Читать книгу Üks meist on järgmine - Karen M. McManus - Страница 8

Phoebe

Teisipäev, 18. veebruar

Loogiliselt mõtlev osa mu ajust teab, et ema ei mängi nukkudega. Aga kell on vähe, ma olen väsinud ja mul pole veel kontaktläätsi silmas. Nii et selle asemel, et rohkem kissitada, nõjatun vastu köögikappi ja küsin: „Mis värk nende nukkudega on?“

„Need käivad pulmatordi otsa,“ ütleb ema, tõmbab ühe mu kaheteistkümneaastaselt vennalt Owenilt ära ja ulatab mulle. Alla vaadates näen valgesse riietatud pruuti, kelle jalad on mässitud peigmehe piha ümber. Kellelgi alahinnatud kunstnikul on õnnestunud nende tillukestele nägudele palju himurust maalida.

„Väga stiilne,“ ütlen ma. Oleksin pidanud aimama, et need on seotud pulmadega. Eelmisel nädalal oli köögilaud kaetud kutsenäidistega ja enne seda isetehtud lauakaunistustega.

„See on ainuke selline,“ ütleb ema pisut kaitsvalt. „Eks igasuguste maitsetega tuleb arvestada. Kas saaksid selle karpi panna?“ Ta osutab lõuaga köögikapil olevale pappkarbile, mis on pooleldi täis vahtplastist graanuleid.

Panen õnneliku paari selle sisse ning võtan valamu kõrvalt kapist klaasi, valan selle kraanist täis ja joon kõik kahe suure, ahne lonksuga ära. „Ah et tordikaunistused?“ küsin ma. „Kas inimesed tõesti kasutavad neid ikka veel?“

„Need on lihtsalt Golden Ringsist saadud näidised,“ ütleb ema. Sellest ajast peale, kui ta kohaliku pulmakorraldajate organisatsiooniga liitus, ilmuvad taolisi asju täis karbid meie korterisse iga paari nädala tagant. Ema teeb neist pilte, paneb kirja, mis talle meeldib, ja pakib siis kõik kokku, et seda järgmisele gruppi kuuluvale pulmakorraldajale edasi saata. „Aga mõned neist on ju nunnud.“ Ta tõstab üles valssi tantsiva pruutpaari silueti. „Mis sa arvad?“

Kapi peal on lahtine karp pehmeid vahvleid. Võtan kaks viimast välja ja pistan need röstrisse. „Minu meelest pole plastinimesed tordi otsas päriselt Ashtoni ja Eli stiil. Kas nad mitte ei tahtnud tagasihoidlikku pulma?“

„Mõnikord sa ei tea, mida tahad, enne, kui seda näed,“ ütleb ema rõõmsalt. „Osa minu tööst on avada nende silmad selle suhtes, mis võimalused üldse olemas on.“

Vaene Ashton. Addy vanem õde on olnud unistuste naaber sellest ajast peale, kui me eelmisel suvel nende vastaskorterisse kolisime – ta on soovitanud, kust toitu koju tellida, näidanud, millised pesumasinad ei neela kunagi su sente alla, ja jaganud kontserdipileteid, mille on saanud California kunstikeskuses graafilise disainerina töötades. Tal polnud aimugi, millesse ta end segab, kui nõustus aitama mu emal pulmaplaneerimise äri käima panna ja laskma tal koordineerida „mõningaid detaile“ oma peatselt saabuvateks pulmadeks Eli Kleinfelteriga.

Ema on pisut liiale läinud. Ta tahab jätta head muljet, eriti sellepärast, et omamoodi on Eli kohalik kuulsus. Ta on advokaat, kes kaitses Nate Macauleyt, kui too Simon Kelleheri tapmises süüdi lavastati, ja nüüd intervjueeritakse teda pidevalt seoses igasugu suurte kohtuasjadega. Ajakirjanikele meeldib väga tõsiasi, et Eli abiellub ühe Bayview’ neliku liikme õega, nii et tema eelseisvat pulma mainitakse sageli. See tähendab ema jaoks tasuta reklaami, mille hulka kuulub äramärkimine San Diego Tribune’is ja Bayview Blade’i detsembrinumbris ilmunud põhjalikum portreelugu. Bayview Blade on küll pärast Simoni loo kajastamist muutunud täielikuks kõmuleheks, nii et otse loomulikult kirjutati mu emast kõige dramaatilisema nurga alt: „Pärast südantlõhestavat kaotust rajab lesk rõõmule tugineva äri.“

Seda meeldetuletust polnud meist kellelegi vaja.

Aga ema on sellesse pulma suunanud rohkem energiat kui millessegi muusse viimaste aastate jooksul, nii et ma peaksin Ashtoni ja Eli lõputu kannatlikkuse eest tänulik olema.

„Su vahvlid kõrbevad,“ ütleb Owen rahulikult, pistes kahvlitäie siirupis leotatud ruudukesi endale suhu.

„Pekki küll!“ Kisun vahvlid välja valuniutsatuse saatel, kui mu sõrmed riivavad kuuma metalli. „Ema, kas me võiksime palun uue rösteri osta? See on täiesti kasutuks muutunud. Läheb kolmekümne sekundiga külmast kõrvetavalt kuumaks.“

Ema kulmud tõmbuvad kokku ja ta näole tuleb murelik ilme, nagu alati, kui keegi meist räägib raha kulutamisest. „Ma märkasin. Aga me peaksime ilmselt kõigepealt proovima seda puhastada, enne kui uue ostame. Sinna on vist oma kümne aasta jagu saiapuru kogunenud.“

„Las mina,“ pakub Owen vabatahtlikult välja, lükates prillid ninal kõrgemale. „Ja kui see ei toimi, siis võtan röstri lahti. Vean kihla, et suudan selle ära parandada.“

Naeratan talle hajameelselt. „Selles pole kahtlust, taibu. Oleksin pidanud kohe selle peale tulema.“

„Ma ei taha, et sa elektririistadega mängiksid, Owen,“ protesteerib ema.

Owen on solvunud moega. „See poleks mängimine.“

Uks klõpsatab, kui mu vanem õde Emma meie magamistoast lahkub ja köögi poole suundub. See on asi, millega ma korteris elamise puhul mitte kunagi ei harju – kuidas samal korrusel viibides ollakse väga hästi teadlik sellest, kus keegi on, kogu aeg. Mitte kuhugi ei saa end peita. Üldse mitte nagu meie vanas majas, kus meil kõigil oli oma magamistuba ja peale selle olid seal veel elutuba ja kabinet, millest lõpuks sai Oweni mängutuba, ja isa töötuba keldris.

Lisaks oli meil isa.

Mu kurgus pitsitab, kui Emma libistab pilgu üle piduriietes plastinimeste meie köögilaual. „Kas neid tõesti kasutatakse ikka veel tordikaunistusena?“

„Su õde küsis täpselt sedasama,“ lausub ema. Ta teeb nii kogu aeg – toob välja Emma ja minu sarnased jooned, nagu nende tunnistamine liidaks meid niisama lähedasteks, nagu me olime väiksena.

Emma mõmiseb ja mina keskendun oma vahvlile, samal ajal kui ta lähemale astub. „Kas sa saaksid eest minna?“ küsib ta viisakalt. „Mul on blenderit vaja.“

Astun kõrvale ja Owen võtab kätte tumepunaste juustega pruudi kujukese. „See näeb sinu moodi välja, Emma,“ lausub ta.

Kõigil meil, Lawtoni lastel, on mingit punast tooni juuk-

sed – Emmal sügavad kastanpruunid, minul vasksed ja Owenil punakasblondid –, aga meie isa oli see, kes oli tõeliselt silmatorkav, nii oranžide juustega, et keskkoolis olevat teda hüütud Cheetoks. Ükskord, kui me olime Bayview’ kaubamaja toidualal, läks isa tualetti ja nägi naastes, kuidas üks vanem paar piilub kahtlustavalt mu tumedate juuste ja tõmmu jumega ema ning tema kolme kahvatut, punapäist last. Isa prantsatas ema kõrvale istuma ja võttis tal õlgade ümbert kinni, naeratades paarikesele säravalt. „Näete, nüüd tundub meie pere loogiline,“ sõnas ta.

Ja nüüd, kolm aastat pärast tema surma? Ei tundu.

Kui peaksin välja tooma Emma kõige vähem lemmiku osa päevast … See oleks raske, sest viimasel ajal ei tundu Emma eriti midagi nautivat. Aga see, et ta peab kooliteel minu sõbranna Julesi auto peale võtma, mahub küll vabalt esikolmikusse.

„Oh issand küll,“ ütleb Jules hingeldades, kui ta meie kümme aastat vana Corolla tagaistmele ronib, lükates kõigepealt sisse seljakoti. Ma keeran istmel ringi ja ta tõmbab päikeseprillid eest, et mulle tapvat pilku naelutada. „Phoebe. Sa oled lihtsalt jube.“

„Mis? Miks?“ küsin segadusse sattudes. Ma nihelen istmel ja silun seelikut, kui see mu reitel üles nihkub. Pärast aastatepikkust katsetamist olen viimaks leidnud riided, mis minu kehatüübile kõige paremini sobivad: lühike, lendlev seelik, eelistatult julge mustriga, erksavärviline v-kaeluse või ümara kaelusega särk ja mingid puidust kontsaga saapad.

„Turvavöö, palun,“ lausub Emma.

Jules klõpsab turvavöö kinni, põrnitsedes endiselt minu poole. „Tead küll, miks.“

„Tõsiselt, ei tea,“ vaidlen vastu. Emma keerab Julesi tagasihoidliku poolkorruselise maja ees kõnnitee äärest tänavale. See maja asub vaid tänava kaugusel kohast, kus vanasti elasime. Meie vana naabruskond ei ole kaugeltki Bayview’ jõukaim piirkond, aga noor paar, kellele ema meie maja müüs, oli ikkagi väga elevil sellest, et nende esimene kodu asub just seal.

Julesi rohelised silmad, mis mõjuvad tema pruuni naha ja tumedate juuste taustal rabavalt, lähevad dramaatilisuse lisamiseks suureks. „Nate Macauley oli eile õhtul Café Contigos, aga sa ei saatnudki mulle sõnumit!“

„Aa, noh …“ Ma keeran raadio valjemaks, et mu pominal antud vastus kaoks Taylor Swifti värskeima loo sisse. Jules on Nate’ist alati sisse võetud olnud – talle täiega meeldivad tumedapäised, nägusad pahapoisi tüüpi kutid –, aga ta ei näinud Nate’is potentsiaalset peikat enne, kui Bronwyn Rojas seda tegema hakkas. Nüüd tiirleb ta nagu raisakotkas ringi iga kord, kui nad lahku lähevad. Ja see on pannud mind täbarasse olukorda sellest ajast peale, kui ma hakkasin Café Contigos tööle ja sõbrunesin Addyga, kes muidugi mõista on kindlalt Bronwyni poolt.

„Ja ta ei käi üldse väljas,“ oigab Jules. „See eilne oli täiesti luhtunud võimalus. Sõbra kohta tõsiselt suur ämber, Phoebe Jeebies. See pole üldse lahe.“ Ta võtab välja veinikarva huuleläike tuubi ja kummardub ettepoole, et uut kihti peale pannes end tahavaatepeeglist näha. „Kuidas ta tundus? Mis sa arvad, kas ta on Bronwynist üle saanud?“

„Noh. Raske öelda,“ sõnan ma. „Ta ei rääkinud eriti kellegagi peale Maeve’i ja Addy. Peamiselt Addy.“

Jules surub matsutades huuli kokku ja tema näolt libiseb üle kerge paanika. „Oh issand. Arvad, et nemad on nüüd koos?“

„Ei. Kindlasti mitte. Nad on sõbrad. Kõik ei pea Nate’i vastupandamatuks, Jules.“

Jules viskab huuleläike tagasi kotti ja toetab pea ohates vastu aknaklaasi. „Seda ütled sina. Ta on nii kuum, et sure või ära.“

Emma jääb punase tule all seisma, hõõrub silmi ja sirutab siis käe raadio helinupu järele. „Ma pean vaiksemaks panema,“ ütleb ta. „Mu pea lõhub.“

„Kas sa hakkad haigeks jääma?“ küsin ma.

„Olen lihtsalt väsinud. Sean Murdocki järeleaitamistund venis eile liiga hilja peale.“

„Keda see ka üllatab,“ pomisen ma. Kui Bayview’ keskkooli üheteistkümnendike seast intelligentset eluvormi otsida, siis Sean Murdockis seda ei leia. See-eest on tema vanematel raha ja nad jagavad seda rõõmuga Emmale lootuses, et tema töökus või hinded jäävad ehk ka Seanile külge.

„Mina peaksin su palkama, Emma,“ sõnab Jules. „Keemiaga hakkavad sel semestril hullud lood olema, kui ma abi ei otsi. Või Bronwyn Rojase moodi kontrolltöid ei varasta.“

„Bronwyn tegi selle kursuse järele,“ tuletan talle meelde ja Jules tonksab jalaga mu istet.

„Ära kaitse teda,“ ütleb ta tusaselt. „Ta rikub mu armuelu ära.“

„Kui sa järeleaitamist tõsiselt mõtled, siis mul on sel nädalavahetusel vaba aega,“ sõnab Emma.

„Keemia nädalavahetusel?“ Julesi hääl on rabatud. „Ei, aitäh.“

„Hea küll siis.“ Mu õde ohkab kergelt, nagu ta polekski pidanud midagi muud ootama. „Et siis ei mõtle tõsiselt.“

Emma on Julesist ja minust ainult aasta vanem, aga enamasti tundub ta olevat pigem Ashton Prentissi vanune. Emma ei käitu nagu seitsmeteistkümneaastane; ta käitub nii, nagu ta oleks üle kahekümne ja stressaks ülikooliõpingute, mitte lõpuklassi edasijõudnutele mõeldud tundide pärast. Isegi nüüd, kui kõik tema ülikooliavaldused on välja saadetud ja tal tuleb vaid vastuseid oodata, ei suuda ta end vabaks lasta.

Sõidame ülejäänud tee vaikides, kuni mu telefon piuksub just siis, kui Emma parklasse keerab. Loen sõnumit. Tribüünide alla?

Ma ei tohiks. Aga ehkki aju tuletab mulle meelde, et olen sel kuul hilinemise pärast juba kaks hoiatust saanud, tipivad mu sõrmed OK. Panen telefoni tasku ja mul on uks poolenisti avatud juba enne, kui Emma on jõudnud käigu välja lükata. Ta kergitab kulme, kui ma välja ronin.

„Pean hästi kiiresti jalgpalliväljaku juures ära käima,“ ütlen ma, viskan seljakoti üle õla ja toetan käe autouksele.

„Miks? Sa ei tohi jälle hilineda,“ lausub Emma, tõmmates oma helepruunid silmad mulle otsa vaadates kissi. Need on täpselt nagu isal ja – peale punakate juuste – meie ainuke ühine joon. Emma on pikk ja peenike, mina lühike ja vormikas. Tema juuksed on pulksirged ja peaaegu õlgadeni, minu omad pikad ja lokkis. Temale tulevad päikesega tedretähed, mina lähen pruuniks. Aga praegu oleme mõlemad veebruarile omaselt kahvatud ja ma tunnen, kuidas mu põsed maha vaadates punaseks tõmbuvad.

„Ee, koolitöö,“ pomisen ma.

Jules irvitab autost välja ronides. „Ah et nüüd nimetatakse seda nii?“

Pööran kannapealt ringi ja marsin kiiresti minema, aga tunnen ikka Emma hukkamõistu nagu raskust õlgadel. Emma on alati olnud tõsisem, aga kui olime nooremad, polnud sel tähtsust. Olime nii lähedased, et pidasime sõnagi lausumata terveid vestlusi maha. Ema naljatas ikka, et meie vahel on vist telepaatia, aga see polnud nii. Me lihtsalt tundsime teineteist nii hästi, et iga näoilme oli niisama selge kui sõnad.

Olime lähedased ka Oweniga, vanusevahest hoolimata. Isa kutsus meid kolmeks amigo’ks ja igal lapsepõlvefotol poseerime täpselt ühtemoodi: Owen meie keskel, Emma ja minu käed teineteise ümber, kõigil lai naeratus näol. Me näeme välja lahutamatud ja ma arvasin, et olemegi seda. Mulle ei tulnud kordagi pähe, et isa on see liim, mis meid koos hoiab.

Lahkurebimine oli nii märkamatu, et ma ei pannud seda kohe tähele. Emma tõmbus eemale esimesena, mattes end koolitöödesse. „See on tema viis leinata,“ ütles ema, nii et lasin tal olla, kuigi minu viis leinata oleks olnud seda koos teha. Kompenseerisin seda sellega, et lõin kaasa kõigis seltskondlikes tegevustes, mida leidsin – eriti kui poisid hakkasid mu vastu huvi tundma –, Owen aga tõmbus videomängude lohutavasse fantaasiamaailma. Enne kui ma arugi sain, olid neist saanud meie igapäevased rajad ja me püsisime neil. Meie eelmise aasta jõulukaardil seisime kolmekesi kuuse kõrval, pikkuse järjekorras, käed ees koos, näol kange naeratus. Isa oleks selles fotos väga pettunud olnud.

Ja minus vahetult pärast seda, kui pilt tehti, selle pärast, mis juhtus Julesi jõulupeol. Üks asi on kohelda oma vanemat õde nagu täielikku võõrast, hoopis teine asi … teha seda, mida tegin mina. Kunagi tundsin ma Emmale mõeldes nukrat üksildust, aga nüüd ainult süüd. Ja kergendust, et ta ei suuda enam mu näolt tundeid välja lugeda.

„Kuule!“ Olen niivõrd oma mõtetesse vajunud, et oleksin tribüünide all otse vastu posti kõndinud, kui üks käsi poleks välja sirutunud ja mind peatanud. Siis tõmbab see mind nii kiiresti enda poole, et mul libiseb telefon taskust ja maandub kerge mütsatusega murule.

„Pagan,“ ütlen ma, aga Brandon Weberi huuled on minu suule surutud enne, kui jõuan veel midagi lisada. Liigutan õlgu, kuni seljakott läheb telefonile seltsi pakkuma. Brandon sikutab mu särgiserva ja kuna see on sada protsenti just see, mille pärast ma siia tulin, aitan talle kaasa, võttes selle seeliku vahelt välja.

Brandoni käed liiguvad mu paljal nahal üles-alla, lükkavad kõrvale mu rinnahoidja pitsi ja ta oigab mu suu vastas: „Pagan, kui seksikas sa oled.“

Tema on ka. Brandon on jalgpallimeeskonnas mängujuht ja Bayview Blade’ile meeldib tema kohta öelda „järgmine Cooper Clay“, sest ta on nii osav, et ülikoolid on talle juba silma peale pannud. Aga minu meelest pole see täpne võrdlus. Esiteks on Cooper erakordselt andekas ja teiseks tõeline kullatükk, Brandon aga põhimõtteliselt sitapea.

Aga see poiss oskab suudelda. Kogu pinge kaob minust, kui ta surub mu meie taga oleva posti vastu, ja selle asemele tuleb peadpööritav ootuselevus. Panen ühe käe ta kaela taha ja püüan teda enda juurde alla tõmmata, samal ajal kui mu teine käsi sikutab ta teksapükste värvlit. Siis lükkan ma jalaga midagi mööda maad edasi ja sõnumiheli hajutab mu tähelepanu.

„Mu telefon,“ ütlen eemale tõmbudes. „Me astume selle laiaks, kui ma seda üles ei korja.“

„Ma ostan sulle uue,“ ütleb Brandon, keel minu kõrvas. See mulle ei meeldi – miks kutid arvavad, et see on seksikas? –, nii et lükkan teda, kuni ta must lahti laseb. Tema taskus käib vali kõll ja ma muigan tema pükstes oleva mügara peale, kui oma telefoni üles võtan.

„Kas see on sõnum või on sul lihtsalt hea meel mind näha?“ ütlen ma ekraani puhtaks pühkides. Siis heidan pilgu alla ja hoian hinge kinni. „Uhh, nalja teete või? Jälle see?“

„Mis?“ küsib Brandon oma telefoni välja võttes.

„Tundmatu number, ja arva, mis sõnumis seisab?“ Ma teen võltsi häält. „Igatsed endiselt Räägitakse lehte? Mina küll igatsen. Mängime õige uut mängu. Uskumatu, et keegi pärast direktor Gupta hoiatust sellise juraga tegeleb.“

Brandoni pilk vilksab oma ekraanile. „Ma sain sama sõnumi. Näed seda linki?“

„Jah. Ära sellele klõpsa! See on ilmselt viirus või …“

„Hilja juba,“ ütleb Brandon naerdes. Ta vaatab silmi kissitades oma telefoni, samal ajal kui mina teda silmitsen: üle meeter kaheksakümne pikk, tumeblondid juuksed, sinakasrohelised silmad ja sedasorti täidlased huuled, mille nimel tüdrukud oleks valmis tapma. Ta on nii ilus, et tundub, nagu ta võiks iga hetk koos harfiga lendu tõusta. Ja mitte keegi ei tea seda nii hästi kui tema ise. „Jeerum, see on terve kuradi raamat,“ nuriseb ta.

„Las ma vaatan.“ Haaran ta telefoni, sest pole variantigi, et ma seda linki enda telefoniga avama hakkaks. Keeran ekraani päikese käest ära, et seda selgelt näha. Vaatan veebilehte, millel on Räägitakse logo kehv koopia ja selle all pikk tekst. „Pange tähele, Bayview’ keskkool. Ma selgitan reegleid vaid üks kord,“ loen ma. „Me hakkame mängima „Tõde või tegu“ niiviisi. Mina saadan väljakutse ainult ühele inimesele – ja sa ei tohi MITTE KELLELEGI sellest rääkida, kui see oled sina. Ära riku üllatust ära. See teeb mind pahuraks ja ma pole pahurana üldse tore. Sul on aega 24 tundi, et oma otsus sõnumiga saata. Kui valid tõe, paljastan ühe su saladuse. Kui valid teo, annan sulle ülesande. Mõlemal juhul saame veidi lõbutseda ja oma tüütu eksistentsi monotoonsust leevendada.“

Brandon tõmbab käega läbi oma paksude kollakaspruunide juuste. „Räägi enda eest, luuser.“

„No kuule, Bayview, sa tead, et oled seda igatsenud.“ Kortsutan kulmu, kui lõpetan. „Mis sa arvad, kas see läks kõikidele õpilastele? Parem oleks, kui mitte keegi midagi ei ütleks, kui nad just ei taha oma telefonist ilma jääda.“ Eelmisel sügisel, kui direktor Gupta lõpetas Simoni viimase järeleahvija tegevuse, ütles ta meile, et rakendab täisleppimatust: kui ta näeb kas või ühtainsat vihjet järgmise Räägitakse-lehe kohta, keelab ta koolis telefonid igaveseks ära. Ja viskab välja kõik, kes jäävad telefoni sissesmugeldamisega vahele.

Sellest ajast peale oleme kõik olnud eeskujulikud kodanikud, vähemalt mis puutub internetis kõlakate levitamisse. Mitte keegi ei suuda ette kujutada, kuidas elada koolipäev – rääkimata siis aastatest – üle telefonita.

„Kõigil on suva. See on vana uudis,“ ütleb Brandon muretult. Ta paneb telefoni taskusse, võtab mu piha ümbert kinni ja tõmbab mu enda ligi. „Kuhu me jäimegi?“

Hoian telefoni endiselt käes, nüüd on see surutud tema rinna vastu, ja enne kui ma vastata jõuan, teeb see mu käes häält. Kui ma pea tagasi tõmban, et ekraanile vaadata, on tundmatult numbrilt tulnud uus sõnum. Aga seekord Brandoni taskust samal ajal kõlli ei kosta.

Phoebe Lawton, sina oled esimene! Kirjuta vastu, kumma valid: kas peaksin paljastama tõe või võtad vastu ülesande?