Читать книгу Minu võitlus. 1. raamat. Surm perekonnas - Karl Ove Knausgard - Страница 8

KUI MU ISA OLI SAMA VANA kui mina praegu, murdis ta oma senisest elust välja ja alustas uut. Mina olin tookord kuueteistaastane ja käisin Kristiansandi katedraalikooli esimeses klassis. Kooliaasta algul olid mu vanemad ikka veel abielus ja kui neil ka oli probleeme, ei andnud miski mulle märku, mis suunas nende vahekord areneb. Elasime tookord Tveitis, kahe miili kaugusel Kristiansandist orgu rajatud asula servas vanas majas. Maja asus kõrgel kohal, selle taga oli mets ja eest avanes vaade jõele. Aga krundil oli ka suur ait ja kuur. Kui me tol suvel, kui ma kolmeteistaastaseks sain, sinna kolisime, ostsid mamps ja paps kanad, kes olid meil vist pool aastat, enne kui kadusid. Muruplatsi kõrval peenramaal kasvatas paps kartuleid, peenarde taha oli ta kompostihunniku teinud. Üks paljudest ametitest, mille vastu senine vahetada, nagu paps vahel fantaseeris, oli aedniku oma, ja tal oligi selle peale kätt – uusrajoonis, kust me ära olime kolinud, ümbritses meie maja ülikülluslik aed ja seal kasvas ka eksootilisi liike, nagu virsikupuu, mille paps istutas päikesepoolse seina äärde ja tundis suurt uhkust, kui see tõesti saaki andis –, nii et maalekolimisega oli tookord kaasnenud optimism ja tulevikuusk, millesse hakkas tilkhaaval, kuid kindlalt sugenema irooniat, sest üks vähestest konkreetsetest seikadest, mida ma isa elust neil aastatel mäletan, on repliik, mille ta lausus ühel suveõhtul laua taga, kui me – tema, ema ja mina – aias grillisime.

„Noh, kas me ei ela nüüd maailmatu toredasti?”

Iroonia oli lihtsakoeline, nii et isegi mina selle ära tabasin, aga samal ajal keerukas, sest ma ei taibanud selle põhjust. Selline õhtu oligi minu jaoks tore. Iroonia tegelik tähendus jooksis tol aastal allhoovusena läbi ülejäänud suve: käisime varahommikust saadik jões ujumas ja mängisime varjulistel muruväljakutel jalgpalli, sõitsime rattaga Hamresandeni kämpingusse ujuma ja tüdrukuid vahtima, ja juulis läksime Norway Cupile, kus ma jõin ennast esimest korda täis. Kellegi tuttaval oli korter, kellegi tuttav oli nõus meile õlut ostma, ja siis ma istusin ja jõin ühel suvisel õhtupoolikul ühes võõras toas, ja see oli nagu rõõmuplahvatus, mitte miski ei olnud enam ohtlik ega muretsemist väärt, ma muudkui naersin ja naersin, ja keset kõike seda võõrast mööblit, võõraid tüdrukuid, võõrast aeda akna taga mõtlesin ma, et ma tahan, et nii oleks alati. Täpselt nii. Ainult naerda, kõigile kihkudele järele anda. Sellest õhtust on mul kaks fotot: ühel pikutan ma põrandal kehadepuntras ja hoian käes surnupealuud, minu pea aga on lahus kätest ja jalgadest, mis ulatuvad välja teiselt poolt, ja nägu moonutab just nagu rõõmugrimass. Teine foto on minust üksi: pikutan voodis, ühes käes on õllepudel, teisega hoian jalgevahe kohal surnupealuud, mul on ees päikeseprillid ja suu on naerust pärani. Oli 1984. aasta suvi, ma olin viieteistaastane ja teinud just avastuse: juua on vapustavalt mõnus.

Järgmistel nädalatel jätkus senine lapseelu: lesisime ja tukkusime kose all kaljudel, sukeldusime aeg-ajalt kulpasse, sõitsime laupäevahommikuti bussiga linna, kus ostsime maiustusi ja käisime plaadipoodides, kõige taustal aga kogu aeg suur põnevus gümnaasiumi pärast, kuhu ma varsti pidin minema. See ei olnud peres ainus muudatus: ema oli meditsiinikoolist, kus ta töötas, palgata puhkust võtnud ja pidi õppima selle aasta Bergenis, kus Yngve juba elas. Plaan oli selline, et meie papsiga elaksime Tveiti majas kahekesi, ja seda me esimestel kuudel ka tegime, kuni ta pani ette, arvatavasti selleks, et mind jalust ära saada, et võiksin elada minu vanavanematele kuuluvas majas Elvegatenil, kus vanaisa oli kõik need aastad raamatupidamiskontorit pidanud. Kõik mu sõbrad elasid Tveitis ja uusi gümnaasiumikaaslasi ei tundnud ma enda arust nii hästi, et nendega pärast tunde kokku saada, nii et kui mul trenni ei olnud, kus ma käisin tollal viis korda nädalas, konutasin üksi kodus ja vaatasin telekat, tegin ärklitoa laua taga koolitööd või pikutasin sealsamas laua kõrval voodis, kuulasin muusikat ja lugesin. Vahel käisin Sannesis, nagu oli meie koha nimi, et tuua riideid, kassette või raamatuid, ja mõnikord ka ööbisin seal, aga ma eelistasin vanavanemate maja, sest meie koju oli sugenenud midagi külma, arvatavasti sellepärast, et seal enam midagi ei tehtud: paps sõi enamasti linnas ja toimetas kodus minimaalselt. See jättis maja õhustikku oma jälje, ja enne jõulu oli kodu nagu maha jäetud. Teisel korrusel vedelesid teleka ees diivanil väikesed kuivanud kassijunnid, köögivalamu kõrval seisis virn pesemata nõusid ja kõik radiaatorid olid nulli keeratud, välja arvatud reflektor, mille paps endaga igasse tuppa kaasa võttis. Tema hing oli haige. Ühel õhtul, kui ma sinna läksin, see võis olla detsembri algul, ja olin koti oma jääkülma tuppa viinud, kohtasin teda esikus, kui ta tuli aidast, mille alumisele korrusele oli korter sisse seatud; tema juuksed olid sakris ja pilk sünge.

„Kütaks äkki ahju, mis sa arvad?” ütlesin ma. „Siin on külm.”

„Athvad?” ütles paps. „Kuthaditki ma siin ei athva.”

Ma ei osanud r-i öelda, polnud kunagi osanud, see oli üks mu hilise lapsepõlve traumasid. Papsil oli kombeks mind järele ahvida, ühelt poolt siis, kui ta tahtis mulle nina alla hõõruda, et ma seda ei oska, püüdes mind asjatult panna end kokku võtma ja r-i tõeliste lõunanorralaste põrinaga hääldama, teisalt siis, kui talle minu juures miski vastu hakkas, nagu praegu.

Keerasin talle selja ja läksin tagasi trepist üles. Seda rõõmu ma talle kinkida ei tahtnud, et ta näeks, kuidas mu silmad kalkvele tõmbuvad. Häbi selle pärast, et ma – ise viieteist-, varsti kuueteistaastane – olin nutulävel, oli tugevam kui ahvimise põhjustatud alandus. Harilikult ma enam ei nutnud, aga isal oli minu üle võimu, millest mul ei õnnestunud vabaneda. Aga meelt avaldada ma oskasin. Läksin üles oma tuppa, kahmasin kaasa paar uut kassetti ja toppisin kotti, võtsin selle ühes esiku kõrvale garderoobituppa, pistsin kotti ka mõne kampsuni, läksin esikusse tagasi ja panin riidesse, viskasin koti selga ja astusin õue. Lumel oli koorik peal, garaaži laternate tuled peegeldusid läikival lumel vastu, see oli laternate all päris kollane. Ka teeäärne väli helendas, sest öö oli tähine ja teisel pool jõge mägede kohal rippus peaaegu täiskuu. Hakkasin mäest alla lentsima. Sammud krudisesid rehvijälgedes. Peatusin all postkasti juures. Äkki oleksin pidanud talle ütlema, et ma ära lähen. Teisalt kaoks siis asja mõte. Tahtsin ju, et see paneks ta oma käitumise üle järele mõtlema.

Mis kell võis olla?

Tõmbasin vasaku kinda poolenisti käest, sikutasin jopivarrukat ülespoole ja heitsin pilgu kellale. Kahekümne pärast kaheksa. Buss läheb poole tunni pärast. Jõuan vabalt üles tagasi minna.

Aga ei. Ei tule mõttessegi.

Viskasin koti uuesti selga ja jätkasin teed mäest alla. Kui ma majale viimase pilgu heitsin, nägin, et korstnast tõuseb suitsu. Ju ta arvas, et olen ikka veel oma toas. Niisiis oli ta kahetsema hakanud, toonud puid ja teinud ahju tule.

Jõel praksatas jää. Pragin jooksis kaugusse ja kerkis laugete orunõlvade poole.

Seejärel müristas.

Mul jooksis judin üle selja. Müristamine tekitas mus alati vaimustust. Vaatasin üles tähtedest kirendavasse taevasse. Oosi kohal rippuvat kuud. Autotulede kuma teisel pool jõge, mis lõi pimedusse suuri valgussälke. Puid, mis mustavalt ja hääletult, aga mitte vaenulikult jõekallast palistasid. Kaht puust jalgpalliväravat taamal valeval maalapil, mis sügiseti jäid vee alla, kuid mis nüüd, kui vett oli vähem, olid paljad ja läikivad.

Ta oli kaminasse tule teinud. See oli tema komme vabandust paluda. Seetõttu polnud sõnatul lahkumisel enam mõtet.

Keerasin ringi ja vuhkisin mäest üles. Astusin majja ja hakkasin saapapaelu lahti harutama. Kuulsin elutoast ta samme ja ajasin end sirgu. Ta avas ukse, seisis, käsi lingil, ja vaatas mind.

„Kas sa lähed juba?” küsis ta.

Võimatu oli seletada, et läksin ära ja tulin tagasi. Nii et noogutasin.

„Mõtlesin jah,” ütlesin ma. „Homme vaja vara tõusta.”

„Olgu siis,” ütles ta. „Arvan, et astun homme õhtul läbi. Et sa teaksid.”

„Okei,” ütlesin ma.

Ta vaatas mind natuke aega. Siis sulges ta ukse ja läks tuppa tagasi.

Tegin selle uuesti lahti.

„Paps?” ütlesin.

Ta keeras ringi ja vaatas mind sõnatult.

„Tead, homme on lastevanemate koosolek. Kell kuus.”

„Ah nii?” ütles ta. „Eks tuleb siis minna.”

Ta keeras selja ja eemaldus tuppa, mina sulgesin ukse, sidusin saapapaelad kinni, viskasin koti turjale ja vantsisin bussipeatuse poole, kus ma kümne minuti pärast seisatasin. All paistis suurteks jäävõlvideks ja -soonteks külmunud kosk, mida tuhmilt valgustasid parketivabriku tuled. Selle ja minu taga kerkisid mäed. Need ümbritsesid jõeorgu laiali pillatud, ent tuledes asulat pimeduse ja inimesetusega. Tähed taevas paistsid kui jäätunud mere põhjast.

Buss saabus oma pühkiva laternavalgusega, näitasin juhile kuupiletit ja istusin eelviimasesse ritta vasakule poole nagu alati, kui seal vaba koht oli. Liiklus oli hõre, tuhisesime läbi Solsletta ja Ryensletta, sõitsime mööda Hamresandeni rannaäärt, keerasime metsa Timenesi poole, seejärel E18-le, üle Varoddbroa, Gimle gümnaasiumist mööda ja linna sisse.

Maja asus jõekaldal. Sisse minnes vasakut kätt jäi vanaisa kabinet. Paremat kätt korter. Kaks tuba, köök ja väike vannituba. Ka teine korrus oli pooleks jagatud: ühel pool oli lahmakas väljaehitamata ärklituba ja teisel pool minu tuba. Seal oli mul voodi, kirjutuslaud, väike diivan ja diivanilaud, kassetimängija, kassetiriiul, virn õpikuid, mõned ajakirjad ja muusikaajalehed ning kapis hunnik riideid.

Maja oli vana ja oli kunagi kuulunud papsi vanaemale, niisiis minu vanavanaemale, kes seal suri. Mul on jäänud mulje, et papsil oli lapsena temaga lähedane vahekord ja ta käis sageli seal. Minu silmis oli vaarema mütoloogiline olevus, tugev, võimukas ja isepäine, kolme poja ema, kellest üks oli minu vanaisa. Piltidel, mida ma vanavanaemast näinud olen, kandis ta alati musta kinnise kaelusega kleiti. Tema elu oli alanud 1870. aastatel, elu lõpu poole oli ta peaaegu terve kümnendi olnud seniilne ehk „sampsu” läinud, nagu meie peres öeldi. Muud ma temast ei teadnud.

Võtsin saapad jalast ja läksin üles oma tuppa trepist, mis oli järsk nagu redel. Toas oli külm, nii et lülitasin reflektori sisse. Panin kassetimängija käima. Echo and the Bunnymeni „Heaven Up Here”. Heitsin voodisse ja hakkasin lugema. Mul oli pooleli Bram Stokeri „Dracula”. Olin seda aasta tagasi juba korra lugenud, aga see tundus niisama põnev ja lihtsalt suurepärane. Ümbritsev linn oma autodest ja hoonetest kanduva vaikse ühetoonilise üminaga taandus meeltest, et aeg-ajalt tagasi ilmuda, nagu oleksin liikunud. Aga seda ma ei teinud, sest lamasin vaikselt ja lugesin, kuni kell sai pool kaksteist, siis pesin ma hambaid, võtsin riidest lahti ja heitsin magama.

Hommikul oli omapärane tunne seal korteris ihuüksi ärgata, nagu valitseks mitte ainult minu ümber, vaid ka mu sees tühjus. Kuni gümnaasiumini olin alati ärganud majas, kus ema ja isa olid juba üleval ja sättisid tööle minema, millega kaasnes sigaretisuits, kohvijoomine, raadiokuulamine, hommikueine söömine ja automootorid, mis õuepimeduses undasid. Siin oli midagi muud, ja ma armastasin seda. Napi kilomeetri pikkust teed gümnaasiumi läbi vana elurajooni armastasin ma samuti, sest see tõi mulle alati pähe meeldivad mõtted, nagu oleksin ma keegi. Enamik gümnaasiumikaaslasi oli linnast või selle ümbrusest, ainult mina ja käputäis teisi tulime maalt, mis oli suur miinus. See tähendas, et teised tundsid üksteist juba varasemast, kohtusid väljaspool tunde ja kuulusid kampadesse. Kambad tegutsesid ka koolis ja neisse end juba ei sokutanud, nii et igal vahetunnil tekkis probleem: kus olla? Kus seista? Võisin istuda raamatukogus ja lugeda või klassis ja teha näo, nagu kordaksin õppetükke, aga see oli niisama hea kui anda märku, et olen üks neist, kes teiste hulka ei kuulu, ja pikapeale nii enam ei saanud, nii et selle aasta oktoobris hakkasin ma suitsetama. Mitte et see oleks mulle meeldinud ja mitte et see oleks vinge olnud, ent see andis mulle koha, kus olla: nüüd võisin igal vahetunnil seista teiste suitsetajatega koos õues, ilma et kellelgi mingeid küsimusi oleks tekkinud. Kui koolipäev läbi sai ja ma koju läksin, polnud enam probleemi. Esiteks sellepärast, et siis suundusin ma enamasti Tveiti trenni või sain kokku Jan Vidariga, oma parima sõbraga progümnaasiumi päevilt, teiseks sellepärast, et keegi ei näinud mind ega teadnud, et ma õhtu otsa üksipäini kodus konutan.