Читать книгу Üleannetus sobib talle. Triloogia II raamat - Kasey Michaels - Страница 6

„Jess? Pea püsti, tibu! Sa oled eetris viie...” Kevin Mulhally tõstis parema käe sõrmed ja luges ülejäänud sekundid vaikides. Neli, kolm, kaks, üks...

Kui produtsent sõrmega osutas, ootas Jessica Sunshine, professionaalne kivinägu paigas, veel sekundi murdosa ning naeratas siis kaamerasse nagu rõõmustaks oma kaabel-TV publikut nähes kogu südamest.

„Ja tere tulemast tagasi,” sõnas Jessica ladusalt ja lükkas blondi juuksekihara kõrva taha. „Tänaõhtune Sunshine Raporti otselõik on pühendatud ajakirjaniku isiklikule tragöödiale – minu isa, endise uurija Theodore Sunshine’i surmale ja süüdistustele, nagu ta oleks enne endalt elu võtmist tapnud Philadelphia parimate väljavaadetega linnapeakandidaadi Joshua Brainardi abikaasa. Kinnitan teile, sõbrad, et see süüdistus pole muud kui hunnik hobusesõnnikut.”

Jessica ei pööranud tähelepanu kuuldavale ahhetusele ta õe Jodie suust, kes istus tema kõrval väikesel vaibaga kaetud poodiumil, mis nägi ekraanil küll hea välja, kuid mis tegelikult oli kulunud ja millel oli ikka veel kloun Põisherne tehtud plekk, kellel oli kuu aega tagasi Jessicale intervjuud andes pärast kolme martiiniga lõunasööki kaamera ees paha hakanud. Vastamisi valgenäolise selliga, kelle fotosid müüakse stuudio ees, kus salvestatakse korraga terve nädala jagu tema populaarset lastesaadet, ei või kunagi teada, mis juhtub.

„See heli, mida te äsja kuulsite,” jätkas Jessica, „tuli minu vanema õe, Hollywoodi staari ja enamasti läbini kena inimese Jolie Sunshine’i suust, kellele tema väike õde jälle õuduse peale ajab. See näitab, et sünnijärje uuringud vastavad tõele – pesamuna kipub kõige sagedamini laineid lööma. Ma ei tea, miks ma neid niimoodi vapustan – nii oma keskmist edasipüüdlikku õde Jodiet kui meie täiuslikku esmasündinut Jade’i. Teie pole ju šokeeritud, ega? Ja teie tunnete mind alles kaks aastat. Nemad on tundnud mind terve elu. Jolie,” jätkas Jessica pöördtooliga õe poole pöördudes, kindel, et kaamera talle järgneb, „kas sa pole nõus sellega, mida ma ütlesin?”

Jolie Sunshine – sale, pikk, tumedapäine, jahedalt kaunis ning kaamerate ees täiesti vaba, kallutas pisut pead. „Sa küsid, kas ma olen šokeeritud. Mitte eriti. Kindlasti mitte pärast seda, kui olen võtnud aastaid telefoni vastu ja mult on küsitud vaid seda, kas Suursuu on kodus.”

Jessica puhkes naerma ja heitis juuksed uuesti üle õla. Jessica üks suuremaid eetriplusse oli silmatorkavalt hea välimus – nägu ja keha, mis oleksid teda aidanud ka siis, kui ta oleks võtnud Jolie eeskujul sihikule Hollywoodi. Kuna ta oli valinud karjääri televisioonis, kaasnesid hea välimusega õnneks ka vahe mõistus ning söakus, mis ületas enamiku tema meeskolleegide oma.

Jessica ei omandanud kunagi uudisteajakirjanduse poliitilisi reegleid ega suutnud taluda rumalust, mistõttu ta oli täna esimest korda saates pärast kahenädalast eetrikeeldu selle eest, et oli esitanud ühele intervjueeritavale vale küsimuse. Kui tal poleks õnnestunud Joliet saatesse meelitada, võinuks eetrikeeld jääda igaveseks püsima.

Ent Jessica jaoks olid need kõik vaid tüütud ja tähtsusetud pisiasjad ning ta ei kavatsenud oma tööstiili muuta... Kas ülemused arvasid tõesti, et ta pidanuks rahulduma nädalavahetuse ilmatüdruku rolliga, kes ta oli enne oma saatega alustamist olnud? Sellise perekonnanimega nagu Sunshine¹ oli see tööots olnud niikuinii paras naljanumber.

„Suursuu? Oh sa! Seda pole ma juba ammu kuulnud. Jessas, tänan, õeraas. Nüüd jääb see hüüdnimi mulle ilmselt igaveseks külge.” Sama kiiresti kui Jessica naerma puhkes, muutus ta ka uuesti tõsiseks. „Olgu, see oli päris lõbus ja aitas pingeid maha võtta, võib vist nii öelda. Kuid nüüd tagasi põhjuste juurde, miks sa täna siin oled, Jolie, miks me mõlemad siin oleme. Kas sul on midagi selle vastu, kui annan kiire ülevaate neile, kes meid vaatavad?”

Jolie laiutas käsi oma elegantselt kõnekal moel, mis neetis talle filmilinal kõigi pilgud. „Lase käia.”

Jessica pöördus uuesti pinevalt kaamerasse vaatama. Ta suured pruunid silmad tungisid läbi objektiivi ja tekitasid kõigis, kes kodus telerit vaadates maisikrõpse mugisid, tahtmise end sirgu ajada ja süveneda, tundes, et neiu räägib otse nendega.

Jessica tõmbas mõtteid kogudes hinge ja alustas.

„Kui Teddy suri, oli see meile kõigile ränk hoop. Kuid meie lein muutus vihaks, kui talle ei võimaldatud politseimatuseid, mille ta oli täielikult ära teeninud, ning kui tema nime hakati seostama Melodie Brainardi mõrvaga. Enne kui Teddy sai ametikohustusi täites haavata ja läks erru, et juhtida koos meie õe Jade’iga Sunshine’i detektiiviagentuuri, oli ta ligi kolmkümmend aastat üks Philadelphia paremaid politseinikke. Ta teenis auga ära uurijamärgi, töötas mõrvarühmas ning kuritegude avastamise protsent oli temal terves linnas üks kõrgemaid – see tähendab, et ta viis tänavalt minema palju tapjaid. Ta oskas oma tööd hästi teha. Pagana hästi.”

„Rahu, Jess,” sosistas Jolie ning Jessica võttis õe käe. Kaamera liikus tagasi žesti salvestama. Hea televisioon – see oli hea televisioon. Kaabeltelevisioon, kus ajakirjanik võib reegleid painutada, kui saadet ehib tema nimi. See osa Jessicast, mis tegutses publikule, teadis seda. Ülejäänud osa temast võis hiljem, üksi jäädes, nutta ühe korraliku peatäie.

Praegu mängib ta kaamerale.

„Olgu, see oli selleks, et teid asjaga kurssi viia. Nüüd edasi selle juurde, milleks me täna õhtul siin oleme. Teddy oli kurjategijate õigusemõistmise ette toomisel nii hea, sellele nii pühendunud, et jätkas lahendamata juhtumite uurimist ka pärast politseist lahkumist. Ta tegeles asjadega, mida oli uurinud, kuid mis olid jäänud lahenduseta. Need juhtumid, need ohvrid närisid ta hinge, painasid teda ning ta ihkas õigust jalule seada. Kas pole nii, Jolie?”

„Meie isa uskus alati, et ta esindab ohvrit, seda küll. Ja ka nende peresid, kes ootasid lahendust. Lahendust, millele neil oli õigus.”

„Just. Isa töötas surmaeelsetel nädalatel nelja lahendamata juhtumi kallal. Me usume, et Teddy tapeti just sellepärast, mida ta ühe kohta neist juhtumitest välja selgitas. Just, ta tapeti, kuid jäeti mulje, et tegu on enesetapuga. Mul on täna õhtul rõõm teatada, et Jolie Sunshine ja tema peigmees Samuel Becket on ühe neist neljast juhtumist lahendanud. Sellest niinimetatud Haihtuva pruudi juhtumist räägime pikemalt saate järgmises osas, kuid praegu tahaksin peatuda ülejäänud kolmel juhtumil, millega me praegu tegeleme.”

Jessica pigistas Jolie kätt. „Jah, just seda ma ütlesin. Juhtumitest, millega meie praegu tegeleme. Jade, Jolie ja mina kogume kilde, mis Teddyst maha jäid, ning me lahendame need juhtumid. Me leiame vastused. Me peseme oma isa nime puhtaks. Kuid me vajame teie abi. Me koostasime juhtumitest, millega praegu tegeleme, lühikese ülevaate ning ma palun, et te pööraksite tähelepanu telefoninumbrile, mis on jooksnud ekraani allservas kogu selle aja, mil ma olen siin istunud ja teiega lobisenud. Kevin? Kas juhtumid on valmis pandud? Tubli, suur tänu.”

Jessica vaatas endast vasakul oleva monitori poole, et kontrollida juhtumite järjekorda ekraanil.

„Mulle meeldib sinu graafikalahendus, Kevin, veel kord suur tänu. Kas näete, et Haihtuva pruudi juhtum on maha kriipsutatud? See on meie lahendatud juhtum, millest Jolie teile varsti räägib. Lugu on tõeliselt hea! Järgmine on Fishtowni kägistaja. Selle kallal töötan mina,” ütles Jessica ja tema hääl reetis uhkust. „Kaksteist aastat tagasi vägistati ja tapeti Philadelphia Fishtowni linnaosas kuus naist, juhtum on tänaseni lahendamata. Suuri üllatusi selles loos ei ole, sest kõik ohvrid olid, ütleme siis, lõbulinnud, ja avalikkuse huvi selliste juhtumite vastu vaibub kiiresti. See ei tohiks nii olla. Mõrv on mõrv.”

„Selle looga polnud seotud ju inimolendid,” torkas Jolie vaikselt vahele. „Kas ei suhtu väga paljud inimesed taolistesse juhtumitesse just nii ning kas pole nii, et selliste mõrvade ohvreid peetakse väärtusetuiks? Ma vihkan seda. Kõik, mis meis on inimlikku, peaks sellist hoiakut vihkama.”

Jessica tahtnuks õde kallistada. „Sellepärast ma olengi nii kindlalt otsustanud selle juhtumi lahendada, Jolie. Kõik inimesed on olulised. Järgmine on väga kurb juhtum, see puudutab tuntud spordistipendiaadi Terrell Johnsoni mahalaskmist. Terrelli surnukeha leiti Philadelphia südalinna korvpalliplatsilt, kuul peas. Jällegi pole ühtki kahtlusalust. Ja viimaks lugu, mis ei vallutanud üksnes Philadelphias, vaid kogu maal südameid, Prügikasti visatud beebi juhtum. Nüüd näete ekraanil kohtuekspertiisi kunstniku joonistust sellest, milline see armas poiss võinuks näha välja praegu, kui talt poleks elu võetud. Tema tilluke keha visati prügikasti nagu soovimatu rämps. Jumal, kuidas see mulle südamesse läheb. Kõik need juhtumid lähevad mulle südamesse.”

Jessica silmad olid monitoril olevat joonistust vaadates niisked ning ta ei vaevunudki oma tundeid varjama, kui tema lähedal olevale kaamerale ilmus uuesti punane tuli. „Mina ja mu õed – me ei ole mingid superkangelased. Me ei ole korravalvurid ega ristisõdijad. Kuid, minu sõbrad, meil on valus ja me oleme põrgulikult vihased, kuni Teddy nimi on puhtaks pestud. Ja me ei kavatse loobuda. Eks ju, Jolie?”

„Jah, Jessica,” kinnitas õde kaamerasse vaadates. „Meie isa on ohver ja nagu kunagi tema, nii astume ka meie ohvri kaitseks välja.”

„See oli hästi öeldud, Jolie. Niisiis, mu sõbrad, mu truud vaatajad, ma palun teilt abi. Miski ühes neist juhtumitest viis Teddy Sunshine’i tapmiseni. Ta puudutas kellegi hella kohta ja maksis selle eest oma eluga. Võtke meiega ühendust sellel numbril, mis jookseb ikka veel ekraani allosas. Kui soovite, võite jääda anonüümseks. Ainult helistage ja jätke piiksu järel sõnum, nagu öeldakse. Luban, et üks Sunshine’i tüdrukutest – Jolie, Jade või mina ise – vastab teie kõnele.”

Jessica vaikis, sulges silmad, luges mõttes kolmeni ja vaatas siis uuesti kaamerasse. Talle tundus, et ta nahk tõmbub põsesarnadel pingule, kui ta jätkas, rääkides sügavalt südamepõhjast: „Ja nüüd sina. Sina, kes sa lavastasid Teddy süüdi ja mõrvasid ta siis enda sooritatud roima varjamiseks. Sa ei saa puhkust ega und. Ära lase end hetkekski lõdvaks. Sest me saame su kätte. Võid sellega arvestada.”

Jessica luges mõttes uuesti kolmeni, pilk ainiti kaameral ning pööras siis pea ära nagu ikka enne reklaamipausi. „Kahe minuti pärast oleme tagasi eksklusiivintervjuuga minu õe Jolie Sunshine’iga.”

Jessica püsis küljega kaamera poole, kuni Ben hüüdis: „Paus! Jessica, sa olid lihtsalt hiilgav!”

„Tema muidugi arvab nii,” ohkas Jolie. „Tema mõtleb ainult võimsale telesaatele. Aga mina – ja kõik teised – mõtlevad: miks sa ei võinud joonistada meie seljale lihtsalt suurt punavalget märklauda? Jumal küll, Jess, kas sa saad aru, et sa kutsusid just praegu Teddy mõrvari meid maha kõmmutama, nagu ootaksime me mingit O. K. Corrali tulevahetust või midagi säherdust – muidugi eeldusel, et meie sisetunne räägib õigust. Sa ei öelnud mulle, et kavatsed minna nii isiklikuks. Ja päris kindlasti ei öelnud sa, et kavatsed avada mingi kuuma liini, et igaüks, kellel pole oma ajaga midagi peale hakata, võiks meile helistada... ma küll ei tea, mis laadi kõned meid ootavad, kuid ma ei usu eriti, et sealt võiks midagi asjalikku tulla. Ja kas sa ei mõelnud, et meie Samiga sõidame täna õhtul rannikule ja sealt kahe nädala pärast Iirimaale? Me filmime seal vähemalt kaks kuud! Ma ei ole isegi siin, et teid aidata.”

„Rahune, suur õde, keegi ei tule meid maha laskma,” kinnitas Jessica. „Nii juhtub ainult viletsates filmides. Pealegi on selge, et kui meist keegi nüüd surnult leitakse, teab politsei, et me olime millegi jälil.”

„Jeerum, ja kas see tõestaks, et meil oli õigus? Lihtsalt hiilgav! Miks ma ise selle peale ei tulnud?” imestas Jolie silmi pööritades. „Kas sa oled peast päris segi?”

Jessica ajas lõua õieli. Grimeerija Marge kandis ta põskedele pisut ruuži. „Minu meelest pole see veel kindel. Millal te Samiga ära lendate? Kas teil oleks pärast saadet aega kiireks õhtusöögiks minu ja Mattiga? Ma olen kohutavalt elevil ja see teeb alati jube näljaseks.”

„Sind teeb ka hingamine näljaseks,” torises õde, kes oli kaamerate pärast alalisel dieedil. „Ei, me sõidame siit otse lennujaama. Sam tellis ühest oma lemmikrestoranist meile lennukisse toidukorvi. Arvatavasti midagi imehead ja paksukstegevat, sest ta tahab mind kogu aeg sööma meelitada. Mul on homme õhtul reklaamiintervjuu, millest ma ei saa kahjuks ära öelda. Ja ära vaheta teemat. Kas sa tõesti arvad, et sellisest avalikustamisest on abi?”

„Üks minut, Jess,” hoiatas Kevin. „Aga enne ütle mulle midagi, eks? Ma saan aru nendest vanadest juhtumitest, mille kallal su isa enne surma töötas. Aga kuidas sobib pilti Melodie Brainard? Tead küll, see naine, kelle su isa olevat kägistanud?”

„Selles ongi probleem. Ta ei sobi siia kuidagi,” ütles Jolie vaikselt, kui Jessica ajas huuled prunti, et läiget peale kanda. „Või mis sina arvad, Jess?”

„Muidugi sobib. Ja kunagi uurime välja, kuidas. Ära esita liiga palju küsimusi, Kevin,” ütles Jessica mehele bravuuriga, mida ta tegelikult ei tundnud. „Ole lihtsalt rõõmus, et mul õnnestus tõmmata saatesse Joshua Brainardi nimi. Me saame seekord tublisti vastukaja – Suur Kolmik – seks, mõrv ja poliitika. Kaabel- ja tavatelevisioon, vähemalt siin kolmes osariigis. Nii et ära vaata kingitud hobusele suhu. Oled valmis, Jolie? Muide, mis selle sinu uue filmi nimi oligi? Milleks siis õde on, kui ta ei saa oma õde aidata? Nii ma sind ju sellele intervjuule üldse saingi.”

„Kohe. Jess? Kas sa oled juhtumisi vaadanud sinnapoole, kus Matt seisab?” küsis Jolie vaikselt, käsi pluusi külge kinnitatud väikesel mikrofonil. „Ei, parem ära vaata. Jessas, ta on näost tulipunane. Ma kardan, et ta võib iga hetk plahvatada.”

Jessica jäi kindlalt seljaga Philadelphia mõrvarühma uurija leitnant Matthew Denby poole, kes oli pakkunud end appi Teddy lahendamata juhtumite uurimisel ning võtnud endale vastu Jessica tahtmist tema partneri ja kaitsja rolli. „Tore. Siis läheb ta ehk ära ning lõpetab iga minu sammu jälgimise ja iga mu plaani kahtluse alla seadmise.”

„Jess, su mikrofon on sees,” sosistas Jolie pead vangutades. „Ta kuulis sind.”

„Oih.” Jessica muigas, nagu oleks ta suurepäraselt teadnud, et Matt kuuleb teda. „Kas ma mainisin ka, et ta suhtub isegi võmmi kohta ajakirjandusse täiesti jubedalt, et tal pole üldse huumorimeelt, et ta on vana nagu muld ning võib saada iga hetk rabanduse, kui kõik need tühjad kiirtoidupakid tema autos on tema omad?”

„Ei, sellest pole sa rääkinud,” vastas Jolie loiult ja võttis käe mikrofonilt. „Kus Sam on? Jeesus, äkki meie lennuk ei saa õigel ajal õhku tõusta...”

„Vabandust, kuid ma pidin minema välja helistama,” sosistas Sam Becket, astudes Matti juurde, kes seisis suure telestuudio pimedas nurgas. Kümnekonna meetri kaugusel käis intervjuu. „Millest ma ilma jäin?”

„Usu mind, sa ei taha teada,” vastas Matt. Mehe pilk, üsna äge pilk, ei lahkunud Jessica seljalt. „Aga kui ma peaksin ta maha lööma, pole maailmas ühtki vandekohut, kes mind süüdi mõistaks.”

„Oh sa poiss. Ära ütle, et ta tõmbas ka sinu nime sellesse. Ta lubas, et ei too sulle pahandusi kaela.”

„Oh ei, seda ta ei teinud. Mis puutub jaoskonda, siis olen ma ikka veel puhkusel ja keegi ei tea, et ma teid aitan. Teddy meeldis mulle väga. Ma pidasin temast lugu nii võmmi kui ka inimesena. Aga pagan võtku, kuidas ta laskis Jessical kasvada nii... nii...”

„Iseseisvaks... impulsiivseks... teravakeeleliseks... jumalikuks?” pakkus Sam muiates.

„Just. Kõike seda,” tunnistas Matt ja surus käed khakipükste taskusse. „Arvasin, et olen temaga nende päevade jooksul juba ära harjunud, kuid täna ta ületas ennast. Ta seadis sisse kuuma liini lahendamata juhtumite kohta vihjete saamiseks. Kohe pärast seda lisas ta, et mõrvar vaid katsugu teda ja tema õdesid takistada. Ja tead mis, Sam?” küsis Matt Jolie peigmehe ja oma uue sõbra poole pöördudes. „Tal pole aimugi, millise katastroofi ta just praegu valla päästis. Tal pole üldse aimu. Või, veel hullem, on aimu, aga ta ei hooli sellest.”

„Mina panustaksin viimasele variandile,” ohkas Sam Jolie poole vaadates. „Mul on hea meel, et pakkusin tüdrukutele uurimise ajaks oma maja. Kui tahad, oled ka sina seal teretulnud, siis ei tarvitse sul iga kord edasi-tagasi tormata, kui Jess otsustab, et on aeg end libuks riietada ja keset ööd mõnel räpasel tänavanurgal pisut uurimistööd teha.”

Matt tundis kohmetuspuna põskedele tõusmas. Ta ei tahtnud teada, oli see Jessica pärast, kes oli selle ohtliku vembuga juba tõepoolest hakkama saanud, või iseenda pärast, kuna ta oli üsna kindel, et näeb tüdrukut tolles miniseelikus ja pungitavas pluusis veel tükk aega unes.

„Ta lubas, et ei tee seda rohkem. Kuigi pean ütlema, et temast saaks pagana kena lipakas. Ja naljakas, aga me tegelikult saimegi kõne ühelt tüdrukult, kes tol õhtul seal tänaval töötas. Meil on nüüd eelviimase ohvri Tarin White’i kohta veel üks aadress. Tõsi, ma ei tahaks sellest Jessile rääkida, sest ta hakkab kohe kelkima.”

„Selles võid kindel olla. Kuule, Matt, mul on maja ümber kaitsemüür, Karumees ja tema maadlussemud väravas ning tippklassi turvasüsteem. Me oleme Joliega kaks nädalat Hollywoodis, kuigi majas oleks selletagi kõigile küllalt ruumi. Seni on meil olnud õnne, ent kui tüdrukutel on õigus ja nad kellegi kusagilt välja ehmatavad, eelistaksin ma, et vähemalt Jessica ja Jade võtaksid tarvitusele vajalikud ettevaatusabinõud. Pealegi on ka Court seal.”

„Tead, ühe hetke jooksul, kui ma vaatasin telefoninumbrit üle ekraani jooksmas, mõtlesin sinu nõole. Mul võib tekkida vajadus takistada teda Jessicat kägistamast.”

„Miks?” Sam heitis pilgu lähimale monitorile. „Mis numbri Jess... issa rist. Ta andis Jade’i mobiilinumbri, jah?”

„Just nii,” kinnitas Matt end kandadel kiigutades. Oli hea tunda, et ta ei reageeri üle, et Jessica Sunshine on tõepoolest paras valu peas – ning allpoolgi.

„Ja nad on praegu otse-eetris, eks?” jätkas Sam pead vangutades. „Seda pole kuidagi võimalik peatada? Helistan parem Courtile, juhuks, kui ta ei vaata, ning hoiatan teda ja Jade’i. Tulen kohe tagasi.”

Matt vaatas, kuidas Sam Becket uuesti koridori suundus, juba teel taskust telefoni võttes. Ainult mõni päev tagasi polnud Matt kunagi kohanud Sami ega tema nõbu Court Becketit, polnud kunagi kohanud Jade’i, Joliet ega Jessicat. Ta ei tunneks neid praegugi, kui keegi poleks üritanud Teddy Sunshine’i maja maha põletada.

Matt oli olnud teel Teddy tütardele isa surma puhul kaastunnet avaldama, kui talle helistati, et maja põleb ning Jade on sisse jäänud. Ainuüksi sellest oleks piisanud, et mõrvarühma uurija kõrva juures kellukest helistada – süütamine. Ent Matt pidi endalt küsima, kui suure osa tema huvist moodustas mure õigluse, tõe ja ameerikalikkuse pärast ning kui suure osa terav füüsiline reaktsioon, mis teda tabas esimest korda Jessica Sunshine’i nähes.

Jessica on tema jaoks liiga noor.

Naine on tõeline ora perses. Suuremat sorti.

Jeesus, kui ilus Jessica on. Matti jaoks liiga ilus. Ja nii silmanähtavalt haiget saanud.

Niisiis oli ta võtnud minemakõndimise asemel puhkust ning asunud koos Sunshine’i tüdrukute ja Becketi nõbudega sellele tobedale, mõtlematule ja võimalik, et ohtlikule ristiretkele Teddy vanade juhtumite lahendamiseks ning avastamiseks, kes tappis Melodie Brainardi – lootes samal ajal vaikselt, et seda polnud siiski teinud Teddy, kes pärast pistis põske oma politseirevolvri.

Vähemalt osa põhjustest, miks ta otsustas kaasa lüüa, olid loogilised. Matt oli juhtinud Brainardi mõrva uurimist, kuni keegi läks ülemuste juurde ja ta kõrvaldati. See oli Matti kõvasti vihale ajanud. Riivatu rutt Teddy Sunshine’i kuulutamisel Melodie Brainardi mõrvariks oli teda samuti vihastanud. Teddy oli olnud aastaid üks nende seast; ta väärinuks paremat kohtlemist.

Kui mõrva ja enesetapu uurimine kuulutati lõpetatuks, ei olnud Mattil suurt midagi teha, et uurimist jätkata. Igatahes mitte tööl, igatahes mitte siis, kui ta ei tahtnud lõpetada sadamapiirkonna jalgsipatrullis. Mõistlik lahendus oli jätkata uurimist omapead, oma vabast ajast. Paari heitmine teistega, kellel oli sama plaan, piirnes loogikaga, kui jätta kõrvale tõsiasi, et nad olid amatöörid.

Amatöörid, meenutas Matt siis endale, kes olid juba lahendanud Haihtuva pruudi juhtumi, kuigi Teddy oli enne surma suurema osa jalavaevast ise joonde ajanud.

Ja nüüd olid Jolie ja Sam, ammused kallimad, kes olid teineteist taas leidnud, linnast lahkumas ning jätmas Jade’i, Courti, Matti ja Jessica tegelema keskväejuhatusest – Sami häärberist – ülejäänud lahendamata juhtumitega.

Võib-olla peaks ta tõesti selleks ajaks Sami juurde kolima, mõtles Matt, nähes stuudio teise seina poole vaadates, et jälle oli käes reklaamipaus ning Jolie ja Jessica näisid pidavat sosinal ägedat lahingut. Midagi oli lahti, muidu poleks Jessica käega mikrofoni katnud.

Kolm õde armastasid üksteist, see oli selge. Kuid jessas, küll nad võisid tülitseda. Teddy oli kasvatanud üles kolm tahtekindlat tütart. Nagu Matt oli kuulnud, läks Jolie Hollywoodi, andnud enne Samile sõrmuse tagasi tõestamaks, et suudab filmimaailmas läbi lüüa. Ja ta oli sellega hakkama saanud, temast oli saanud staar. Jade oli jäänud isa juurde Sunshine’i detektiiviagentuuri ka pärast abiellumist ning isegi pärast seda, kui teda oli tulistatud, nii et Court oli esitanud ultimaatumi: töö või abielu.

Nad olid nüüd juba üle aasta lahutatud.

Jah, tugevad naised. Kangekaelsed ja isepäised naised. Ja Jessica oli võib-olla neist kolmest kõige tugevam, sest ta oli võidelnud ennast kaabeltelevisioonis kohalikust ilmatüdrukust iganädalase vestlussaate juhiks. Jessica elas uuriva ajakirjaniku elu ning sellel meeste kontrolli all oleval alal suhtuti temasse üsna tõsiselt.

Matt vihkas ajakirjanikke. See käis töö juurde: politseinikud ja ajakirjanikud on loomuldasa vaenlased.

Mis tõi ta uuesti tagasi selle juurde, miks ta üldse siin seisis ja vaatas, kuidas Jessica uue paugutaja tulle viskas ega kõndinud minema, et päästa iseennast ja võib-olla oma töökohta.

„See oli päris lõbus,” sõnas Sam Matti kõrval, kuigi Matt polnud kuulnud teda lähenemas. „Ma ei rääkinud neile midagi, mida nad juba ei teadnud. Senimaani on Jade saanud kuus kõnet Jessicale ja kaks korda nii palju Joliele. Nüüd läheb kõik kõneposti.”

„Ja midagi olulist pole kõnedest laekunud?”

„Sõltub sellest, kas Jess ja Jolie on huvitatud kolmest abieluettepanekust, kutsest esineda kellegi vanaisa üheksakümnenda sünnipäeva peol ja ühest üsna rõvedast ettepanekust, millest Jade informeerib võib-olla politseid.”

„Ja see on alles algus,” ütles Matt ega teadnud, kas naerda või nutta.

„Tõtt-öelda tundus Jade minu meelest pisut ärritunud, et keegi pole tahtnud temaga rääkida.”

„Ja ometi kinnitavad kõik mulle, et temal on nendest kolmest kõige rohkem loogilist mõtlemist.” Matt vaatas poodiumi poole, kus mõlemad naised parajasti mikrofoni riiete küljest lahti võtsid. „Tundub, et saade on läbi. Kas teil on aega meiega koos õhtust süüa?”

„Suur tänu, aga ei ole,” ütles Sam, kui Jolie tema poole tuli. Mehe tähelepanu koondus täielikult naisele, kes vaatas teda, nagu oleks ta ainus turvaline sadam mäsleva tormi eest. Paar võttegrupi liiget astus autogrammi paludes naise juurde ning tema nõustus oma Jolie Sunshine’i patentnaeratusega. „Me tahame võimalikult kiiresti ära lennata. Kas sa siis kolid minu juurde? Hiilgav. Minu meelest on see hea mõte.”

„Jah, arvan, et kolin küll. Suur tänu,” ütles Matt, jälgides pilguga Jessicat, kes tänas võttegruppi ja tõusis koguni kikivarvule, et üht Kevini-nimelist poissi suudelda. „Ja sealt tuleb Häda, naeratades, nagu oleks teinud midagi head ja ootab ilmselt paid. Ilmselt mingi blondiinivärk, eks ju?”

„Jess ei ole loomulik blond. Mina tundsin teda juba viie aasta eest. Anna mulle stereotüübid andeks, aga selle kena juuksetooni all tuksub brüneti asjalik aju. Kuid keha, nagu Jolie mulle kinnitab, on täiesti ehtne, kui sul peaks olema selles suhtes küsimusi tekkinud. Sest ma olen näinud, kuidas sa teda vaatad, Matt, kui ta tähele ei pane. Keda on hoiatatud, see on relvastatud, nagu öeldakse. Jessica on sametisse mähitud teras – niisama ambitsioonikas kui Jolie, niisama asjalik nagu Jade ja niisama järjekindel nagu Teddy.”

„Hoiatust kuulda võetud. Aga ema jätsid sa välja.”

„Ta jättis ennast ise välja, kui jooksis minema, kui Jessica polnud veel teismeeaski. Jade pole ikka veel ema meest kätte saanud – kes on juhtumisi ka Teddy vend, kui sind peaksid viletsad seebiooperid huvitama. Nad elavad Hawaiil, või vähemalt elasid, kui Jade nendega viimati ühenduses oli. Nad ilmselt isegi ei tea, et Teddy on surnud.”

„Jess rääkis mulle. Ta peab neid mõlemat ka kahtlusaluseks – ilmselt seetõttu, et pigem vihkab ema kui tunnistab, kui suurt valu see talle tegi, kui ema nad maha jättis. Ma olen ajanud paar tundlat välja, kuid seni pole veel midagi laekunud.”

„Mis asjus pole seni veel laekunud?” uuris Jessica, pühkides kokku kägardatud salvrätikuga põske ja kortsutades siis salvrätti silmitsedes kulmu. „Jessas, Madge käis täna põsepunaga küll heldelt ringi. Aga mis sellest. Kui teil oleks midagi tähtsat, oleksite mulle juba rääkinud. Mis te arvate, kas saade oli hiilgav?”

„Kindel see. Fantastiline.” Matt viipas Jolie poole. „Mis oleks, kui jätaksite nüüd hüvasti ja meie sõidaksime Sami poole, et Jade saaks su ära kägistada?”

Jessica rosinapruunides silmades lõi helkima lõbus tuluke. „Talle juba helistatakse, jah? Ma tahtsin küll tellida spetsiaalset numbrit, aga mul ei olnud aega ning produtsent ei lubanud mul telejaama reeglite tõttu oma numbrit anda. Jade’i number oli järgmine, mis mulle meenus. Tean-tean, ma kutsusin välja terve hulga sõgedaid. Aga meil pole vaja rohkemat kui üht õiget kõnet ja siis on kogu vaev seda väärt. Küll Jade sellest aru saab.” Jessica vaatas Sami poole. „Või ei saa?”

„Las mina vastan,” sekkus Matt ja Jessica pöördus uuesti tema poole. „Fishtowni kägistaja juhtumi uurimise ajal tuli linnavalitsuse löögirühmal või kuidas iganes nad seda populaarsusjanus poliitikute kampa nimetasidki, hiilgav idee seada sisse kuuma liini telefon. Nad pakkusid vahistamise ja süüdimõistmiseni viiva info eest välja isegi kopsaka vaevatasu. Ma tõin sulle toimiku koopia, Jess, asjasse puutuvad osad. Kuid ma ei toonud sulle kuuma liini kõnede üleskirjutusi, sest nende vedamiseks tulnuks rentida veoauto. Niipalju kui Sam rääkis, on Jade saanud seni ainult jaburaid kõnesid, kuid küll tuleb ka teisi. Inimesi, kes tunnistavad, et nemad ongi mõrtsukad – kümnete kaupa. Ja neid kõiki tuleb kontrollida. Sa avasid praegu ukse kõigile õnnetutele ja haledatele hädapätakatele ja kuna me ei tea, kes neist valetab, kes on peast segi ja kes võib-olla enesetapukalduvustega, tuleb neid kõiki kontrollida. Oled ikka veel rahul?”

„Mitte nii väga,” tunnistas Jess õlgu kehitades. „Kuid me vajame ainult üht juhtlõnga.”

„Korruta seda edasi ja võib-olla meil tõesti veab. Kuid ma ei panustaks selle peale sinu säästujuuksevärvi pudelitki.”

Jessica pöördus Sami poole, kes oli juba käed kaitseks näe ette tõstnud. „Ja siis veel öeldakse, et mehed ei klatši. Isver! Jolie! Tule ja anna oma suure suuga kallimale kere peale.”

Jolie andis viimase autogrammi, tuli teiste juurde ja pani käe Samile piha ümber. „Millest ma ilma jäin?”

„Loogiline vastus oleks, et lennukist, kui see poleks juhtumisi Courti lennuk ega ootaks meid,” vastas Sam Jolie meelekohta suudeldes. Siis tõmbas mees käega üle suu. „Sa maitsed nagu jumestuskreem.”

„Ma tean, kuid mõtlesin, et ei raiska aega selle mahapühkimisele ning siis uuele jumestamisele kaamerate jaoks, kes meid lennujaamas ootavad. Kas pole, Jessica Marie?” küsis Jolie õde põrnitsedes.

„No mis siis, kui ma ütlesingi publikule, et te lendate Samiga täna õhtul eralennukiga rannikule? Kah mul asi. See on ju reklaam, eks? Reklaam on hea.”

„Kuidas sa saad öelda midagi sellist pärast seda, kui nägid, kuidas paparatsod mind Teddy matusel jälitasid... ah, unusta ära. Sul pole vist aimugi.” Jolie pilk ahenes. „Või on sul selleks mõni muu põhjus. Võib-olla sa tahtsidki, et ajakirjanikud lennujaama tormaksid?”

Jessica pööritas silmi. „Ära ole tobe, Jolie. Ma ju ütlesin, ma tegin vea. Mingit muud motiivi ei olnud. Ehkki, kui sa muidugi poetaksid kusagil üleriigilisse ajakirjandusse, et esinesid äsja eksklusiivselt vestlussaates „The Sunshine Report”, ei kurdaks ma sugugi.”

„Sa oled pildilehetüdruku riietes barrakuuda,” nähvas Jolie süüdistavalt ja ohkas siis. „Olgu, olgu, ma mainin sind. Aga siis jääd sa mulle võlgu. Kõvasti.”

„Muidugi. Ja maksan ära niipea, kui sa küsid.”

Järsku nägi Matt – võib-olla sellepärast, et oli väsinud, võib-olla sellepärast, et suhtlemine Sunshine’i tüdrukutega hakkas tema tervet mõistust pudendama – selles kõiges midagi naljakat. „Sam? Ega sa ei kuulu juhtumisi mõnda fantaasiaspordi meeskonda?”

Sami kulm tõmbus kortsu. „Kuulun küll. Aga mis on sellel...”

„Ma ei tea ise ka. See siin tundub lihtsalt naisteversioonina. Meie vahetame Donovan McNabbi Brett Farve’i vastu ja nemad vahetavad solvanguid teenete vastu. Mulle meeldib vist meeste variant rohkem. Tule nüüd, Jessica. On aeg minna tagasi Sami majja ja kohtuda sinu õe ja Courtiga. Minu meelest tahavad nad sinuga rääkida.”

„Vean kihla, et tahavad,” nõustus Jessica ja Mattile tundus, et näeb tüdrukut esimest korda pisut närvi minevat. „Kas sa tuled koos minuga sisse? Tunnistaja ees ei löö nad mind vähemalt maha.”

„Matt kolib sisse seniks, kuni ma ära olen,” ütles Sam, teenides kiire kallistuse Jolielt, kes näis pidavat seda heaks mõtteks.

„Kas kolib?” küsis Jessica ja vaatas Matti poole. „Kas kolidki?” Ta tõmbas silmad pilukile. „Miks? Kui sa peaksid arvama, et mul on vaja lapsehoidjat, siis luba, et tuletan sulle meelde, et meie partnerlusplaan polnud üldse minu mõte. Sa tõmbad mul tempot alla.”

„Peale selle olen ma vana, mul pole huumorimeelt ja mind ootab südameoperatsioon. Jah, seda kõike olen ma juba kuulnud. Kuid meelitustega sa kaugele ei jõua,” ütles Matt ja haaras Jessical küünarnukist. „Hakkame minema. Me peame minu juurest läbi astuma. Mul on vaja paar asja kaasa võtta.”

„Sinu juurest?” Jessica pöördus õe poole, näol teeseldud õudus. „Kas sa kutsud mind oma oforte vaatama? Just seda tegid vanad räpased mehed eelmisel sajandil, et süütuid noori tüdrukuid oma urgu meelitada. Mis sina arvad, õeke? Kas ma peaksin temaga kaasa minema?”

„Ma vastaksin eitavalt, kuid ainult sellepärast, et ta meeldib mulle,” vastas Jolie Mattile silma pilgutades. „Mine, Jessica. Ja käitu korralikult.”

Jessica suudles õde hüvastijätuks. „Mis lõbu mul sellest oleks?” sosistas ta, kuid Matt kuulis tüdrukut.

Matt õngitses taskust Jeepi võtmed, surus parklas Samil kätt ja laskis Jessical endal autoukse avada.

Sest nad võivad küll olla partnerid vastutahtsi, kuid tänane õhtu polnud kohtamine. Autoust avatakse kohtingukaaslasele, mitte partnerile.

Jäi veel otsustada, kas see oli mõeldud veenmaks Jessicat või teda ennast...

1 Sunshine – „päikesepaiste” (ingl k)