Читать книгу Minu võitlus 4: Tants pimeduses - Karl Ove Knausgård - Страница 7

*

Seitsmendas klassis oli viis õpilast. Neli tüdrukut ja üks poiss. Lisaks neile olid minu hoole all ka need kolm, kes käisid viiendas ja kuuendas klassis. Kokku niisiis kaheksa õpilast.

Kui ma kirjutuslaua ees peatusin ja asjad käest panin, istusid kõik ja vaatasid mind. Mu pihud higistasid, süda tagus, ja kui ma hinge tõmbasin, siis vabinal.

„Tere,” ütlesin ma. „Minu nimi on Karl Ove Knausgård, ma olen Kristiansandist ja sel aastal teie klassijuhataja. Kui alustaks õige nimedest? Mul on teie nimed siin, aga ma ei tea veel, kes on kes.”

Kuni ma rääkisin, vahetasid nad pilke, kaks tüdrukut itsitasid natuke. Tähelepanu, mida nad mulle osutasid, ei olnud ohtlik, märkasin seda kohe, see oli lapselik. Nad olid lapsed.

Võtsin nimedega paberilehe. Vaatasin seda, vaatasin neid.

Tundsin ära poes nähtud tüdruku. Aga kõige rohkem energiat kiirgas punakate juuste ja mustade prillidega tüdrukust. Tajusin, et ta on skeptiline. Teistel ei olnud minu vastu tõrget.

„Andrea?” ütlesin ma.

„Siin,” ütles tüdruk poest. Ta ütles seda mahalöödud pilgul, aga kui häälekõla oli vaibunud, vaatas ta mulle otsa.

Naeratasin talle, et öelda: pole hullu.

„Vivian?”

Andrea kõrval istuv tüdruk itsitas.

„Mina olen!” ütles ta.

„Hildegunn?”

„Jah,” ütles prillidega tüdruk.

„Kai Roald?”

Tema oli seitsmendas klassis ainus poiss. Jalas teksased ja seljas teksajakk, istus ta ja mängis pastakaga.

„Siin,” ütles ta.

„Live?” ütlesin ma.

Pikkade juuste, ümariku näo ja prillidega tüdruk naeratas.

„Jah, see olen mina,” ütles ta.

Siis oli järg kuuenda klassi poisi ja tüdruku ning viienda klassi tüdruku käes.

Panin paberilehe käest ja istusin kirjutuslauale.

„Mina õpetan teile siis norra keelt, matemaatikat, usuõpetust ja looduslugu. Kas te olete head õpilased?”

„Mitte eriti,” ütles prillidega punapea. „Meil on alati olnud erihariduseta õpetajad lõunast, kes on siin ainult ühe aasta.”

Ma naeratasin. Tema ei naeratanud.

„Millised ained teile meeldivad?”

Nad vahetasid pilke. Kellelgi ei paistnud olevat isu vastata.

„Sinule, Kai Roald?”

Ta niheles. Üle tema näo levis õrn puna.

„Ma ei tea,” ütles ta. „Töpa võib-olla. Või võmma. Igatahes norra keel küll mitte!”

„Ja sinule?” küsisin ma ja noogutasin tüdruku poole poest, vaatasin paberile. „Andrea?”

Ta oli laua all jala üle põlve pannud, istus kühmus ja joonistas midagi paberile.

„Mul ei ole lemmikainet,” ütles ta.

„Kas sulle meeldivad kõik ühtviisi halvasti või ühtviisi hästi?” küsisin ma.

Ta vaatas mulle otsa. Tema silmis välgatas midagi.

„Halvasti!” ütles ta.

„Kas kõigil on nii?” küsisin ma.

„Jah!” ütlesid nad.

„Olgu,” ütlesin ma. „Aga lugu on nii, et me peame kõik tunnid maha pidama, meeldigu see teile või mitte. Nii et püüame sellest võtta, mis võtta annab. Kas olete nõus?”

Keegi ei vastanud.

„Kuna ma teist midagi ei tea, siis mõtlesin kasutada esimesi tunde selleks, et teiega paremini tuttavaks saada ja näha, mille kallal peaks rohkem tööd tegema.”

Tõusin püsti, võtsin lonksu kohvi, pühkisin käeseljaga suud. Õppesaali teises nurgas hakkas keegi laulma. Kõrge, puhas hääl, see oli ilmselt Hege, ja üksikud peenikesed lapsehääled.

Need olid esimese klassi lapsed!

„Nii et ma mõtlesin, et annan teile alustuseks ühe ülesande,” jätkasin ma. „Te peate kirjutama enda kohta ühe lehekülje pikkuse tutvustuse.”

„Päh, kirjutada küll ei viitsi!” ütles Kai Roald.

„Mis tähendab tutvustus?” küsis Vivian.

Vaatasin talle otsa. Tema lõug oli nii väike, et nägu näis nelinurkne. Aga see ei olnud sellepärast veel karm, temas oli midagi pehmet ja lustakat. Sinised silmad läksid peaaegu kinni, kui ta naeratas, mida ta tegi tihti, nagu ma juba aru olin saanud.

„See tähendab, et sa kirjutad sellest, milline sa oled,” ütlesin ma. „Mõtle, kui sa peaksid ütlema kellelegi, kes sind ei tunne, milline sa oled. Mis oleks esimene asi, mida sa siis kirjutaksid?”

Ta muutis toolil asendit, pani põlved kokku ja ajas jalad harki.

„Võib-olla et ma olen kolmeteistaastane? Ja käin Håfjordi kooli seitsmendas klassis?”

„Jah, tubli,” ütlesin ma. „Ja võib-olla seda, et sa oled tüdruk?”

Ta kihistas naerda.

„Jah, seda peab ta küll teada saama,” ütles ta.

„Aga olgu,” ütlesin ma. „Te kirjutate ühe lehekülje endast. Või rohkem, kui tahate.”

„Kas te loete need ette?” küsis Hildegunn.

„Ei loe,” ütlesin ma.

„Aga kuhu me kirjutame?” küsis Kai Roald.

Laksasin vastu laupa.

„Õige jah! Te ei ole veel vihikuid saanud!”

Nad naersid natuke, nad olid lapsed, nad pidasid seda naljakaks. Ma tormasin õpetajate tuppa, võtsin paki vihikuid ja jagasin need välja, ning peagi istusid nad nagu üks mees ja kirjutasid, mina aga seisin akna all ja vaatasin üle fjordi mäeharjade poole, kus need lausa kruttisid end taevasse, selle heleduse ja kerguse taustal nii külmad ja mustavad.

*

Kui kell tunnist välja helises ja ma oma paberid kokku korjasin, pulbitses mu kehas juubeldus. Tund oli läinud hästi, mitte midagi ei olnud karta. Ja pärast seda, kui olin kaksteist aastat järjest koolipinki nühkinud, täitis nüüd järgmine moment – avada uks ja astuda õpetajate tuppa – mu erilise rõõmuga: olin ületanud piiri, olin teisel pool, täiskasvanu, ja vastutasin oma klassi eest.

Panin asjad oma kohale, valasin tassi kohvi, istusin diivanile ja vaatasin teisi õpetajaid. Ma olen lava taga, mõtlesin ma, aga see esialgu nii kena mõte pöördus järgmisel hetkel mu enda vastu, sest mitte seda ei tahtnud ma, sest perse, raisk, ma olin õpetaja, kas sai olla midagi nõmedamat? Lava taga olemine tähendas bände, tibisid, pummeldamist, ringreise ja kuulsust.

Aga ka see ei olnud minu siht. See oli minu teel vaid üks samm.

Võtsin lonksu kohvi ja vaatasin ukse poole, mis läks samal hetkel lahti. Seal oli Nils Erik.

„Kuidas läks?” küsis ta.

„Hästi läks,” ütlesin ma. „Polnud mingit põhjust karta.”

Tema taga ilmus uksel nähtavale Hege.

„Küll nad on nunnud,” ütles ta. „Armsad nublukesed!”

„Karl Ove?” kostis köögiorvast kellegi hääl. Heitsin pilgu sinnapoole: Sture seisis, kohvitass pihus, ja vaatas minu poole.

„Sa mängid jalgpalli, eks?”

„Seda küll,” vastasin ma. „Aga mitte kuigi hästi. Kaks hooaega tagasi mängisin viiendas liigas.”

„Meil on siin meeskond,” ütles ta. „Mina olen treener. See on seitsmes liiga, nii et see ei peaks üle jõu käima. Kas tahaksid?”

„Selge see,” ütlesin ma.

„Tor Einar andis juba nõusoleku. On mul õigus, Tor Einar?” küsis ta ja vaatas töölaudadega ruumi poole.

„Kas sa räägid must jälle inetusi?” kostis sealt. Järgmisel hetkel pistis ta pea ukse vahelt välja.

„Tor Einar mängis juuniorides neljandas liigas,” ütles Sture. „Aga muid andeid tal kahjuks ei ole.”

„Vähemalt on mul juuksed peas,” ütles Tor Einar ja astus õpetajate tuppa. „Nii et ma ei pea meheliku väärikuse säilitamiseks habet kasvatama nagu mõni.”

Tor Einar oli pärit Finnsnesist, tal oli kahvatu tedretähniline nahk, punased turris juuksed ja pidev muie huulil. Tema liigutused olid mõõdetud ja põhjalikud, peaaegu väljakutsuvalt, nagu tahaks ta öelda, et siit tuleb inimene, kes teeb kõike oma tempos ega hooli teistest.

„Mis positsiooni sa mängid?” küsis ta.

„Poolkaitset,” ütlesin ma. „Ja sina?”

„Keskväljavend,” ütles ta ja tegi silma.

„Ah keskväljaterjer,” ütlesin ma. „Mind jälle kutsuti „põdraks”, kui ma mängisin. See räägib ise enda eest ...”

Ta naeris.

„Miks „põdraks”?” küsis Hege.

„Jooksusamm,” ütlesin ma. „Pikad ebakindlad kalpsed, tempovahetust ei mingit.”

„Kas jalgpalliplatsil on veel mingeid loomi?” küsis Hege.

„On ikka, eks ole ju?” ütlesin Tor Einari poole vaadates.

„Jah, ründaja võib olla tugev nagu härg ja puskida palli väravasse.”

„Ja siis on tiiger,” ütlesin ma. „Väravavahi tiigrihüpped. Ja platsil on ka ülemteener.”

„Kes see on?”

„See, kes alati teab, kus on teised ja võib anda neile parajal hetkel kõige vingemaid sööte.”

„Hämmastavalt lapsik!” ütles Hege.

„Ja veekandja,” ütles Tor Einar.

„Ja tihti tandem kõige ees. Ja siis üksik hunt muidugi.”

„Te unustasite kohtuniku,” ütles Nils Erik. „Kohtunik on ju lehm.”

„Ja te teete seda vabatahtlikult?” imestas Hege.

„Mina mitte,” ütles Nils Erik.

„Aga teie kaks,” ütles Hege ja vaatas mulle otsa.

Kell helises tundi. Tõusin, et tuua ära järgmise tunni vihikud. Sture pani mulle käe õlale.

„Sul tuleb nüüd tund minu klassiga, eks?” ütles ta.

Noogutasin.

„Inglise keel.”

„Vaata Stianiga ette. Ta püüab sind ilmselt proovile panna. Aga ära tee sellest välja, siis läheb kõik hästi. Okei?”

Kehitasin õlgu.

„Loodetavasti,” ütlesin ma.

„Kui sa vaatad ette, et ta ei tunneks end nurkaaetult, siis ei valmista ta sulle peavalu.”

„Okei,” ütlesin ma.

Inglise keel oli mu kõige nõrgem aine ja ma olin oma vanimatest õpilastest ainult kaks aastat vanem, nii et kui ma suundusin teise majja, kus olid kaheksas ja üheksas klass, keeras mul kõhus jälle närvidest.

Panin vihikupaki kirjutuslauale. Õpilased istusid pingis nagu tsentrifuugist visatult. Kõik tegid näo, et mind ei ole olemas.

„Hello, class!” ütlesin ma. „My name is Karl Ove Knausgård, and I’m going to be your teacher in English this year. How do you do?”

Keegi ei kõssanudki. Klassis oli neli poissi ja viis tüdrukut. Paar tükki vaatas minu poole, teised istusid ja kritseldasid midagi, üks kudus. Tundsin ära burgeriputka ees nähtud poisi, tal oli nokats peas ja ta kõõlus tooliga, silmitsedes mind pilkliku muigega. Tema oligi ilmselt too Stian.

„Well,” ütlesin ma. „Now I would like you to introduce yourself.”

„Kõnele norra keelt!” ütles Stian. Tema taga istuv kõrend, silmatorkavalt pikk ja peenike poiss, minust pikem, ja ma olin 1.94, naeris mürinal. Paar tüdrukut kihistasid.

„If you are going to learn a language, then you have to talk it,” ütlesin ma.

Üks tumeda pea ja lumivalge nahaga tüdruk, kel olid korrapärased, pisut pruntis näojooned ja sinised silmad, tõstis käe.

„Yes,” ütlesin ma.

„Isn’t your English a bit too bad? I mean, for teaching?”

Tundsin, et mul tõuseb puna näkku, astusin paar sammu lähemale ja naeratasin, et sellest üle olla.

„Well,” ütlesin ma. „I have to admit that my English isn’t exactly perfect. But that isn’t the most important thing. The most important is to be understood. And you do understand me?”

„Sort of,” ütles tüdruk.

„So,” ütlesin ma. „What’s your name, then?”

Tüdruk pööritas silmi.

„Camilla,” vastas ta.

„Full sentences, please?”

„Oeh! My name is Camilla. Happy?”

„Jah,” ütlesin ma.

„You do mean yes?” märkis ta.

„Yes,” vastasin ma ja punastasin uuesti.

„So. What’s your name?” ütlesin ma ja pöördusin tüdruku poole, kes istus Camilla taga.

Ta tõstis pea ja vaatas mulle otsa.

Oi appi!

Taevane arm, kui ilus ta oli!

Sinised leebed silmad, mis naeratades ahenesid. Suur suu. Kõrged põsesarnad.

„My name is Liv,” ütles ta ja naeris korraks.

„Camilla, Liv. And you?” küsisin ma Stiani poole noogutades.

„Mu nimi om Stian,” ütles ta.

„Well,” ütlesin ma. „What will that be in English?”

„Stian!” vastas ta.

Kõik naersid.

Kui kell tunnist välja helises ja ma klassist lahkusin, olin omadega täiesti läbi. Nii palju tuli pareerida, nii paljust aru saada, nii paljut ignoreerida, nii palju alla suruda. See, kelle nimi oli Camilla, oli haigutanud ja laialt ringutanud, ise mulle silma sisse vahtides. Tal oli seljas ainult T-särk ja tema suured ümmargused rinnad pungitasid valget riiet midagi varjamata. Mul läks kõvaks, võimatu oli end kaitsta, ükskõik kui püüdlikult ma ei üritanud mõelda muust. Milline vedamine, et ma istusin sel hetkel kirjutuslaua taga! Nagu sellest veel vähe olnuks, oli too, kelle nimi oli Liv, niisama veetlev kui ilus, ühtaegu uje ja aval, ja tema kerge taltsutamatus, mis peitus eelkõige lopsakates tumeblondides juustes ja hulgas kilisevates käevõrudes, aga ka vaoshoitud kehakeele ja säravate silmade vastuolus, sundis temast aina mõtlema, kui ta oli samas ruumis. Siis oli seal Stian, kes mängis kogu aeg taskunoaga, kasutades iga võimalust, et mulle koht kätte näidata, ning jättis tegemata kõik, mis ma teha palusin, ja tema sõber Ivar, kes naeris kõige peale, mis Stian ütles, kõmisev lollakas naer, millega iga kord kaasnesid kiired pilgud enda ümber. Aga tema pilk oli aval, vahel ka minu suhtes, tema õnnestuks mul ehk enda poole võita, paar korda oli ta naernud ka minu sõnade peale.

Vajusin õpetajate toas diivanile. Neiu, kelle nimi oli Vibeke, peatus ja naeratas mulle. Ta oli üheksateistaastane, tema keha oli suur ja lai, nägu ümar ja leebe, silmad sinised ja rõõmsad, juuksed heledad, krussis, keemiliste lokkidega.

„Kuidas läheb?” küsis ta.

„Hästi läheb,” ütlesin ma. „Ja sul?”

„Ikka hästi,” ütles ta. „Aga mul ei ole siin nii palju uut nagu sinul. Ma olen ise siin koolis käinud.”

Ma ei osanud selle peale midagi öelda ja ta naeratas uuesti ning suundus töötuppa. Minu kõrval istus Jane, ka tema oli samast külast, pisut üle kahekümne, ja ka tema oli suurt kasvu: õlavarrelihased olid tal kindlasti kaks korda suuremad kui minul. Tal oli pikk, sirge, peaaegu rooma nina, lame nägu, kitsad huuled ja suu, mille nurgad hoidsid enamasti allapidi, nagu ei tahaks ta ka tuletangidega võtta midagi, mida enda ees nägi. Tema pilk oli pahur, jah, temast õhkus üleni pahurust. Aga olin näinud teda paaril korral naermas ja siis lõi ta üleni särama, muutus oli totaalne, tal oli raske naermist järele jätta, kui ta juba pihta oli hakanud, ja seda oli lust näha, kuidas ta võitles ja püüdis end kokku võtta.

Peale noorte asendusõpetajate oli õpetajaskonnas ka üks vanem naine, Eva, ta ei olnud veel viiekümnene, aga nägi eakam välja, ta andis käsitööd ja kodundust, oli väikest kasvu ja kõhn, terava näo, heledate õhukeste juuste ja läbilõikava häälega ning istus praegu teispool lauda toolil, kudumistöö näpus. Ta oli minu suhtes skeptiliselt meelestatud, mida võis mõista selle põhjal, kuidas ta mind justkui vaatas ja ei vaadanud ka. Ja seda õigusega, sest mida mul sinna asja oli? Mida ma selle tööga saavutada tahtsin?

Kui ma pärast inglise keele tundi õpetajate tuppa tulin, heitis ta mulle pilgu ja ma mõtlesin, et ta mõistis, mis tunded mind valdavad.

See oli muidugi võimatu, aga mõtlesin ikkagi nii.

Suurel vahetunnil läksin ma postkontorisse, mis asus küla teises otsas. Mäeveered olid päikesepaistel kiiskavrohelised. Meri sügavsinine. Miski selles valguses või vahest jahedas allhoovuses, mida ma õhus tajusin, just nagu selle all, mida päike üles soojendas, nii tüüpiline augustile, vallandas minus emotsioonid kõigist neist kordadest, kui ma olin pärast suvevaheaega kooli läinud: ülevus ja ootusärevus, et äkki juhtub tänavu midagi vaimustavat.

Viimase majarea taga seljandikul vilksatas rohelise sekka juba kollast. Sügis saabus siin muidugi varem. Noogutasin autole, mis möödus. Juht, kes nägi välja nagu mõne koolilapse ema, noogutas vastu ja ma sammusin kruusasest kallakust alla postkontorisse, mis asus hariliku elumaja alumisel korrusel. Nimekastid seisid trepikojas, tagapool oli kontor, kus oli lett, seintel plakatid ning postkaartide ja ümbrikega alused.