Читать книгу Üleannetus sobib talle. Triloogia II raamat - Kasey Michaels - Страница 7

Tegelikult oli Jessica hetkel paras närvipundar, kuigi ta poleks lasknud ei Mattil ega kellelgi teisel kogu maailmas sellest aru saada. Talle meeldis, et teda peeti muretuks, pisut mõtlematuks, natuke rumalaks, naljakaks, mil aga võimalik, ning põrgulikult enesekindlaks. See oli tema isiksus, tema kaitse, tema soomusrüü, mille ta oli selga tõmmanud juba lapsena, kui ta oli järjekorras kolmas ema alati heitlikule tähelepanule ja harva kodus viibiva isa tähelepanule; ta oli tagapool Jade’ist, kes oli nii pagana täiuslik, ja Joliest, kes oli nii pagana andekas.

Kui teiseks lapseks olemine paneb rohkem pingutama, siis kolmas sünniaeg muudab su elu võitluseks millegi saavutamise, väljapaistmise, tähtis olemise nimel.

Isiksus, fassaad, kuidas hulluarst tema käitumist oleks nimetanud, toimis hästi ka eetris olles. Jessica võis naeratada, olla kena ja esitada tobedaid küsimusi, nii et intervjueeritav lasi end lõdvaks, ning sihtida siis otse veeni läbitungiva küsimusega, mida usutletav üldse ei oodanud ja mis virutas neile vastu lõugu nagu vasakhaak.

Sest Jessica teadis, et ei piisa sellest, kui oled kena või naljakas või osavõtlik või isegi alatu. Lisaks tuli teha ka kodutööd.

Matthew Denby kallal oli ta teinud kodutööd sestsaati, kui mees tema vaatevälja ja tee peale ilmus. Matt oli võmmi poeg ja pojapoeg ning Jessica polnud kindel, kas ta oli tegelikult ikka tahtnud politseinikuks saada või arvas lihtsalt, et astub „perekonnaäris” eelkäijate jälgedes. Muidugi ei kavatsenud ta seda Mattilt küsida, sest mees polnud enda kohta midagi rääkinud. Kuid küsimus oli Jessica nimekirjas.

Ta oleks tahtnud teada ka Matti naise kohta, kes oli hukkunud kuus kuud pärast pulmi autoõnnetuses. Süüdlane oli sündmuskohalt põgenenud. Mary Denby oli surres üheksateist ja Matt ise kakskümmend ning käis teist aastat kolledžis. Järgmisel suvel lõpetas ta õpingud politseiakadeemias. Kas naise surm oli sundinud meest kolledžit pooleli jätma ja valima politseitööd? Kas ta oli tahtnud tabada selle, kes oli ta naise autot ramminud ja ta siis vrakki surema jätnud?

Nagu Jessica oli välja uurinud, ei vahistatud selle ligi kahekümne aasta taguse otsasõiduga seoses mitte kedagi. Võib-olla oli see mingi üldisem võmmivärk või veidrus, mis iseloomustas nii Matti kui ka Jessica isa, kuid neiu oli valmis kihla vedama, et see lugu närib Matti ikka veel – samamoodi nagu Teddy lahendamata juhtumid olid närinud isa.

Veel üks küsimus, mida ta ei saa Mattile esitada, eriti praegu, kui mees nii rõhutatult teeskles, nagu Jessica ei istukski tema auto kõrvalistmel.

„Kas sa oled ikka veel vihane?” küsis Jessica, kui Matt valgusfoori tagant minema sõitis ja teise käigu sisse lükkas.

„Ma ei ole vihane,” vastas Matt, kuid ei vaadanud ikka veel neiu poole. „Kes ütles, et ma olen vihane?”

„Esiteks sinu käiguvahetus. Kui sa jätkad nii, nagu tahaksid mind käiguvahetusega klohmida, lõhud käigukasti ära.”

Matt heitis neiule kiire pilgu, surudes samal ajal sisse kolmanda ja siis kohe neljanda käigu. Mehe näojooned tõusid läheneva auto esitulede valguses teravalt esile. „Tead mis, Jess, algul ma arvasin, et sa ei saa sinna midagi parata. Kuid nüüd ma tean, et see ei ole nii. Tegelikult näed sa lausa vaeva, et olla tõsine ora tagumikus.”

„Ja kuidas ma hakkama saan?” küsis Jessica muiates, kuigi ta süda jättis löögi vahele. Teddy lahendamata juhtumite kallal töötades võib tal minna tarvis paarilist. Kuid psühhoanalüüsi polnud tal vaja, igatahes mitte Mattilt.

„Klassi parim,” porises Matt, kuid siis kerkis mehe suunurkadesse tilluke naeratus. „Sa oled tõesti paras ports.”

Jess otsustas, et lihtsam on võtta seda märkust komplimendina. „Suur tänu. Sa ju tead, ma olen orienteeritud tulemustele.”

„Ma tean,” kinnitas Matt ja keeras Philadelphia lõunaosas korterelamute kompleksi ette, mille parim joon oli, et selle seinad olid graffitist peaaegu puhtad. „Usu mind, ma ei ütleks seda sulle, kui saaksin, aga mäletad toda õhtut, kui sa passisid tänavanurgal, libuvarustus seljas?”

Jessica pusis turvavöö kallal, kui Matt parkimisplatsile keeras. „Ei ole võimalik! Kas keegi helistas? Ausalt? Miks sa mulle varem ei rääkinud? Kes see oli? Charmaine? Toots?”

„Tegelikult oli see Carolyn Loretta Watts, hüüdnimega Jänkumamma või Suur Vanker,” vastas Matt kukalt hõõrudes. „Sa andsid talle oma visiitkaardi ja mina andsin enda oma ning eile õhtul, kui ta kongi sattus, kasutas ta mind väljapääsemiseks.”

„Oh! See on kõik... nagu politseisarjas,” ütles Jessica, avas kiiresti ukse ja järgnes Mattile, kes suundus lähima korterelamu roostes raudukse poole. „Trepist üles, kolmas korrus,” sõnas Matt, põrnitsedes umbes seitmeteistkümne-kaheksateistkümne aasta vanust noorukit, kes tuli mööda koridori ja seisatas, et Jessicale iharaid pilke saata. „Liiguta ennast, Ernesto. Sa ei saa teda endale lubada.”

„Ja sina saad, amigo?” andis Ernesto vastu. Tema tume pilk liikus mööda Jessica figuuri. „Ma ei teadnudki, et sigaolemise eest nii hästi makstakse.”

„Makstakse jah,” vastas Matt ja viipas noorukile, et see edasi läheks. „Suurt raha ning nad lubavad mul ka relva kanda.”

„Olgu, olgu, pilt on selge. Küll ma lähen. Ma pean oma viis kulli ära tooma. Razi vedas minuga kihla, et sa oled homo. Aga sina oled lihtsalt juhm, eks? Tood tüdruku sellesse urkasse? Kus su klass on, mees?”

„Kas see on mõni sinu sõber?” küsis Jessica, kui metalluks Ernesto järel klõpsatusega kinni vajus.

„Usu või mitte, aga on jah. Ta on hea poiss. See etendus oli puhtalt sinu jaoks. Ta sai äsja täisstipendiumi Pennsylvania ülikoolis.”

„See on ju äge. Jalgpalli või korvpalli mängimise eest?”

„Akadeemilise stipendiumi. Ta valis põhiaineks logistika.” Nad olid jõudnud kolmandale korrusele ja Matt torkas võtme vasakult teise ukse lukuauku. „Ära satu stereotüüpide võrku.”

„Vabandust, ma vist tõesti tegin seda.” Jessica astus Matti korterisse ja ootas, et mees tule põlema paneks. „Kodune. Juhul, kui sa kolisid sisse eelmisel nädala,” tähendas ta nappi sisustust ja paljaid seinu silmitsedes. „Kui kaua sa oled siin elanud, Matt?”

„Ma ei tea, viis-kuus aastat,” vastas mees, lülitades põlema kaks lampi ja astudes väiksesse kööginurka. Ta tõmbas lahti külmiku, kust hoovas ruumi veel valgust. „Kas tahaksid limonaadi või midagi muud? Õlut?”

Jessica silmitses kõrget raamaturiiulit. Ta luges pead kallutades ja silmi kissitades pealkirju, mis tundusid kõik kohutavalt igavad. „Mhh? Oh ei, suur tänu. Võta ise, kui tahad. Ja räägi sellest infost, mida sa meie uuelt sõbralt said.”

Matt naasis elutuppa, tõmmates kaant limonaadipurgilt. „Ta andis mulle ühe meie Fishtowni kägistaja ohvri aadressi. Tarin White. Mitte selle aadressi, mis meil juba oli, vaid ühe teise. Ta väitis, et ei tundnud White’i, kuid nad olevat käinud ühes ja samas nurgapealses poes ja sealt ta aadressi saigi.”

„Jänkumammast oli väga kena meid aidata.”

„Unista edasi, Jess. Jänkumamma tegi lihtsalt kaupa, kindlasti hoidis ta osa infost endale, et seda kunagi edaspidi millegi vastu vahetada. Kui teda poleks kinni võetud, ei teaks me praegu sedagi. Ma viskan mõned asjad kotti. Telekapult on tugitooli käetoel.”

„Tänan,” ütles Jessica. Ta oleks kangesti tahtnud minna mehe kannul magamistuppa, et näha, kas see on niisama spartalik kui elutuba. Ernesto torgete järgi võis oletada, et just nii see on.

Jess tegi toale veel ühe tiiru peale, otsides ikka veel midagi, mis reedaks, et keegi siin tõepoolest elab. Kuid midagi sellist ei olnud, kui mitte arvestada paari spordiajakirja, mille kleebisel olevad nimi ja aadress klappisid Matti nime ja aadressiga.

Heitnud kiire pilgu üle õla toa vastasseinas asuva ukse poole, avas Jessica kirjutuslaua ülemise sahtli. Laud ise oli tammepuust ja umbes selline, mille taga Jessi õpetajad aastate eest istusid. Jessica tegi kiire inventuuri: tšekiraamat, paar arvet, Phillies’te mängukava kalendri tagaküljel, margileht.

Jessica söandas avada veel ühe sahtli. See oli tühi. Järgmine niisamuti. Kuid alumises sahtlis oli väike nahkköites album, kaanel kullatud kiri „MEIE PULMAD”.

Jessica lükkas sahtli kinni.

„Matt?” hüüdis ta. „Kas ma saan aidata? Sa ju ei taha, et kõik kortsu läheks.”

„Ei ole vaja,” hüüdis mees vastu. „Mul läheb ainult paar minutit.”

Veel paar minutit. Kas ta julgeb? Mis siis, kui mees talle peale satub? See oleks jube. Pealegi polnud tal mingit põhjust tungida Matti eraellu, kui möllav uudishimu välja arvata...

Jessica taganes sammu, hoidis pilgu uksel ja kükitas siis, kuni sõrmed puudutasid alumise sahtli käepidet. Aeglaselt, süda tagumas, tõmbas ta sahtli lahti. Siis laskus ta veel madalamale ja kobas sahtlipõhja, kuni sõrmed puudutasid albumikaant ja selle üles tõstsid.

Jessica söandas viia pilgu ukselt albumi esilehele.

Oh jumal.

Ta laskis kaanel kiiresti kinni langeda ja sulges sahtli. Nad olid ju alles lapsed. Ta pilk oli langenud kahele lapsukesele – kahele noorele innukale näole, kellel oli veel terve elu ees. Matti naine oli olnud punapea – lühikeses valges kleidis, pisut pontsakas – ilmselt oli see veel lapsepriskus, kuna ta oli vaid üheksateist. Ja Matt oli nii noor, nii kõhn, seljas ülikond, mille varrukad ja sääred olid liiga lühikesed ja krae kaks numbrit liiga suur.

Ta ei oleks tohtinud vaadata. Nüüd kujutleb ta Matti hapusse näkku vaadates seda muretut naeratust ja soovib, et mees saaks jälle nii õnnelik olla.

Kuigi, mis temal sellest. Temal pole sellest midagi. Matthew Denby oli igavene tüütus, muud midagi. Jenniferi jaoks kaugelt liiga vana. Neil pole midagi ühist. Ta isegi ei meeldi mehele. Ja tegelikult ei näe Matt üldse Harrison Fordi moodi välja, nagu oli väitnud Jolie, kellel oli kombeks võrrelda inimesi filmitähtedega.

Jessica tahtis sellest korterist välja pääseda. Kohe. Või veel kiiremini, kui võimalik.

„Matt?” Ta astus magamistoa ukse poole. „Kui kaua võib aega võtta, et panna kokku paar pükse ja mõned... Oih! Vabandust.”

Matt tõmbas parajasti jalga liibuvaid teksasid. Ta ülakeha oli paljas ning käsivarre- ja õlalihased pingul, kui ta kulunud pükse jalga sikutas. Mees ei võpatanud, ei keeranud naisele selga, vaid tõmbas lihtsalt luku üles ja pani nööbi kinni. „Kas nägid midagi huvitavat?” küsis Matt siis, küünitades voodil lebava mereväesinise T-särgi järele.

„Vaevalt küll,” turtsatas Jessica, kuigi tõde oli täpselt vastupidine. Matt oli neljakümnele läheneva mehe kohta hiilgavas vormis. Jessicale meeldis pruunikas karvasäbru mehe rinnal, kõhulihaste kuuspakk, mis polnud küll nii pingul kui kahekümneaastasel, aga sellele üsna lähedal. Matti keha nägi välja puudutatav, mitte nii skulptuurlik. Nagu oleks tema keha rohkem sisse elatud ja mugav. „Aga sa näed vanamehe kohta hea välja. Teed trenni?”

„Kas trenni või ajan kepiga kurikaelu taga. Mida sina teed?”

Matt tõmbas särgi üle pea ja tõmbas siis käega üle tihedate liivakarva juuste. Särk oli õhukeseks kulunud ja nähtavasti pesus kokku läinud, sest ulatus vaevu püksivärvlini. Kas see oli esimene kord, kui ta nägi Matti ilma kuueta? Jah, vist küll. Nüüd oli mees hoopis teine inimene. Mees, mitte võmm.

Mida oli Matt küsinud? Mida ta teeb? See tähendab, peale mehe vahtimise.

„Panen sinu asju kokku,” vastas Jessica end kogudes ja astus avatud kapi juurde. „Sinu tempoga oleme siin terve öö.” Jessica sirutas käe särgi- ja püksirea poole. Kapis rippus ka kolm spordijakki, mis nägid välja, nagu kasutataks neid tihti, kuid keemilisse puhastusse viidaks haruharva. „Sa pole just eriline moenarr.”

Jessica tundis mehe käsi oma õlgadel ning laskis ennast ümber pöörata. „Jessica – marss välja. Ma saan hakkama ka sinu abi ja kommentaarideta. Miks sa ei võiks minna ja veel minu pulmaalbumit uurida? Selle ühe põgusa pilguga ei näinud sa kindlasti kõike.”

Jessica tõmbus üle keha külmaks, siis valgus kuumus põskedesse. „Ma ei... Ma ei teeks seda... Kust sa tead?”

Matt pööras neiu kummuti poole, mis asus väikese magamistoa ühes nurgas ja mille kohal rippus suur peegel. Oma kohalt nägi Jessica elutoa kirjutuslauda.

„Oeh. See oli inetu,” tunnistas ta vaikselt.