa, minu asi juua.”

“Kahju, aga teid on kuidagi hale vaadata, tundute ju korralik inimene olema,” teatab neiu emalikul toonil.

“Kas te olete minu sugulane, et püüate mind ümber kasvatada. Palun teenindage mind kiiremini. Tänan!”

Lahkun kiiresti poest. Kuulen veel, kuidas jotad ei ole rahul, et ühele kliendile kulutati nii palju nende ülikiirest ajast. Kurat nendega. Lähen hotelli ja avan toas esimese pudeli.