Читать книгу Minu võitlus. 1. raamat. Surm perekonnas - Karl Ove Knausgard - Страница 6

SÜDAME ELU ON LIHTNE: ta lööb, kuni jaksab. Siis jääb ta seisma. Põntsuv liigutus lakkab varem või hiljem, ühel või teisel päeval iseenesest ja veri hakkab valguma keha madalaima punkti poole, kuhu see koguneb lompi, mis on väljastpoolt nähtav kui tume ja pehmjas koht üha kahvatumal nahal, sedamööda kuidas kehasoojus alaneb, ihuliikmed jäigastuvad ja sooled tühjenevad. Esimeste tundide muutused toimuvad nii tasahaaval ja teostuvad nii vääramatult, võiks isegi öelda rituaalselt, nagu kapituleeruks elu kindlate reeglite, gentlemen’s agreement’i kohaselt, mille järgi joonduvad ka surma esindajad, kes ootavad alati, kuni elu on taandunud, enne kui asuvad uut maastikku hõivama. Aga siis on see ka pöördumatu. Tohutuid bakteriparvi, mis kehaõõnes pealetungile asuvad, ei suuda miski peatada. Kui need oleksid vaid paar tundi varem üritanud, oleks neile silmapilk vastupanu osutatud, aga nüüd valitseb nende ümber vaikus ning nad tungivad üha sügavamale niiskusse ja pimedusse. Nad jõuavad Haversi kanalitesse, Lieberkühni krüptidesse, Langerhansi saartele. Nad jõuavad Bowmani kapslisse Renesis, Clarki sambasse Spinalises, musta ollusesse Mesencephalonis. Ja nad jõuavad südamesse. Ikka veel on see puutumata, aga kuna sellelt on võetud liikuvus, mis on selle käimapanev jõud, valitseb seal ilmselt kummaline hüljatus nagu tööstushoones, kust töölised ülepeakaela minema on plaganud, võiks kujutleda paigale tardunud sõidukeid, mis tumeda metsa taustal kollaselt kiiskavad, tühjaks jäänud soojakuid ja täislastis köisraudteevaguneid, mis mäeküljel reas ripuvad.

Samal hetkel kui elu kehast lahkub, kuulub keha surmale. Lambid, kohvrid, vaibad, lingid, aknad. Nurmed, sood, ojad, mäed, pilved, taevas. Miski sellest ei ole meile võõras. Oleme pidevalt ümbritsetud surnud maailma esemetest ja nähtustest. Ometi on vähe asju, mis ärataksid meis suuremat kõhedust kui näha inimest, kes on püütud surnud maailma, vähemalt kui otsustada jõupingutuste põhjal, mida teeme surnukehade silma alt ära koristamiseks. Vähe sellest, et nad suuremates haiglates spetsiaalsetesse ligipääsmatutesse ruumidesse peidetakse, aga ka eriliftide ja keldrikoridoride kaudu sinnapääs on salastatud, ja kui keegi peakski mõnesse neist kogemata ära eksima, on surnukehad, mida temast mööda veeretatakse, alati kinni kaetud. Kui neid aga haiglast ära veetakse, toimub see eraldi väljapääsu kaudu ja autodega, mille aknad on toonitud; kirikus on nende tarvis spetsiaalne akendeta ruum; matusetseremoonia ajaks on nad paigutatud kinnisesse kirstu, kuni nad hauda lastakse või ahjus ära põletatakse. Säärase kohtlemise praktilist eesmärki on raske tabada. Kadunukesi võiks näiteks vabalt sõidutada mööda haiglakoridore katmatult ja transportida hariliku taksoga, ilma et see kellelegi mingit ohtu kujutaks. Vana mees, kes kinoseansil sureb, võib julgelt seansi lõpuni istuma jääda, samuti järgmiseks seansiks. Õpetajat, kes saab kooliõuel infarkti, ei pruugi tingimata tulise rutuga minema vedada, sest ei juhtu midagi hullu, kui ta seniks õuele jääb, kuni majahoidjal on mahti temaga tegelda, olgu siis alles pärastlõunal või õhtul. Ja kui mõni lind laskubki teda nokkima, mis siis sellest? Kas see, mis teda hauas ootab, on ainult sellepärast parem, et me seda ei näe? Kuni surnud lausa tee peal ees ei vedele, pole kiiret kuhugi, ega nad teist korda sure. Talvine külmaperiood peaks selles mõttes eriti soodne olema. Kodutud, kes pinkidel ja kangialustes surnuks külmuvad, enesetapjad, kes kõrghoonetest ja sildadelt alla hüppavad, vanad naised, kes trepist alla kukuvad, hukkunud, kes oma lömmisõidetud autosse kinni on kiilunud, poiss, kes pärast linna peal lõbutsemist purjuspäi merre sulpsatab, väike tüdruk, kes jääb bussi alla – milleks see paaniline rutt neid minema toimetada? Siivsus? Mis oleks siivsam kui see, et tüdruku isa ja ema näeksid tunni või paari pärast, kuidas laps õnnetuspaiga kõrval lumel lebab, keha, lömastatud pea, verised juuksed ja puhas jopp katmata? Siis lebaks ta seal maailmale avatult ja saladusteta. Aga isegi tund aega lumel ei tule kõne alla. Linn, mis oma surnuid pilkude eest ei peida, linn, kus neid võib näha vedelemas sõidu- ja kõnniteedel, parkides ja parklates, pole linn, vaid põrgu. Et see põrgu meie eluolu realistlikumalt ning läbi-lõhki tõesemalt peegeldab, ei oma tähtsust. Me teame, et see on nii, kuid ei taha seda näha. Sestap ka see kollektiivne allasurumisakt, mida väljendab surnute eest ära toimetamine.

Mida täpselt alla surutakse, pole seevastu niisama lihtne öelda. Surm kui niisugune see olla ei saa, selleks on surma kohalolek ühiskonnas liiga massiivne. Surnute koguhulk päevas, mida ajalehtedes mainitakse või teleuudistes näidatakse, kõigub olukorrast olenevalt siia-sinna, aga aastate lõikes on see arv arvatavasti enam-vähem konstantne, ja kuna see on hajutatud üle nii paljude meediakanalite, on sellest võimatu pääseda. Too surm aga ähvardav ei tundu. Vastupidi, see on asi, mida me heameelega tahame ja mille nägemise eest heameelega maksame. Kui sinna arvata juurde need üüratud kogused surma, mida ilukirjandus toodab, on veelgi keerulisem mõista süsteemi, mis surnud silma alt ära toimetab. Kui surm kui nähtus meid ei hirmuta, kust siis pärineb meie vastumeelsus surnukehade suhtes? Järelikult on olemas kaht tüüpi surma, või siis esineb vastuolu meie surmakujutluse ja surma vahel, nagu see tegelikult kulgeb, mis põhimõtteliselt taandub ühele: kuna ettekujutus surmast on meisse nii kindlalt juurdunud, et kui me näeme selle vastuolu tegelikkusega, siis vähe sellest, et see meid vapustab, aga me püüame seda ka varjata, kuidas aga suudame. Siin pole põhjuseks teadlik kaalutlus nagu riituste puhul, võetagu või matused, mille sisu ja tähendus on tänapäeval vaieldavad ja mis on seetõttu nihkunud irratsionaalsest sfäärist ratsionaalsesse, kollektiivsest individuaalsesse – hoopiski mitte, sest surnute minematoimetamine pole kunagi olnud vaidlusteema, vaid me teeme seda alati vajadusest, mida keegi ei oska põhjendada, kuid igaüks tajub: kui su isa ühel tuulisel sügisesel pühapäeval maja ees muruplatsil hinge heidab, tassid ta pikema jututa tuppa, ja kui ei saa, siis katad ta vähemalt tekiga kinni. Aga see ei ole meil ainus surnutega seotud impulss. Niisama pentsik nagu laipade ärapeitmine on fakt, et nad alati võimalikult kiiresti maapinna lähedale viiakse. Ei kujutaks ette haiglat, mis oma surnuid ülespoole veaks ning lahkamisruumid ja laibahoidlad kõrgematele korrustele sisse seaks. Surnuid hoitakse nii maa ligidal kui võimalik. Ja sama põhimõtet järgitakse nendega tegelevates büroodes: kindlustusfirmad võivad muretult paikneda kaheksandal korrusel, mitte aga matusebürood. Kõik matusebürood asuvad tänavapinnale nii lähedal kui võimalik. Mine tea, millest see tuleb; tekib kiusatus arvata, et see on jäänuk vanast kombest, mille eesmärk oli algselt puhtpraktiline, sest kelder oli külm ja laipade hoidmiseks sobivaim, ning et see põhimõte on kandunud üle meie külmkappide ja külmkambrite ajastusse, kui mõte surnute ülakorrusele toimetamisest ei mõjuks tõtt-öelda loomuvastaselt, nagu peaksid kõrgus ja surm teineteist välistama. Nagu oleks meie hingesügavuses mingi ktooniline instinkt, mis peab suunama meie surnud mulla poole, kust me tulnud oleme.

Seega võib näida, nagu levitataks surma kahe erineva süsteemi kaudu. Üks on seotud salastamise ja raskuse, mulla ja pimedusega, teine avatuse ja kerguse, eetri ja valgusega. Ühes Lähis-Ida linnas tapetakse isa ja laps, kui isa püüab last tulejoonelt ära tõmmata, ja kaamerasilm tabab pildi teineteise külge klammerdunud kehadest, mida kuulid täkivad ja võdisema panevad, saadab selle ühele tuhandetest ümber maakera tiirutavatest satelliitidest ja edastatakse kogu maailma teleritesse, kust see imbub meie teadvusse kui järjekordne pilt hukkunutest või surijatest. Neil piltidel pole kaalu, mõõdet, aega ega kohta, ka mitte seost kehadega, mida need algselt kujutasid. Need on eikusagil ja kõikjal. Enamik imbub meist läbi ja kaob, üksikud jäävad mingil põhjusel tallele ja elavad oma elu meie ajuhämaruses. Mäesuusaneiu kukub ja vigastab reiearterit, tema järel lahmab verd punase slepina valget nõlva pidi alla; enne kui keha pidama saab, on tüdruk surnud. Lennuk kerkib õhku ja kui see kõrgust kogub, lahvatavad selle tiivad leekidesse; taevas eeslinnamajade kohal on sinine ja lennuk pahvatab selle taustal tulekeraks. Ühel õhtul upub Põhja-Norra rannikul kalalaev ja selle seitsmeliikmeline meeskond hukkub; järgmisel hommikul kirjutavad juhtunust kõik ajalehed, sest tegemist on niinimetatud meremüsteeriumiga: ilm oli tuuletu, hädasignaali ei saadetud ja laev lihtsalt kadus, mida teletoimetused samal õhtul ka kinnitavad, lennates helikopteriga üle õnnetuspaiga ja näidates kaadreid tühjast merepinnast. Ilm on pilves, rohekashallid ummiklained voogavad rahulikult ja raskelt, hoopis teise temperamendiga kui vilkad vahuharjad, mis siin-seal üles vupsavad. Istun üksi ja vaatan seda arvatavasti kevadel, sest isa töötab aias. Jõllitan reporteri juttu kuulamata merepinda, ja ühtäkki tekivad pinnale mingi näo piirjooned. Ma ei tea, kui kaua see paistab, ehk paar sekundit, aga küllalt kaua, et mulle erakordset mõju avaldada. Samal hetkel kui nägu kaob, tõusen ja lähen, et otsida kedagi, kellele sellest rääkida. Ema on õhtuses vahetuses, vend mängib jalgpalli ja teised uusrajooni lapsed ei teeks mu jutust välja, nii et jääb üle vaid paps, mõtlen ja kalpsan trepist alla, torkan kingad jalga ja käed jopivarrukaisse, avan ukse ja silkan maja taha. Meil ei ole lubatud krundil joosta, nii et enne tema nägemisulatusse jõudmist aeglustan sammu ja lähen üle kõnnile. Ta seisab maja taga, kuhu peab tulema peenramaa, ja taob sepavasaraga kaljunukki. Kuigi süvend on vaid paarimeetrine, on must üleskaevatud muld, millel ta seisab, ja tihe pihlapuude kobar ta selja taga teispool aeda videvikku võimendanud. Kui ta end sirgu ajab ja minu poole vaatab, on ta nägu üleni tume.

Siiski on mul piisavalt infot, et teada, kuidas ta minusse suhtub. See ei peitu näojoontes, vaid kehahoiakus, ja seda ei loeta mõtete, vaid sisetundega.

Ta paneb sepavasara maha ja võtab kindad käest.

„Nii?” ütleb ta.

„Ma nägin just praegu telekas ühte nägu, mis oli meres,” ütlen ma ja peatun tema kohal muruplatsil. Naaber on samal pärastlõunal männi maha võtnud ja õhk on täis vänget vaigulõhna, mida kandub kiviaia tagant pakkudest.

„Oli see tuuker?” uurib paps. Ta teab, et tuukrid huvitavad mind, ega kujuta vist ette, et ma võiksin tulla õue talle millestki muust rääkima.

Raputan pead.

„See ei olnud inimene. See oli nagu pilt meres.”

„Või nagu pilt, nii-nii,” lausub ta ja võtab särgi rinnataskust suitsupaki.

Noogutan ja keeran ringi, et tuppa minna.

„Oota natuke,” ütleb ta.

Ta läidab tiku ja painutab pea madalale, et sigaret tuld võtaks. Leek uuristab halli videvikku pisikese valguskoopa.

„Soh,” ütleb ta.

Pärast sügavat mahvi asetab ta ühe jala kaljule ja suunab pilgu üle tee metsa poole. Või vahib hoopis taevast puude kohal.

„Kas see, mida sa nägid, oli Jeesuse pilt?” küsib ta, tõstab pea ja vaatab mulle otsa. Kui ei oleks lahket häält ja küsimusele eelnenud pikka pausi, siis arvaksin, et ta pilkab mind. Tema meelest on see piinlik, et ma kristlane olen; ta ootab minult üksnes seda, et ma teistest lastest ei erineks, ja kõigist lastest, kellest uusrajoon kubiseb, nimetab vaid tema noorem poeg end kristlaseks.

Aga seda tahab ta tõesti teada.

Tunnen rõõmukihvatust, sest ta tõepoolest hoolib, kuid mind haavab pisut, et ta mind sel moel alahindab.

Raputan pead.

„See ei olnud Jeesus,” ütlen ma.

„Seda on küll rõõm kuulda,” vastab paps naeratades. Ülalt mäelt kostab rattakummide tasast vilinat asfaldil. Vilin valjeneb kiiresti ja kuna uusrajoonis on nii vaikne, kostab suhina mahe meloodia selgesti ära, kui ratas järgmisel hetkel meie tagant möödub.

Isa veab veel ühe mahvi ja viskab sigareti poolpõlenult üle aia, köhatab paar korda, tõmbab kindad kätte ja haarab uuesti sepavasara.

„Ära selle peale rohkem mõtle,” ütleb ta, tõstab pea ja vaatab mulle otsa.

Tol õhtul olin ma kaheksa-aastane ja mu isa oli kolmekümne kahene. Kuigi ma ei saa ikka veel öelda, et ma teda mõistan või tean, mis inimene ta oli, aitab see fakt, et ma olen praegu seitse aastat vanem kui tema tookord, üht-teist siiski paremini taibata. Näiteks sedagi, kui tohutult meie päevad erinesid. Kui minu päevad olid pilgeni täis tähendust, iga samm avas mingi võimaluse ja iga võimalus täitis mu ääreni niisugusel kombel, mis tundub praegu arusaamatu, ei olnud tema päevade tähendus koondunud üksikuteks sündmusteks, vaid hajutatud nii suurtele pindadele, et neid polnud võimalik teisiti tabada kui abstraktsete mõistetena. Üks oli „perekond”, teine „karjäär”. Tema päevades avanes tõenäoliselt vähe ettenägematuid võimalusi, kui üldse, ja ilmselt teadis ta laias laastus alati, mida need toovad ja kuidas nendega suhestuda. Ta oli olnud kaksteist aastat abielus ja töötanud kaheksa neist progümnaasiumis õpetajana; tal oli kaks last, maja ja auto. Ta oli valitud vallavolikogusse ja kuulus Venstre partei esindajana selle juhatusse. Talvisel poolaastal tegeles ta filateeliaga, ja sugugi mitte edutult, sest lühikese aja jooksul oli temast saanud üks selle kandi silmapaistvamaid margikogujaid, aga suvisel poolaastal sisustas tema vaba aega aiandus. Millest ta tol kevadpäeval mõtles, ei ole mul aimu, ega ka sellest, missugune oli tema minapilt, kui ta, sepavasar käes, hämaruses selja sirgu ajas, aga ma olen üsna kindel, et enda arvates mõistis ta ümbritsevat maailma päris hästi. Ta teadis, kes olid uusrajoonis tema naabrid ja millisel ühiskondlikul positsioonil nad olid temaga võrreldes, ning teadis tõenäoliselt nii mõndagi, mida nood ise saladuseks arvasid, sest ta õpetas nende lapsi ja tal oli teiste nõrkuste peale silma. Uude haritud keskklassi kuuluvana orienteerus ta hästi ka maailma asjades, mis jõudsid temani iga päev ajalehtede, raadio ja televiisori kaudu. Ta teadis päris palju botaanikast ja zooloogiast, kuna oli nende vastu lapsena huvi tundnud, ja kuigi ta teistes loodusteadustes väga kodus ei olnud, mäletas ta gümnaasiumi ajast vähemalt nende põhiprintsiipe. Ajalugu tundis ta paremini, sest oli seda ülikoolis õppinud koos norra ja inglise keelega. Teisisõnu polnud ta ühelgi alal asjatundja, välja arvatud võib-olla pedagoogika, aga teadis kõige kohta üht-teist. Selles mõttes oli ta tüüpiline kooliõpetaja, iseäranis ajal, mil progümnaasiumis õpetamine veel mingi staatuse andis. Naaber Prestbakmo, kes elas teisel pool kiviaeda, töötas samas koolis õpetajana, samuti naaber Olsen, kes elas meie maja taga metsasel mäenõlval, aga üks teine naaber, Knudsen, kes elas teisel pool ringteed, oli ühes teises progümnaasiumis õppealajuhataja. Nii et kui mu isa tol 1970. aastate keskpaiga kevadõhtul vasara pea kohale tõstis ja sellega vastu kaljut lajatas, tegi ta seda maailmas, mis oli talle teada ja tuttav. Alles siis, kui ma ise samasse ikka jõudsin, sain aru, et selle eest tuli lõivu maksta. Kui vaade maailmale avardub, ei kahane üksnes valu, mida see põhjustab, vaid ka selle tähendus. Maailma mõista tähendab end selle suhtes teatud kaugusele sättida. Me suurendame seda, mis on palja silmaga nägemiseks liiga väike, nagu molekulid ja aatomid, ja vähendame seda, mis on liiga suur, nagu pilvesüsteemid, deltad ja tähtkujud. Kui me kõik oma meelte ulatusse oleme toonud, siis fikseerime selle. Fikseeritut nimetame teadmisteks. Kogu lapse- ja noorpõlve näeme vaeva, et asjade ja nähtusteni õiget vahemaad tekitada. Me loeme ja õpime, kogeme ja korrigeerime. Ja ühel päeval jõuame punkti, kus kõik vajalikud vahemaad on paigas, kõik vajalikud süsteemid loodud. Just siis hakkab aeg kiiremini liikuma. See ei kohta enam takistusi, kõik on paigas, aeg voogab läbi meie elu, päevad kaovad pöörases tempos, ja enne kui me iitsatadagi jõuame, oleme neljakümnesed, viiekümnesed, kuuekümnesed ... Tähendus nõuab küllust, küllus nõuab aega, aeg nõuab vastupanu. Teadmised on vahemaa, teadmised on paigalseis ja tähenduse vaenlane. Minu pilt oma isast tol 1976. aasta õhtul on teisisõnu kahetine: ühest küljest näen teda nii, nagu nägin teda tookord kaheksa-aastase silmadega, ettearvamatu ja hirmutavana, teisest küljest näen teda kui eakaaslast, kelle elust aeg läbi puhub ja sellest üha suuremaid tähendusetükke lahti kangutab.

Sepavasara kõlksatused kivil kaikusid üle uusrajooni. Suure tee poolt lähenes auto, sõitis laugesse mäkke ja möödus sisselülitatud tuledega. Naabri majauks avanes, Prestbakmo seisatas trepil ja pani kätte töökindad, otsekui tõmbaks samal ajal ninna karget kevadõhku, haaras seejärel käsikäru aistest ja sammus seda lükates üle muru. Kalju poolt, mida isa tagus, levis püssirohulõhna, kiviaia tagant pakkudest männilõhna, värske mulla ja metsa lõhna, ja põhja poolt saabus õrn tuulehoog, milles aimus soola. Mõtlesin näole, mida olin meres näinud. Kuigi olin sellele viimati mõelnud paar minutit tagasi, oli kõik muutunud. Nüüd nägin ma papsi nägu.

Ta kopsis all süvendis edasi.

„Oled ikka veel seal, poiss?”

Ma noogutasin.

„Mine kohe tuppa.”

Hakkasin minema.

„Ja kuule!” ütles ta.

Ma peatusin ja pöörasin küsivalt pead.

„Seekord ei mingit jooksmist.”

Vahtisin talle otsa. Kust ta teadis, et ma jooksnud olin?

„Ja ära vahi niimoodi mokk töllakil,” ütles ta. „Sa näed välja nagu idioot.”

Tegin, nagu ta käskis, panin suu kinni ja läksin aeglaselt ümber majanurga. Kui ma ukse ette jõudsin, oli majaesine tee täis lapsi. Suuremad seisid kobaras jalgrataste kõrval, mis paistsid videvikus nende kehadega kokku kasvavat. Nooremad mängisid peitust. Need, kes üles leiti, seisid kõnniteel kriidiringis, teised kõhutasid ümberringi metsas teest allpool, nii et otsijale nad ei paistnud, minule aga küll.

Sillamastide tuled hõõgusid mustade puulatvade kohal punaselt. Üks auto sõitis mäkke. Selle esituled joonistasid pimedusest välja kõigepealt jalgratturid: põgus helkurivälgatus, metall, jopid, mustad silmad ja valged näod, ning seejärel mängivad lapsed, kes olid auto läbilaskmiseks vaid hädapärase sammu kõrvale astunud ning seisid ja vahtisid seda nüüd nagu kummitused.

Need olid Trollnesid, Sverre, ühe mu klassikaaslase vanemad. Teda ennast autos ei paistnud.

Keerasin ringi ja saatsin pilguga punaseid tagatulesid, kuni need üle mäeküüru kadusid. Siis läksin tuppa. Natuke aega püüdsin voodis pikutades lugeda, kuid ei suutnud piisavalt rahuneda ja läksin selle asemel Yngve tuppa, sealt aknast nägin papsi. Teda nähes teadsin kohe, mis tujus ta on, ja mõnes mõttes oli see teadmine kõige olulisem. Ma olin tuttav tema meeleseisunditega, mida olin alateadliku liigitussüsteemiga juba ammu ennetama õppinud, nagu ma tagantjärele mõelnud olen, ja mõne kindla suuruse vahekord selles oli piisav, et otsustada, mida mul on oodata, nii et sain selleks ettevalmistusi teha. Just nagu meelte meteoroloogia ... Auto kiirus laugesse mäkke ja maja ette sõites, aeg, mis tal kulus mootori seiskamiseks, asjade võtmiseks ja autost väljumiseks, kuidas ta autoust lukustades ringi vaatas, helivarjundid, mis kostsid esikust, kus ta üleriided seljast võttis – kõik olid märgid, kõike andis tõlgendada. Siia liideti info selle kohta, kus ta käinud oli, kui kaua ta kodunt ära oli olnud ja kellega kohtunud, enne kui sai teha lõppjärelduse, ja see oli protsessi ainus osa, mida ma tundsin. Seepärast kartsin ma kõige rohkem seda, kui ta saabus järsku ... Kui ma olin mingil põhjusel olnud tähelepanematu ...

Kust ta teadis, et ma jooksnud olin?

See ei olnud tal esimene kord mind arusaamatul kombel läbi näha. Näiteks ühel päeval tol sügisel olin peitnud kommikoti voodisse teki alla just sellepärast, et aimasin, et ta tuleb mu tuppa ega usu ilma peal mu seletust, kuidas ma selle ostmiseks raha olin hankinud. Kui ta siis tõepoolest tuli, seisis ta ja vaatas mind paar sekundit.

„Mida sa seal voodis peidad?” küsis ta.

Kuidas ta võis seda teada?

Väljas süütas Prestbakmo ereda lambi, mis oli monteeritud terrassi kohale, kus ta tavaliselt töötas. Uus valgussaar, mis pimedusest esile kerkis, oli täis kõiksugu asju, mida ta liikumatult seistes vahtima jäi. Värvipottide virnad, värvipintslitega purgid, puupakud, lauajupid, kokkulapatud presendid, autorehvid, jalgrattaraam, tööriistakohvrid, kõikvõimalikku suurust ja sorti kruvide ja naelte kastid, kandik piimapakkidega, mis olid täis vast tärganud lilli, lubjakotid, rõngasse keritud voolik ja seina najal tahvel, kuhu olid veetud mitmesuguste tööriistade kontuurid ja mis oli mõeldud ilmselt keldri hobiruumi tarvis.

Kui ma jälle papsi poole vaatasin, lähenes ta üle muru, ühes käes sepavasar ja teises labidas. Taganesin ruttu paar sammu. Samal hetkel avanes välisuks. See oli Yngve. Vaatasin kella. Kahe minuti pärast pool üheksa. Kui ta kohe seejärel iseloomuliku nõksleva, just nagu pardiliku kõnnakuga, mille olime omandanud selleks, et majas kiirelt ja hääletult liikuda, trepist üles tuli, oli tal hing kinni ja põsed punased.

„Kus paps on?” küsis ta tuppa jõudes.

„Aias,” vastasin ma. „Aga sa ei jäänud hiljaks. Näe, kell saab pool üheksa praegu.”

Sirutasin kellaga käe tema poole.

Ta läks minust mööda ja tõmbas kirjutuslaua alt tooli välja. Ta lõhnas ikka veel õue järele. Karge õhk, mets, kruus ja asfalt.

„Kas sa käisid mu kassettide kallal?” küsis ta.

„Ei.”

„Mis sa siis teed mu toas?”

„Mitte midagi,” vastasin ma.

„Kas sa ei võiks seda oma toas teha?”

Meie all avanes taas välisuks. Seekord kajasid allkorrusel papsi rasked sammud. Ta oli saapad õues jalast võtnud, nagu tal kombeks, ja teel pesuruumi, et riideid vahetada.

„Ma nägin Dagsrevyenis ühte nägu, mis oli meres,” ütlesin ma. „Oled sa sellest midagi kuulnud? Kas sa tead, kas keegi seda veel nägi?”

Yngve vaatas mind poolküsival, pooltõrjuval pilgul.

„Mis udu sa ajad?”

„Kuulsid kalalaevast, mis põhja läks?”

Ta noogutas kitsilt.

„Kui nad näitasid Dagsrevyenis seda kohta, kus laev põhja läks, nägin ma meres ühte nägu.”

„Laipa?”

„Ei. See ei olnud päris nägu. Meri tegi vette näo pildi.”

Hetke vaatas ta mulle sõnagi lausumata otsa. Siis kruttis ta endal nimetissõrmega meelekohal.

„Sa ei usu mind?” küsisin ma. „Päriselt.”

„Päriselt on see, sa oled üks suur null.”

Kui paps samal hetkel allkorrusel kraani kinni keeras, mõtlesin, et parem kohe oma tuppa minna, siis ei pea ma teda koridoris kohtama. Aga ma ei tahtnud, et viimane sõna Yngvele jääks.

„Ise oled suur null,” ütlesin ma.

Ta ei vaevunud vastama. Keeras vaid näo minu poole, ajas hambad irevile ja visistas nende vahelt nagu küülik. See pidi kujutama mu etteulatuvaid hambaid. Pöörasin pea kõrvale ja väljusin tema toast, enne kui ta nägi, et ma nutma hakkasin. Üksi olles ei teinud nutmine mulle midagi. Ja seekord ju õnnestus? Ta ju ei näinud?

Peatusin oma toa ukse taga ja mõtlesin, kas ei peaks vannituppa minema. Saaksin külma veega nägu loputada ja nutujäljed maha pesta. Aga kuna paps oli teel trepist üles, piirdusin sellega, et äigasin varrukaga üle silmade. Õhuke pisarakirme, mille kuiv riie silmakelmele tõmbas, pani pinnad ja värvid toas virvendama, nagu oleks tuba äkitselt merepõhja vajunud, ja see kujutlus oli nii meeliköitev, et tõstsin käed ja tegin aeglaselt kirjutuslaua poole astudes paar ujumisliigutust. Kujutluses oli mul peas metallist tuukrikiiver, pärit sukeldumise algaegadest, kui merepõhjas käidi tinasaabaste ja paksu elevandinaha taolise ülikonnaga, hapnikuvoolik londina pea küljes. Hingasin suu kaudu, ahmides sisinal õhku, ja taarusin tuba mööda ringi vanaaegse tuukri kohmakate liigutustega, kuni sellesse hakkas külma veena tungima hirmu, mida vaatemäng tekitas.

Paar kuud tagasi olin vaadanud Jules Verne’i romaani põhjal tehtud teleseriaali „Saladuslik saar” ja lugu meestest, kes satuvad õhupalliga Atlandi ookeani asustamata saarele, oli mulle esimesest kaadrist peale võimsa mulje jätnud. Pinge lausa särises. Õhupall, torm, 19. sajandi riietes mehed, kõle tuuline saar, kuhu nad olid sattunud ja mis polnudki vist nii asustamata, nagu nad arvasid, sest nende ümber juhtus alatasa salapäraseid ja seletamatuid asju ... Aga kes seal veel oli? Vastus saabus järsku ühe osa lõpus. Veealustes grottides elati ... seal oli hulk inimesetaolisi olendeid ... lampide paistel, mis neil käes olid, võis vilksamisi näha siledaid maskiga päid ... uimeid ... nad meenutasid sisalikke, aga kõndisid kahel jalal ... ja seljas olid neil paagid ... üks neist keeras ringi, tal ei olnud silmi ...

Ma küll ei karjatanud seda nähes, kuid hirm, millega need kaadrid mu täitsid, ei lasknud mind lahti; hirm võis mind vallata ka päise päeva ajal, kui ma mõtlesin tuukritele grotis. Ja nüüd hakkasid mõtted mind nendesuguseks muutma. Minu ähkimine muutus nende ähkimiseks, minu sammud nende omadeks, minu käed nende käteks, ja kui ma silmad sulgesin, kangastusid mulle nende silmitud näod. Grott ... mustav vesi ... hulk tuukreid, laternad käes ... Asi läks nii kaugele, et ka silmade avamisest polnud enam abi. Kuigi ma nägin, et olen oma toas, ümberringi mu oma tuttavad asjad, ei lasknud hirm mind lahti. Kartusest, et midagi võiks juhtuda, ei julgenud ma peaaegu silmigi pilgutada. Istusin kangelt oma voodile, tõmbasin koolikoti lähemale, heitsin pilgu tunniplaanile, leidsin kolmapäeva, lugesin, mis seal seisis: mata, lota, lalla, tõstsin koti sülle ja lappasin õpikud masinlikult läbi. Kui see tehtud, võtsin padjalt avatud jutuka, toetusin vastu seina ja hakkasin lugema. Sekunditest, mis möödusid iga korra järel, kui ma pilgu tõstsin, said vähehaaval minutid, ja kui paps täpselt kell üheksa hüüdis, et õhtusöök on laual, ei olnud ma mitte hirmu, vaid raamatu võimuses. Ka sellest lahtirebimine nõudis pingutust.

Me ei tohtinud ise võileibu teha ega pliiti kasutada, nii et õhtusöögi valmistas meile alati kas mamps või paps. Kui mamps oli õhtuses vahetuses, tegi kõike paps: kui me kööki jõudsime, ootas meid laual kaks klaasi piima ja kaks taldrikut, kummalgi neli võileiba. Võileivad oli ta enamasti varem valmis teinud ja külmkappi pannud ning kuna need olid külmad, oli neid ka siis vaev süüa, kui leivapealne mulle maitses. Kui mamps oli kodus, tõstsime kas meie või tema leivakatted lauale, ja see väike liigutus, mis laskis meil otsustada, mida lauale panna ja leivale tahta, ning ka see, et leivad olid toasoojad, oli piisav, et sünnitada meis vabadusetunnet: kui me tohtisime avada kapiukse, võtta välja taldrikud, mis kokku puutudes iga kord tasakesi klirisesid, ja panna need lauale, kui me tohtisime tõmmata lahti alati kõlksuvate söögiriistade sahtli ja panna noad taldrikute kõrvale, kui me tohtisime tuua lauale klaasid, avada külmkapi, võtta välja piima ja seda klaasi valada, siis tohtisime kahtlemata ka suu avada ja rääkida. Mampsiga õhtust süües kaasnes ühega ikka teine. Me lobisesime kõigest, mis pähe tuli, ja meie jutt huvitas teda, ning kui natuke piima loksuski maha või kasutatud teekott hajameelsusest laudlinale sattus (sest vahel tegi ta meile teed), polnud sellest hullu. Aga kui meie ühine köögis toimetamine avas vabaduselüüsi, siis vabaduse määra reguleeris see, kas paps viibis juures või mitte. Kui ta oli kodunt ära või allkorruse töötoas, lobisesime nii valjusti ja vabalt ning žestikuleerisime nii ägedalt, nagu iganes tahtsime; kui ta trepist üles tuli, alandasime tahtmatult häält ja vahetasime jututeemat, kui see oli meie arust papsi kõrvadele sobimatu; kui ta kööki astus, jäime päris vait ning istusime kangelt nagu tokid ja olime näiliselt toidule keskendunud; kui ta aga suurde tuppa istus, lobisesime edasi, aga vaiksemalt ja talitsetumalt.

Sel õhtul ootasid meid köögis nelja võileivaga taldrikud. Üks leib oli pruuni juustuga, teine hariliku juustuga, kolmas tomatikastmes sardiinidega ja neljas köömnejuustuga. Mulle ei meeldinud sardiinid, mistõttu võtsin selle võileiva kõigepealt. Kala hakkas mulle vastu, keedetud tursk, mida sõime vähemalt korra nädalas, ajas mind öökima – nii hautamisnõust tõusev aur, kala maitse kui ka konsistents. Sama käis mõistagi keedetud süsika, keedetud saida, keedetud heeringa, keedetud kilttursa, keedetud lesta, keedetud makrelli ja keedetud meriahvena kohta. Sardiini puhul polnud kõige hullem mitte maitse, sest tomat läks mul alla küll, kui mõtlesin, et see on nagu ketšup, vaid konsistents, eelkõige väike libe saba. See oli vastik. Et sabadega võimalikult vähe kokku puutuda, hammustasin need kõigepealt otsast, panin taldrikuäärele, lükkasin ühele leivapoolele natuke tomatikastet, pistsin sabad selle hunniku keskele ja murdsin leiva selle ümber kahekorra. Niiviisi võisin sabadega kokku puutumata paar korda mäluda ja seejärel kõik piimaga alla uhta. Kui papsi juures ei olnud, nagu sel õhtul, võis tillukesed sabad loomulikult püksitaskusse pista.

Yngve kortsutas kulmu ja raputas pead, kui ma nii tegin. Siis ta naeratas. Naeratasin vastu.

Suures toas nagises isa all tugitool. Tikutoos krabises vaevukuuldavalt, siis kostis järsk kraapsatus, kui tikupead vastu väävliriba tõmmati, ja tiku süttimise kärin, mis mähkus järgnevasse leegivaikusse. Kui mõni sekund hiljem immitses kööki suitsulõhna, kummardus Yngve ja avas hiirvaikselt akna. Hääled, mis õuepimedusest sisse hoovasid, muutsid köögis otsemaid meeleolu. Järsku oli osa tegevusväljast õues. Istume nagu riiulil, mõtlesin ma. See mõte tõstis küünarvartel karvad turri. Tuul valjenes ja kohises läbi metsa, voogas meie all murul mühinal üle põõsaste ja puude. Eemalt teeristilt kostis laste hääli, kes ikka veel oma jalgratastega seal passisid. Sillale viival mäel vahetas mootorratas käiku. Ja kauguses, otsekui kõrgel kõige kohal, kostis väinalt läheneva paadi podinat.

Loomulikult oli ta mind kuulnud! Minu samme, kui ma killustikul jooksin!

„Kas teeme vahetust?” küsis Yngve tasakesi ja näitas köömnejuustuga leivale.

„Võib kah,” vastasin ma. Mõistatuse lahendamise tõttu heas tujus, loputasin sardiinileiva viimase suutäie väikese piimalonksuga alla ja asusin selle kallale, mille Yngve mu taldrikule oli sokutanud. Piima tuli tarvitada võimalikult säästlikult, sest kui jõudsid viimase leivani ja piim oli otsas, ei läinud leib kuidagi alla. Muidugi oli targem lonks piima varuks jätta, kuni kõik leivad söödud, sest piim maitses kõige paremini siis, kui see mingit otstarvet ei täitnud, vaid vabalt, puhtalt ja millegagi segunemata kõrist alla voolas, mis minul kahjuks kunagi ei õnnestunud: hetkevajadus trumpas üle tulevikulootused, olgu need nii ahvatlevad kui tahes.

Aga Yngvel see õnnestus. Tema oli säästumeister.

Eemal Prestbakmo pool trampis keegi saapakandu vastu treppi. Seejärel lõhestas õhtut kolm järsku hõiget.

Geir! – Geir! – Geir!

Vastus saabus eemalt John Becki maja eest, just nii venitatult, et kõik, kes seda kuulsid, pidid aru saama, et poiss püüab aega võita.

Jaaaaa! hüüdis ta.

Kohe seejärel kõlasid väljas tema jooksusammud. Kui need Gustavseni aiani jõudsid, tõusis paps suures toas püsti. Miski selles, kuidas ta läbi toa kõndis, sundis mind pead langetama. Ka Yngve langetas pea. Paps tuli kööki, astus laua juurde, küünitas end sõnagi lausumata ette ja tõmbas akna pauguga kinni.

„Õhtuti hoiame akna kinni,” ütles ta.

Yngve noogutas.

Isa vaatas meid.

„Ja katsuge, et te valmis saate,” ütles ta.

Alles siis, kui ta oli toas jälle maha istunud, vaatasin Yngvele otsa.

„Hahaa,” ütlesin sosinal.

„Mis hahaa?” vastas ta sosinal. „See käis sama palju sinu kohta.”

Tal oli minu ees peaaegu kaheleivane edumaa ja ta võis õige pea püsti tõusta ja oma tuppa lipsata, mina aga pidin veel mitmeks minutiks kööki mäluma jääma. Olin kavatsenud pärast õhtusööki isa juurde minna ja öelda, et kindlasti näidatakse õhtustes uudistes meres paistva näoga lõiku, aga antud olukorras oli parem asi sinnapaika jätta.

Või siiski mitte?

Otsustasin oodata ja vaadata. Kui ma köögist lahkusin, oli mul kombeks pilk suurde tuppa heita ja talle head ööd soovida. Kui ta hääl on neutraalne või parimal juhul heatahtlik, siis mainin seda. Muidu mitte.

Kahjuks oli ta istunud diivanile, mis asus toa tagaseinas, ja mitte teleka ette nahktugitooli nagu tavaliselt. Selleks et temaga nüüd kontakti saada, ei piisanud tema poole pilgu heitmisest ja otsekui möödaminnes head ööd soovimisest, nagu sain teha siis, kui ta istus nahktugitoolis, vaid oleksin pidanud astuma mitu sammu tuppa sisse. Sellest järeldaks ta, et tahan temast midagi. Ja siis kadus ära asja mõte kuulatada ta hääletooni, siis oleksin pidanud oma asja välja käima, olgu tema toon vastates milline tahes.

Avastasin selle alles köögist väljudes, ja kuna ebakindlus sundis mu peatuma, polnud mul korraga enam valikut, sest loomulikult ta kuulis, et ma seisatasin, ja mõistis silmapilk, et ma tahan temast midagi. Nii et tegin vajalikud neli sammu ja astusin ta vaatevälja.

Ta istus, jalg üle põlve, ja nõjatus küünarnukiga diivani seljatoele, pea pisut kuklas ja lõug pihus. Pilk, mis näis olevat suunatud viltu lakke, suunati nüüd minule.

„Head ööd, paps,” ütlesin ma.

„Head ööd,” ütles ta.

„Nad näitavad õhtustes uudistes kindlasti sama lõiku,” ütlesin ma. „Mõtlesin, et ütlen sulle. Et sina ja ema seda ka näeksite.”

„Mis lõiku?” küsis ta.

„Seda nägu,” vastasin ma.

„Nägu?”

Ju ma vist seisin suu lahti, sest äkki laskis ta lõua ripakile ja vahtis mind päranisui, nii et sain aru, et see pidi mind kujutama.

„See, millest ma rääkisin,” ütlesin ma.

Ta pani suu kinni ja ajas selja sirgu, hoides mind oma pilgu haardes.

„Aitab juba, muud ei ole kui üks näojutt,” ütles ta.

„Jah,” ütlesin ma.

Kui ma ringi keerasin ja koridori pidi eemaldusin, tajusin, kuidas tema tähelepanu minust lahti laskis. Pesin hambaid, võtsin riidest lahti ja panin pidžaama selga, süütasin voodi kohal lambi ja kustutasin laetule, heitsin voodisse ja hakkasin lugema.

Tegelikult oli mul lugeda lubatud vaid pool tundi, kuni kella kümneni, aga tavaliselt lugesin kuni ema kojutulekuni poole üheteistkümne ajal. Nõnda ka tol õhtul. Kui ma kuulsin, et Põrnikas suurelt teelt mäkke keeras, panin raamatu põrandale ja kustutasin tule, et pimedas ema saabumist kuulata: autoukse kõmatust, kruusal krobisevaid samme, välisukse avamist, üleriiete mahavõtmist, trepist ülestulekut ... Kui ema kodus oli, tundus maja hoopis teistsugune, ja kummalisel kombel ma tundsin seda: kui olin enne ema tulekut näiteks magama jäänud ja öösel üles ärkasin, siis tundsin, et ema on kohal, midagi oli õhustikus muutunud, kuigi ma ei teadnud, mis just, aga see mõjus rahustavalt. Sama võis öelda nende kordade kohta, kui ema oli plaanitust varem koju jõudnud ja mina olin väljas: juba esikus sain aru, et ta on kodus.

Loomulikult oleksin temaga rääkida tahtnud, sest kui üldse keegi, siis oleks just tema sellest näo asjast aru saanud, aga hädavajalik see ei tundunud. Kõige tähtsam oli see, et ta oli kodus. Kuulsin, kuidas ta pärast trepist ülestulekut võtmekimbu telefonilauale asetas, lükandukse lahti tegi, midagi toas istuvale papsile ütles ja ukse enda järel kinni tõmbas. Vahel, eriti nädalalõppudel pärast õhtust vahetust, tegi ta neile koju tulles süüa. Siis kuulasid nad mõnikord ka plaate. Mõnikord harva jäi neist köögikapile pudel punaveini, alati sama marki, ja vahel kaks-kolm Arendali pruulikoja õlut, samuti alati sama marki, pruunid 0,7-liitrised kollase purjekalogoga pudelid.

Aga mitte sel õhtul. Mille üle ma rõõmustasin. Kui nad koos sõid, ei vaadanud nad nimelt telekat, aga seda oli vaja, kui ma tahtsin, et läheks korda mu plaan, mis oli niisama lihtne kui julge: mõni sekund enne ühtteist pidin voodist välja lipsama, koridori hiilima, lükandust paotama ja elutoa telekast õhtusi uudiseid piiluma. Ma ei olnud säärast asja kunagi varem teinud ega isegi mitte kaalunud. Mida mul teha ei lubatud, seda ma ka ei teinud. Mitte iial. Mitte üht korda ei olnud ma teinud seda, mille isa ära oli keelanud. Vähemalt mitte meelega. Aga nüüd oli lugu teine, sest asi ei olnud minus, vaid neis. Mina olin juba näinud kaadrit meres paistvast näost ega pruukinud seda uuesti näha. Mind huvitas vaid see, kas ka nemad näevad sama, mida mina.

Niiviisi mõtlesin pimedas toas lamades, silmad saatmas äratuskella rohekaid osuteid. Kui oli nii vaikne nagu siis, võisin ma kuulda, kuidas autod suurel teel mööda sõidavad. Kui need B-Maxi, uue supermarketi juures üle mäeküüru jõudsid ja Holtet’ viaduktist alla ja Gamle Tybakkeni teeotsast mööda sõitsid ning üles sillale tõusid, tekkis häälekoridor, mis sumbus niisama äkki, nagu see poole minuti eest oli alanud.

Üheksa minutit enne ühtteist läks vastasmaja uks lahti. Tõusin voodis põlvili ja kiikasin aknast välja. See oli proua Gustavsen, kes läks üle sissesõidutee, prügikott käe otsas.

Alles siis, kui ma seda nägin, turgatas mulle pähe, et see on haruldane vaatepilt. Proua Gustavseni ei olnud nimelt kunagi väljas näha: teda võis silmata kas majas võis siis sinise Ford Taunuse kõrvalistmel, aga kuigi ma seda teadsin, ei olnud ma sellele kunagi mõelnud. Kuid nüüd, kus ta seisatas prügikonteineri ees ja kaane üles tõstis, koti sisse viskas ja kaane kinni pani, tehes seda paksudele naistele omase loiu graatsiaga, jahmatas see mind korraga. Ta ei käinud kunagi väljas.

Meie heki tagune tänavalatern heitis talle kaledat valgust, aga erinevalt teda ümbritsevatest esemetest – prügikonteiner, haagiselamu valged seinad, telliskivid, asfalt –, mis kõik teravalt ja külmalt valgust peegeldasid, paistis tema keha seda mahendavat ja neelavat. Paljad käsivarred kumasid, valge džempri materjal küütles, lopsakad hallikaspruunid juuksed otse kullendasid.

Ta seisis hetke ja vaatas ringi, kõigepealt Prestbakmode poole, siis üles Hansenite poole, seejärel alla metsa poole, mis jäi teisele poole teed.

Üks kass hiilis siiapoole, peatus ja silmitses viivu proua Gustavseni. Too silus endal paar korda üle käsivarre. Siis keeras ta ringi ja läks tuppa.

Viskasin jälle pilgu kellale. Nelja pärast üksteist. Ma lõdisesin külmast ja kaalusin, kas mitte sviitrit selga panna, aga jõudsin järeldusele, et see jätab vahelejäämisel liiga ettekavatsetud mulje. Ja pikalt mul külmetada ei tule.

Läksin tasakesi ukse juurde ja surusin kõrva selle vastu. Ainus tegelik ohumoment oli see, et kemps jäi minu poole lükandust. Seal seistes oleks mul olnud nende üle täielik kontroll ja võimalus taanduda, kui nad oleksid toas püsti tõusnud, aga nüüd, kus lükanduks oli kinni, ei avastaks ma neid enne, kui nad on juba minu poole teel, ja siis on hilja.

Aga sel juhul võiksin ma teha näo, et mul on vaja kempsu minna!

Lahenduse üle kergendust tundes avasin ettevaatlikult ukse ja poetasin end koridori. Kõik oli vaikne. Hiilisin mööda koridori, tundsin higiste jalataldade all karedat vaipkatet ja peatusin lükandukse taga – mitte midagi polnud kuulda –, tõmbasin ukse õige sutike kõrvale ja piilusin prao vahelt tuppa.

Nurgas mängis telekas. Mõlemad nahktugitoolid olid tühjad.

Järelikult istusid nad diivanil.

Hiilgav.

Siis hakkas ekraanil keerlema N-tähega maakera. Ma palusin Jumalat, et nad näitaksid sama reportaaži, nii et mamps ja paps näeksid sedasama, mida minagi.

Uudistelugeja rääkis saate sissejuhatuseks kadunud kalalaevast ja mu süda hakkas kloppima. Aga näidati hoopis teist reportaaži: liikumatu merekaadri asemel näidati lensmanit, keda sadamasillal intervjueeriti, ja tema järel naist, väike laps süles, ja seejärel reporterit ennast, kes rääkis lainetava mere taustal.

Kui sissejuhatus lõppes, kõlas toast isa hääl ja seejärel naer. Häbi, mis mind valdas, oli nii põletav, et röövis mõtlemisvõime. Tundus, nagu oleksin seest valgeks lahvatanud. Mind vallanud pöörase häbi jõud oli lapsepõlves ainus tunne, mida võisin intensiivsuse poolest hirmuga võrrelda, kui vahkvihahood kõrvale jätta, ja kõigil kolmel oli see ühine joon, et need tegid mu enda maatasa. Luges vaid see üks tunne. Nii et kui ma ringi keerasin ja oma tuppa tagasi läksin, ei märganud ma enda ümber mitte midagi. Ma tean, et trepiaken oli ilmselt nii pime, et peegeldas koridori, ma tean, et Yngve magamistoa uks oli ilmselt kinni, nagu ka mampsi ja papsi magamistoa ja vannitoa uks. Ma tean, et mampsi võtmekimp lebas ilmselt telefonilaual harali nagu nahast pea ja musttuhande metalljalaga väike muinasjutuloom puhkehetkel, ma tean, et põlvekõrgune keraamiline vaas, mis oli täis kuivanud lilli ja kõrsi ega sobinud sünteetilise vaipkattega, seisis ilmselt sealsamas kõrval põrandal. Aga ma ei näinud midagi, ei kuulnud midagi, ei mõelnud midagi. Läksin tuppa, heitsin voodisse ja kustutasin tule, ja kui pimedus mu enda hõlma võttis, tõmbasin sügavalt ja vabinal hinge, samal ajal kui kõhulihased pingule tõmbusid ja pressisid välja nuuksatusi, mis olid nii valjud, et pidin need pehmesse ja õige pea läbimärga padjapüüri suunama. See aitas umbes nagu oksendamine, kui süda paha. Nuutsusin veel tükk aega pärast sedagi, kui pisaraid enam ei tulnud. Selles oli midagi head. Kui hea otsa sai, keerasin kõhuli, panin pea käsivarrele ja sulgesin silmad, et magama jääda.