Читать книгу Skandaalne ettepanek. Teine raamat - Kasey Michaels - Страница 8

Daniella Foster, pereliikmete jaoks Dany või Pisike või üsna sageli Ema Kirstunael, silmitses lillast siidist turbanit, mis seisis prooviruumi nurgas puidust aluse otsas. Tal oli tunne, nagu oleks ta seal juba terve igaviku olnud, ja ta oli rõivapoe taga asuva asju täis ruumi peaaegu põhjalikult läbi uurinud.

Tal ei olnud igav, sest Danyl ei olnud kunagi igav. Teda huvitas kõik tema ümber, ta oli maailma suhtes üleüldiselt uudishimulik, mis oli pannud teda väikesena sopa sisse viskuma, et vihmaussiga ninapidi koos olla, ja nüüdseks viinud välja muuhulgas selleni, et ta arutles, mis tunne oleks turbanit kanda. Kas see tekitaks sügelust? Tõenäoliselt, aga kuidas ta saab selles kindel olla, kui ta turbanit pähe ei proovi?

„Mina ütlen ikkagi, et see on ilus,“ teatas ta, „ja sobiks mulle täiuslikult.“

Tema õde Marietta, Cockermouthi krahvinna, kellele parasjagu uusimat tellitud kleiti selga sobitati, ei olnud temaga ühel meelel. „Ma olen sulle öelnud, Dany, lillat värvi kannavad auväärsed vanemad naised, turbaneid ka. Ei, ära seda puuduta.“

„Miks mitte?“ Dany võttis turbani aluse pealt. „Tead, see ei tundu õiglane,“ lausus ta, demonstreerides enda nägemust õiglusest, asetades turbani oma äsja lõigatud punakaskuldsele juuksepahmakale. „Kas näed? See on peaaegu sama värvi, mis mu silmad.“

„Sinu silmad on sinised.“

„Selle turbaniga mitte. Vaata.“

Dany astus otse õe ette, kes oli hetkel temast oma kaheksa tolli³ pikem, sest seisis kleidiprooviks ümmargusel platvormil.

Marietta kortsutas kulmu. „Mõned nimetaksid sind nõiaks, kas tead. See värv ei tohiks sobida su juustega, õigemini sellega, mis neist alles jäi pärast seda, kui sa segi pöörasid ja kääridega nendele kallale läksid. Su nahk on liiga kahvatu, silmad naeruväärselt suured ja juuksed... Ma olen üllatunud, et ema rabandust ei saanud. Aga sellele vaatamata... jah, Dany, sa näed imeline välja. Pisikest kasvu ja habras ja süütu nagu ingel. Sa näed alati imeline välja. Sa oskad ainult rõõmsameelne ja armas olla. See on üks neist asjadest, mis mulle sinu juures kõige vähem meeldib.“

Dany tõusis kikivarvule ja suudles õde põsele. „Aitäh, Mari. Aga sa ju tead, et sinu helgele ilule ei ole mul midagi vastu panna. Oliver heitis sulle ju Almacki klubis teiselt poolt tuba vaid ühe pilgu ning armus sinusse pööraselt, lootusetult ja igaveseks... Oi, Mari, ära nuta.“

Dany pöördus õmblejanna poole, kes neid mõlemaid uudishimulikult silmitses, ning Marietta toatüdruku poole, kes juba oma emanda ridikülist taskurätikut otsis, ja palus vaikselt naistel nad veidikeseks kahekesi jätta.

„Krahvinna kasvatab keskkohta, kui tore,“ sõnas õmblejanna, osutades oma halli peaga toatüdruku poole. „Nad muutuvadki selliseks, kas tead, muudkui nutavad põhjuseta. Ma jätan õmblustesse kindlasti piisavalt varu, et saaksin kleiti suuremaks teha.“

„Ma ei...“

„Nuta,“ pistis Dany kiiresti vahele, pigistades Marietta kätt nii tugevasti, et õde tegi grimassi. „Ei, kullake, loomulikult sa ei nuta. Keegi meist ei arva seda.“ Seejärel pilgutas ta silma õmblejannale, kes lasi vastumeelselt kardinal ukseava ette langeda, nii et tema koos toatüdrukuga sellest teisele poole jäi. Las naised arvavad, et Mari kasvatab keskkohta. Kõik oli parem tegelikust põhjusest, mis tal silmad vett jooksma pani. „Sa kavatsesid tõe välja prahvatada, eks ole?“ küsis ta – võimalik, et süüdistavat –, aidates õe platvormilt alla.

„Kindlasti mitte. Ma imestan endiselt, miks ma üldse sulle midagi rääkisin. Olin vist ajutiselt mõistuse kaotanud.“

„Ei,“ sõnas Dany järsult, vaadates, kuidas õde ettevaatlikult toolile istub, et seda tehes mitte ühegi nõela otsa sattuda. „Mõistuse kaotasid sa siis, kui kirjutasid neid tobedaid kirjakesi oma salajasele austajale. Ja ema ütleb veel, et sina oled mõistlik ja mina peaksin püüdma sinu moodi olla. Aga tead, mis, Mari? Mina oleksin vähemalt oma austaja nime küsinud. Oi, näe, võta see ja nuuska nina,“ sõnas ta lõpetuseks, õngitsedes oma ridikülist tikitud taskuräti ja toppides selle õe nina alla.

„Räägi vaiksemalt, Dany.“ Marietta vaatas uuesti vasakule ja paremale, soovides nagu veenduda, et mitte kedagi pole asju täis ruumis peidus ega märkmeid tegemas, ning sosistas siis: „Ja see ei olnud minu süü. Kõikidel kõrgseltskonna abielunaistel on salajased austajad. See on lihtsalt tobe lõbu. Eriti kui abikaasad meid hülgavad, et minna jahimajadesse, kaardimängupidudele või mida iganes oma abikaasasid vältida soovivad härrasmehed meelelahutuseks peavad.“

Dany pani turbani alusele tagasi. Oli huvitav vaadata, kuidas ta sellega välja nägi, aga see hakkas kohe kindlasti sügelust tekitama. Eakana kannab ta kindlasti hoolt, et kõik tema turbanid on pehme puuvillase kangaga vooderdatud.

„Kas tõesti? Ja kas see on sinu jaoks endiselt tobe lõbu nüüd, kui su austaja nõuab vaikimise eest viitsadat naela, lubades siis su kirjad tagastada? Kas see on lihtsalt veel üks osa sellest mängust?“

Marietta nuuskas mitte eriti peenelt nina. „Sa ju tead, et ei ole. Mul ei ole viitsadat naela, Dany, ja Oliver tuleb kahe nädala pärast koju. Oh, see kõik on tema süü. Kui ta vaid mulle rohkem tähelepanu pööraks. Varem ei suutnud ma teda oma voodist välja ajada, aga... ei, ära mind kuula, Dany. Sina ei ole abielunaine.“

„Tõsi, aga ma ei ole ka enam laps. Oliver ei ole kahjuks romantiline, kas nii?“

Õe õlad vajusid längu. „Ta... ta unustas ära mu sünnipäeva. Ta läks oma näruste sõpradega Šotimaale ja unustas täielikult mu sünnipäeva. Esimesel abielu aastal ostis ta mulle teemantkõrvarõngad, teisel rubiinidega käevõru ja kolmandal kolmerealise pärlikee. Aga nüüd? Mitte midagi.“ Ta vaatas Danyle otsa, sinised silmad pisarais. „Ma ei taha olla abikaasa, Dany. Ta on ilmselgelt abikaasast tüdinud. Ma tahan olla tema armastus.“

Dany andis õele märku, et ta püsti tõuseks, ning hakkas teda kleidist välja aitama. „Ma mäletan, kuidas sa peaaegu pulmad ära jätsid.“

„See oli täielikult Dexteri süü,“ märkis Marietta, lastes end põlvedest alla, tõstes käed sirgelt pea kohale ning lubades Danyl kleiti ära võtta. „Ja me ei räägi sellest.“

Dany hoidis ettevaatlikult kleiti kaelusest ja pistis selle kardina vahel olevast pilust läbi, olles kindel, et õmblejanna seisab seal, valmis vastu võtma kleiti (ja kõike muud, mida ta juhtub pealt kuulma). Ei, nad ei rääkinud sellest, mida Dex oli öelnud, mitte pärast seda, kui nende isa ähvardas ta pärandusest ilma jätta, juhul kui ta teeb midagi, mis läheb tema õele maksma abielu jõuka, ihaldusväärse krahviga.

Oliver Oswald, Cockermouthi krahv. Marietta oli vähemalt kakssada korda neid sõnu vanasse vihikusse kirjutanud, lisades selle juurde: Marietta Foster Oswald, kõrgeauline Cockermouthi krahvinna. Ta oli selle üle nii uhke olnud selle hetkeni, kui Des oli talle sosinal öelnud nime tähenduse äärmiselt ebaviisaka selgituse⁴, mis tuli pähe vaid noortele, kellele sedasorti asi nalja pakkus.

„Oliver selgitas kõike,“ ütles Marietta nüüd, sukeldudes musliinkleiti, mille ta oli Bond Streeti osturetkeks selga pannud. „See nimi tuleb uhke ja vana linna asukohast...“

„... Cockeri jõe suudmes vahetult enne seda, kui see Derwenti jõega ühineb. Jah, ma tean. Isa sundis mind seda pähe tuupima. Ta andis mulle ka ilusa pärliga sõrmuse, kui lubasin, et ei nimeta sind enam...“

„Sa lubasid!“

Dany tõstis alistumise märgiks käed. „Ma olin ainult neliteist, kahjuks endiselt ilmaasjades süütu ega teadnud, mida ma räägin. Ja selles, nagu ma olen palju kordi öelnud, võid sa süüdistada ema, mitte mind. Aja endale nüüd raudrüü selga ja lähme koju. Paneme pead kokku ja leiame mingi viisi, kuidas sind päästa sellest rägastikust, millesse sa oled kättemaksu nimel nii rõõmsasti viskunud.“

Marietta tõmbas sõrm sõrme haaval hoolikalt kindad kätte. „Ma ei oleks pidanud seda sulle üldse rääkima,“ noomis ta ennast. „Jumala eest, mis pani mind arvama, et sinust võiks abi olla?“ Olles nüüd taas oma kübara ja kinnastega relvastatud, oli ta väliselt rahu ise, tema ilusad näojooned moodustasid hoolikalt ilme, mida Dany pidas õe „üleolevaks näoks“. Tema „teate, ma olen krahvinna“ näoks. Kui Marietta ei oleks nii kohutavalt ilus ja kui Dany ei oleks teda nii väga armastanud, oleks ta naerma hakanud.

„Kõik saab korda, Mari. Kõik saab korda. Ma luban.“

„Khmm, khmm.“ Tegemist oli enam kui lihtsalt viisaka köhatusega, see heli oli tulvil vihjamist või tagamõtet või ehk isegi lootust. Vähemalt nii tahtis Dany uskuda.

Mõlemad naised pöörasid ringi, et vaadata eaka õmblejanna poole, kes oli prooviruumi tagasi tulnud.

Leedi Cockermouth lõi pea püsti. „Me vist palusime end mitte segada. Aga kuna oleme lõpetanud, võite lihtsalt kleidid mulle saata, kui need valmis saavad, ja me asume teele.“

Piinlikkust tundev ja ootamatult tabatud Marietta püüdis kõrgina näida ja õmblejannat suurilmadaami mängides paika panna. See oli tema puhul nii tüüpiline ja nii vale, vähemalt tema õe arvates. Dany arvas, et tema ei ole nii rumal. Palju parem, isegi ohutum, oleks naise kaastundele rõhuda.

Ja lisaks tuli veel seda köhatust arvesse võtta. Naine tahtis ilmselgelt jubedalt midagi teada.

„Proua Yothers, kas pole? Kas te soovisite ehk midagi leedi Cockermouthile öelda?“

„Mida võiks temal...“

„Mari, su paremas kindas on korts sees,“ katkestas Dany teda, teades, et see on asi, mis õe vaigistab. Ta jälestas kortsus kindaid, mistõttu need olidki nii kitsad, et soonisid tal peaaegu vere kinni. „Proua Yothers?“

„Jah, preili, kõrgeauline leedi. Ma palun vabandust, tõepoolest, aga veendumaks, et mitte keegi teine teid, kahte daami, ei segaks, võtsin endale õiguse teie toatüdruk õue saata ja ennast otse kardina taga sisse seada. Ma kuulsin isegi vaatamata käte kõrvadele surumisele, et kõrgeauline leedi on veidi täbaras olukorras.“

„Ma ei ole...“

„Oi, ma eksisin, see ei ole korts. Mari, ma arvan, et sa oled sinna hoopis pleki teinud. Palun jätkake, proua Yothers.“

„Jah, preili. Ja kuna me kõik oleme siin naised, isegi teie, noor preili, ning vaeseke siin keskkohta kasvatab ja puha...“

„Ma ei...“

„Näe, Mari, sa ei taha ometi oma ridiküli maha unustada,“ lausus Dany, surudes koti õele vastu kõhtu, nii et tal hing kinni jäi. Ja ta õnneks vaikis. „Proua Yothers? Mida te rääkisitegi?“

Õmblejanna heitis kaastundliku pilgu Mariettale. „Mäletan, mis tunne mul esimest oodates oli. Asi läheb kuude möödudes paremaks, kõrgeauline leedi. Enne kui kõik jälle muidugi halvemaks läheb, kuid see möödub üsna kiiresti ja üsna pea saate jälle tegelda sellega, mis teid sellisesse õrna seisundisse viis. Aga mitte seda ei tulnud ma ütlema. Kõrgeauline leedi, ma arvan, et te vajate praegu kangelast.“

Dany pööritas silmi. Seda siis see köhatus tähendaski? Kui masendav. „Kangelast, proua Yothers? Milline oivaline mõte. Äkki te teate juhuslikult, kust mõnda leida?“

Naine naeratas, pistes käe põlletaskusse ja võttes sealt kortsus, kapsaks loetud rahvaraamatu. „Tean tõesti. Võtke, preili. Võite selle endale jätta, kuna ma tean seda juba niigi peast ja ülakorrusel ootab mind uus raamat, kui ma lähen teed jooma. Kuuldavasti on see isegi parem kui esimene.“

Dany luges juba kaanelt pealkirja: „Kangelase kroonika“.

„Kangelase? Aga proua Yothers, see on ju ometi lihtsalt väljamõeldis? See mees, see...“ ta vaatas uuesti kaant „... kõrgeauline lord Cooper McGinley Townsend? Ta on samasugune väljamõeldis nagu preili Austeni härra Darcy.“

„Mulle tundus ta küll üsna päris olevat, kui ta umbes tund aega tagasi koos kaaslasega mööda jalutas. Märkas, et üks mu tüdrukutest vahtis teda suurte silmadega läbi akna, ja kergitas kübarat, vaat mis. Milline härrasmees. Kõik tunnevad teda, preili. Kõige puhtama südamega ja vapraim mees, kes tahab teisi inimesi hädas aidata, eriti ilusaid noori daame. Prinny andis talle isiklikult tiitli ja valdused. Ma ei kuule siin muust kui temast, preili. Ta on kangelane kõikide daamide silmis, kes vaest meest kohutavalt taga ajavad.“

Dany vaatas veel kord raamatu kaant. Milline naeruväärne pilt. Mitte keegi ei näe selline välja, vähemalt mitte ükski päris inimene. Aga kui nägi...

„Dany? Daniella, jumal hoidku, mida sa niimoodi ainiti vaatad?“

„Ei vaata,“ vastas Dany kiiresti, murdes raamatu kokku ja toppides selle taskusse. „Ma mõtlesin. Proua Yothers, teil võib isegi õigus olla. Mari, kas läheme? Suur tänu ja ma olen kindel, et leedi Cockermouth naaseb nädala pärast või varem, et veel vähemalt pool tosinat kleiti tellida, neli neist muide mulle.“

„Mida?“ Aga isegi Marietta ei olnud nii puupea. „Ah jaa. Jah, muidugi. Ja kübaraid. Ja... ja salle. Sallid meeldivad mulle tõesti väga. Teate küll, sellised läbipaistvad ja õhulised. Ja... ja...“

Poisike tõttas neile tänavale viivat ust avama ning Dany võttis õel küünarvarrest kinni, valmis teda vajadusel poest välja tõmbama, enne kui ta krahvi pankrotti viib. „Proua Yothers ju mõistab, eks ole, proua Yothers, ja on sinu tellimuste eest kohutavalt tänulik?“

Õmblejanna punastas ja tegi paar kiiret kniksu. „Olen tõesti, preili. Nagu mu poeg ütleb: ma olen kuss.“

„Aitäh. Mari, me peaksime nüüd minema hakkama.“

„Me oleksime pidanud ammu minema hakkama,“ märkis õde, kui tema toatüdruk poe juurest pingilt tõusis ja neile kolm sammu tagapool järgnes. „Me ei oleks tohtinud minu delikaatse olukorra tõttu üldse siia tulla ja kohe kindlasti ei oleks ma tohtinud sind, va lobamokka, endaga kaasa tirida. Vaata nüüd, kuhu see mind viis – proua Yothersi vangistusse.“

„Ta on igat penni väärt, kui tal õigus on, ja ta ei tea tegelikult midagi. Ta oli kena peamiselt seetõttu, et sa oled rase.“

„Ma ei ole... ah, pagan sellega. Ütle, mis sul mõttes on, Dany, kuigi see ilmselt ei meeldi mulle ja ma ei kiida seda heaks. Ema jättis su minu hoole alla, mäletad?“

„Vastus on ilmselge, Mari. Sina ei suuda parandada seda, mis on valesti, ja jumal teab, et mul pole aimugi, kuidas seda teha. Aga kangelane? Kõrge moraaliga, helde südame ja hingega, imeliselt osav. Arvan, et peaksime tema abi küsima.“

„Ära isegi mõtle sellisele asjale,“ lausus Marietta väriseva häälega. „Vaene mees on kõrgseltskonna daamide hädade alla mattunud. Noored, vanad, ihaldusväärsed preilid ja nende mammad, abielunaised – kõik ajavad teda päeval ja ööl taga. Oliver rääkis mulle, et mees pidi lausa Londonist põgenema, et nende flirtivatest palvetest ja piinlikest pealekäimistest pääseda. Nüüd on ta proua Yothersi sõnul tagasi ja ma olen kindel, et daamid teevad end tema ees taas täielikult lolliks. Mina küll nii julge ei ole.“

Ja sealt tuli naeratus, mis oli tema peres tuhat korda ärevust tekitanud. „Pole midagi, Mari, sest mina olen. Tegelikult ma lausa ootan seda.“

„Dany, sa ei julgeks! Ah, mida ma seletan? Muidugi julgeksid. Aga sa ei tohi, Daniella. Sa lihtsalt ei tohi!“

„Miks? Vähemalt ma teaksin tema nime, sina ei vaevunud isegi seda välja uurima, kui sa Oliveri oma tundmatu võrgutajaga karistasid ja oma maine ohtu seadsid – isegi neile ohtlikele kirjadele oma nime alla kirjutasid. Sa ei saanud siis sinna kritseldada „sinu armastatud kullake“ või midagi niisama ülepingutatut ja anonüümset?“

„See oleks tobe olnud. Ta teadis juba minu nime.“

„Täpselt. Sa poleks pidanud üldse kirjadele alla kirjutama. Ah, ära hakka jälle nutma. Ma toon lihtsalt ilmse välja. Las ma nüüd mõtlen veidi, kuidas ma su kangelasele lähenen.“

„Parun ei ole minu kangelane ja sina ei püüa teda kohe kindlasti pikali joosta nagu mingi rebane. Ma ei saa lasta sul seda teha. Kordan. Ema saatis su siia kevadiseks hooajaks valmistuma. Mina pean sind õpetama, treenima ja sulle head eeskuju näitama.“

„Ja seni oled sa sellega küll suurepäraselt hakkama saanud,“ lausus Dany laialt naeratades. „Reegel number üks. Nüüd ma tean, nagu ma poleks seda varem teadnud, et ma ei tohi kunagi tundmatute meestega tobedaid kirjakesi vahetada.“

Marietta ei olnud niimoodi huuli torutanud ilmselt kaheteistkümnendast eluaastast saadik. „Üks viga. Ma tegin ühe üsna süütu vea.“

„Ja Oliver väärib selles poolt süüd. Võimalik, et rohkem, sest asjasse olid segatud ehted. Ma mäletan. Näed? Teine õppetund – selge. Kui asjasse on segatud ehted, siis võib esimese reegli suhtes erandeid teha.“

„Sa teed nalja.“

„Ja naudin seda tohutult. Olen ka enam kui veidi elevil, tunnistan ka seda, arvestades, et uskusin linna saabudes, et suren siin igavusse. Kuidas sina arvad, et me peaksime asjale lähenema, Mari? Kui ma paruni aadressi teaksin, võiksin talle lihtsalt ametliku kirja kirjutada ja paluda, et ta saaks minuga kokku kiireloomulise isikliku asja pärast, mis seab ohtu ühe süütu naise vooruslikkuse. Või arvad, et mul oleks paremad šansid, kui astuksin talle ligi avalikus kohas ehk teatris või mõnel peol, kuhu me sel nädalal läheme?“