Читать книгу Minu võitlus 4: Tants pimeduses - Karl Ove Knausgård - Страница 6

PIKKAMÖÖDA UKERDASID MU KAKS KOHVRIT saabuvate lendude saalis pagasilinti mööda lähemale. Need olid vanad, kuuekümnendate aastate lõpust, olin leidnud need päev enne kolimisauto tulekut aidast ema asjade hulgast ja kohe pihta pannud, need sobisid minu ja mu stiiliga, ajakohatu ja voolujoonetuga, mis mulle istus.

Viskasin koni seina äärde tuhanõusse, vinnasin kohvrid pagasilindilt maha ja tassisin lennujaama ette platsile.

Kell oli viie pärast seitse.

Süütasin uue sigareti. Aega oli lahedalt, kuhugi ei olnud kiiret, kellegagi ei olnud vaja kokku saada.

Taevas oli pilves, ent õhk ometi karge ja klaar. Maastiku kohal oli justkui kõrgmäestiku hõngu, ehkki lennujaam, mille ees ma seisin, asus õige napilt üle merepinna. Üksikud puud, mida nägin, olid kängus ja kõverad. Mäetippudel, mis sulgesid vaate, olid lumised harjad.

Minu ees valgus lennujaamabuss kiiresti täis.

Kas minna sellega?

Rahast, mis isa oli mulle sõiduks vastumeelselt laenanud, pidi jätkuma kuni mu esimese palgani, mida lootsin saada kuu aja pärast. Teisest küljest ei olnud mul aimu, kus asub hostel, ning võõras linnas kahe kohvri ja seljakotiga ringi trampimine ei oleks mu uuele elule olnud kuigi hea algus.

Ei, võtan parem takso.

Välja arvatud väike trett lähedal asuvasse kiirtoidukohta, kus ma sõin kaks vorsti, mis olid asetatud karpi kartulipüreest padjale, jäin ma kogu õhtuks hostelituppa, pikutasin voodis, tekk selja taga toeks, ja kuulasin kõrvaklappidest muusikat, kirjutades Hildele, Eirikule ja Larsile. Alustasin kirja ka Linele, kellega olin suvel käinud, aga panin selle esimese lehekülje järel kõrvale, riietusin lahti ja kustutasin tule, kuigi vahet ei olnud, suveöö oli valge, oranž kardin hõõgus toas nagu silm.

Harilikult uinusin ma igasugustes oludes kergesti, aga tol ööl jäin kauaks üles. Juba nelja päeva pärast algab mu esimene tööpäev. Juba nelja päeva pärast astun ma Põhja-Norra rannikul ühes väikeses külas klassi ette – kohas, kus ma ei olnud kunagi käinud, millest ma midagi ei teadnud ega olnud seda isegi pildil näinud.

Mina!

Kaheksateistaastane Kristiansandi poiss, kes oli äsja lõpetanud gümnaasiumi, kolinud äsja välja kodunt, kel ei olnud muud töökogemust kui mõni õhtu ja nädalavahetus parketivabrikus, veidi kaastööd kohalikule ajalehele ning kuu aja pikkune äsja lõppenud suvine tööots psühhiaatriahaiglas, ja nüüd pidi ta minema Håfjordi kooli klassiõpetajaks.

Ei, ma ei suutnud magada.

Mida õpilased minust mõtlevad?

Mida ma neile ütlen, kui astun esimeses tunnis klassi ette ja nemad istuvad pingis?

Ja teised õpetajad, mida nemad minust mõtlevad?

Koridoris avanes uks, kuulsin muusikat ja hääli. Keegi kõndis laulda ümisedes mööda koridori. Kostis hüüatus: „Hey, shut the door.” Kohe seejärel lämbusid kõik hääled. Keerasin külge. Kindlasti tegi suikumise raskeks ka valges öös magamise pentsikus. Ja kui mõte, et mul und ei tule, juba juuri ajas, muutus uinumine ilmvõimatuks.

Tõusin üles, panin riidesse, istusin akna alla toolile ja hakkasin lugema. Erling Gjelsviki „Viiki”.

Kõik raamatud, mis mulle meeldisid, rääkisid enam-vähem ühest ja samast. Ingvar Ambjørnseni „Valged neegrid”, Lars Saabye Christenseni „Beatles”, Ulf Lundelli „Jack”, Jack Kerouaci „Teel”, Hubert Selby „Lõppjaam Brooklyn”, M. Agejevi „Romaan kokaiiniga”, Finn Alnæsi „Koloss”, Agnar Mykle „Lasso ümber proua Kuu”, Jens Bjørneboe kolm raamatut metsikuste ajaloost, Klas Östergreni „Džentelmenid”, Axel Jenseni „Ikaros”, J. D. Salingeri „Kuristik rukkis”, Ola Baueri „Kumalasesüdamed”, Charles Bukowski „Postkontor”. Raamatud noortest meestest, kes ei leia ühiskonnas oma kohta, kes tahavad midagi enamat kui rutiin, midagi enamat kui perekond, ühesõnaga noored mehed, kes jälestavad keskklassielu ja otsivad vabadust. Nad sõitsid ringi, jõid ennast pildituks, lugesid ja unistasid suurest armastusest või suurest romaanist.

Kõike seda, mida nemad tahtsid, tahtsin ka mina.

Kõigest sellest, millest nemad unistasid, unistasin ka mina.

Suur igatsusvalu, mida ma alati hinges kandsin, andis järele, kui ma lugesin neid raamatuid, ja tuli kümnekordsena tagasi, kui ma panin raamatu käest. Nii oli olnud kogu gümnaasiumiaja. Ma vihkasin autoriteete ja olin voolujoonelise ühiskonna, selle keskklassiväärtuste ja materialistliku inimkäsituse vastane, kuigi ma olin selles ühiskonnas üles kasvanud. Ma põlgasin seda, mida mulle gümnaasiumis õpetati, ka kirjanduse kohta; kõik, mida ma teadma pidin, kõik tegelikud teadmised, ainus tõeliselt vajalik, oli raamatutes, mida ma lugesin, ja muusikas, mida kuulasin. Ma ei hoolinud rahast ega staatusesümbolitest, ma teadsin, et elu väärtus peitub mujal. Ma ei tahtnud minna ülikooli, ei tahtnud omandada haridust nii konventsionaalses õppeasutuses, tahtsin läbi Euroopa lõunasse rännata, magada mererannas, odavates hotellides, teel leitud sõprade pool. Äraelamiseks teha ettesattuvaid juhutöid, pesta hotellis nõusid, lossida või lastida laevu, korjata apelsine ... Sel kevadel olin ma ostnud raamatu, kus olid nimekirjad kõikvõimalikest ja -võimatutest töödest, mida võis leida eri Euroopa riikides. Aga selle kõige lõpptulemuseks pidi olema romaan. Tahtsin istuda mõnes Hispaania külas ja kirjutada, sõita Pamplonasse ja plagada härgade eest, minna edasi Kreekasse, istuda mõnel saarel ja kirjutada ning tulla aasta või paari pärast Norrasse tagasi, seljakotis romaan.

Niisugune oli plaan. Seepärast ei olnud ma pärast gümnaasiumi lõppu erinevalt oma paljudest sõpradest läinud ajateenistusse ega astunud ülejäänute kombel ülikooli, vaid olin seadnud sammud Kristiansandi tööbüroosse, kus ma palusin nimekirja vabadest õpetajakohtadest Põhja-Norras.

„Räägitakse, et sa hakkad õpetajaks, Karl Ove,” ütlesid tuttavad suve lõpul.

„Ei,” vastasin ma. „Ma hakkan kirjanikuks. Aga niikaua on vaja millestki elada. Ma töötan aasta põhjas, panen raha kõrvale ja sõidan siis läbi Euroopa lõunasse.”

Enam ei olnud see üksnes idee, vaid tegelikkus: juba järgmisel päeval pidin ma minema Tromsø sadamasse, sõitma liinilaevaga Finnsnesi ja sealt bussiga lõuna poole väikesesse Håfjordi külla, kus kooli majandusjuhataja mind kokkuleppe järgi ootas.

No kus ma siis magada sain.

Kraamisin kohvrist välja pooliku viskipudeli, tõin vannitoast klaasi, valasin sinna sortsu, tõmbasin kardina eest ja võtsin esimese judisemapaneva punnsuutäie, silmitsedes akna taga kummaliselt valendavat elamurajooni.

Kui ma järgmisel hommikul kella kümne paiku ärkasin, polnud mu rahutusest jälgegi. Pakkisin asjad, tellisin vastuvõtu telefoniautomaadist takso, seisin hosteli ees, kohvrid kõnniteel, ja tegin oodates suitsu. Esimest korda elus sõitsin ma kuhugi, kust ma ei pidanud tagasi tulema. „Tagasit” ei olnud enam olemas. Ema oli meie maja ära müünud ja kolinud Førdesse. Isa elas uue naisega kaugemal Põhja-Norras. Yngve elas Bergenis. Ja mina olin teel esimesse päris oma korterisse. Seal saan ma päris oma töö ja teenin oma raha. Esimest korda valitsesin ma oma elus kõiki elemente.

Aga oh kurat, kui hea tunne mul oli!

Takso sõitis mäest üles, viskasin koni maha, astusin selle surnuks ja tõstsin kohvrid pagasiruumi, mille taksojuht, vana ja vatsakas valgepäine kuldketiga mees, mulle lahti tegi.

„Sadamasse,” ütlesin ma ja istusin tagaistmele.

„Sadam on suur,” ütles ta ja keeras minu poole.

„Ma lähen Finnsnesi. Liinilaevaga.”

„Selge pilt,” ütles ta.

Ta hakkas mäest alla sõitma.

„Kas lähed sinna gümnaasiumi või?” küsis ta.

„Ei,” vastasin ma. „Ma lähen edasi Håfjordi.”

„Noo? Kalale või? Ei, kaluri moodi sa küll ei paista!”

„Ma lähen sinna tegelikult õpetajaks.”

„Vaata aga. Vaata aga. Paljud lõunanorrakad teevad nii. Aga kas sa ei ole selleks kohutavalt noor? Selleks peab olema kaheksateist, kas pole?”

Ta naeris ja vaatas mind peeglist.

Mina naersin ka natuke.

„Ma lõpetasin suvel gümnaasiumi. Arvan, et see on parem kui mitte midagi.”

„Seda muidugi,” ütles ta. „Aga mõtle nende laste peale, kes seal kaugel üles kasvavad. Õpetajad otse koolipingist. Iga aasta uus. Pole midagi imestada, et nad pärast üheksandat kaluriks lähevad!”

„Seda küll,” ütlesin ma. „Aga see ei ole minu süü.”

„Ei-ei, mitte süü! Ega ma süüst ei räägi! Kaluriamet on palju uhkem, kas tead, kui ülikool! Parem kui pinki nühkida ja tuupida, kuni saad kolmkümmend täis.”

„Jah, ülikooli ma ei lähe.”

„Aga õpetajaks tahad hakata!”

Ta heitis mulle jälle peeglist pilgu.

„Jah,” ütlesin ma.

Mõni minut ei lausutud sõnagi. Siis tõstis ta käe käigukangilt ja näitas.

„Seal su laev ongi.”

Ta peatus terminali ees, tõstis kohvrid maha, lõi pagasiluugi kinni. Ma ulatasin talle raha, ei teadnud, kui palju tuleb jootraha jätta, olin seda hetke kogu sõidu peljanud ja lahendasin selle öeldes, et tagasi pole vaja.

„Aitäh!” ütles ta. „Ja õnn kaasa!”

See oli viiskümmend krooni.

Kui ta tänavale keeras, jäin ma paigale ja lugesin oma allesjäänud raha üle. Olukord ei olnud väga roosiline, aga kindlasti on võimalik saabudes avanssi saada, küllap nad mõistavad, et mul ei ole enne tööleasumist raha.

Oma ainsa peatänava ja hulga lihtsate, tõenäoliselt kiiruga püsti pandud betoonmajadega, ahtra maastikuga, kus kauguses paistsid mäeahelikud, meenutas Finnsnes kõige enam mõnd Alaska või Kanada väikelinna, turgatas mulle pähe, kui ma istusin mõni tund hiljem pagariäris, ees tass kohvi, ja ootasin bussi. Ei olnud võimalik rääkida kesklinnast, sest linn oli nii väike, et mahtus tervenisti kesklinna ära. Seal oli õhkkond hoopis teistsugune kui linnades, millega ma olin harjunud, muidugi sellepärast, et Finnsnes oli palju väiksem, aga ka sellepärast, et ei oldud vähimatki pingutatud, et linn paistaks hubane või ilus. Enamikul linnadel on esikülg ja tagakülg, aga siin paistis kõik üks ja seesama.

Lehitsesin läbi kaks raamatut, mille olin ostnud sealtsamast lähedalt raamatupoest. Esimese pealkiri oli „Uus vesi” ja autor oli mulle tundmatu kirjanik Roy Jacobsen, teine oli „Sinepileegion”, mille autor oli Morten Jørgensen, kes oli mänginud paaris bändis, mis olid mulle mõni aasta tagasi huvi pakkunud. Ehk ei olnud nende peale raha kulutamine kuigi tark tegu, aga ma kavatsesin saada kirjanikuks, tähtis oli lugeda, ja eriti tähtis oli näha, kui kõrgel on latt. Kas mina suudaksin nii kirjutada? oli küsimus, mis mul kogu aeg peas pinises, kui ma seal istusin ja lehti pöörasin.

Siis tuli minna bussi juurde, tõmmata õues viimane suits, tõsta kohvrid pagasiruumi, maksta juhile ja paluda, et ta mulle ütleks, kui me jõuame Håfjordi, sammuda bussi tahaotsa ja istuda eelviimasesse ritta vasakule, kus oli alati olnud mu meeliskoht.

Põiki üle vahekäigu istus ilus blond tüdruk, vahest aasta-paar minust noorem, tema kõrvalistmel oli koolikott, ja ma mõtlesin, et ju ta käib Finnsnesis gümnaasiumis ja sõidab koju. Ta oli mind vaadanud, kui ma bussi astusin, ja kui juht nüüd bussile käigu sisse lükkas ja see peatusest õõtsudes väljus, keeras tüdruk pead ja vaatas mind jälle. Mitte pikalt, üksnes põgusalt, see oli vaid pilguga riivamine, aga sellest piisas, et mul kõvaks läks.

Panin kõrvaklapid pähe ja kasseti pleierisse. The Smithsi „The Queen is Dead”. Et mitte paista pealetükkiv, keskendusin ma lähematel kilomeetritel sellele, et vaadata välja oma aknast, ja töötasin vastu igale impulsile piiluda tüdruku poole.

Pärast uusrajooni moodi linnaosa, mis algas kohe pärast keskust, ulatus mitme kilomeetri kaugusele ja kus umbes pooled reisijad maha läksid, jõudsime pikale, tühjale ja noolsirgele teelõigule. Kui Finnsnesi kohal oli taevas olnud plass ja linn selle all täis ükskõikset kuma, siis linnast väljas oli sina kirkam ja sügavam ning päike – see rippus edelas mägede kohal, mille madalad, kuid järsud nõlvad sulgesid kogu tee ulatuses vaate merele, mis jäi ilmselt sinnapoole – pani hõõguma punasekirju, kohati lausa lilla kanarbiku, mida kasvas tihedalt mõlemal pool teed. Puud olid siin enamikus väändunud männid ja vaevakased. Minu küljel olid rohelusse uppunud mäed, mille poole org end küünitas, libajad, umbes nagu vallseljakud, teisel küljel aga püstised ja metsikud nagu kõrgmäed, kuigi kõrgust neil nappis.

Polnud näha ühtki inimest, ühtki maja.

Aga ma ei olnudki tulnud selleks, et kohata uusi inimesi, olin tulnud selleks, et saada kirjutamiseks rahu.

See mõte sööstis minust läbi nagu rõõmusähvatus.

Ma olin teel, ma olin teel.

Paar tundi hiljem, endiselt muusikamullis, nägin kaugel eespool teeviita. Nime pikkuse põhjal järeldasin, et sinna on kirjutatud Håfjord. Tee, mille poole viit osutas, suundus joonelt mäe sisse. Tunneliks võis seda vaevalt nimetada, pigem auguks, seinad olid lõhkamisjälgedega ja seal ei olnud valgust. Vett voolas laest kaela nii ohtralt, et juht pani kojamehed tööle. Kui me tunnelisuust väljusime, jäi mul hing kinni. Kahe pika ja hambulise mäeaheliku vahel, mis olid püstloodis ja puudeta, lebas kitsuke fjord ja selle taga, nagu otsatu sinine tasandik, laius meri.

Oooo!

Tee, kus buss sõitis, oli litsutud vastu mäekülge. Selleks et võimalikult palju ümbrust näha, tõusin ma püsti ja läksin teise istmeritta. Silmanurgast aimasin, et blond tüdruk pöördus mind vaatama ja naeratas, kui nägi, kuidas ma seisan, nägu vastu akent. Teisel pool paistis kaljude all väike saar, mille maapoolne külg oli tihedalt maju täis tipitud, merepoolne aga asustuseta, igatahes kaugelt jäi selline mulje. Sadamas muuli kõrval seisid mõned kalapaadid. Mäed jätkusid veel oma kilomeeter maad. Maa pool küljes olid nõlvad kaetud rohelusega, aga taamal rannal olid kaljud paljad ja hallid ning sööstsid järsult merre.

Buss sõitis läbi järgmise koopataolise tunneli. Teispool tunnelit, võrdlemisi laugel ja veerjal, kergelt kausikujulisel orunõlval, asus küla, kus ma pidin veetma lähema aasta.

Kuradi kurat.

See nägi ju äge välja!

Enamik maju oli koondunud tee äärde, mis väänles U-kujuliselt läbi küla. Alumise teeharu all kai ääres oli vabriku moodi hoone, ilmselt kalatehas, mille esine oli paksult täis paate. U lõpus asus kabel. Ülemise teeharu ääres seisis ridamisi maju, nende taga laiusid kanarbik, võsa ja vaevakased kuni punktini, kus lõppes orunõlv ja kaljusein sööstis kummalgi pool taevasse.

Muud seal ei olnudki.

Aga siiski: selle paiga kohal, kus ülemine teeharu kohtus alumisega, päris tunnelisuu lähedal, seisis kaks suurt hoonet, see oli ilmselt kool.

„Håfjord!” teatas juht bussi eesotsast. Pistsin kõrvaklapid taskusse ja läksin ette, juht tuli minu kannul trepist alla ja avas pagasiluugi, ma tänasin teda sõidu eest, tema vastas naeratamata, et pole tänu väärt, kargas sisse tagasi ja kohe seejärel keeras buss platsil ringi ning sõitis tunnelisse tagasi.

Kohver kummagi käe otsas ja meremehekott turjal, seisin ma ja vaatasin enne ühele ja siis teisele poole teed, otsides pilguga majandusjuhatajat ning tõmmates sügavalt kopsu värsket ja soolakat õhku.

Bussipeatuse taga läks majauks lahti. Sealt väljus väikest kasvu mees, T-särk seljas ja dressipüksid jalas. Suuna põhjal, mille ta võttis, sain aru, et see on minu mees.

Mees oli puhta kiilas, kui mitte arvestada väikest juuksepärga kõrvade juures. Tema ilme oli leebe ja näojooned jämedad, nagu need viiekümnendates aastates lähevad, aga silmad prillide taga olid väikesed ja kuidagi terava pilguga, mis ei olnud ülejäänuga päris kooskõlas, käis mul peast läbi, kui ta lähenes.

„Knausgård?” ütles ta ja sirutas mulle silma vaatamata käe.

„Jah,” ütlesin ma ja võtsin käe vastu. Väike ja kuiv nagu looma käpp. „Ja teie olete Korneliussen?”

„Mina’p see olen,” ütles ta ja naeratas, seisis, käed rippu, ja vaatas kaugusse. „Kuidas paistab?”

„Håfjord või?” küsisin ma.

„Kas meil on siin ilus?” küsis ta.

„Vapustavalt ilus,” vastasin ma.

Ta keeras ringi ja näitas teed pidi edasi.

„Teie hakkate elama seal,” ütles ta. „Nii et oleme naabrid. Mina elan kohe sealsamas kõrval, näete? Kas viskame pilgu peale?”

„Jah,” ütlesin ma. „Kas te teate, kas mu asjad on saabunud?”

Ta raputas pead.

„Minu teada mitte,” ütles ta.

„Ju nad siis tulevad esmaspäeval,” ütlesin ma ja hakkasin tema kõrval mööda teed astuma.

„Te hakkate koolis õpetama mu nooremat poega, nagu ma aru saan,” ütles ta. „Stigi. Ta käib neljandas klassis.”

„Kas teil on palju lapsi?” küsisin ma.

„Neli,” ütles ta. „Kaks elavad kodus. Johannes ja Stig. Tone ja Ruben elavad Tromsøs.”

Silmitsesin kõndides küla. Arvatavasti poe ees, kuhu oli pargitud ka paar autot, seisid mõned inimesed. Ja ühe putka ees lähema tee ääres olid mõned jalgrattaga poisid.

Taamal fjordil lähenes paat.

Sadamas kisasid kajakad.

Muidu oli kõik vaikne.

„Kui palju siin elanikke on?” küsisin ma.

„Nii kakssada viiskümmend,” ütles ta. „Sõltub sellest, kas arvata koolilapsed hulka või mitte.”

Peatusime seitsmekümnendatel aastatel ehitatud ja mustaks värvitud maja esimese korruse ukse ees, mille juurde viis tuulekoda.

„Siin ta on,” ütles ta. „Astuge sisse. Uks on lahti. Aga te võite otsekohe võtme saada.”

Avasin ukse ja astusin esikusse, panin kohvrid käest ja võtsin võtme, mille ta mulle ulatas. Lõhn oli nagu majas, kus pole tükk aega elatud. Õhkõrn rõskuse ja kopituse uits, nagu viibiksid õues.

Lükkasin paokil ukse lahti ja astusin elutuppa. Põrandal oli oranž vaipkate. Tumepruun kirjutuslaud, tumepruun diivanilaud ja väike komplekt pruuni-oranži katteriidega pehmet mööblit, ka see tumedast puust. Kaks suurt vaheliistudeta akent, mis avanesid põhja poole.

„See on ju väga kena,” ütlesin ma.

„Köök on seal,” ütles ta ja näitas ukse poole väikese elutoa tagaseinas. Ta keeras ringi. „Ja magamistuba on seal.”

Köögitapeet oli kullaka, pruuni- ja valgekirju, tuttavliku seitsmekümnendate aastate mustriga. Akna all väike laud. Külmkapp, üleval väike jääkamber. Väikesel laminaattööpinnal kraanikauss. Põrandal hall linoleum.

„Ja lõpuks magamistuba,” ütles majandusjuhataja. Ta jäi lävele, kui mina astusin tuppa. Põrandavaip oli tumedam kui elutoas, tapeet hele ja tuba täiesti lage, kui mitte arvestada madalat pööraselt laia voodit, mis oli samast materjalist nagu ülejäänud mööbel. Tiikpuu või selle imitatsioon.

„Suurepärane!” ütlesin ma.

„Kas teil on asemeriided kaasas?”

Raputasin pead. „Need tulevad kraamikoormaga.”

„Võite minult laenata, kui tahate.”

„See oleks küll hea,” ütlesin ma.

„Ma toon kohe ära,” ütles ta. „Ja kui teil veel mõni mure on, ükskõik milline, siis tulge julgesti minu poole. Siin ei maksa küllatulekut peljata!”

„Jah,” ütlesin ma. „Suur tänu.”

Saatsin teda pilguga elutoaaknast, kui ta läks mööda teed oma maja poole, mis asus minu omast ehk kahekümne meetri kaugusel.

Minu oma!

Kurat küll, mul oli oma korter!

Käisin korterit pidi edasi-tagasi, tõmbasin sahtleid lahti ja vaatasin kappidesse, kuni majandusjuhataja tuli tagasi, asemeriiete virn süles. Kui ta oli ära läinud, hakkasin ma oma kaasatoodud varanatukest lahti pakkima. Riided, käterätik, kirjutusmasin, natuke raamatuid, pakk masinakirjapaberit. Nihutasin kirjutuslaua elutoa akna alla, tõstsin kirjutusmasina lauale, tõmbasin põrandalambi ligi, paigutasin raamatud aknalauale, nagu ka kirjandusajakirja Vinduet numbri, mille olin Oslost ostnud ja otsustanud seda tellima hakata. Nende kõrvale ladusin paarkümmend kassetti, mis olin kaasa võtnud, ning lauale paberipaki kõrvale panin pleieri ja selle varupatareid.

Kui kirjutamispaik oli valmis, paigutasin ma riided magamistoa kappidesse, lükkasin tühjad kohvrid ülemisele riiulile, seisatasin natukeseks keset tuba ega teadnud, mida peale hakata.

Tundsin vajadust kellelegi helistada, öelda, kuidas siin on, aga korteris ei olnud telefoni. Kas ma peaksin minema välja taksofoni otsima?

Kõht oli ka tühi.

Peaks vaatama seda kiirtoidukoha moodi putkat. Äkki minnagi sinna?

Korteris ei olnud igatahes midagi teha.

Väikeses vannitoas, kuhu pääses esikust, sättisin peegli ees pähe musta bareti. Seisin paar silmapilku ukse ees trepil ja vaatasin ringi. Küla ja kõik selle elanikud võis ühe peapöördega ära näha. Seal ei olnud end kuhugi peita. Kui ma hakkasin astuma mööda teed, mida servas kattis killustik ja keskel asfalt, siis tundsin, et paistan läbi.

Burgeriputka juures hängisid mõned viieteistaastased poisid. Kui ma sinna jõudsin, vestlus soikus. Läksin poistest neile pilku heitmata mööda, sammusin trepist üles veranda moodi terrassile ja astusin luugi ette, mis säras pastelses hõljuva valgusega hilissuveõhtus erekollaselt. Aken oli rasvaga läbipaistmatuks mäkerdatud. Luugiavasse ilmus umbes sama vana poiss nagu nood, kes seisid mu selja taga. Tema põsel kasvas paar pikka musta karva. Silmad olid pruunid, juuksed mustad.

„Hamburger friikartulitega ja koka,” ütlesin ma. Kuulatasin hoolega, kas jutupomin selja taga käib minu kohta. Aga ei. Panin suitsu ette ja lonkisin terrassil oodates edasi-tagasi. Poiss kukutas kopataolise riista, mis oli täis kartulilipse, keevasse rasva. Pani hamburgeri küpsetusplaadile. Kui mitte arvestada vaikset särinat ja innukaid hääli mu selja taga, valitses täielik vaikus. Üle fjordi saarel helendasid majade aknad. Taevas, mis seal oli madal, aga avamerel seda kõrgem, oli sinkjashall ja pisut looritatud, aga kaugeltki mitte tume.

Vaikus ei olnud rusuv, vaid aval.

Aga mitte meie suhtes, mõtlesin ma millegipärast. Vaikus oli seal alati olnud selline, ammu enne inimeste olemasolu, ja on samasugune ka kaua pärast seda, kui neid enam pole. Mäekausis mere kaldal.

Kus see õigupoolest lõpeb? Ameerikas?

Jah, ilmselt küll. Newfoundlandil.

„Palun, siin on sinu hamburger,” ütles poiss ja asetas vahtplastist aluse, millel olid hamburger, paar salatiriba, tomativeerandik ja kuhi friikartuleid, luugi ette riiulile. Ma maksin, võtsin aluse ja keerasin selja, et ära minna.

„Kas sina oled uus õpetaja?” küsis üks jalgrattaga poistest.

„Jah,” ütlesin ma.

„Sa hakkad meid õpetama,” ütles ta, sülitas ja tõukas nokatsi laubalt üles. „Meie käime üheksandas. Ja tema käib kaheksandas.”

„Ah nii,” ütlesin ma.

„Jah,” ütles poiss. „Oled lõuna poolt või?”

„Jah, Sørlandist,” ütlesin ma.

„Või nii on lood,” ütles ta ja noogutas, nagu oleksin just käinud audientsil ja nüüd anti mulle märku, et see on läbi ja ma võin lahkuda.

„Mis teie nimed on?” küsisin ma.

„Iga asi omal ajal,” ütles poiss.

Nad lagistasid selle peale naerda. Naeratasin rahulikult, aga tundsin end lollilt, kui neist mööda läksin. Poiss oli mu nurka ajanud.

„Mis sinu nimi on?” hüüdis ta mulle järele.

Keerasin minnes pead.

„Nipitiri,” ütlesin ma.

„Vaat kus naljavend!” hüüdis poiss.

Kui ma olin hamburgeri nahka pistnud, võtsin riidest lahti ja heitsin voodisse. Kell oli küll alles üheksa, tuba oli valge nagu pilvisel keskpäeval ja vaikus, mis kõike ümbritses, võimendas iga mu liigutust, nii et ehkki ma olin väsinud, läks mul ka sel õhtul mitu tundi, enne kui uinusin.

Ärkasin öösel selle peale, et kusagil paugatas uks. Kohe seejärel kostsid ülakorterist sammud. Poolunes tekkis mul kujutlus, et ma laman Tybakkeni majas isa kontoris ja see on tema, kes seal üleval kõnnib. Kust ta küll sinna sai? jõudsin ma mõelda, enne kui uuesti pimedusse vajusin. Kui ma järgmine kord ärkasin, sattusin paanikasse.

Kus ma olen?

Tybakkeni majas? Tveiti majas? Yngve erakas? Tromsø hostelis?

Tõusin voodis istukile.

Pilk, mille ma enda ümber heitsin, ei kinnitunud millelegi, mitte millelgi, mida ma nägin, ei olnud mõtet. Mul oli tunne, nagu libiseksin ma mööda siledat seina alla.

Siis tuli mul meelde.

Håfjord, ma olin Håfjordis.

Oma Håfjordi korteris.

Heitsin voodisse tagasi ja tegin siiasõidu mõttes uuesti läbi. Seejärel kujutasin ette küla akna taga, maju ja inimesi, kes kõik olid mulle võõrad ega tundnud mind. Minusse sugenes miski, mis võis olla ootusärevus, aga ka hirm või ebakindlus. Tõusin ja läksin vannitoapugerikku, käisin duši all ja panin selga rohelise siidist särgi, mustad laiad puuvillased püksid, seisin natuke aega akna all ja vaatasin poe poole, pidin sinna minema, et hommikusöögiks süüa osta, aga mitte kohe.

Poe ees parklas seisis mitu autot. Nende vahele oli kogunenud väike salk inimesi. Aeg-ajalt väljus keegi uksest, ostukotid käes.

Ei, polnud mõtet jääda jokutama.

Läksin esikusse ja panin mantli selga, bareti pähe ja valged ketsid jalga, heitsin endale peeglis pilgu, kohendasin baretti, süütasin sigareti ja läksin välja.

Taevas oli niisama sume ja hahkjas nagu eelmisel päeval. Teisel kaldal sukeldusid kaljud pea ees fjordi. Neis oli midagi jõhkrat, nägin seda vilksamisi, nad ei hoolinud, nende ümber võis juhtuda ükskõik mida, neil ei olnud sellest sooja ega külma, nad olid justkui kusagil mujal, ehkki olid siin.

Nüüd seisis seal viis inimest. Kaks neist olid vanad, kindlasti viiekümnesed, kolm ülejäänut nägid välja minust paar aastat vanemad.

Teadsin, et nad nägid mind juba kaugelt, selle vastu ei saanud, ega iga päev jaluta mäest alla pika musta mantliga tundmatu noormees.

Tõstsin sigareti huulile ja tõmbasin nii vägeva mahvi, et filter läks kuumaks.

Kummalgi pool ust rippus kaks valget VG reklaamiga plastlippu. Aken oli täis rohelisi ja oranže papist plakateid, kuhu olid käsitsi kirjutatud soodushinnad.

Olin neist nüüd viieteistkümne meetri kaugusel.

Kas ma peaksin tervitama? Pillama naksaka tere?

Peatuma ja nendega juttu tegema?

Ütlema, et ma olen uus õpetaja, selle üle nalja viskama?

Üks heitis minu poole pilgu. Noogutasin kergelt.

Ta ei noogutanud vastu.

Kas ta ei märganud seda? Kas mu noogutus oli nii hädine, et nägi välja nagu peahoiaku korrigeerimine või lihastõmblus?

Nende sealolek torkas mind nagu noaga. Meeter maad enne ust viskasin koni maha, peatusin ja astusin selle laiaks.

Kas ma võin selle maha jätta? Kas ma reostan? Või pean selle üles korjama?

Ei, see mõjuks kindlasti liiga pedantselt.

Ah, kurat temaga, jäägu sinnapaika, nad on kalurid, kes viskavad niikuinii ka lõpuni tõmmatud koni maha!

Panin käe vastu ust ja lükkasin selle lahti, võtsin punase ostukorvi ja hakkasin astuma mööda riiulite vahelist käiku. Umbes kolmekümne viie aastane priske naine seisis, pakendis vorstirõngas pihus, ja ütles midagi tüdrukule, kes oli arvatavasti ta tütar. Kleenuke ja pikakoivaline, seisis too, näol jonnakas, tõrges ilme. Teisel pool naist seisis ehk kümneaastane poiss, kes oli kummardunud leti kohale ja sobras seal. Tõstsin ostukorvi sepiku, paki Ali kohvi ja karbi Earl Grey teed. Naine heitis mulle pilgu, pani vorstirõnga ostukorvi ja liikus edasi teise poe otsa, tüdruk ja poiss sabas tilpnemas. Ma ei kiirustanud, käisin ringi ja silmitsesin kõike, mida poes müüdi, tõstsin külmletist korvi pruuni juustu, karbi maksapasteeti ja tuubi majoneesi. Siis võtsin piimapaki ja paki margariini ning läksin leti ette, kus naine pakkis kaupa kilekotti, tema tütar aga luges midagi ukse kõrvalt stendilt.

Müüja noogutas mulle.

„Tere,” ütlesin ma ja hakkasin kaupu tema ette laduma.

Mees oli väike ja jõmmakas, laia näo ja kongninaga, tema tursket lõuga kattis halli-mustakirju tüügastik.

„Ega sa ei ole juhtumisi uus õpetaja?” küsis mees hinda kassaaparaati toksides. Stendi ees pööras tüdruk ringi ja vaatas minu poole.

„Olen küll,” ütlesin ma. „Eile jõudsin.”

Poiss sikutas ja tiris tüdrukut käsivarrest, too tõmbas end ägeda rapsakuga lahti ja läks uksest välja. Poiss järgnes talle ja järgmisel hetkel ka ema.

Mul oli vaja apelsine. Ja õunu.

Astusin kiirel sammul puuviljaleti ette, viskasin kilekotti paar apelsini, võtsin pihku mõne õuna ja läksin kassasse tagasi, kus müüja lõi just sisse viimast kaupa.

„Ja siis üks Eventyrblanding koos paberiga. Ja Dagbladet.”

„Sa oled lõuna poolt?”

Ma noogutasin.

„Kristiansandist,” ütlesin ma.

Uksest astus sisse nokatsiga vanamees.

„Terekest, Bertil!” hüüdis ta.

„Vaat, keda ka näha on!” ütles müüja ja pilgutas mulle silma. Naeratasin põgusalt, maksin, ladusin kauba kilekotti ja väljusin poest. Üks neist, kes poe ees seisid, noogutas mulle, noogutasin vastu ja olingi järgmisel hetkel nende haardeulatusest väljas.

Mäest üles kõmpides vaatasin ma mäe poole, mis teisel pool küla taevasse kerkis. See haljendas üleni, kuni tippu välja, ja see oligi vist sealse ümbruse juures kõige üllatavam, olin oodanud midagi ahtrat ja pleekinut, mitte säärast tooni rohelust, mis justkui hõiskas igal pool ja millest oli üle ainult mere mõõtmatu hall ja sinine.

Hea tunne oli korterisse tagasi jõuda. See oli esimene korter, mida võisin omaks nimetada, ja ma nautisin ka kõige tühisemaid tegevusi, nagu kuue nagisse riputamine või piima külmkappi panemine. Ma olin küll elanud varasuvel kuu aega väikeses korteris Egi psühhiaatriahaiglas, sinna oligi ema mu viinud, kui ma kolisin välja majast, mis oli viimased viis aastat meie kodu olnud, aga see ei olnud päris korter, ainult tuba koridori peal, kõrvuti teiste tubadega, kus olid vanasti elanud vallalised meditsiiniõed, sellest ka nimetus Kanala, samamoodi ei olnud see töögi, mis mul seal oli, pärisamet, vaid lühike suvine, mitte kuigi vastutusrikas asendustöö. Ja haigla asus Kristiansandis. Kristiansandis oli mul võimatu tunda end vabalt, seal oli liiga paljude inimestega liiga palju sidemeid, reaalseid ja kujuteldavaid, selleks et ma kunagi saaksin selles linnas teha oma tahtmist.

Aga siin! mõtlesin ma, kui tõstsin aknast välja vaadates võileiva suu juurde. Vastaskalda mägede peegelpilt all fjordiveel killunes nagu kaleidoskoobis vee pisihoovangutest. Siin ei teadnud keegi, kes ma olen, siin ei olnud sidemeid ega kinnistunud käitumisjooniseid, siin võisin teha, mida tahtsin. Olla aasta otsa paos ja kirjutada, midagi salamahti üles ehitada. Või võtta rahulikult ja panna raha kõrvale. See polnudki nii oluline. Oluline oli see, et ma olin siin.

Valasin klaasi piima ja jõin selle paari pika sõõmuga ära. Panin klaasi koos taldriku ja noaga kraanikausi kõrvale, tõstsin juustu külmkappi ja läksin elutuppa, pistsin kirjutusmasina pistiku seinakontakti, panin kõrvaklapid pähe, keerasin heli põhja, kerisin paberilehe kirjutusmasina rullile, sättisin sälgu keskele ja kirjutasin lehekülje ülaserva number ühe. Heitsin pilgu majandusjuhataja maja poole. Ukse taga trepil seisid rohelised kummikud. Seina najale oli toetatud punaste harjastega hari. Ukse ees oli kruusaseguses liivas paar mänguautot. Kahe maja vahel kasvas sammalt, samblikku, natuke rohtu ja üksikud kidurad puud. Lõin vastu lauaserva nimetissõrmega takti. Kirjutasin ühe lause. „Gabriel seisis mäeseljakul ja vaatas rahulolematul ilmel alla uusrajooni poole.”

Tegin ühe suitsu, keetsin kannutäie kohvi, vaatasin küla ja fjordi poole ning üles mägede poole, mis olid teises küljes. Kirjutasin veel ühe lause. „Tema taga ilmus nähtavale Gordon.” Laulsin refrääni kaasa. Kirjutasin. „Ta irvitas nagu hunt.” Lükkasin tooli tahapoole, tõstsin jalad lauaäärele, süütasin uue sigareti.

Sel polnud ju vigagi.

Võtsin pihku Hemingway „Eedeni aia” ja lehitsesin pisut, et tunnetada selle keelt. Olin saanud selle kahe päeva eest Hildelt lahkumiskingiks Kristiansandi raudteejaamas enne Oslosse minekut, kust pidin lennukiga Tromsøsse sõitma. Seal olid ka Lars ja Eirik, Hilde poiss. Tuli ka Line, kes pidi koos minuga Oslosse sõitma ja alles seal hüvasti jätma.

Alles nüüd märkasin, et eeslehel on pühendus. Hilde oli kirjutanud, et ma tähendan talle midagi väga erilist.

Läitsin suitsu, istusin, vaatasin aknast välja ja mõtlesin selle peale.

Mida ma võisin talle tähendada?

Aimasin, et ta mind näeb, aga ei teadnud, mida ta näeb. Temaga sõbrustamine tähendas lasta enda eest hoolt kanda. Aga mõistmises peituv hoolitsus pisendab alati selle objekti. See ei olnud mulle probleem, aga ma tajusin seda.

Ma ei olnud seda väärt. Tegin näo, et olen, ja ta läks kummalisel kombel õnge, muidu ei olnud säärastes asjades tema taibuga midagi korrast ära. Hilde oli minu tutvuskonnas ainus, kes luges korralikku kirjandust, ja ainus, kes minu teada kirjutas. Olime kaks aastat käinud ühes klassis ja ta oli mulle kohe silma hakanud, tal oli kõige suhtes, mida klassis räägiti, irooniline, vahel isegi mässumeelne hoiak, mida ma ei olnud tüdrukute juures kohanud. Ta põlgas teiste tüdrukute kommet end mukkida, lipitseda ja teeselda lapselikkust, aga mitte agressiivselt ega kibestunult, selline Hilde ei olnud, ta oli lahke ja hoolitsev, leebe loomuga, aga temas oli ka teravust ja sellega seoses midagi üllatavalt isepäist, mis pani mind üha sagedamini tema poole pilku heitma. Ta oli kahvatu, tema näol olid kahvatud tedretähnid, juuksed olid punakasblondid, ta oli kõhn ja temast õhkus kehalist haprust, mis mõjus pakatava tervise vastandina ja oleks mõne teise ning vähem terava ja iseseisva iseloomu puhul ehk tekitanud kaaslastes hoolitsemistarvet, aga nii ei olnud see sugugi, pigem vastupidi, hoopis Hilde hoolitses nende eest, kes talle lähedaseks said. Ta kandis enamasti rohelist frentši ja lihtsaid siniseid teksaseid, mis andis tunnistust poliitilisest vasakpoolsusest, aga mis puutus kultuuri, siis paiknes ta vastaspoolel, sest oli materialismi vastu ja vaimsuse poolt. Ühesõnaga eelistas sisemist välisele. Seepärast pilkas ta selliseid kirjanikke nagu Solstad ja Faldbakken, keda ta nimetas Falloseperseks, ja talle meeldisid Bjørneboe, Kaj Skagen ja isegi André Bjerke.

Hildest oli saanud mu lähim usaldusalune. Tegelikult oli ta mu parim sõber. Käisin tihti tema pool ja sain tuttavaks tema vanematega, vahel isegi ööbisin nende pool ja sõin nendega õhtust. Hilde ja mina, me rääkisime, vahel koos Eirikuga, vahel kahekesi. Istusime rätsepaistes Hilde keldrikorteri põrandal, veinipudel kahe vahel, ööpimedus liibumas akendele, rääkisime loetud raamatutest, erutavatel poliitilistel teemadel, sellest, mida me elult ootame, mida tahame ja suudame teha. Hildes oli suur elutõsidus, ta oli ainus minuvanune, kellel see minu teada oli, ja ilmselt nägi ta minus sedasama, kuigi ta naeris palju ja kippus iroonitsema. Üks toredamaid asju mu elus oli viibida Hilde pool koos tema ja Eiriku ja vahel ka Larsiga, aga samal ajal toimus mu elus muudki, mis oli sellega ühitamatu ja tekitas lakkamatut süümepiina: kui ma käisin väljas, pummeldasin diskoteegis ja üritasin tüdrukuid lantida, siis piinas mind südametunnistus Hilde ja selle ees, mille eest me ühiselt seisime; kui ma olin Hilde pool ja rääkisin vabadusest, ilust või kõige mõttest, siis piinas mind südametunnistus nende ees, kellega ma koos väljas käisin, või selle ees, milline ma nende seltsis olin, sest topeltmoraal ja silmakirjalikkus, millest Hilde, Eirik ja mina nii palju rääkisime, oli pesa teinud ka minu südamesse. Minu poliitiline sümpaatia kuulus vasakpoolsuse kaugemale servale, mis puutus kokku anarhismiga, ma vihkasin konformismi ja stereotüüpsust, ja nagu kõik teised isemõtlevad noored, kes kasvasid üles Kristiansandis, põlgasin ma Hilde kombel ristiusku ja idioote, kes seda puhta kullana võtsid ja käisid nõme-karismaatiliste pastorite usukoosolekutel.

Aga usklikke tüdrukuid ma ei põlanud. Kummalisel kombel armusin ma just nendesse. Kuidas seda Hildele seletada? Ja kuigi ma püüdsin alati nagu tema pealispinnast mööda vaadata ja lähtuda, ehkki vaikimisi, põhjapanevast tõekspidamisest, et tõeline ehk tegelik on peidus selle all, ja püüdlesin tema kombel alati mõttekuse poole, ka siis, kui see seisnes vaid mõttetuseks tunnistamises, tahtsin ma ikkagi elada kassikullasel ja petlikult kaunil pealispinnal ning tühjendada mõttetuse karikat – ühesõnaga tõmbas mind kõigisse linna diskoteekidesse ja kõrtsidesse, kus ma ei tahtnud muud teha, kui ennast pildituks juua ja kakerdada ringi, noolides tüdrukuid, keda keppida või kellega kas või ameldagi. Kuidas seda Hildele seletada?

Seda ma ei saanud ega teinud ka. Selle asemel avasin oma elus uue alajaotuse. Selle pealkiri oli purjutamine litsilöömise lootuses ja asus see kohe süvitsimineku ja siiruse kõrval ning oli sellest eraldatud kõigest madala lippaia taolise isiksusenihkega.

Line oli usklik. Mitte väljakutsuval moel, aga siiski, ja tema ligidus raudteejaamas, kui ta end minu vastu surus, tegi mul tuju kuidagi kehvaks.

Tal olid mustad lokkis juuksed, silmatorkavad kulmud ja selged sinised silmad. Ta liikus graatsiliselt ja oli iseseisev säärasel haruldasel viisil, mis teisi ei riivanud. Talle meeldis joonistada ja ta joonistas alatasa, oli vist andekas; pärast minuga hüvasti jätmist kavatses ta minna rahvaülikooli kauneid kunste õppima. Ma ei olnud temasse armunud, aga ta oli imekena, meeldis mulle väga ja vahel, kui me olime valget veini joonud, tärkasid mul tema vastu tugevad tunded. Häda oli selles, et tal olid selged piirid, kui kaugele ta tohib minna. Nende nädalate jooksul, mis me koos olime olnud, olin ma teda kaks korda luninud ja palunud, kui me poolpaljalt tema pool või Kanalas minu voodis aelesime. Aga asjatult, mitte minule ei hoidnud ta end.

„Las ma võtan sind vähemalt tagant!” pahvatasin ma ükskord meeleheitest, teadmata päriselt, mida see endast kujutab. Line liibus oma nõtke kehaga minu vastu ja kattis mu suudlustega. Mõni sekund hiljem tundsin alakehas vastikut võpatust, aluspüksid täitusid spermaga, ja ma nihkusin temast diskreetselt eemale, tema aga, täis kelmikat mängulusti, ei saanud aru, et mu tunded olid teinud täispöörde.

Ta seisis minu kõrval perroonil, käed tagataskus ja väike kott seljas. Rongi väljumiseni oli kuus minutit. Ümberringi astusid inimesed vagunitesse.

„Ma käin korra kioskis,” ütles Line ja vaatas mulle otsa. „Kas sa tahaksid midagi?”

Raputasin pead.

„Või siiski, kokat.”

Ta tõttas Narveseni kioski poole. Hilde vaatas mulle otsa ja naeratas. Larsi pilk lõi vibama. Eirik pööras silmad sadama poole.

„Ma annan sulle ühe nõuande, nüüd kus sa üksinda maailma astud,” ütles ta ja keeras minu poole.

„Jah?” ütlesin ma.

„Enne mõtle, siis tee. Vaata ette, et sind teolt ei tabata. Siis saad hakkama. Näiteks kui sa tahad, et mõni õpilane sul suhu võtaks, siis tee seda jumalapärast laua taga. Mitte ees. Mõistad?”

„Kas see ei ole topeltmoraal?” küsisin ma.

Ta naeris.

„Ja kui sa leiad endale seal põhjas kallima, keda sa pead lööma, siis löö nii, et sinikaid ei jääks näha,” ütles Hilde. „Mitte kunagi näkku, ehkki sul on kange kiusatus.”

„Arvad siis, et mul peaks neid olema kaks? Üks lõunas ja teine põhjas?”

„Miks mitte?” vastas Hilde.

„Üks, keda lüüa, ja teine, keda sa ei löö,” ütles Eirik. „Paremat tasakaalu sa ei leia.”

„Veel mõni soovitus?” küsisin ma.

„Ma nägin ükskord telekas intervjuud mingi vana näitlejaga,” ütles Lars. „Temalt küsiti, kas ta on oma pika elu jooksul omandanud mõne kogemuse, mida ta tahaks vaatajatega jagada. Ta ütles jah, võib küll. See käib dušikardina kohta. Selle äär peab olema vanni sees, mitte väljas. Kui see on vannist väljas, siis saab kogu põrand märjaks.”

Me naersime. Lars vaatas rahulolevalt ringi.

Tema taga tuli Line tühjade kätega tagasi.

„Saba oli liiga pikk,” ütles ta. „Aga rongis on kindlasti puhvet.”

„On küll,” ütlesin ma.

„Kas lähme?”

„Okei,” ütlesin ma. „Ja ongi lool lühike lõpp, nagu ütleb Fleksnes. Kristiansand katsugu siitpeale ilma minuta hakkama saada!”

Nad embasid mind kordamööda. Olin selle kombe juurutanud teises gümnaasiumiklassis, iga kord, kui ma nendega kokku sain, embasime üksteist.

Siis viskasin koti selga, võtsin kohvri kätte ja astusin Line järel rongi. Nad lehvitasid paar korda, siis hakkas rong liikuma ja nad lonkisid parkla poole.

Mul oli raske uskuda, et see toimus alles kaks päeva tagasi.

Panin raamatu käest ja lugesin kolme lauset, mis ma olin kirjutanud, keerates samal ajal uut suitsu ja lonksates leiget kohvi.

Poe ees oli vähem saginat. Tõin köögist õuna ja istusin kirjutuslaua taha tagasi. Järgneva tunni jooksul kirjutasin ma kolm lehekülge. Lugu rääkis kahest poisist uusrajoonis, ja nagu mulle tundus, kukkus see hästi välja. Kolm lehekülge ehk veel, siis on valmis. Ja kas pole äge, juba esimesel päeval põhjas olen ma saanud maha novelliga. Kui nii edasi läheb, on mul jõuluks novellikogu koos!

Kui ma kohvipaksu kannust välja uhtsin, nägin, kuidas poe poolt sõitis mäkke auto. See peatus majandusjuhataja maja ees ja sealt väljus kaks meest, kes paistsid olevat kahekümnendate keskpaigas. Mõlemad olid turjakad, üks neist pikk, teine lühem, lihavam. Tõstsin kannu õiget pidi, hoidsin seda veejoa all, kuni kann sai täis, ja asetasin keeduplaadile. Kaks meest sammusid mäest üles. Astusin natuke kõrvale, et nad mind aknast ei näeks.

Nende sammud peatusid tuulekoja ees.

Kas nad tulid minu juurde?

Üks lausus teisele midagi. Läbi korteri lõikas uksekella tirin.

Kuivatasin käed pükstesse, läksin esikusse ja avasin ukse.

Lühem mees andis mulle kätt. Tema nägu oli kandiline, lõug esiletungiv, suu väike, silmad kavalad. Ülahuulel olid mustad vuntsid ja lõual habemetüügas. Kaelas jäme kuldkett.

„Remi,” ütles ta.

Segaduses võtsin ta käe vastu.

„Karl Ove Knausgård,” ütlesin ma.

„Frank,” ütles pikk ja ulatas mulle kämbla, mis oli suur nagu leivalabidas. Tema nägu oli niisama ümar, nagu teise oma oli kandiline. Ümar ja prõnnakas. Huuled olid paksud, nahk õrn, suisa roosa. Juuksed heledad ja õhukesed. Ta nägi välja nagu suur imik. Tema silmad olid lahked, samuti nagu imikul.

„Kas me võime sisse astuda?” küsis too, kelle nimi oli Remi. „Me kuulsime, et sa istud siin üksi, ja mõtlesime, et tahad äkki seltsi. Sa ei tunne ju külas veel kedagi.”

„Aa,” ütlesin ma. „Väga meeldiv. Tulge edasi!”

Astusin sammu tagasi. Väga meeldiv! Kust kurat see veel tuli? Kas ma olen mõni viiekümneaastane?

Nad seisatasid elutoas ja vaatasid ringi. Remi noogutas paar korda.

„Mullu elas siin Harrison,” ütles ta.

Vaatasin talle otsa.

„Eelmine asendusõpetaja,” ütles ta. „Me istusime siin ühtepuhku. Ta oli vinge kutt.”

„Mehka vend,” ütles Frank.

„Tema juba „ei” ei öelnud,” ütles Remi.

„Temast on jäänud tühi koht,” ütles Frank. „Kas me võime istuda?”

„Aga muidugi,” ütlesin ma. „Kas te kohvi tahate? Ma just teen.”

„Jah, võib küll.”

Nad võtsid jaki maha, panid käetoele ja istusid diivanile. Kehalt olid nad nagu tünnid. Franki õlavarred olid niisama jämedad nagu minu reied. Isegi köögis, kus ma seisin tööpinna ees seljaga nende poole, tajusin ma nende kohalolekut, mis täitis kogu korteri ja pani mind tundma end nagu väeti tütarlaps.

„Väga meeldiv.” „Kas te kohvi tahate.”

Aga pagan võtaks, mul ei olnud ju tasse! Ainult see üks, mis kodunt kaasas oli.

Tegin tööpinna kohal kapid lahti. Muidugi tühjad. Siis vaatasin alumisse kappi. Ja seal, päris valamutoru kõrval, seisis klaas. Loputasin selle üle, puistasin kohvipuru kannu, kopsisin kannu paar korda vastu keeduplaati, viisin tuppa ja otsisin pilguga, mille peale see panna.

Selleks sai „Eedeni aed”.

„Noh?” ütles Remi. „Kuidas paistab, Karl Ove?”

Häiritud viisist, kuidas võhivõõras mu nime nii tuttavlikult suhu võttis, ma punastasin.

„Noh, ma ei tea,” ütlesin ma.

„Me lähme õhtul pittu,” ütles Frank. „Gryllefjordi. Tuled ka?”

„Ühes autos on ruumi, ja me teame, et sul pole aega olnud monopolis käia, nii et meil on sinu jaoks ka pudel. Mis sa ütled?”

„Ma ei teagi,” ütlesin ma.

„Kuda-kuda, kas sa passid parem tühjas korteris ja keerutad pöidlaid?”

„Lase mees ise otsustab!” ütles Frank.

„Jaa, selge see.”

„Ma mõtlesin natuke tööd teha,” ütlesin ma.

„Tööd? Miukest?” ütles Remi. Aga tema pilk oli leidnud juba kirjutusmasina. „Kas sa sehkendad kirjutada või?”

Lõin jälle õhetama.

„Pisut jah,” ütlesin ma ja kehitasin õlgu.

„Oo, või kirjanik!” ütles Remi. „Vaat kui vinge.”

Ta naeris.

„Ma ei ole elus ühtki raamatut lugenud. Siis ka mitte, kui koolis käisin. Ma nihverdasin alati kõrvale. Sa oled või?” küsis ta Franki poole vaadates.

„Jah, palju. Kokteiliraamatuid, kas tead.”

Mõlemad lagistasid naerda.

„Kas need lähvad arvesse?” küsis Remi mulle otsa vaadates. „Sina, kes sa oled kirjanik. Kas kokteiliraamat läheb kirjandusena arvesse?”

Naeratasin sunnitult.

„Eks raamat on raamat,” ütlesin ma.

Pisut aega valitses vaikus.

„Ma kuulen, et sa oled Kristiansandist?” lausus Frank.

Ma noogutasin.

„Kas sul seal tüdruk ka on?”

Venitasin vastusega.

„Nii ja naa,” vastasin ma.

„Nii ja naa? See kõlab huvitavalt!” ütles Remi.

„Sulle selline asi sobiks,” ütles Frank ja vaatas Remile otsa.

„No ei! Ma olen rohkem jah või ei tüüpi.”

Jälle võttis maad vaikus ja mõlemad lonksasid kohvi.

„Kas sul lapsi on?” küsis Remi.

„Lapsi?” ütlesin ma. „Kurat võtaks, ma olen alles kaheksateist!”

Lõpuks ometi repliik, mis kandis.

„Ajaloos on seda ennemaltki ette tulnud,” ütles Remi.

„Kas teil siis on lapsed või?” küsisin ma.

„Frankil mitte. Aga minul on. Üheksa-aastane poeg. Ta elab emaga.”

„Tollest korrast, kui oli „jah”,” ütles Frank.

Nad naersid. Siis vaatasid mõlemad minu poole.

„Noh, ärme teda esimesel päeval rohkem piina,” ütles Remi tõustes. Ka Frank tõusis. Nad panid jaki selga ja läksid esikusse.

„Mõtle õhtuse peo peale,” ütles Remi. „Me istume Hege man, kui sa ümber mõtled.”

„No aga ta ei tea, kus Hege elab,” ütles Frank.

„Kui sa lähed mööda ülemist teed. Siis on see pahemat kätt neljas maja. Sa saad kohe aru. Maja ees seisavad autod.”

Ta sirutas mulle käe.

„Ma loodan, et sa tuled. Aituma kohvi eest!”

Kui ma olin nende järel ukse sulgenud, läksin magamistuppa ja heitsin selili voodisse. Ajasin käed-jalad laiali ja panin silmad kinni.

Üks auto venis mäkke ja peatus maja ees.

Tegin silmad lahti. Kas tuleb veel külalisi?

Ei. Majas paugatas uks. Mu naabrid, kes nad ka ei olnud, saabusid koju. Ehk olid käinud Finnsnesis osturetkel.

Oo, kui tuline kihk mul oli helistada ja rääkida mõne omainimesega!

Magada tahtsin ma ka, et pääseda kõige juurest pakku, aga ma ei saanud und. Selle asemel läksin vannituppa, võtsin riidest lahti ja käisin veel kord duši all. Sel viisil oli võimalik endale puru silma ajada, et see on millegi uue algus. Mõistagi ei olnud see niisama hea kui magamine, aga ikka parem kui eimidagi. Seejärel, pea märg ja särk turjale liibunud, võtsin istet ning kirjutasin edasi. Lasksin kahel kümneaastasel poisil metsas ringi hulkuda. Nad pelgasid rebaseid, mõlemal oli rebaste peletamiseks käes tongipüstol, juhuks kui nood peaksid välja ilmuma. Korraga kuulsid nad laske. Nad silkasid sinnapoole, kust lasud olid kostnud, ja sattusid keset metsa prügimäele. Seal oli pikali maas kaks meest, kes kõmmutasid rotte. Kui see juhtus, tõmbus miski minus vinna, rõõmu ja jõu vibu, ma ei suutnud äkki küllalt kiiresti kirjutada, tekst jäi kogu aeg jutustusest pisut maha, ja see oli imeline tunne, puhas ja helendav tunne.

Rotikütid läksid oma teed, lapsed vedasid metsa alla kaks tooli ja laua, istusid seal ja lugesid pornoajakirju; üks, kelle nimi oli Gabriel, toppis noku pudelisuhu ja tundis äkki kohutavat pistet; kui ta noku välja tõmbas, oli selle otsas mardikas. Gordon naeris nii kohutavalt, et lendas kanarbikku pikali. Nad unustasid, mis kell on, ja kui see Gabrielil meelde tuli, oli juba liiga hilja, isa oli tema peale maruvihane, kui ta koju jõudis, lõi talle rusikaga näkku, nii et huul hakkas verd jooksma, ja lukustas ta elektriboileri konkusse, kuhu ta jäi üksi terveks ööks.

Kui ma lõpetasin, oli kell juba peaaegu pool kaheksa ja kirjutusmasina kõrval laual oli väikeses virnas seitse tihedas kirjas lehekülge.

Minu võidurõõm oli nii suur, et hing lausa kisendas vajadusest sellest rääkida. Ükskõik kellele! Ükskõik kellele!

Aga ma olin ihuüksi.

Lülitasin kirjutusmasina välja, tegin paar võileiba ja sõin neid köögiakna all püstijalu. All teel ruttas keegi hahkja, aga endiselt sinetava taeva all mööda. Tunnelist väljus järjest kaks autot. Ma pidin välja minema. Ma ei suutnud enam tuppa jääda.

Siis kostis koputus.

Tegin lahti. Ukse taga seisis T-särgi ja pükste väel umbes kolmekümneaastane naine. Tema nägu oli pehmete joontega, nina suur, aga mitte domineeriv, silmad pruunid ja soojad. Juuksed olid tumeblondid ja krunni keeratud.

„Terekest!” ütles ta. „Ma tahtsin ainult tere öelda. Me oleme naabrid, ma elan sinu peal. Ja me oleme kolleegid. Ma olen ka õpetaja. Mu nimi on Torill.”

Ta andis mulle kätt. Sõrmed olid peenikesed, aga käepigistus tugev.

„Karl Ove,” ütlesin ma.

„Tere tulemast,” ütles ta naeratades.

„Aitäh,” ütlesin ma.

„Kuulsin, et sa saabusid eile?”

„Jah. Bussiga.”

„Jah. Me hakkame tihti kohtuma. Tahtsin ainult seda öelda, et kui sa midagi vajad, siis anna julgesti uksekella. Näiteks suhkrut või kohvi või asemeriideid või ükskõik mida. Kas sul näiteks raadio on? Meil on vähemalt üks kindlasti üle!”

Ma noogutasin.

„Mul on pleier,” ütlesin ma. „Aga suur tänu. See oli väga lahke, et sa tulid tervitama!”

„Väga lahke.”

Ta naeratas.

„Nägemiseni siis,” ütles ta.

„Jah, nägemiseni,” ütlesin ma.

Kui naine ära läks, jäin ma esikusse seisma. Mis toimub?

Iga kohtumine oli siin nagu hoop hinge.

Ei, nüüd tuli minna välja.

Panin riidesse, kulutasin paar sekundit vannitoapeegli ees, et barett õigesti pähe sättida, keerasin ukse lukku ja seadsin sammud mäest alla. Tükike maad kaugemal avanes vaade kaljuservast mööda merele, nugateravale silmapiirile taeva taustal. Seal rippus õhus liikumatult kaks suurt lumivalget pilve. Fjordi vastaskaldal podises väike kalapaat ranna poole. Fjordi nimi oli Fugleøyfjorden. Saarel siis loomulikult Fugleøya^[1.]. Olgu peale, mõtlesid ilmselt siinsed esiasukad. Mis me fjordile nimeks paneme? Fiskefjorden? Ei, nii nimetasime ju eelmise. Kuidas oleks Fuglefjorden? Täpipealt! Hea mõte!

Läksin teed pidi edasi, mööda kalatehasest, kus polnud ühtki hinge, välja arvatud kajakad, kes kössitasid katusel, ja edasi küla ülemisse poolde viiva käänaku suunas. Viimase maja juures sööstis kalju järsult taevasse. Polnud mingit üleminekut, nagu ma oma kodukohas olin harjunud, hajusaid raskesti piiritletavaid paiku, mis ei olnud ei eramaa ega loodus. Siin oli loodus, ja mitte madal, pehme Lõuna-Norra loodus, vaid metsik, karm ja kõle polaarloodus, mis algas otse ukse tagant.

Kokku ehk sadakond maja?

Kaugel serva peal, kaljujalamil, merepiiril.

Mul tekkis tunne, et ma kõnnin mööda maailma äärt. Et kaugemale ei pääse. Veel üks samm, ja ma olen sellest väljas.

Oh, aga pagan võtaks, kui maru oli siin elada!

Siin-seal nägin majade akendes, millest möödusin, liikumist. Teleka hüplev helk. Kõik just nagu mattunud kohinasse, mida tekitas lainete laksumine allpool vastu randa, või sellest läbi põimunud, sest meremüha oli nii ühtlane ja pidev, et mõjus eelkõige õhu omadusena, nagu võiks see olla mitte ainult külmem või soojem, vaid ka valjem või vaiksem.

Minu ette ilmus maja, kus pidi elama naine, kelle nimeks oli öeldud Hege, igatahes seisis maja ees sissesõiduteel mitu autot, lahtisest verandauksest kostis muusikat ja suurte seitsmekümnendatest aastatest pärit akende taga silmasin ma lauas istuvat seltskonda. Mul tekkis kiusatus minna ja koputada uksele, vaevalt nad minult midagi ootasid, ma ei tundnud ju kedagi, pisuke ujedus oli igati loomulik, nii et sellest ei oleks lugu, kui ma seal ainult istuksin ja sõnagi lausumata jooksin, kuni alkohol hakkab mõjuma ja päästab kõik valla, ka südame, mis oli praegu nii pisike ja kõvasti sõlmes.

Nõnda mõeldes ma ei peatunud ega aeglustanud isegi sammu, sest kui nad näeksid, et ma seisan ja kõhklen ja lähen seejärel kodu poole, siis arvaksid nad, et nad teavad minu kohta midagi.

Võib-olla ma igatsesin, et mu süda ajaks üle, aga ma ei vajanud seda, ja pealegi pidin ma kirjutama, mõtlesin ma minnes, ja siis olingi ma möödas, ja siis oli juba hilja.

Kui ma oma korteriukse taga peatusin, vaatasin kella.

Külale ringi peale tegemine oli võtnud viisteist minutit.

Järelikult pidin ma järgmise aasta oma elust elama nende viieteistkümne minuti sees.

Mind läbis külmavärin. Astusin esikusse ja võtsin üleriided maha. Kuigi ma teadsin, et midagi ei juhtu, keerasin ukse lukku ja hoidsin seda lukus kogu öö.

Järgmisel päeval ma välja ei läinud, vaid istusin, kirjutasin ja vaatasin inimesi, kes ilmusid all tee peal vahetevahel nähtavale ja kadusid jälle silmist, käisin korteris edasi-tagasi, juurdlesin üha enam, mida küll öelda, kui õppetöö teisipäeval pihta hakkab, sõnastasin mõttes ühe avarepliigi teise järel, nuputades samas ka selle kallal, millist strateegiat õpilastega suheldes rakendada. Esimene ülesanne oli selgitada välja nende tase. Äkki teha kõigis ainetes kohe algul kontrolltöö? Ja juhinduda sellest? Või ei, kontrolltöö on liiga äärmuslik, liiga autoritaarne, liiga koolilik.

Või anda neile mõni kodune ülesanne?

Ei. Igas tunnis oli vaja täita nii palju aega, et parem oleks anda need ülesanded tunnis teha. Ma võin need homme välja mõelda.

Läksin magamistuppa ja heitsin voodisse, lugesin läbi kaks raamatut, mis ma olin ostnud, ja kui see tehtud, asusin artiklite kallale kirjandusajakirjas, mille olin Oslost hankinud, ilma et ma midagi eriti taibanud oleksin. Enamik sõnu olid mulle tuttavad, aga see, mida need tähistasid, jäi just nagu kogu aeg tabamatuks, nagu käiksid sõnad tundmatu maailma kohta, milleks vana maailma keel ei kõlvanud. Aga üks asi kerkis neilt lehekülgedelt suurema jõuga esile kui kõik muu, ja see oli ühe raamatu, „Ulyssese” kirjeldus, mis kõlas oma võõruses kohutavalt vaimustavalt. Meeletu kõrge torn, nagu ma seda ette kujutasin, mis otsekui läigib niiskusest, mida ümbritseb udu ja pilvetagune õrn, kahvatu valgus. Seda peeti modernismi peateoseks, ja modernismi all mõistsin ma kiireid madalaid ralliautosid, nahkkiivri ja -jopiga lendureid, dirižaableid, mis hõljusid pilvelõhkujate kohal tuledest tuikavates, kuid pimedates suurlinnades, arvuteid, elektroonilist muusikat. Nimesid Hermann Broch, Robert Musil, Arnold Schönberg. Sain aru, et sellesse maailma tõsteti elemente varasematest, ammuilma kadunud kultuuridest, nagu Broch tegi Vergiliusega ja Joyce Odysseusega.

Eelmisel päeval poes käies ei olnud ma mõelnud, et järgmine päev on pühapäev, ja sõin seepärast maksapasteedi ja majoneesiga leiba, kui korraga jälle uksekell helises. Pühkisin suu käeseljaga puhtaks ja läksin kiirel sammul esikusse.

Ukse taga seisis kaks tüdrukut. Ühe tundsin ma kohe ära. Tema oligi istunud põiki mu ees bussis, kui ma siia sõitsin.

Ta naeratas.

„Tere!” ütles ta. „Kas sa tunned mu ära?”

„Muidugi,” ütlesin ma. „Sa oled tüdruk bussist.”

Ta naeris.

„Ja sina oled Håfjordi uus õpetaja! Nii ma arvasingi, kui sind nägin, aga ma ei olnud kindel. Aga eile peol kuulsin.”

Ta andis mulle kätt.

„Minu nimi on Irene,” ütles ta.

„Karl Ove,” ütlesin ma naeratades.

„See on Hilde,” ütles ta ja noogutas teise tüdruku poole, kellel ma seejärel kätt surusin.

„Me oleme täditütred,” ütles Irene. „Ma olen täna Hilde pool külas. Aga tegelikult oli see ainult ettekääne, et sind vaatama tulla.”

Ta naeris.

„Ei. Ma tegin nalja.”

„Kas tulete sisse?” küsisin ma.

Nad vahetasid pilke.

„Hea meelega,” ütles Irene.

Tal olid jalas sinised teksased, seljas sinine teksajakk ja selle all valge pitspluus. Ta oli vormikas, rinnad pluusi all olid rasked ja puusad laiad. Tema juuksed olid blondid ja poolpikad, nahk kahvatu, nina ümber üksikud tedretähnid. Silmad olid suured, sinised ja õrritavad. Kui ma seisin tema kõrval esikus ja tundsin ta lõhnaõli lõhna, mis oli samuti raske, ja ta ulatas mulle küsival ilmel jaki, sest seal ei olnud riidevarna, läks mul jälle kõvaks.

„Ma võin sinu oma ka võtta,” ütlesin ma Hildele, kellel ei olnud seda mõju, mis ta täditütrel, ja kes ulatas mulle oma jaki kohmetult ja ujeda naeratusega. Riputasin jakid kirjutuslauatooli seljatoele ja pistsin käe taskusse, et pungitus ei paistaks. Kaks tüdrukut astusid ebaledes tuppa.

„Mu asjad ei ole veel saabunud,” ütlesin ma. „Nad jõuavad varsti.”

„Jah, siin on tühjavõitu,” ütles Irene naeratades.

Nad istusid diivanile, mõlemal põlved kõvasti koos. Mina istusin nende ette toolile, jalg üle põlve, et varjata pungitust, mis ei olnud vähenenud. Irene istus minust ju ainult meetri kaugusel.

„Kui vana sa oled?” küsis ta.

„Kaheksateist,” ütlesin ma. „Ja sina?”

„Kuusteist,” ütles Irene.

„Seitseteist,” ütles Hilde.

„Nii et sa lõpetasid just gümnaasiumi?” küsis Irene.

Ma noogutasin.

„Mina käin gümnaasiumi teises klassis,” ütles Irene. „Finnsnesi gümnaasiumis. See on internaatkool. Nii et ma elan seal ühikas. Sa võid mulle sinna külla tulla, kui tahad. Sa hakkad niikuinii varsti päris palju Finnsnesis käima.”

„Jah, hea meelega tulen,” ütlesin ma.

Meie pilgud kohtusid.

Ta naeratas. Naeratasin vastu.

„Aga tegelikult olen ma Hellevikast. See on järgmine küla. Teisel pool mägesid. Mõne kilomeetri kaugusel. On sul juhiluba?”

„Ei ole,” ütlesin ma.

„Kahju,” ütles ta.

Hetke valitses vaikus. Tõusin, tõin tuhatoosi ja tubakapaki ning keerasin sigareti.

„Kas ma võiksin ka ühe saada?” küsis ta. „Minu omad on jakitaskus.”

Viskasin paki temale.

„Mind ajas bussis täitsa naerma, kui me eile siia sõitsime,” ütles ta sigaretti keerates. „Paistis, nagu tahaksid sa aknast välja ronida.”

Tüdrukud naersid. Irene tõmbas keelega üle liimiriba, silus pöialde ja nimetissõrmedega paberi kinni, pistis sigareti suhu ja pani tule otsa.

„Seal oli ju rabavalt ilus,” ütlesin ma. „Mul ei olnud aimugi, kuidas siin välja näeb. Håfjord oli mulle ainult nimi, jah, õieti mitte sedagi.”

„Miks sa siia tööle tulid?”

Kehitasin õlgu.

„Ma sain tööbüroost nimekirja ja valisin selle.”

Keegi sammus ülakorrusel üle toa.

Kõik pöörasid näo lae poole.

„Kas sa Torilli oled juba kohanud?” küsis Irene.

„Jah, põgusalt,” ütlesin ma. „Kas sa tunned teda?”

„Muidugi. Kõik tunnevad siin kõiki. See tähendab Hellevikas ja Håfjordis.”

„Ja Fugleøyal,” ütles Hilde.

Saabus vaikus.

„Kas tahaksite kohvi?” küsisin ma ja kergitasin ennast toolilt.

Irene raputas pead.

„Ei, nüüd on vist aeg minema hakata. Või mis sina ütled?”

„Jah, vist küll,” ütles täditütar.

Tõusime püsti, ma võtsin toolileenilt jakid, astusin Irenele jakki ulatades lähemale, kui hädapärast tarvis. Tulvil aistinguid tema puusadest, mille ümber püksid nii pingul olid, tema reitest ja säärtest ja üllatavalt pisikestest jalgadest, tema kaelast ja rasketest rindadest, väikesest ninast ja sinistest, ühtaegu süütutest ja häbitutest silmadest, sulgesin ma nende järel ukse. See kõik oli kestnud kümme, vahest viisteist minutit.

Läksin kööki, et panna kohv tulele, kui uuesti uksele koputati.

See oli Irene, seekord üksi.

„Hellevikas on järgmisel nädalavahetusel pidu,” ütles ta. „Õieti me sellepärast tulimegi läbi, et seda öelda. Kas tahad tulla? See on hea viis siinse rahvaga tuttavaks saada.”

„Muidugi tahan,” ütles ta. „Kui saan, siis tulen.”

„Saad?” ütles ta. „Istu aga mõnda autosse, kõik lähevad sinna, ja seal näeme!”

Ta tegi mulle silma. Seejärel keeras ta ringi ja läks mäest alla, kus Hilde seisis ja kinganinaga asfaldiäärt uuristas.

Järgmisel hommikul mõni minut pärast kaheksat väljusin ma korterist esimest korda üle ööpäeva. Päike, mis seisis idas mägede kohal, paistis otse uksele ja õhk, mis liibus mu näole, kui ma ukse selja taga kinni panin, oli mahe ja suvine. Aga ainult paar meetrit edasi, kus ümbrusele langes mägede vari, oli õhk jahedam ja mulje, mida see tekitas, nagu oleks õhk täis võrenguid, hoovusi ja hauakohti, kärestikke ja koski, mõjus kummalisel kombel ülendavalt. Minu ees väikesel platool seisis koolimaja, ja kuigi ma just ei kartnud sinna minna, olin siiski nii närvis, et mind läbisid lähenedes ärevusesähvakud.

Koolimaja nägi välja nagu kõik teisedki koolimajad, ühel pool pikk ühekorruseline hoone, mis oli tunneli moodi käiguga ühendatud suurema, uuema ja kõrgema hoonega, kus oli tööõpetuse klass, võimla ja väike ujula. Kahe hoone vahel oli kooliõu, mis jätkus nende taga, kuhu oli rajatud täismõõtu jalgpalliväljak. Selle kohal mäeseljakul troonis rahvamaja, nagu ma oletasin.

Sissepääsu ees seisis kaks autot. Suur valge maastur ja must madal Citroën. Päike pani aknarea kiiskama. Uks oli lahti, astusin koridori, kollakas linoleum oli peaaegu valge päikesest, mida langes pikkade vihkudena läbi ukseklaasi. Keerasin ümber nurga, paremat kätt oli kolm ust, vasakut kätt kaks ja kaugemal läks koridor üle suureks avatud planeeringuga klassiruumiks. Seal seisatas üks mees ja vaatas minu poole. Ta oli habeme ja paljakuga. Võis olla kolmekümne või kolmekümne viie kanti.

„Tere!” ütles ta.

„Tere,” ütlesin ma.

„Ja sina oled ... Karl Ove?”

„Täpselt pihtas,” ütlesin ma ja peatusin tema ees.

„Sture,” ütles ta.

Kätlesime.

„Karl Ove oli puhas oletus,” ütles ta naeratades. „Aga sa ei olnud Nils Eriku moodi.”

„Nils Eriku?” ütlesin ma.

„Jah, tänavu on meil lõunast kaks õpetajat. Sina ja Nils Erik. Ülejäänud erihariduseta õpetajad on kohalikud, nii et neid ma tunnen.”

„Sina oled kohalik?”

„Justament!”

Ta vaatas mulle paar viivu ainiti silma. See tundus ebameeldiv, mis see oli, proovilepanek? Aga kuna ma ei tahtnud esimesena pilku ära pöörata, vahtisin vastu.

„Sa oled väga noor,” lausus ta lõpuks ja vaatas kõrvale, ukse poole, mille ees me seisime. „Aga me teadsime seda. Kõik läheb hästi! Tule, ütle teistele ka tere.”

Ta viipas ukse poole. Tegin selle lahti ja astusin sisse. See oli õpetajate tuba. Väike köögiorv, pehme mööbliga puhkenurk, väike paberit täis komorka, kus oli paljundusmasin, ja pikergune kõrvalruum, mõlemal pool töölauad.

„Tere!” ütlesin ma.

Laua ümber istus kuus inimest. Kõigi pilk oli minule suunatud.

Nad noogutasid ja pomisesid tere vastu. Seejärel tuli köögiorvast punase habemega väike, kuid turd ja energiline mees.

„Karl Ove?” ütles ta ja naeratas laialt. Kui ma noogutasin ja ta oli mul kätt surunud, pöördus ta teiste poole.

„See on Karl Ove Knausgård, noor mees, kes on tulnud meie juurde tööle lausa Kristiansandist!” Seejärel tutvustas ta kohalolijaid nimepidi, mis olid mul järgmisel hetkel peast lennanud. Kõigil oli kohvitass käes või enda ees laual ja kõik olid noored, välja arvatud üks vana naine. Paistis, nagu oleksid nad natuke üle kahekümne.

„Istu, Karl Ove. Kohvi?”

„Meeleldi,” ütlesin ma ja surusin end diivaninurka.

Järgnevatel tundidel tutvustas direktor, kelle nimi oli Richard ja kes võis olla ligi neljakümnene, kooliolusid. Asendusõpetajatele näidati ruume, anti võtmed, juhatati kätte töölaud, seejärel vaatasime läbi tunniplaani ja korralduslikud küsimused. See oli väike kool, kus oli nii vähe õpilasi, et mitmes tunnis pandi klassid kokku. Torill oli klassijuhataja esimeses ja teises klassis, Hege kolmandas ja neljandas, mina viiendas, kuuendas ja seitsmendas, Sture kaheksandas ja üheksandas klassis. Miks see ülesanne just minule anti, jäi mulle arusaamatuks ja tundus pisut ebameeldiv, eriti kuna teine asendusõpetaja Nils Erik, kes tuli lõunast, oli esiteks tunduvalt vanem kui mina, kahekümne nelja aastane, ja kavatses pärast seda aastat minna pedagoogikat õppima. Temal oli tõsi taga, tema sidus seda oma tulevikuga, mina aga vilistasin selle peale ega kavatsenud mingil juhul õpetajaks hakata. Teised asendajad olid kohalikud, oludega tuttavad ja oleksid ilmselt olnud minust sobilikumad klassi eest vastutama. Arvatavasti oli direktor lähtunud valikul minu avaldusest, ja see tegi mul meele mõruks, sest olin seal paksult värvi pannud.

Direktor näitas meile, kus on ainekavad, ja tutvustas abivahendeid, mida võisime kasutada. Kella üheks olime lõpetanud ja ma läksin postkontorisse, mis asus küla teises servas, soetasin seal endale nimekasti, saatsin paar kirja, ostsin poest süüa, tegin kodus lõunat, heitsin voodisse ja kuulasin tund aega muusikat, panin mõne märksõnaga kirja mõtted, mis mul olid õpetamise kohta tekkinud, aga see tundus nõme, liiga endastmõistetav, nii et kägardasin paberid nutsakuks ja viskasin ära.

Mul oli ju kõik kontrolli all.

Õhtu poole läksin kooli tagasi. Veider tunne oli keerata uks lukust lahti, astuda suurde hoonesse ja kõndida mööda koridore. Kõik oli tühi ja hääletu, täis hallikat õhtuvalgust, mida akendest sisse hoovas. Kõik riiulid ja kapid olid tühjad, klassid justkui pahaendelised.

Õpetajate toas oli väikeses kabiinis telefon, läksin sinna ja helistasin emale, ka temal oli uues koolis olnud esimene tööpäev, muidu aga oli ta ametis asjade lahtipakkimisega uues ridaelamu üürikorteris, mis asus Førde äärelinnas. Rääkisin pisut, kuidas põhjas on ja kuidas ma pabistan järgmisel päeval algava õppetöö pärast. Ema ütles, et ta teab, et ma saan hästi hakkama, ja kuigi tema atestaadid ei olnud palju väärt, ta oli siiski mu ema, oli sellest ikkagi abi.

Kui ma olin kõne lõpetanud, läksin paljundusruumi ja paljundasin oma novelli kümnes eksemplaris. Kavatsesin selle järgmisel päeval tuttavatele saata. Seejärel käisin läbi kõik kooliruumid. Allkorrusel võimlas tegin lahti tõstukse, mis avanes väikesesse võimlemisinventari panipaika, põrgatasin põrandal palli, viskasin seda paar korda käsipalliväravasse, mis oli tagaseinas. Kustutasin tule ja läksin ujulasse. Basseini vesi oli tume ja liikumatu. Läksin üles tööõpetuse klassi, edasi loodusõpetuse klassi. Akendest avanes vaade külale, mis seisis oma hulga väikeste värviliste majadega mäejalamil ja otsekui vibreeris, ning edasi merele, otsatule merele ja taevale, mis kauguses merest kerkis ja oli täis pikergusi suitsukoonla moodi pilvi.

Homme hommikul tulevad õpilased, siis läheb asi tõsiseks.

Kustutasin enda järel tule, lukustasin ukse ja sammusin mäest alla, suur võtmekimp käes kilksumas.

Kui ma järgmisel hommikul ärkasin, olin ma nii sabinas, et mind ajas öökima. Tass kohvi oli ainus, mille suutsin alla neelata. Läksin kooli pool tundi enne esimest tundi, istusin oma kohale ja lehitsesin mõnda õpikut, mida pidime kasutama. Teised õpetajad, kes pendeldasid paljundusruumi, klasside, köögi ja puhkenurga vahet, olid lahedas ja lõbusas meeleolus. Aknast võis näha, kuidas õpilasi hakkas vähehaaval mäest üles tulema. Mu rinnus pitsitas hirmust. Süda tagus nagu suruõhuvasar. Nägin enda ees avatud leheküljel küll tähti, aga ei suutnud neid mõista. Natukese aja pärast tõusin ja läksin köögiorva, et võtta tass kohvi. Kui ma ringi keerasin, tabasin Nils Eriku pilgu. Ta nõjatus diivani seljatoele, jalad harkis, ja nägi nii muretu välja.

„Sul on vist esimene tund vaba?” ütlesin ma.

Ta noogutas. Tema põsed punetasid kergelt. Juuksed olid mustad, keerise kohalt niisama turris nagu mu vanal sõbral Geiril. Silmad helesinised.

„Ma olen nii sabinas, et hakkan otsi andma,” ütlesin ma ja istusin tema ette toolile.

„Mispärast sa sabinas oled?” küsis ta. „Sa ju tead, et igas klassis on ainult viis-kuus õpilast?”

„Seda küll,” ütlesin ma. „Aga ikkagi.”

Ta naeratas.

„Tahad, vahetame ära? Nad ei tea, kumb on kumb. Nii et mina olen Karl Ove ja sina Nils Erik.”

„Las käia,” ütlesin ma. „Aga mis siis saab, kui me peame tagasi vahetama?”

„Tagasi vahetama? Mispärast?”

„Jah, sul on õigus,” ütlesin ma ja heitsin pilgu aknast välja. Õpilased seisid rühmiti kooli ees. Mõned jooksid edasi-tagasi. Nende vahel seisis ka mõni ema. Nende lapsed olid sätitud.

Aga õige, muidugi. Mõni oli seal ju esimest korda. Nende esimene koolipäev.

„Kust ma pärit olen?” küsisin ma.

„Hokksundist,” ütles ta. „Ja mina?”

„Kristiansandist.”

„Suurepärane!” ütles ta.

Raputasin pead.

„Nüüd panid küll mööda,” ütlesin ma.

Ta heitis mulle kavala pilgu.

„Eks vaatame,” ütles ta. „Oota aastakest paar.”

„Mis siis paari aasta pärast juhtub?” küsisin ma.

Samal hetkel helises kell tundi.

„Mõne aasta pärast mõtled, et su kodulinn on paradiis,” ütles ta.

Mida kuradit sina sellest tead? mõtlesin ma, aga ei öelnud midagi, tõusin püsti, võtsin ühte kätte kohvitassi, teise raamatud ja läksin ukse poole.

„Kivi kotti!” hüüdis ta mulle järele.

1 linnusaar (norra k) — siin ja edaspidi tõlkija märkused [ ↵ ]