Читать книгу Üks meist on järgmine - Karen M. McManus - Страница 7

Maeve

Esmaspäev, 17. veebruar

Mu õde peab mind looderdajaks. Ta ei ütle seda otse välja – õigemini ei kirjuta seda sõnumites –, kuid vihjab sellele alatasa:

Kas vaatasid seda ülikoolide nimekirja, mille saatsin?

Üheteistkümnenda klassi talvel pole liiga vara otsima hakata. Tegelikult oled pisut hiljaks jäänud.

Kui tahad, võime mõnda kohta külastada, kui ma Ashtoni tüdrukuteõhtuks koju sõidan.

Ja sa peaksid esitama avalduse ka mõnda sellisesse kohta, mis sunnib sind mugavustsoonist täiega välja tulema.

Kuidas Hawaii ülikool kõlab?

Tõstan pilgu telefonis sähvivatelt sõnumitelt ja see kohtub Knox Myersi küsiva silmavaatega. „Bronwyni meelest peaksin ma Hawaii ülikooli minema,“ raporteerin ning talle jääb empanada peaaegu kurku kinni.

„Ta ikka mõistab, et see asub saarel, eks?“ küsib Knox, sirutades käe jääveeklaasi järele, ja kulistab pool selle sisust ühe lonksuga alla. Café Contigo empanada’d on Bayview’s legendaarsed, aga parajalt krehvtised, kui sa pole vürtsika toiduga harjunud. Knox, kes kolis Kansasest siia põhikooli ajal ja peab endiselt seenepuljongi põhjal tehtud ühepajatoite oma lemmikroogadeks, ei ole seda kindlasti mitte. „Kas ta on juba unustanud, et oled jõuline rannavastane?“

„Ma ei ole rannavastane,“ asun end kaitsma. „Ma ei ole lihtsalt liiva pooldaja. Ega liigse päikese. Ega hoovuse. Ega mereelukate.“ Knoxi kulmud kerkivad iga lausega aina kõrgemale. „Kuule, sina ise sundisid mind „Sügaviku koletisi“ vaatama,“ tuletan talle meelde. „Minu ookeanifoobia on suuremalt jaolt sinu süü.“ Knox oli eelmisel suvel minu esimene peika ja me mõlemad olime liiga kogenematud mõistmaks, et meie vahel pole tegelikult tõmmet. Me vaatasime suurema osa oma suhte ajast teaduskanalit, ja see oleks ometi pidanud meile kiiremini vihjama, et meil on parem olla lihtsalt sõbrad.

„Sa suutsid mind veenda,“ sõnab Knox sarkastiliselt. „See siin on sinu jaoks õige kool. Ootan juba, et saaksin lugeda sinu kahtlemata siirast kandideerimisesseed, kui on aeg see esitada.“ Ta kummardub ettepoole ja tõstab sõnade rõhutamiseks häält. „Järgmisel aastal.“

Ohkan, trummeldades sõrmi erksavärviliste plaatidega kaetud laual. Café Contigo on sügavsiniste seinte ja metall-laega Argentina kohvik, mille õhus on segunenud magusad ja soolased lõhnad. See asub mu kodust vähem kui pooleteise kilomeetri kaugusel ja sellest sai mu lemmikkoht koduste ülesannete tegemiseks pärast seda, kui Bronwyn läks Yale’i ja mu tuba oli äkitselt liiga vaikne. Mulle meeldib kohviku sõbralik sumin ning tõsiasi, et mitte kellelgi pole midagi selle vastu, kui ma veedan siin kolm tundi ja tellin vaid kohvi. „Bronwyni meelest olen ma graafikust maha jäänud,“ ütlen Knoxile.

„Nojah, Bronwynil oli ju Yale’i avaldus põhimõtteliselt eelkoolis valmis kirjutatud, eks?“ lausub ta. „Meil on lõdvalt aega.“ Knox on nagu mina – seitsmeteistkümneaastane Bayview’ keskkooli üheteistkümnendik, vanem kui enamik meie klassikaaslasi. Tema sellepärast, et ta oli lasteaias oma vanuse kohta liiga pisike ja vanemad panid ta aasta hiljem kooli. Mina sellepärast, et käisin pool lapsepõlve leukeemia pärast haiglate vahet.

„Ju vist.“ Sirutan käe välja, et haarata Knoxi tühi taldrik ja see enda oma peale panna, aga lükkan hoopis soolatopsi pikali, nii et valged kristallid lendavad mööda lauda laiali. Võtan peaaegu automaatselt pisut soola kahe näpu vahele ja viskan selle üle õla. Õnnetuse ärahoidmiseks, nagu Ita mulle õpetas. Minu vanaemal on kümneid ebauske: mõned on pärit Colombiast ja mõned on ta üles korjanud kolmekümne Ühendriikides elatud aasta jooksul. Väiksena järgisin ma neid kõiki, eriti kui olin haige. Kui ma kannan Ita kingitud helmestest käevõru, siis pole proovi andmine valus. Kui ma ühegi põrandaprao peale ei astu, on mu valgete vereliblede arv normaalne. Kui ma söön uusaastal südaööl kaksteist viinamarja, siis ma ei sure sel aastal.

„Igatahes, see pole ka maailma lõpp, kui sa kohe ülikooli ei lähe,“ sõnab Knox. Ta lösutab toolil ja lükkab pruunide juuste pahmaka laubalt ära. Knox on nii peenike ja nurgeline, et isegi kui ta on sisse vitsutanud kõik oma empanada’d ja pooled minu omad, tundub ta ikka näljas olevat. Iga kord, kui ta meil on, püüab üks mu vanematest või nad mõlemad talle süüa anda. „Paljud ei tee seda.“ Knoxi pilk vilksab restoranis ringi ja maandub siis Addy Prentissil, kes tuleb köögiuksest välja, kandik käes.

Vaatan, kuidas Addy laveerib Café Contigo laudade vahel ja jagab vilunult toidutaldrikuid laiali. Tänupühade ajal, kui tõestisündinud kuritegusid käsitlev „Mikhail Powers uurib“ lasi eetrisse erisaate „Bayview’ nelik: kus on nad nüüd?“, nõustus Addy esimest korda intervjuud andma. Tõenäoliselt sellepärast, et ta sai aru, et produtsendid kavatsevad teda näidata grupi luuserina – minu õde jõudis Yale’i, Cooperil on uhke stipendium Fullertoni kolledžis, isegi Nate käib kohaliku kolledži loengutes –, ja ta ei kavatsenud sellega leppida. Adelaide Prentissi kohta ei tule mingit sellist pealkirja nagu „Endise iluduskuninganna hiilgehetked jäid keskkooli“.

„Kui sa tead, mida tahad pärast kooli lõpetamist teha, siis on ju väga tore,“ ütles ta, istudes Café Contigos kõrgel taburetil, selja taga tahvel, millele olid värvilise kriidiga kirjutatud päevapakkumised. „Kui mitte, siis milleks maksta terve varandus akadeemilise kraadi peale, mida sa ehk mitte kunagi ei kasuta? Selles pole midagi halba, kui sul pole kaheksateistkümneaastaselt kogu elu paika pandud.“

Või seitsmeteistkümneaastaselt. Kiikan vargsi telefoni poole, oodates Bronwynilt uut sõnumitulva. Ma armastan oma õde, aga tema täiusepüüdlustele on raske vääriline olla.

Õhtused kliendid hakkavad saabuma, hõivates ka viimased lauad, ja samal ajal paneb keegi kõik seintele kinnitatud telekad Fullertoni kolledži pesapallihooaja avamängu peale. Kui Addy kandik on peaaegu tühi, jääb ta seisma, vaatab ruumis ringi ja naeratab, kui tabab minu pilgu. Ta tuleb meie nurgalaua juurde ja asetab väikese taldriku alfajore’dega Knoxi ja minu vahele. Need kondenspiimaga küpsised on Café Contigo esindusroog ja ainuke asi, mida Addy on siin töötatud üheksa kuu jooksul õppinud valmistama.

Knox ja mina sirutame ühel ajal käe küpsise järele. „Kas tahate veel midagi?“ küsib Addy, pistes hõberoosa juuksekihara kõrva taha. Ta on viimase aasta jooksul nii mõndagi värvitooni katsetanud, aga kui see pole roosa või lilla, siis ei jää see väga kauaks püsima. „Kui tahate, siis peaksite kohe tellima. Kõik teevad pausi, kui Cooper hakkab söötma“ – ta heidab pilgu seinakellale – „nii umbes viie minuti pärast.“

Raputan pead ja Knox tõuseb oma hallilt lemmikdressipluusilt puru pühkides püsti. „Mina ei soovi midagi, aga ma pean tualetti minema,“ ütleb ta. „Hoiad mulle kohta, Maeve?“

„Ikka,“ sõnan ma, tõstes oma koti tema toolile.

Addy pöörab end pooleldi ringi ja siis peaaegu pillab kandiku käest. „Oh issand! Seal ta on!“

Kõik restorani ekraanid täituvad sama pildiga: Cooper Clay sammub sööduplaadile, et end esimeseks kolledžimänguks soojaks teha. Nägin Cooperit alles jõulude ajal, ja sellest pole möödas kahte kuudki, aga ta näeb välja suurem, kui ma mäletan. Ta on samasuguse kandilise lõuaga ja nägus nagu alati, aga tema silmis on terashelk, mida ma pole seal kunagi varem näinud. Ehkki, tõsi ta on – enne tänast olen Cooperit söötu andmas näinud üksnes kaugelt eemalt.

Ma ei kuule kohvikusumina taustal kommentaatoreid, aga võin aimata, mida nad räägivad: Cooperi debüüt on praegu ülikoolipesapalli kuumim teema, piisavalt kuum, et kohalik spordikanal näitaks kogu mängu. Osa kärast on tingitud Bayview’ neliku jätkuvast kurikuulsusest ja tõigast, et Cooper on üks väheseid pesapallureid, kes ei ole teinud saladust sellest, et ta on gei. Samuti on oma osa sellel, et Cooper on kevadisel treeningperioodil ikka korralikult lammutanud. Spordianalüütikud veavad omavahel kihla, kas ta maandub profiliigas juba enne esimese kolledžihooaja lõppu.

„Meie superstaar kohtub viimaks ometi oma saatusega,“ lausub Addy hellalt, kui Cooper ekraanil oma mütsi kohendab. „Ma pean veel viimast korda lauad üle käima, siis tulen teie juurde.“ Ta hakkab restoranis ringi käima, kandik kaenla all ja märkmik peos, aga kogu ruumi tähelepanu on juba toidult pesapallile nihkunud.

Minu pilk jääb televiisorile pidama, kuigi nüüd näidatakse Cooperi asemel intervjuud vastasmeeskonna treeneriga. Kui Cooper võidab, tuleb hea aasta. Püüan selle mõtte peast visata niipea, kui see sinna vupsab, sest ma ei saa mängu nautida, kui teen sellest järjekordse vägikaikaveo saatuse vastu.

Minu kõrval kriibib tool valjusti põrandat ja tuttav must nahktagi riivab mu käsivart. „Kuidas läheb, Maeve?“ küsib Nate Macauley end toolile sisse seades. Tema pilk rändab üle soolaga kaetud laua. „Okou. Soola tapatalgud. Oleme hukatusele määratud, eks ole?“

„Haa ja haa,“ ütlen ma, aga mu suunurgad tõmblevad. Pärast seda, kui Nate peaaegu aasta tagasi Bronwyniga käima hakkas, on temast mulle nagu vend saanud, nii et õrritamine käib vist selle juurde. Isegi nüüd, kui nad on „pausil“ kolmandat korda selle aja jooksul, kui Bronwyn läks ülikooli. Olles terve eelmise suve pabistanud selle pärast, kas suhe viie tuhande kilomeetri kauguselt ikka toimib, on mu õde ja tema kallim leidnud oma rütmi: nad on lahutamatud, tülitsevad, lähevad lahku ja saavad siis taas kokku – ja kummalisel kombel tundub see neile mõlemale sobivat.

Nate vaid naeratab laialt ja meie vahele tekib mugav vaikus. Temaga on lihtne niisama koos olla, samamoodi nagu Addy ja teiste Bronwyni sõpradega. Meie sõpradega, ütleb õde alati, aga see pole tegelikult tõsi. Nad olid enne tema sõbrad ja temata ei oleks nad minu omad.

Otsekui märguande peale vibreerib mu telefon ja näen alla vaadates järjekordset sõnumit Bronwynilt. Kas mäng on alanud?

Varsti, tipin ma. Cooper teeb sooja.

Seda võiks ESPN-ist näidata, et ma saaksin ka vaadata!!! Pacific Coast Sports Networki ei saa kahjuks Connecticutis New Havenis vaadata. Ega kusagil mujal, mis jääb San Diegost pikema kui kolmetunnise teekonna kaugusele. Ja nad ei edasta oma saateid ka internetis.

Ma salvestan seda sinu jaoks, tuletan talle meelde.

Tean, aga see pole sama asi.

Kahju :(

Neelan viimase küpsiseampsu alla, vaadates, kuidas hallid täpid jäävad mu telefoni ekraanile nii kauaks, et juba tean, mis järgmisena tuleb. Bronwyn on kibekiire sõnumite kirjutaja. Ta ei kõhkle kunagi, kui ta just ei taha öelda midagi, mida ta enda meelest ei peaks ütlema, ja praegu on ta enda loodud sellest-me-ei-räägi-teemade riiulile tõstnud vaid ühe jutuainese.

Ja nii ongi: Kas Nate on seal?

Mu õde ei pruugi küll enam minu kõrvaltoas elada, aga see ei tähenda, et ma ei saa teda endiselt piinata. Kes? kirjutan vastu ja heidan siis pilgu Nate’i poole. „Bronwyn tervitab,“ ütlen talle.

Tema tumesinised silmad välgatavad, kuid näoilme jääb osavõtmatuks. „Tervita vastu.“

Ma vist saan sellest isegi aru. Ükskõik kui väga sa kellestki ka ei hooliks, kõik muutub, kui sa varem olid kogu aeg temaga koos, aga siis äkitselt enam ei ole. Mina tunnen seda ka, teisel moel. Aga Nate ja mina ei räägi teineteisele oma tunnetest – tegelikult ei tee meist kumbki seda mitte kellegagi peale Bronwyni –, nii et ma krimpsutan talle lihtsalt nägu. „Tunnete allasurumine pole tervislik, kas tead.“

Enne kui Nate jõuab vastata, tekib meie ümber järsku sagimine: Knox tuleb tagasi, Addy tõmbab endale meie laua äärde tooli ja minu ette ilmub taldrik maisikrõpsudega, mis on kaetud rebitud liha, sulanud juustu ja chimichurri’ga – see on Café Contigo versioon nacho’dest.

Vaatan sinna, kust need tulid, ja mu pilk kohtub kahe sügavpruuni silmaga. „Näksimist mängu ajaks,“ ütleb Luis Santos, heites rätiku, millega ta taldrikut hoidis, endale üle õla. Luis on Cooperi parim sõber Bayview’ keskkooli ajast ja oli pesapallimeeskonnas Cooperi söötude püüdja; nad mõlemad lõpetasid kooli eelmisel aastal. Café Contigo kuulub Luisi vanematele ja ta töötab seal poole kohaga, õppides samal ajal linnakolledžis. Sellest ajast peale, kui tegin sellest nurgalauast oma teise kodu, näen Luisi rohkem kui koos koolis käies.

Knox sukeldub nacho’de järele, nagu ta polekski viis minutit tagasi kaht portsu empanada’sid ja taldrikutäit küpsiseid sisse vohminud. „Ettevaatust, kuum,“ hoiatab Luis minu vastu toolile istudes. Mõtlen otsemaid: Oled jah, sest mul on nägusate sportlaste vastu piinlikkust tekitav nõrkus, mis toob minus välja kaheteistkümneaastase plika. Võiks arvata, et ma juba sain oma õppetunni, kui olin üheksandas klassis kõrvuni sisse võetud ühest korvpallurist – kes mind ei märganudki – ja seepärast sattusin Simon Kelleheri alandavasse sissekandesse Räägitakse-nimelises blogis, aga ei.

Mul pole tegelikult kõht tühi, aga võtan ikkagi hunniku alt ühe krõpsu. „Aitäh, Luis,“ ütlen ma, imedes ühest krõpsunurgast soola.

Nate muigab. „Mida sa tunnete allasurumisest rääkisidki, Maeve?“

Mu nägu hakkab tulitama ja ma ei suuda välja mõelda paremat vastust kui pista terve krõps suhu ja seda Nate’i suunas jõuliselt närida. Mõnikord ma ei saa aru, mida mu õde temas näeb.

Pagan. Mu õde. Heidan pilgu telefonile ja, süütunne torkimas, näen Bronwyni saadetud kurbade emotikonide rida. Nali. Nate näeb väga õnnetu välja, kinnitan talle. Ei näe, sest mitte keegi ei suuda seda maski, et „mul on täiesti poogen“, kanda nii hästi kui Nate Macauley, aga ma olen kindel, et tegelikult on ta õnnetu.

Phoebe Lawton, üks teine Café Contigo ettekandja ja üheteistkümnendik, jagab välja veeklaasid, enne kui ta istub laua kaugemasse otsa just siis, kui vastasmeeskonna esimene lööja longib kodumärgi poole. Kaamera annab lähiplaani Cooperi näost, kui ta kinda tõstab ja silmi kissitab. „Läheb nüüd, Coop,“ pomiseb Luis, vasak käsi instinktiivselt rusikasse tõmbumas, nagu see oleks püüdja kinda sees. „Mängime.“

Kaks tundi hiljem on terve kohvik pärast Cooperi peaaegu veatut mängu täis elevil suminat: kaheksa strike out’i, üks palli tabamine ja mitte ühtegi vastasmeeskonnale antud punkti seitsme mänguvooru jooksul. Fullertoni kolledži Titans on kolme punktiga ees, aga Bayview’s pole kellelgi sellest enam eriti midagi, sest Cooperi positsioonile on asunud vahetusmängija.

„Mul on tema pärast nii hea meel,“ ütleb Addy näost särades. „Ta on selle täiega ära teeninud pärast … no teate küll.“ Tema naeratus kaob. „Pärast kõike.“

Kõike. See on liiga väike sõna, kirjeldamaks seda, mis juhtus siis, kui Simon Kelleher peaaegu poolteist aastat tagasi otsustas omaenda surmast etenduse teha ning minu õe, Cooperi, Addy ja Nate’i oma mõrvas süüdi lavastada. Saate „Mikhail Powers uurib“ tänupüha eriprogramm meenutas kõike piinava üksikasjalikkusega: alustades Simoni plaanist kõik koos temaga pärast tunde jätta ja lõpetades saladustega, mille avalikustamise Simon organiseeris Räägitakse lehel, jätmaks muljet, et neil neljal oli põhjus tema surma soovida.

Vaatasin erisaadet koos Bronwyniga, kes oli pühadeks koju sõitnud. See viis mind otsejoones tagasi aastatagusesse aega, kui sellest loost sai üle kogu riigi sensatsioon ja meie sissesõidutee oli iga päev uudistebusse täis. Kogu riik sai teada, et Bronwyn oli varastanud kontrolltöid, et keemias A-d saada; et Nate oli uimastite müügi pärast katseajal olles uimasteid müünud ja et Addy oli petnud oma peigmeest Jake’i – kes hiljem osutus selliseks kontrollifriigist jõletiseks, et nõustus olema Simoni kaasosaline. Ja Cooperit oli valelikult süüdistatud steroidide kasutamises ning ta seksuaalne suundumus paljastati enne, kui ta oli valmis oma perekonnale ja sõpradele rääkima, et on gei.

See kõik oli paras luupainaja, aga kaugeltki mitte nii hull kui olla kahtlusalune mõrvas.

Uurimine kulges peaaegu täpselt nii, nagu Simon plaaninud oli – kui välja arvata see osa, et Bronwyn, Cooper, Addy ja Nate panid seljad kokku, mitte ei pööranud üksteise vastu. On raske ette kujutada, milline oleks tänane õhtu, kui nad ei oleks seda teinud. Kahtlen, kas Cooper oleks oma esimeses kolledžimängus vastasmeeskonna peaaegu ühegi punktita jätnud või kas Bronwyn oleks jõudnud Yale’i. Nate oleks tõenäoliselt vangis. Ja Addy – ma ei taha mõeldagi, kus Addy oleks. Peamiselt selle pärast, et kardan, et teda polekski olemas.

Väristan õlgu ja mu pilk püüab kinni Luisi. Ta tõstab klaasi sihikindla moega, nagu kutt, kes ei kavatse lasta millelgi oma parima sõbra triumfi rikkuda. „Jah, noh, karma terviseks. Ja Coopi, selle eest, et ta oma esimeses kolledžimängus kõigile pähe tegi.“

„Cooperi terviseks,“ kordavad kõik.

„Me peaks teda kõik koos millalgi vaatama minema!“ hüüatab Addy. Ta sirutab käe üle laua ja patsutab Nate’i käsivart, kui too hakkab ruumis ringi vahtima, justkui mõtleks, kui kiiresti ta saaks ära minna. „See tähendab, et sina ka. Ära mitte püüagi sellest välja vingerdada.“

„Kogu pesapallimeeskond tahaks minna,“ lausub Luis. Nate krimpsutab alistunult nägu, sest kui Addy on võtnud nõuks teda teistega suhtlema sundida, siis on ta alistamatu nagu loodusjõud.

Phoebe, kes on mängu kulgedes ja võõraste lahkudes Knoxile ja mulle lähemale nihkunud, sirutab käe välja, et endale klaasikest vett valada. „Bayview on Simonita hoopis teistsugune, aga samal ajal … ei ole. Mõistate?“ pomiseb ta, nii vaikselt, et ainult Knox ja mina teda kuuleme. „Inimesed ei muutunud kenamaks, kui nad šokist üle said. Meil pole lihtsalt enam Räägitakse lehte, mis meile nädalast nädalasse ütleks, kui keegi midagi jubedat teeb.“

„Mitte et keegi poleks proovinud,“ pomiseb Knox.

Pärast Simoni surma püüdsid paljud Räägitakse lehte mõnda aega kopeerida. Enamik hääbus päevadega, aga üks leht, Simon Ütleb, oli eelmisel sügisel peaaegu kuu aega üleval, enne kui kool asjasse sekkus ja selle kinni pani. Aga ega keegi võtnudki seda lehekülge tõsiselt, sest selle looja – üks vaiksetest tüüpidest, keda peaaegu mitte keegi ei tea – ei postitanud sinna mitte ühtegi kõlakat, mida kõik juba kuulnud poleks.

Simon Kelleheriga oli lugu nii, et tema teadis saladusi, mida enamik inimesi poleks suutnud isegi aimata. Ta oli kannatlik, nõus ootama, kuni saab igast olukorrast võimalikult palju draamat ja valu välja pigistada. Ja ta oskas hästi varjata seda, kui väga ta kõiki Bayview’ keskkoolis vihkas; ainuke koht, kus ta seda väljendas, oli kättemaksuteemaline foorum, mille leidsin siis, kui otsisin Simoni surma puudutavaid juhtlõngu. Toona pani Simoni postituste lugemine mul kõik sees keerama. Mõnikord tulevad mulle siiamaani judinad peale, kui mõtlen, kui vähe me kõik mõistsime, mida tähendab kellegi Simoni-sugusega rinda pista.

Kõik oleks võinud hoopis teistmoodi lõppeda.

„Kuule.“ Knoxi müks toob mu mõtetega tagasi olevikku ja ma pilgutan silmi, kuni tema nägu tuleb fookusesse. Me vestleme endiselt kolmekesi sel teemal; eelmise aasta abituriendid ei luba endal vist kunagi eriti kaua Simonile mõelda. „Ära ole nii tõsise näoga. Minevik on minevik, eks?“

„Õigus,“ sõnan ma ja pööran end siis toolil, kuna Café Contigo rahvas oigab valjusti. Mul kulub veidi aega mõistmaks, mis toimub, ja kui see mul lõpuks õnnestub, venib mu nägu pikaks: Cooperi vahetusmehe väljakul olemise ajal on üheksandas mänguvoorus kõik pesad täis läinud, ta võeti välja ja uue söötjaga tegid kõik kodujooksu. Äkitselt on Fulleri kolledži kolmepunktisest edumaast saanud viimase vooru lõpus ühepunktine kaotus. Teine meeskond jookseb kodumärgil lööjale tormi ja hüppab talle peale, kuni kõik kukuvad rõõmsalt hunnikusse. Kuigi Cooper söötis imeliselt, ei saanud ta võitu.

„Eiiiiiii,“ oigab Luis, mattes pea käte vahele. Ta tunneks nagu füüsilist valu. „Milline jura.“

Phoebe krimpsutab nägu. „Oi, karm. Aga see polnud Cooperi süü.“

Mu pilk leiab laua tagant ainukese inimese, kellelt võin alati ausat reaktsiooni oodata: Nate’i. Ta vaatab mu pinevat nägu ja endiselt lauale laiali puistatud soola ning vangutab pead, nagu ta teaks, millise ebausul põhineva kihlveo ma iseendaga tegin. Mõistan seda liigutust niisama selgesti, nagu ta oleks öelnud: See ei tähenda midagi, Maeve. See on ainult mäng.

Tal on kindlasti õigus. Aga ikkagi. Ma nii tahaksin, et Cooper oleks võitnud.