Читать книгу Skandaalne ettepanek. Teine raamat - Kasey Michaels - Страница 6

Cooper Townsend seisis kõrge tualettlaua ees ja vaatas peeglist, kuidas tema tavapäraselt selged rohelised silmad tumedaks tõmbusid. Ta pidi end ohjama, oma vihast üle saama, muidu ei ta suuda selgelt mõelda.

Tal olid ka kaelasidemed otsa saanud, sest see oli kolmas, mis tal oli õnnestunud katki rebida pärast seda, kui tema sõber Darby oli tema riietumistuppa ilmunud ja lehvitanud käes teist köidet, mida oli „Kangelase kroonika“ nime all tuntuks saanud.

Nagu esimesest poleks piisanud: „Kõrgeaulise lord Cooper McGinley Townsendi vaprad saavutused ja armuseiklused koos pealtnägijate kirjeldustega tema erakordsetest missioonidest konnaõgijate vastu Inglismaa hiilgavalt võidukas sõjas saatan Bonaparte’i vastu: esimene köide“.

Tõepoolest, esimesest köitest oli piisanud, ta oli juba kahe nädala pärast sõitnud oma äsjasaadud valduste kaitsvasse rüppe, kus, ta lootis, valitses selge mõistus (kuigi tema ema seal elas).

Ta oli Londonisse naasnud ainult oma sõbra Gabriel Sinclairi palvel, ja seda ainult nädalaks, mille möödudes oli ta õige pea avaldatavat teist köidet nähes taas kord oma valdustesse sõitnud. Kuid seekord vaid selleks, et pakkida kokku suurem osa oma uuest garderoobist, püüda ebaõnnestunult veenda ema mitte minema koos temaga väikeseks hooajaks tagasi Londonisse, kust ta endale naise leiab. Ta ei tahtnud endale naist – kes üldse tahtis? Kui Gabriel välja arvata ja vastupidiselt loogikale tundus tema sõber vabadusekaotust arvesse võttes õnnest joobunud olevat.

Tõtakas laulatus ei pruugi kõiki tema probleeme lahendada, aga see oleks algus. Kosjasobitajatest mammad olid liiga nutikaks muutumas ja vähemalt nii saaks ta võtta naise enda valikul, mitte sellepärast, et ta ärkab ühel hommikul mõne teki all naeru kihistava debütandi kõrvalt, tema ema valmis tuppa tormama – koos tunnistajatega –, et hüüatada: „Tõbras! Me kuulutame veel täna teie kihluse välja!“

Mille kaalumine tunduks rumal ja enesekeskne... kui poleks tõsiasja, et üks ambitsioonikas daam oli juba tema hotellisviidi magamistuppa jõudnud, enne kui Ames jõudis ta kinni kahmata ja tagasi fuajeesse viia, kust raevunud mamma tal kõrvast kinni võtaks ja arvatavasti terve tee tagasi tõlda tema saamatust sarjaks.

Jah, ta lahkub ise turult. Alles siis saab ta kõigele muule keskenduda.

„Kas sa lugesid seda? Ma nägin seda alles täna hommikul, nii et võib-olla pole sul veel seda rõõmu olnud?“ küsis Darby Travers, keda tunti ka Nailbourne’i vikondina, kui ta soovis muljet avaldada, ning kiskus end trükitud leheküljest eemale, et rahvaraamatut tema poole viibutada.

„Jah, ma olen seda lugenud. Kurjategija – ma ei nimeta teda kirjanikuks – oli nii lahke ja saatis mulle koopia, kui ma eelmisel nädalal linnas olin. Jumal hoidku, Darby, pane see käest.“

„Veel mitte. On ilmne, et sa päästad kauni preili surmast hullemast saatusest, kangelane, nagu sa oled. Las ma loen ainult lõpu ära.“

„Hea küll, kuna see on kahjuks oluline. Lase käia. Pagan, Darby – ma ei käskinud sul seda valjusti ette lugeda.“

Kuid vikont jätkas oma meeldiva baritoniga, mis oli nüüd tulvil lõbustatust.

„Kõige kaunim ja tänulikum noor daam, kelle nimi jääb igaveseks saladuseks, pöördus meie tagasihoidliku ja kohmetunud kangelase poole, rukkilillesinised silmad täis teemantidena sätendavaid pisaraid, ja viskus mehe jahmatuseks oma pehme, ümara kehaga otse tema rinnale, nii et mehel ei jäänud üle muud, kui teda enda ligi hoida, tundes samal ajal tema neitsiliku südame meeletut pekslemist, tema täiusliku rinna kiiret kerkimist ja langemist, kui neiu kiitis tema voorusi, tohutut vaprust ning karjatas tunnete tulva alla jäädes peaaegu ekstaasist, kui ta mehe tugevatest õlgadest haaras, väites, et kogu maailm võib rahulikult nendele toetuda, täpselt nagu tema saatusega oli hiljuti juhtunud, ja et tal pole enam kunagi vaja karta oma au pärast, mida ta seejärel innukalt mehele pakkus.“

„See on veel hullem, kui ma mäletan,“ porises Cooper. „Ja kas see mees on midagi kuulnud punkti kasutamisest? Sul oleks peaaegu õhk otsa saanud, Darby, kui sa just „oma tunnete tulva alla ei jäänud“.“

„Arvan, et pisut mõlemat. On sul alles vedanud, va krants.“ Darby keeras vaevaga ette odava rahvaraamatu viimase lehekülje ja kortsutas kulmu.

„Varsti tulemas: „Kolmas köide. Paruni ja kangelase Cooper McGinley Townsendi järgmised seiklused ja saavutused, milles paljastatakse kõik tema karakteri ja loomuse kohta, olgu ta saatan või pühak“.“

Ta tõstis pilgu sõbra poole. „Ja ongi kõik? Rohkem pole midagi? Jumal küll, Coop, kui jätta vastumeelselt kõrvale kõik imelised variandid, mis mulle pähe sööstsid, ei ole see küll hea. Igaüks, kellel vähegi kujutlusvõimet on antud, arvab, et sa kasutasid ta vooruslikkust ära, ning jumal teab, et kõrgseltskonna puudused intelligentsis teeb tasa haiglane kujutlusvõime.“

„Jah, ma olen sellest teadlik, tänan väga.“ Coop tõmbas rikutud kaelasideme kaelast ja viskas selle ülemveebel Amesile, kes oli olnud tema adjutant Bonaparte’i lõpliku alistamise ajal Waterloos, ja kes sai nüüd väita, et ta on kõige turskem, kõige ropuma suuvärgiga ja kõige rohkem rätsepatööle kulutav toapoiss kogu Inglismaal.

„Sellel mehel tuleb sõrmed otsast raiuda, vaat mis,“ lausus Ames, visates Coopile uue kaelasideme. „Ja siis need talle tagumikku toppida.“

„Oi, ma ei läheks nii kaugele, Ames,“ venitas Darby, astudes sammu ette ja haarates uue kaelasideme õhust kinni. „Mu sõber on tavaliselt talutavalt adekvaatne, aga hetkel on ta selgelt endast väljas. Las ma aitan sind, Coop, muidu peame kogu ülejäänud elu sinu riietumisruumis veetma.“

Nüüd oli peeglist näha kahte pikka ja nägusat, kuid väga erinevat meest. Coop oleks võinud oma blondide juuste ja ilusa näoga olla ingel ning Darby tumedapäine saatan, kelle vasakut silma kattev mustast satiinist silmaklapp ta kuidagi veel kütkestavamaks muutis.

„Ames pidas silmas minu anonüümset head sõpra,“ märkis Coop laialt naeratades, tõstes lõua üles ja lastes Darbyl kaelasidet üles tõstetud kraenurkade alla siduda. „Ja ta oli lahke, isegi viisakas. Tegelikult on Ames hoopis kirjaniku teise kehaosa sihikule võtnud, eks ole, Ames?“

„Kõigepealt tuleb mul need üles leida, kõrgeauline lord, ja ma kahtlen, et sellel lurjusel on pükstesse mahtumisega probleeme, kui mõistate, mida ma silmas pean.“

„Anna see mulle, enne kui sa mu ära kägistad,“ sõnas Coop, krabades kangatüki ühest otsast, Darby naer kõrvus kumisemas. „Ma tulin tagasi linna, et sõpradelt abi saada, aga Gabe on mitte ainult oma valdustesse naasnud, vaid ka sinu siia jätnud, mis ei tule üheski olukorras kasuks. Mu elu on piisavalt segi paisatud ja sina võid ainult tüütuseks kujuneda.“

„Oleksin löödud, kui ma seda komplimendina ei võtaks. Aga palun, tüütuseks, kes oskab kaelasidet siduda, silmad – vabandust, silm – kinni. Hea küll, püüa ise midagi kokku soperdada. Paneme sellele sõlmele isegi nime. Kangelase sõlm. Hea valik, ülemveebel, kas sa ei leia, sest ma arvan, et ta on uue sõlme välja mõelnud.“

„Küll sa oled teravmeelne, Darby,“ lausus Cooper, kui Ames talle kuue selga aitas. „Ma ei mõista, kuidas sa üldse naeru pidama saad. Sa arvad tõesti, et kogu see olukord on kohutavalt naljakas, eks?“ küsis ta, samal ajal kui Darby pani tagasi taskuräti, olles vasaku silma peal oleva musta klapi üles tõstnud ja olematut naerupisarat tupsutanud.

„Enamasti vist mitte, aga nähes rahulikku, kõigutamatut Cooperit nii meeleheitel? Jah, tunnistan, et mul on lõbus. Päriselt ka, härra Tõsimeelne, kas kangelase rolli sattumine on tõesti nii kohutav? Daamid ilmselt õhkavad ja minestavad praegu kõikjal Mayfairis oma kuuma kakao kohal ja nende tillukesed roosad varbad tõmbuvad mõnust krõnksu. Ma kordan, on sul alles vedanud, va krants.“

Coop ja Ames vahetasid pilke ning toapoiss tõi Coopi peatumiskohaks oleva Pulteney hotelli magamistoa kirjutuslaua sahtlist kokkuvolditud paberi. „Mulle toodi ennist see, pisteti ukse alt sisse, täpselt nagu sõnumid kõikides kehvades romaanides. Võta see alla fuajeesse kaasa, loe läbi ja otsusta ise. Ma ütlen ainult kiiresti emale tere hommikust ja tulen õige pea sinu juurde.“

„Kas see on naljakas?“ küsis Darby, pistes paberi kuue sisetaskusse. „Vahet pole, ma saan juba aru, et ei ole. Ja kas see selgitab probleeme kaelasidemega ja sinu tohutult head tuju? Vist küll. Hea küll, annan sulle kümme minutit, muidu tulen tagasi.“

Kui Darby oli toast lahkunud, võttis Cooper oma hõbedast juukseharja ja hakkas taltsutama oma ärritavalt sõnakuulmatut tumeblondi juuksepahmakat või siis:

„... päikesest pleekinud lokkide hunnitut krooni, mis meenutas aupaistet isegi siis, kui ta oma pikkade, sirgete sõrmedega tihedast pahmakast läbi tõmbas, astudes üle näruse ründaja katkisest kehast ja naeratades häbelikult tundmatule daamile, kelle ta oli surmast hullemast saatusest päästnud.“

Surmast hullem saatus. Täpselt, nagu Darby oli naljatades öelnud. See tõestas vaid, et rahvaraamatu kirjutamisega saaks hakkama igaüks – peaasi, et kujutlusvõime tühjast-tähjast ja nilbustest kaugemale ei ulatu. „Oh issand, nüüd ma norin tüli ühe oma parima sõbraga.“ Cooper ohkas juukseharja käest pannes ja kõneles iseendaga. „„Kas kangelase rolli sattumine on tõesti nii kohutav?“ Darby, mu sõber, sul pole aimugi.“

Tuli nentida, et alguses ei olnud asi nii jube olnud. Ta oli oma riiki teeninud mitte üks, vaid kaks korda, pannes mundri uuesti selga pärast seda, kui ta oli koos oma sõprade Darby, Gabrieli ja Jeremiah Rigbyga 1814. aastal invaliidina tagasi Inglismaale saadetud. Temast oli saanud üsna kuulus mees pärast väikest, kuid ägedat lahingut Quatre Bras’ lähistel vahetult enne Wellingtoni lõplikku võitu Waterloos.

Maailm ei saa kunagi teada täit tõde selle kohta, mis tol päeval oli juhtunud, nagu tema kuninglik kõrgus isiklikult üsna toonitatul häälel talle ütles, enne kui ta kangelasele väikesed valdused, kopsaka rahasumma ja parunitiitli andis. See oli hiilgav autasu... kuigi mõned nimetaksid seda pistiseks või isegi mõnes mõttes ähvarduseks. Igal juhul taipas Coop kiiresti, et targem ja võimalik, et ohutum, oleks kõik vastu võtta.

Kuid maailm ei teadnud sellest midagi.

Lihtsurelikule ja ajalehtedele pakkus kõige rohkem huvi see, kuidas Cooper oli vapralt päästnud mitu tuisupäist last (kelle arv kõikus kolme ja tervelt tosina vahel, oleneb sellest, kes lugu parasjagu rääkis), kes olid uidanud kohta, kus peagi pidi lahing algama. Mõnes versioonis oli juttu ka ilusast vanemast nõost, kes oli nende päästmise eest äärmiselt tänulik olnud... aga samas, romantikuid leidus ju kõikjal, eks ole?

Oli neid kolm või kaksteist, oli seal kena ja anonüümne, tohutult tänulik blond kaunitar või ei, Londonisse naastes avastas Cooper, et ta on populaarsem kui jõulupuding. Ta ei saanud pärast Waterlood mitu kuud ühtegi sammu astuda, ilma et keegi oleks hõiganud: „See on tema – Townsend! Seal ta on!“

Kõik patsutasid teda seljale. Kõik tegid talle pudeli või kaks välja. Kõik kohtlesid seda härrasmehe poega, kelle pere oli alati vaid piisavalt jõukas olnud, nagu ta oleks parim parimate seas, teda oli kutsutud nii paljudele pidudele, poksimatšidele ja muudele seesugustele üritustele, et kõikide kutsete vastuvõtmiseks oleks tervet kangelaste salka vaja läinud.

Kuid see kõik oli siiski üsna nauditav.

Kuid siis jagati raamatu esimest köidet tasuta tänavanurkadel laiali ja kõik muutus.

Coop mäletas, kuidas ta ühel hommikul üles tõusis ja Ames talle seda näitas. Seal ta oli, osava rahvaraamatu kaanel, vähemalt Ames ütles, et sellel kiiskaval pildil pidavat tema olema. Teda oli kujutatud pika ja saledana, mida ta ka oli, kuid vägagi liialdatud blondi juuksepahmakaga ja erkroheliste silmadega, mis sundis teda peeglisse piiluma, et kontrollida, kui intensiivsed tema enda silmad on. Need olid rohelised – seda tuli tunnistada –, aga kohe kindlasti mitte nii rohelised.

Tänavad ujutati üle selle neetud raamatuga, mille tagakaanel oli teadaanne, et sarja järgmises raamatus paljastatakse:

„Meie hunnitu sõjast naasnud paruni edasised seiklused, kui ta teeb salaja Inglismaal oma kangelastegusid, toetab inimesi ja päästab õrnu hättasattunud daame, kes vajavad tema sangarlikku abi.“

Nüüd ihkasid mammad teda oma tütardele abikaasaks. Isad ka, sest ta oli kangelane ning „jah, mu väimees on tõesti kangelane“ kõlaks ju seltskonnaklubides kenasti? Abielunaised ihkasid teda, sest – jumal hoidku, kes teab, miks abielunaised üldse midagi ihkasid... ja armsad noored daamid pidasid Coopi aasta saagiks.

„Ja nüüd veel see. Nii palju siis minu plaanist väikesesse hooaega sukelduda ja endale naine leida, et sellele jaburusele lõppu teha.“

„Kõrgeauline lord? Ma ei kuulnud teid päris hästi.“

„Vahet pole, Ames. Ma mõtlesin jälle sellele neetud kirjale.“

See oli talle juba pähe kulunud.

„Kümme tuhat naela või järgmise köite pealkiri on „Meie kangelane langeb ebasoosingusse, kui paljastatakse, kes tegelikult olid Quatre Bras’ päästetud süütud, ja seda lausa kõige kõrgemate kroonitud peade häbiks“. Jah, mu kangelane, tegemist on väljapressimisega ja ma olen selles üsna osav. Püsige Londonis, parun Townsend, ärge tormake jälle oma valdustesse peitu. Ma võtan ühendust.“

„Ah, Ames. Nii palju siis hiilgavatest mõtetest, rääkimata sellest, millise kreepsu Prinny¹ saab, kui tõde ilmsiks tuleb. Võime vaid loota, et Darby on piisavalt norida saanud ja pakub nüüd oma abi,“ sõnas ta siis, võttes Amesilt vastu kindad ja kaardus servaga torukübara, enne kui ta fuajeesse viiva trepi juurde suundus.

„Te ei tahtnud nagunii tiitlit saada,“ tuletas toapoiss talle meelde.

„Tõsi, aga kui ma meie andetust tõprast elulookirjutajat ei leia, võime tõenäoliselt valdustega hüvasti jätta ja sa ei pea mind enam „kõrgeauliseks lordiks“ nimetama. Ma ei taha isegi mõelda, mida mu ema selle peale ütleks.“

Ames tõmbas näo krimpsu. „See oleks asja juures kõige hullem, kõrgeauline lord, olen nõus. Ta ütleb juba praegu rohkem kui vaja, eks ole?“

Coop naeris. „Aitäh, Ames, et meelde tuletasid. Palun ütle talle, et mind kutsuti ära ja me kohtume õhtusöögil. Ma lähen nüüd topelt otsusekindlusega ja kaks korda tõtakamalt minema.“

Ülemveebel lõi järsu liigutusega kulpi. „Täpselt nagu ühele kangelasele kohane, härra.“

„Sa meeldid mulle üsna, Ames, aga ma peaksin su ikkagi lahti laskma,“ hoiatas Coop, kui teine mees kiiresti oma irvet imestamapanevalt suurte vuntside taha peitis.

Darby ootas teda ringi tammudes fuajees. „Sa suudad ikka paraja supi sisse sattuda, mis?“ lausus ta kokkumurtud paberilehte tagasi ulatades.

„Sa said valesti aru. Sina, Gabe ja Rigby suudate. Mina olen teie seast see mõistlik, mäletad, päästan alati teie kolme nahka.“

„Seda küll. Ja mida sa oma mõistliku olemusega teha plaanid nüüd, kui sul endal peenike pihus on? Loodetavasti tahad sa selle tõpranaha üles otsida ja ta luidra kaela kahekorra käänata.“

Darby raevupurse rahustas Coopi mõnevõrra. „Jah, tegelikult oli mul tõesti selline plaan. Kuidas sa teadsid?“

„Sinu puhul ei olnudki ma kindel. Sa oled liiga kuradi viisakas. Sa ei kavatse mulle öelda selle daami nime, ega? Selle kaunitari, kes ehk oli, aga ei pruukinud olla juures tol päeval, kui ta hulljulge päästmisega hakkama said.“

„Darby, tõesõna, ma vist olen selle unustanud. Kujuta sa pilti.“ Seejärel ta võpatas, teades, et sõber oli teda ninapidi vedanud. Kuidas ta sai hetkekski unustada, et tema sõber suudaks ka merekarbist saladuse välja kangutada.

„Ahaa! Nii et seal oli mingi naine. Vähemalt selle olen ma sinust välja pigistanud. Sa oled tõesti kangelane, kas tead, puhta südamega ja sirge seljaga nagu kõige paremini voolitud nool. Ja lisaks täielik lollpea, nüüd kui ma tean, et meie enda paks prints on kuidagi asjaga seotud. Parunitiitel? Tundub, et sa oleksid võinud ka krahviks saada. Kas alustame?“

1 Prinny – kuningas George IV hüüdnimi. Tlk