Читать книгу Palgasõdur. Üksik hunt - Kalle Klandorf - Страница 5

Hommikune treening algab väeosas kell 10.00 pärast hommikusööki ja väikest puhkust. Alustame alati sellest, et kontrollime oma sukeldustarvikuid. Kõik peab olema korras, sukeldumisel ei tohi probleeme tekkida. Pärast treeningut on lõunasöök, puhkus ja kell 16.00 käsitsivõitluse treening. Õhtud veedame jälle vee all.

Õppeprogramm on tihe. Enne pärisväeossa minekut on veealused katsed. Igaüks meist peab sooritama ka vabaharjutuse vastavalt oma fantaasiale. Meie õpperühma ülem oli kaptenleitnant Karavajev, keda kohtasin Tallinnas sõjakomissariaadis. Mees oli karm, aga õiglane. Kes tegi tööd ja arenes pidevalt, võis arvestada tema toetusega. Kui tegime eksameid, siis mul õnnestus kõige paremini just see vabakava, mille eest sain maksimumpunktid. Poisid valmistusid selleks tõsiselt, enamik püüdis teisi üle trumbata vee all ilma hingamiseta olekuga. Mõni kaotas sellest teadvuse ja vajas üsna tõsiselt arstiabi.

Kui hakkasin oma harjutust tegema, siis Karavajev küsis, kellel on midagi huvitavamat näidata kui uppumissurm. Ajasin vaikselt käe püsti. Sain aru, et Karavajev oligi minult midagi oodanud.

“Nu Pribaltika, mida me siis oskame, mida teised ei oska, milliseid abivahendeid sul vaja on peale kiirabi?” Nägin Karavajevi silmis naeratust.

“Seltsimees kaptenleitnant, mulle palun pudel õlut.”

“Mida?! Nalja teete või? Õlut joote puhkusel, kui seda muidugi kunagi saate, või eraelus!”

“Ei tee nalja, seltsimees kaptenleitnant, ma joon vee all õlle ära!”

“Väga tobe nali teie poolt, aga kui ei joo pudelit tühjaks, lähete peavahti kartuleid koorima alkoholi tarbimise eest õppustel! On selge?”

“Just nii, kõik on selge!”

Kaptenleitnant helistab ohvitseride puhvetisse ja tellib Žiguli õlle.

Hüppan pudeliga vette, sukeldun, kisun hammastega korgi pealt ja kulistan vee all pudeli õlut ära. Pistan pea veest välja.

“Kuradi idioot, ma mõtlesin, et Pribaltikas on intelligentsed inimesed, aga tuleb välja, et täitsa hullud – hinne viis, just praegu sooritasite eksami!”

Rahvas aplodeerib ja mina nagu tõeline tsirkuseartist kummardan igasse ilmakaarde.

Ega me ainult vee all ka olnud. Vahel visati meid mägedesse, kus pidime ka mägironimisega tegelema. Mägedest pidime jõudma mere äärde, raudtee õhku laskma ja siis jälle kadusime meresügavustesse. Umbes kümne kilomeetri kaugusel meres oli allveelaev, kes meid siis peale võttis. Miks seda teha vaja oli, polnud meie asi küsida. Nõnda möödus esimene aasta. Kuni ühe saatusliku ülesraputuseni siis, kui temblini oli jäänud umbes poolteist aastat.

Tunnen, kuidas keegi mind raputab. Päevnik, mis tal on? Väljas on alles jumala pime, tahaks veel magada.

“Prosnis, Pribaltika!” raputab päevnik minu kätt edasi.

“Keri perse!” vastan talle selges eesti keeles, millest see tunguus tuhkagi aru ei saa.

“Ära jama, tõuse, ülemused tahavad sind näha!” ei tee päevnik mu lähetust kuulmagi.

Ajan jalad alla ning imestan, et teised kõik magavad, aga mina pean tõusma. Mis nüüd lahti, kas jälle küüditamine või viiakse mahalaskmisele, nagu 41. aastal Värska laagrist Eesti ohvitsere viidi? Panen mundri selga ja vaatan käekella, kell on üks öösel.

Koputan ülema uksele ja astun sisse. Tahan ette kanda, aga ülemus teeb vaikust nõudva käeliigutuse.

“Liinat,” alustab ülemus paljutähendava häälega, “teid viiakse üle Balti Sõjaväeringkonna käsutusse.”

“Ei taha,” teatan ma unesegasena resoluutselt. “Ma olen siin harjunud ja pealegi on kohe tulemas sügis ja meil seal on väga pahad ilmad.”

“Istuge,” on ülemus mu tõrksusest hoolimata kuidagi armuline.

“Kõigepealt lähete Riiga, sõjaväeringkonna staapi. Leiate sealt vastuluure majori Sergei Samosvalovi. Tema annab teile edasised korraldused. Te hakkate seal täitma eriülesannet. Ma eriti ei tea sellest midagi, aga see on ohtlik. Teie kodumaal toimuvad muutused. Meil on andmed, et Baltikumis soovitakse korraldada riigipööret. Eesti, Läti ja Leedu on asunud oma väeosasid looma. Sellele on vaja piir panna. Baltikum peab jääma NSV Liidu osaks. Seal vajatakse praegu teie oskustega inimesi.

Kas ülesanne on selge?”

“Just nii, seltsimees teise järgu kapten, millal pean ülesannet täitma asuma?” Saan aru, et see pole halb unenägu, asjad on tõsisemad, kui arvata võinuks.

“Juba täna lahkute väeosast ja lendate Riiga, pange oma asjad kokku. Kellegagi siin hüvasti ei jäta. Teele asute kohe. Minu auto viib teid lennujaama.”

Vaatan seinal asuvat kalendrit. 17. august 1990. Tõstan käe kõrva äärde, teen määrustepärase pöörde ja lahkun.

Kahe tunni pärast ootab mind Volga, millega sõidan lennujaama. Auto aknad on lahti ja soe augustikuine öötuul puhub näkku. Läidan sigareti Dõmok.

Mul on palju mõtlemisainet. Võimalus on Riiast otse Tallinna minna, ilma et staapi lähekski. Vaataks veidi kodus ringi, tutvuks olukorraga ja siis otsustaks, mida teen. Aga kõik on mind usaldanud ja kuidas ma siis püssi põõsasse viskan. Või keda mul seal kodus tegelikult otsida oleks? Ei, lähen staapi ja uurin parem seal asja.

Major Samosvalov on väikest kasvu, aga hästi liikuv mees. Nina vaatab veidi vasakule ja on lömmis. Selge, poksija. Vasakul pool mundri peal on tal mitu rida ordenilinte, aga paremal pool on meistersportlase märk.

“Mul on ka selline, aga see jäi koju, kui armeeteenistusse läksin,” teatan majorile rõõmsas äratundmises.

“Mis ala te tegite, kas mängisite korvpalli või?” mees näib mu julguse üle heatahtlikult muigavat.

“Ei, ujusin.” Nii oligi meie vahel kontakt loodud. Major vaatas minu dokumendid üle ja noogutas pead.

“Te olete väga heas väeosas teeninud. Selliseid mehi on meil just praegu vaja.”

“Major, te olete juba teine inimene, kes seda ütleb, et mind on kusagil vaja, aga keegi ei täpsusta, kus ja mida ma tegema pean.”

“Hiljem räägime, aga nüüd annan teile raha. Võtate nädalaks hotellis Riia endale toa. See on meie poolt juba makstud. Käige väljas, sööge, puhake, tutvuge tüdrukutega ja täpselt nädala pärast kohtume uuesti. Minge meie lattu, valige endale sobivad erariided ja puhake. Kas ülesanne on selge? Ah jaa veel üks asi. Kui hotelli sisse kirjutate, siis öelge oma nimeks Peeter Kanger. Siin on teile ka pass tema nimega. Pilt passis on teie oma. Ärge tehke nii imestunud nägu.”

“Just nii, seltsimees major, ülesanne on selge – puhata.”

Hotell Riia on suur maja. Ütlen portjeele oma nime. Number on kinni pandud. Tuba asub kolmandal korrusel ja aknad on tänava poole.

Ilm ei ole nii hea kui Odessas, aga midagi hullu ka pole. Päike paistab, aga veidi tuuline on. Tuba on täitsa normaalne, laed on kõrged ja mingi värvitelekaloks seisab nurgas. Viskan voodisse pikali ja uinun momentaanselt. Korraks ärkan öösel üles, aga magan kohe edasi.

Ärkan tunde peale, et kondid on kangeks jäänud. Tõusen ja märkan, et väljas on juba valge. Teen mõned võimlemisliigutused, kätekõverdused ja hüppan külma veejoa alla vannitoas.

Ilm on kristallselge, ilma ühegi pilveta ja on väga soe.

Otsin lähima piimasaali üles, ostan paar saiakest ja kohvi. Väljas jalutavad inimesed. Kuna minu praegune ülesanne on puhata, siis otsustan sõita Jūrmalasse. Olen kuulnud, et seal on suurepärane rand. Ise ma seal käinud ei ole, aga päikest võiks võtta, sest mul on sõjaväepäevitus. Nägu on jube pruun, aga keha on valge nagu albiino tiigril. Huvitav, miks mitte luik? Aga tiiger on vist mehisem, kuidagi lihaselisem, vedrum, kiirem. Ühesõnaga mees.

Elektrirong sõidab Jūrmalasse umbes pool tundi. Vaatamata sellele, et on alles varajane hommik, on rong rahvast täis. See näib nagu palverännak. Kõik on mingite kompsudega, kust paistavad välja tomatid, kurgid ja õllepudelid. Palju on lapsi koos kummist mänguasjade ja kummirõngastega, mis aitavad vee peal püsida. Vaatan aknast välja. Mööda libiseb küllaltki hall Riia linn. Siin pole ammu juba remonti tehtud. Kõik kipub lagunema. Kui rong jõuab linnast välja, muutub ka minu meel rõõmsamaks. Aiad on rohelised. Majakesed puude taga ei paista silma. Kuigi nad on suhteliselt lagunenud, peidab lopsakas rohelus nende iluvead ära.

Jūrmala jätab parema mulje. Ikkagi kuurort. Liivarand on ilus ja puhas. Liiv on valgem kui Pirital ja palju puhtam. Rannas on ruumi väheks jäänud. Päevitavad inimesed võtavad ilusatest ilmadest enne sügist viimast. Minul palju ruumi ei ole vaja. Võtan kotist hotelli valge froteerätiku ja laotan liivale. Hakkan aeglaselt ennast riidest lahti koorima. Kuidagi häbi hakkab oma plassi nahavärvi pärast. Viskan ruttu pikali, et keegi ei näeks, ja asun suve viimast päikest nautima. Leban vaikselt mitu tundi. Kell on juba üle keskpäeva, kui kuulen lähedal transistorraadiot mängimas. Magasin vist päikese käes. Sõjavägi õpetab lõputult ja igas olukorras magama. Minu lähedale on tulnud seltskond noori. Tundub, et nad on üliõpilased, loevad koos mingit raamatut ja kirjutavad midagi. Läti keel on ikka päris jube. Mitte muhvigi ei saa aru. Tüdrukud on muidugi päris kenad, aga eesti tüdrukutele või vene tüdrukutele vastu ikka ei saa. Mulle meeldib venelaste veidi asiaatlik välimus, kenad kehavormid ja temperament.

Äkki kostab rannast appihüüd. Keegi laps on kadunud ja ema on jube paanikas. Tõusen ärevalt istuli. Nähes, mis toimub, viskab mind kui vedrust püsti. Umbes viieaastane laps on kummimadratsiga rannast ohtlikult kaugele ujunud. Ju ta mänguhoos ei saanud aru, kui kaugel tegelikult rannast on. Laps on paanikas, nutab ja hüüab appi. Vähe sellest. Ta rumaluke püüab madratsile püsti tõusta, aga see vajub alt ära ja laps kukub vette. Hindan kiiresti vahemaad ranna ja merel asuva lapse vahel. Vesi võib olla seal umbes 2 – 3 meetrit sügav. Ilma oskusteta sealt last enam välja ei too. Rannas on inimesed paanikas. Üks naine, ilmselt lapse ema on põlvini vees, karjub meeleheitlikult appi. Mehed jooksevad edasi-tagasi ranna ääres. No on lollid, keegi ei kavatsegi vette minna. Algatuseks hüppan üliõpilaste juurde. Vaatan ühele tüdrukule raske pilguga otsa ning käsin telefoniautomaadi juurde joosta ja kiirabi kutsuda. Plika ehmub ja suudab ainult noogutada. Siis jooksen vee äärde. Hüppan vette ja hakkan ujuma lapse poole. Selleks kulub aega vaid paar minutit. Kui ujuda on jäänud viimased 30 meetrit, kaob laps vee alla. Ta ei jõua madratsist enam kinni hoida. Sukeldun ja viimased paarkümmend meetrit lähen vee alt. Näen last enda ees põhja vajumas. Lähenen selja tagant, haaran ta kaenlasse ja juba me tõusemegi vee peale. Laps on vakka, ju ta on vett neelanud rohkem kui vaja. Pole hullu midagi. Nüüd oleneb, kui kiiresti kaldale jõuame ja millal saan talle kunstlikku hingamist tegema hakata. Rannal on mustmiljon inimest. Kahlan lapsega läbi madala vee, lükkan inimesed kõrvale, asetan lapse liivale ja hakkan kunstlikku hingamist tegema. Suudan vee hingetorust ja kopsudest väljutada. Õnneks ta palju vett ei olnud veel jõudnud neelata. Lapseke avab silmad ja jääb mind vaatama. Naeratan talle. Alles nüüd näen, et tegu on imekauni väikese tüdrukuga. Tüdrukuke naeratab vastu. Ainult tema ema on endiselt endast väljas. Kümmekonna minuti pärast on kohal ka kiirabi ja tüdruk viiakse koos oma emaga haiglasse. Loodetavasti on oht tema jaoks möödas. Saabub ka miilits. Leitnant astub minu juurde ja küsib, mis juhtus. Räägin talle loo ära. Nooruke leitnant kirjutab kõik püüdlikult üles. Lõpuks küsib, kes ma olen. Ütlen talle esimest korda oma nimeks Peeter Kanger – keel ei väratagi – ning et puhkan siin paar päeva. Miilits küsib ka dokumente. Vastan, et need on mul autos ja auto on Riias. Ta jääb sellega rahule.